Dacia Maraini statistiline misandria?

detsember 22, 2011

“Coliandro”-vaimustusest oli rohkemgi kasu kui itaalia kõnekeel, selle laine harjal olen hakanud itaalia keeles ka lugema – siiani oli mingi plokk ees, mida näiteks inglise keeles lugemisel enam ei ole, nüüd on hoolimata lünklikust sõnavarast keel lakanud vastupanu avaldamast – kas nüüd kohe päris kogu vastupanu, aga müürid on piisavalt langenud, et raamatut ei tundu raske kätte võtta. (Hirmus mõelda, et paljud tunnevad seda vastupanu ka emakeeles lugedes – emakeele peal ei suuda ise enam ettegi kujutada, aga võõrkeeltes lugemine annab vähemalt sellest raskusest aimu).

Kusjuures huvitav, et mõnu pakub praegu puhtalt “selles keeles” lugemine, silmipidi keelekeskkonda pugemine – kas raamat ise istub, on juba vähem tähtis. Läbi loen ikka. Ja sinna vahele ei taha praegu eriti muid keeli lugeda. Eesti keel, hea küll, aga inglise/prantsuse/ungari keel – isegi kui raamat tundub ahvatlev – käib kuidagi vastukarva.

Aga mis misoandria mul küll pealkirjas on? Nii, esimene selle hooga allaneelatud raamat oli Dacia Maraini “Buio” elik “Pimedus” (valguse, mitte nägemisvõime puudumise mõttes). Auhinnatud (lingi taga olev artikkel on it.k, vabandust, aga muud pole võtta) ja puha. Sirvisin neti peal arvustusi, üldiselt kõik kiitsid või nojah, väga paljud esitasid arvustuse nime all lihtsalt lühikokkuvõtte.

Ma ise ei taha väga detailset kokkuvõtet anda, lõppeks on tinglikult võttes tegemist ju krimikirjandusega, kuigi mitte just “whodunit”- tüüpi. Sedasorti krimikirjandusega, mille üle kaebasid kord Iibis ja ka Yksikuitaja – kus on “kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu” – ja mille tumemeelsus ja sotsiaalsus Libarotile on meeldinud.

Mina sain kaks üllatust.

Kõigepealt see, et ma olen ennast alati pidanud turvaliste mõrvade eelistajaks, aga nüüd – ei tea miks, kas ikka va keelesukeldumismõnu pealt? – see tumemeelsus ja sotsiaalsus tegelikult meeldis mulle. Palun mulle, jah, tumemeelsust, masendavaid olusid, komissar Adele Sòfia nukrust uue koleda juhtumi peale, mida leevendab ainult alaline lagritsanärimine.

Ja sedaaegu, kui ma imestasin, et kuidas mulle küll selline asi meeldib ja vaat kui huvitav, näe, süütan kohe ühe jutu otsast uue… ja sedamööda, kuidas neid ahelloetud lugusid muudkui kogunes, hakkas taustalt ettepoole ronima üks uutmoodi häiritus.

Ühel hetkel, umbes keskel, hakkasin kahtlustama, et mind häirib selle raamatu statistika.

Täiskasvanud naisterahvaid on seal mitmesuguseid: süüdimatuid lapsevanemaid, alistuvaid ohvreid, vägivaldseks muutunud ohvreid, õigluse eest võitlejaid, südametuid kupeldajaid (ja üks, võiks öelda, südamlik kupeldaja), kalke karjeriste. Päris korralik gamma, pole midagi ette heita. Täiskasvanud meestegelasi pole mitte vähem; ainult et oi kui palju kehvemini on nende diversiteediga. Praegu tagasi vaadates tuleb mulle raamatu peale meelde kõigest viis, kes ei osutunud mõrvariks, lapsepilastajaks, vägistajaks, või muidu vägivallatsejaks: üks aus politseinik; üks hea kloostriarst; üks mõrvatud noormees; üks mõrvasüüdistusega alusetult pihta saanud illegaalne immigrant; üks süüdimatu, kuid mitte kuri isa. Ja mööndustega üks piiskop, sest otseselt ta kedagi ei tapa ega vägista, ometi püüab sundida vägistajast rasedaks jäänud nunna aborti tegema ja kui see läbi ei lähe, käsib ta kloostrist minema saata.

Selle vastu on igas jutus vähemalt üks kurimees – kes ahistab lapsi, kes vägivallatseb oma naisega, kes mõrvab kedagi, kes üritab mõrvata (ja selline mõrvahimu võib välja lüüa kõige korralikumas mehes, keda keegi kunagi ei kahtlusta). Ühes jutus lausa terve sõjasalk korraga, ühes teises jälle terve joru järgemööda.

Kas ma loen raamatut kuidagi valesti, kui see statistika mulle jalgu jääb? Loen juttu, lähen tekstiga kaasa, aga taustal iriseb soolise võrdõiguslikkuse raamatupidaja: “Paistab, et autor on eksiarvamuse kütkes, justkui see, et 90% kurjategijatest on mehed, tähendaks seda, et 90% meestest on kurjategijad”. Ja ajab mulle isu peale kõigi heade meeste kaitseks välja astuda. (No ja siis ajavad juba äkitsi pahuraks ka emotsionaalsed detailid, mis alguses meeldisid – loen lapsprostituudi karumõmmist ja tunnen, et minuga manipuleeritakse ja oleks siis veel, et kuidagi taktitundeliselt, ei, ikka otse ninapidi sisse.)

Kui ma olin veel teismeline grafomaan, siis olin ma kokku puutunud hirmus väheste meestega, kes vanuse poolest seksuaalselt huvipakkuvateks oleks liigitunud. Niisiis olid mehed (vanuseklassis: minuvanune kuni +20) minu jaoks eksootilised, võluvad ja hirmutavad olendid; mu suhtumine kõikus sariarmumise ja paanika vahel. Grafomaanina korjasin ma muidugi mõlemad pooled üles; paanikapoolest tegin ühe jutu minategelase, kes näeb mehi… noh, enam-vähem samas valguses, nagu nad sellessinatses “Buios” üles astuvad, ja reageerib, muide, samamoodi nagu üks “Buio” naistegelane. Kirjutasin arvatagi kehvasti. Aga isegi teismelise grafomaanina sain aru, et see jutt saab töötada ainult siis, kui mu hüpoteetiline lugeja ei jaga minategelase vaatepunkti. Õigupoolest just sellepärast pidigi mu jutul olema minategelane, et oleks kohe selge, et see maailmakirjeldus on vaatepunkt.

“Buios”, mis on võrreldamatult paremini kirjutatud, ei ole minategelasi; niisiis kahtlustan autorihäält selles, et ta esindab Tõde, mitte vaatepunkti.

Mis tekitab mõistagi kiusatuse lasta endas sündida keskealisel grafomaanil, võtta see teismeliseea käkk ja ära viimistleda, sest selle algidee oleks vahepeal justkui isegi paremaks muutunud.

————————————————————————————
PS: lugesin poes peaaegu et läbi (aga mitte päris läbi, sest nii ei oleks ju viisakas) “Väikese mesilase”, kus ei juhtu sugugi vähem koledaid asju, samuti naistega ja meeste käe läbi – ometi mulle sellist misandrilist muljet ei jäänud. Kuidagi paremini oli kõik tasakaalus – ükski tähtsam tegelane polnud süütu, ükski tähtsam tegelane, ükskõik mis soost, polnud lunastuslootuseta. Ainult eestikeelse väljaande toimetamise kallal iriseksin – mis mood see on tõlkija märkused sulgudes keset teksti jätta? Pange joone alla, kui muidu ei saa.

Üks vastus to “Dacia Maraini statistiline misandria?”

  1. […] millegi poolest seostub see jutt mul ühe varasema kirumisega – raamatu üle, kus jälle meestegelased kole ühte väravasse olid, koledasse väravasse […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: