Hoc est se mortalem esse meminisse

Mul on pea kirglikke mõtteid täis: tahaks välja mõelda või kuskilt hankida inimese määratlust – mitte sellist, mis vastaks tõele (sest tõesuspretensioonid on NAGUNII naeruväärselt kahtlased), vaid sellist, mis töötaks, olgu või ainult minu jaoks ja ajutiselt.

Seepärast ei pea see olema isegi täiesti järjekindel, vaid võib olla mitme hulga ühishulk, näiteks “inimesed on kõik liigi homo sapiens sapiens esindajad” (see on hea osahulgadefinitsioon, ah mis mõttes hea: kindluse mõttes hea, kui ma tahan hulga jama ukse taha jätta) “ja kõik muud…” Missugused muud? Miks muud?

Sest ma teisest küljest üldse ei taha ukse taha jätta potentsiaalseid humanoididest külalisi-võõrustajaid, klingoneid, vogoneid ja teisi, või ootamatult tegelikuks osutuda suutvaid mütoloogilisi tegelasi – või androide, kelle väljajätmist ma järsku kahetsema hakkaksin – mul peab olema hüpoteetilinegi võimalus nad siia mütsi alla koguda.

Intuitsioon ütles, et oluline omadus on teadvus, aga võimalik, et lihtsalt teadvusest ei piisa – tähendab, peamine probleem on selles, et lihtsalt teadvusest ei piisa, et äratada minus tolle hüpoteetilise võõrliigist olevuse vastu empaatiat (aga milleks mulle üldse muidu inimese määratlus, kui mitte empaatia tundmiseks?)

Mida tänapäeva inimene teeb, kui ta tahab teada, mida ta parajasti mõtleb? Guugeldab loomulikult. Ja kui ma olin üllatunult avastanud, et “teadlikkus oma surelikkusest” ja teisena proovitud “teadlikkus kannatusest” ei annagi mulle hop-laa koos “inimese määratlusega” relevantseid tulemusi, alles siis märkasin guuglipeeglist, mis mu intuitsioon oli: ahah, teadlikkus oma surelikkusest (ja teises järjekorras kannatamisest, juhuks, kui mõni on ikkagi surematu, aga kannatab sellegipoolest).

(Ma sain väikese saltoga isegi tolkienlikud haldjad surelikkusemütsi alla – lihtsalt niisama nad ei surnud, aga kui tapeti, siis surid ikka. Mis tegelikult tähendab, et lõpmata pika aja jooksul (mille jooksul jõuavad esineda kõikvõimalikud sündmused) saavad nad ikka kõik surma.)

Ootan süngelt, kuidas kohe tuleb sellest välja, et ma olen täiesti harimatu (kuigi teisest küljest kahtlen ikka, kas keegi suudaks mulle mingid “päris” tõesused veenvaks teha – ja tuua mõne parema üldise empaatia aluse).

***

(See tunne, et ma olen täiesti harimatu, naaseb viimasel ajal idioodi järjekindlusega. Ma arvasin korra, et see (pluss tunne, et ma kasutan lakkamatult teisi ära) on PMS ja hurraa, ma olen kõigest hormoonide mängukann, aga asjaolud näitasid, et ei, midagi püsivamat.
Aga alati jääb lootus, et see on erakordselt varane klimakteerium).