Inspektor Wannabe

november 21, 2011

Ma olen endale järjekordse alter ego leidnud.

Inspektor Coliandro – politseinik, kes unistab, et ta päriselt oleks Dirty Harry. Või mõni muu Clint Eastwoodi tegelane. Või Silvester Stallone või Bruce Willise või nii edasi tegelane. Kelle kompetents on nagu sotsiaalse sidususe ministril* ja kes esindab kõiki tüüpilisi käibetõdesid ja eelarvamusi. Raamatuversiooni autor ollagi esialgu tahtnud kirjutada politseinikku, kes esindaks kõiki Itaalia politsei pahesid. Ainult et ju oli autoris rohkem kirjanikku kui satiirikut, tahtis karikatuuri, aga välja kukkus ikkagi tegelane ja nii sigines talle kirjutamise käigus ka häid omadusi. On küll seksist, ksenofoob, mis iganes, aga kui ta jälle mingi nõmeda eelarvamustega pange paneb, siis on tal endal väheke piinlik ka (nagu ka publikul, piinlikusallergiaga A. saaks seda sarja ilmselt üldse ainult tekk üle pea vaadata); ja kui ta ühest küljest tahaks ringi käia eriti tüütu macho-imagoga (vaenlased värisevad, naised langevad käte vahele, bla-bla-bla), siis päris elus vastavad sellele imagole hoopis kurjategijad (kes on erinevalt temast väga võimekad) – Coliandro ise ei saa aga nt relvitu inimese tulistamisega hakkama (raamatus minestab üldse vere peale ära); ja kui see või teine kena tütarlaps teda oma kaissu kutsub, siis küsib murelikult “Kas tohib?” või pakub enne, et “Okei, voodi jääb sulle, mina lähen diivanile”. Mitte et ta sellest õpiks muidugi, hiljem on jälle samasugune ksenofoob, seksist ja wannabe-Stallone.

Kujutage ette, mismoodi sarja saaks, kui “Minu elu filmis” oleks kriminull – ainult et päris kurjategijate, mitte kujuteldavatega.

Mõelge Kettamaailma kapten Porgandile – hirmus korralik, kompetentne, kõikevõitvalt sarmikas, viisakas, nii vankumatult ja siiralt eelarvamusevaba, et kui kõik oleks temasugused, poleks poliitkorrektsust vaja olnud välja mõeldagi, ja kes eitab oma täiesti olemasolevat romantilist tausta. No ja nüüd kujutage ette täpselt vastupidist tegelast, kes on imelikul kombel vahetevahel ikkagi päris kena inimene, kui ta oma totra fassaadi välja lülitab.

Ja arvake ära, kummaga mul ennast lihtsam samastada on.

(Okei, mul on ilmselt teistsugused eelarvamused, sest neid tema omi panen ma tähele ja irvitan nende üle, aga eks enda eelarvamused ole ikka nähtamatumad kui teiste omad.)

Ühtlasi mõjub see väga hästi itaalia kõnekeele arendamisele, eriti pärast seda, kui ma RAI Due arhiivist kõik osad üles leidsin ja neid ilma supakateta vahin (kompulsiivsel lugejal on subtiitrid keeleõppel risti ja põiki ees, ma olen avastanud end lugemas prantsuskeelse filmi flaamikeelseid supakaid – arvake ära, kummast keelest ma tegelikult paremini aru saan). Varsti oskan ropendada nagu Napoli paadialune, vabandust, Lecce kandist tulnud politseinik.

———————————————————————————————————————
* Näide: “Lasid oma varga minema, jah?” “Ei lasknud, ta põgenes mul ära, mitte ma ei lasknud, need on kaks ise asja. Ja üldse, mis mõttes “minu varga”, mis ajast meil on sinu kurjategijad ja minu kurjategijad, me võitleme kuritegevuse kui niisugusega.” Ja paar stseeni hiljem (see väiksem ja armsa näoga on üks alluv, kes saab mõtlemisega enamasti paremini hakkama): “Lasid endal püstoli ära varastada, jah?” “Ei lasknud! See varastati mul ära, saad aru, varastati, mitte ma ei lasknud varastada, need on kaks täiesti ise asja.”

———————————————————————

PS: kuidas ma küll ei märganud, et “Coliandro” ekspluateerib lisaks üht vana arhetüüpi: fiktsioonide maailmas elav ja pidevalt pahandustesse sattuv peategelane – ja tema kaaslane, kes saab asjade ja eluga paremini hakkama, aga teda miskipärast sellegipoolest imetleb ja armastab – kas tuleb tuttav ette?

Apropoo, mul oli raske uskuda, et see sari on tv-troopide lehel täiesti (ettevaatust! sisenemine omal vastutusel! ma olen teid hoiatanud! ja xkcd hoiatas ka!) mainimata, aga nii see on – vaata et pean veel ennast sinna regama ja ise kirjutama hakkama. Leidsin arhetüübi alt kohe troobi, kuhu ta mõne koha pealt näidiseks sobiks (kuigi teisalt võiks väita, et teda üksnes peetakse selleks (enamasti vaenlaste poolt) – ja sealtkaudu idioodist kangelase juurde, mis kah sobib… ja sealt väikese vahepeatusega “I just want to be special”… ja edasi muidugi kangelaslik wannabe ja ascended fanboy (kuigi viimase kohta võiks väita, et see on iroonilises mõttes – Coliandrole endale muidugi teadmata, sest ta ise arvab, et on žanriteadlik, aga tegemist pole päris selle žanriga) – loomulikult kauboivõmmi fanboy – ja kuldse südamega mölakas ja eks tal vahel ole ka mõni Crowning Moment of Awesome… ja kogu lugu ise on mõistagi dekonstruktiivne paroodia, mis ometi käib regulaarselt rekonstruktiivse paroodia mail… Ma hoiatasin, eks ole?

PPS: Aaaaahh, mida ma olen ometi teinud? Mis sinine puder see on?

Advertisements

6 kommentaari to “Inspektor Wannabe”

  1. Mari-Ly said

    Tàitsa juhuslikult katu blogist tulin siia.. Muuseas Coliandro filmis ei nàe sa teda kunagi poltsei autos 😉 Esimene telefilm, kus ei lubatud neid kasutada,pidi politseinikke solvama… tegelikult on aga paljud Itaalia politseinikud sellised jobud nagu Coliandro!
    Ma vaatasin kui telekast nàidati ja mulle ka vàga meeldis, kahju, et uusi osi pole!

  2. notsu said

    Politsei kui institutsioon ei lubanud ja seepärast on suurem jagu tegelasi ka erariides võmmid, mitte vormis, ja politseiautosid isegi ei näidata (v.a kaadrist välja jäävate vilkurite kaadrisse jääv helk). Aga politseinike kui inimeste hulgas pidi väga palju fänne olema; kui Rai2 sarja maha võttis, siis selles facebooki kampaanias “ärme maksa telemaksu, kui “Coliandrot” ei saa” olevat igavene hulk politseinikke olnud. Lucarelli rääkis sellest mingis intervjuus ja imestas, miks institutsioon pipardab, kui selle liikmed on ometi rahul.

  3. notsu said

    uusi osi pole… aga mingitest kinofilmiplaanidest on juttu olnud.

  4. notsu said

    ja siin on üks tähtis politseiametnik, kes leiab, et kõik on väga õige:
    http://www.lorenzograssi.it/coliandro/letteramaccari.html

  5. […] “Coliandro”-vaimustusest oli rohkemgi kasu kui itaalia kõnekeel, selle laine harjal olen hakanud itaalia keeles ka lugema – siiani oli mingi plokk ees, mida näiteks inglise keeles lugemisel enam ei ole, nüüd on hoolimata lünklikust sõnavarast keel lakanud vastupanu avaldamast – kas nüüd kohe päris kogu vastupanu, aga müürid on piisavalt langenud, et raamatut ei tundu raske kätte võtta. (Hirmus mõelda, et paljud tunnevad seda vastupanu ka emakeeles lugedes – emakeele peal ei suuda ise enam ettegi kujutada, aga võõrkeeltes lugemine annab vähemalt sellest raskusest aimu). […]

  6. […] tantsust väljapoolegi. Pärast jõudsin talle veel seletada, miks ungari keel on lihtne ja miks “Coliandro” sari on hea ning et jah, näe, itaallased oskavad järelikult enda üle naerda küll. Jälle üks selline […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: