Mis need kerge seltskondliku vestluse teemad olidki

november 19, 2011

Oli väga õnnestunud pidu.

Köögis vaidlesin üsna purjus inimesega tuliselt selle üle, kas ühiskonnakord saab empaatiapuuet sisse kasvatada või mitte ja mis on selle koha pealt hullem, kapitalism või kommunism – selliste diktatuuride kujul, nagu me teda näinud oleme – ja kas Nõukogude Liit oli üldse kommunistlik või riigikapitalistlik. Ja anarhismi võimalikkusest.

Purjus inimese kaasa istus pahura näoga ja kiskus teda perioodiliselt varrukast stiilis “ära mine jälle kaklema” – kuigi mina ei näinud kakluseohtu kuskilt ja isegi vaidlus kulges palavusest hoolimata vastastikuse austusega ja õlgmehi peksmata. Võib-olla lugesin seda vääriti, võib-olla tähendas sikutamine kõigest “lähme koju, sa juba tund aega tagasi ütlesid, et me hakkame minema, lähme koju”.

Kas ma ütlesin, et kommunism, kapitalism, anarhism, õlgmehi peksmata? Järgmine saavutus trumpas selle üle. Seltskond oli muutunud; üles tulid sellised taktitundelised kerge vestluse teemad nagu religioon, teaduslik maailmavaade ja piibel.

Ma peaaegu ei usu seda ise ka: vastastikuse austusega, üksteist kuulates ja õlgmehi peksmata.

Kui ma oleks ülekantud tähenduseski suitsetaja, siis teeksin ma praegu kommunikatiivselt rahuldatud ilmel ülekantud tähenduses voodis ülekantud tähenduses suitsu.

Advertisements

4 kommentaari to “Mis need kerge seltskondliku vestluse teemad olidki”

  1. Laura said

    Sounds like my kind of party. Tulevad harva ette.

  2. N said

    Mu arust tuleb jumalast tuttav ette, ainult et minu pool on yldiselt sellistel teemadel ikka løøminguks låinud, t6si.

    Oh, vana hea Tartu.

  3. notsu said

    Novott, just see oligi eriline, et ei läinud löömaks. Tavaliselt inimesed ei viitsi selliste teemade peal üldse kuulata, mis teised räägivad, vaid hakkavad kohe mingit kujuteldavat oponenti peksma. Internetis käib kogu aeg sama pull. Ma olen ise omandanud mõne võtte, kuidas meenutada vastasvaidlejale, et ma olen inimene, ja see muudab vestluse tooni vahel paremaks, aga mitte alati. Aga seekord ei pidanud ma kellelegi üldse meenutama, et ma olen inimene ja päriselt olemas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: