Jälle poliit: ACTA

jaanuar 31, 2012

Riputan siia ühiskondlikult kasuliku töö korras natuke eestikeelseid ACTA-linke üles, et need, kes veel juhtumisi ei ole nende peale sattunud, saaks sel teemal ringi surfata.

Anonymous Estonia
(siin oli muuhulgas juttu, et acta.ee veebileht on juba valminud, kuid mitte veel üleval, ning otsib kaastöölisi.)

Eesti Interneti Kogukond

Ma ise hakkasin asja vastu esimest korda huvi tundma rada7 ACTA-foorumi tõttu.

Hakkasin ise imestama, et Memokraat ei ole asjaga tegelenud, guugeldasin siis vähemalt selle autoreid ja leidsin Daniel Vaariku artikli.

Ning Raul Veede on kirjutanud “Elu pimendatud internetis”, mis võttis ette ka SOPA, PIPA ning üleüldse infoliikluse kontrollimise.

Tarkade investorite foorumis vaieldakse selle üle.

Lõpuks, arvaku me Paulo Coelhost kui kirjanikust, mis me arvame, aga arvestades tema edukust, on ilmselt teatav kaal tema hinnangul, et tasuta kopeerimine talle kahju ei too (tundmatute autorite puhul peaks see olema veel usutavam – nii on tundmatul kõige lihtsam tuntuks saada).

Täiendused teretulnud.

———————————————————————
Täiendan ise: Sloveenia suursaadik, kes jõudis allkirja ära panna, palub avalikult vabandust;
Poola peatas ACTA ratifitseerimise.
———————————————————————
11. veebruaril on Tallinnas ja Tartus meeleavaldused.
———————————————————————
Ja karm küsimus: kas sina oled täna juba seemneid söönud?

Advertisements

Kui ma olen nüüd juba jupp aega taga ajanud sellise vanamuusika “džässistandardi” jälgi nagu “Vacas” või “Bacas”, siis ühes mõttes on mul selleks alatud ajendid, eriti viimasel ajal. Aga sellest hiljem, sest see on kõige olulisem põhjus, miks minust teadlast ei saa.

Esimest korda hakkasin neid lehmakesi taga ajama suvel, kui ma lugesin kuskilt, et see, kui “Rodrigo Martínez” räägib lehmadest:

Rodrigo Martínez
a las ansáres, ahé,
pensando qu’eran vacas
silbabalas, ahé,

(ehk üldjoontes, et Rodrigo Martínes pidas hanesid lehmadeks ja käitus vastavalt), oli peen vihje loo muusikalisele struktuurile: et akordijärjestus oli “Vacase” travestia või tagurpidi pööratud “Vacas”, tähendab, kui laulutekstis on valelehmad, siis terve laul ise on muusikaliselt võttes “Valelehmad”.

Aga ei mäleta enam üldse, kust ma seda lugesin; arvasin, et mäletan, kuidas ma selle artikli leidsin, aga samu jälgi pidi minnes enam üles ei leia. See on üks põhjus, miks minust teadlast ei saa. Ma ei viitsi õigel ajal meelde jätta, mida ma peaksin viitama.

Vahepeal olen muidu samul rajul hirmus toredat materjali leidnud. Näiteks terve doktoritöö teemal “MÚSICA ESPAÑOLA DEL RENACIMIENTO ENTRE TRADICIÓN ORAL Y TRANSMISIÓN ESCRITA: EL ESQUEMA DE FOLÍA EN PROCESOS DE COMPOSICIÓN E IMPROVISACIÓN”, mis pani mind hispaania keelt (mida ma ei oska) lugema, täpselt nagu kunagi Lotman pani lugema vene keelt (mida ma samuti ei oska), ja kus muuhulgas mainiti, et “kui tahta ammendavalt uurida “Las vacast”-romanesca‘t ja passamezzot rahvusvahelises pillirepertuaaris, võiks see olla ulatusliku monograafia aines” (nii et olen ikka pähkli hammustanud). Või praktilisema poole pealt just sedasorti standardite kogumiku, mille kohta mul hakkab üha karvasem tunne, et peaks selle endale tellima.

Ja kui ma viitsiks bluffida, küllap suudaks ma selle kõige peal piisavalt kaua ringi kapates lõpuks asjast ka teadusliku mulje jätta.

Aga tegelik viimase aja ajend on hoopis see alatu, millest ma rääkisin: leida mõni lause, mis lubaks mul öelda, et see lehmateema eksisteeris juba 15. sajandil, et ma saaks ta puhta südametunnistusega 15. sajandi koreograafia alla lükata. Parim pakkumine on siiani see, et üks tõenäoliselt vanemaid versioone on kirjas ühes Mateo Flecha (vanema) ensaladas nimega “La viuda”. Tont teab, millal ta selle tegi, see ilmus nagunii pärast tema surma, Flecha-juuniori väljaandes. Aga vähemalt on ta eluaastad sellised, et 15. sajandi lõpul võis ta teoreetiliselt juba heliloomiseas olla.

No ja alati, alati saab öelda, et “kui see 16. sajandil nii popp lugu oli, millele kavereid teha, pidi ta enne esimest kaverit ometi jupp aega käibel olema”.

Ja kui see “Rodrigo Martíneze” valelehmsus peaks kuidagi etümoloogiliselt õige olema – siis on muidugi lihtsam, RM dateeritakse 15. sajandi lõppu, sest ta on “Cancionero de Palacios“, mis pandi kokku hiljemalt õige natuke pärast sajandivahetust.

Aga ikkagi – mis meetod see niisugune on: võtta soovitav tulemus ja otsida andmeid, kuni need tulemusega sobima hakkavad. See on põhiline põhjus, miks minust teadlast ei saa.

———————————————————————

(Kuigi mõni reaalteadlasest tuttav või sugulane räägib vahel, et teoorias peaks teadust küll õigesti tegema, aga praktikas juhtub neil ka nii, et katset tehakse senikaua, kuni õige tulemuse kätte saab.)

Liiga tihedalt seljas istuvate ja mittevenivate ja karkassistatud riietega on jama.

Visuaalse poole pealt panin täna tähele, et kui mul on korraga nii ülemises kui alumises otsas tihedalt istuvad asjad seljas (mis ei veni eriti ka, sunnikud), paistab, nagu ma hakkaks neist välja kasvama. Hmm, võib-olla hakkangi.

Mentaalse poole pealt märkasin, et inimeste vaatlemisest või omaette mõlgutamisest ei tule midagi välja, kui mingid puurivad, torkivad ja sügelevad osad kogu aeg ise tähelepanu püüavad. Ehk siis kogesin seda, mida Umberto Eco teksapükstega taipas: miks keskajal mungarüüsse asuti, et mõttetööd teha saaks.

No ja need osad ei puurinud ja torkinud ainult füüsiliselt, jäigad osad tuletasid ühtlasi meelde, et ma olen nähtaval. Parandasid rühti ja ilmet tõenäoliselt, aga küll on tülikas käia, kui iga sammu peale peab mõtlema. Ja teisi ei saa muidugi vahtida, sest ma olen ju ise nähtaval. Ehk sama asi, mida Fritz Perls ühele oma õpilasele nina peale viskas, kui see kaebas oma tunnet, et kõik teda kogu aeg vaatavad: sul pole silmi, sa oled silmad ära kaotanud, otsi silmad üles, siis kõik enam ei vaata sind.

Paistab, et ei ole võimalik oma nähtavusest teadlik olla, ilma et silmad natukenegi küljest ära kukuks. Või olgu, päris ära ei kuku, aga muutuvad sellisteks nukusilmadeks, mille põhiülesanne on olla ilus, võib-olla isegi ilmekas, aga mitte näha.

Kingitusedki lahti pakitud

jaanuar 5, 2012

A. armastab praktilisi kingitusi (erinevalt minust, kes ma tahan asju, mida ma tahan, mitte asju, mida mulle vaja on) ja neid ta tänavu peaasjalikult ka sai. Suurem osa läks kohe kasutusse, näiteks üleeile.

A.: Ma panen su ema tehtud sokid nüüd jalga.
Mina: Paned palja jala peale?
A.: Jah (paneb palja jala peale).
Mina: Villased sokid? Kallis, sa oled nii… nii… vapper.
A.: Jah. Kirjuta nüüd oma blogisse: “Küll mehed on ikka kartmatud ja imelised olevused: panevad villase soki palja ihu peale.”

Ma siis kirjutasin.

Mina sain jälle hunniku lõbukingituste hulgas sellise praktilise asja nagu kartulikoorimisnoa või -höövli või mis ta nüüd ongi; lähemal uurimisel selgus siiski, et sellel on ka lõbuväärtus, tagumisel küljel.

Algab alandliku sissejuhatusega:

With gratitude meaning you use the product of the my firm, very much from the bottom of the heart. Please must take a look first this manual, in order to use in the exactitude. Pleasing furthermore must keep this manual.

Seejärel südantsoojendav palve, mille sisu näikse olevat, et ma noa otsa ei jookseks (kuusteist korda järjest, ptüi, äh, see oli üks teine lugu):

Please at the time of dismantling wrappingly, be careful and do nut run into the knife blade, because of mow the wound hand easily.

Siitsaadik läheb lugu asjalikumaks, pealkirjaga “The attention that use the top orders”. Esiteks hoiatus:

Please at before using have a meal first rinse liquid that having and using cleaning empress use again.

Kõht enne koorimist kenasti nõudepesuvett täis süüa või olen ma millestki valesti aru saanud?

Edasine paneb fantaasia tõhusamalt tööle:

Divided by the vegetable, fruit excluding, cannot used for the other. It is in view of the fact fo fake the thing of the blade, so while using please watch for the safety.

The handle is placed in to slip away the slippery appearance descend (oil, water, wash away dirt, etc.) to please do not use.

Järgneb lause, mis justkui hoiataks võimalike temporaalsete anomaaliate ja nendega kaasnevate kehavigastuste:

Were sliced the object accumulate the small time, pleasing watch for the finger do not want to touch with blade, because incaution cut the hand esaily.

Edasi: vihje rangele iibepoliitikale, südamlike tervitustega:

The absolute prohibition against child uses alone. While using must adult together, teach to the right operation method in chile, in well carefully of foundation, send greeting to whole usage.

Seejärel puhas luule:

Descend to please do not use at the appearance that transformed.

Tagasi karmi ja ebakindlasse maailma:

Under the heavy circumatance in burthen please avoid usage, for cause like this and easily the product transforms.

Please do not used for the strong and tough material, cause razor blade indendation, mistake and ctc. easily.

Please do not put by the side of fiety and near. Because the resin may take place to burn, melt, burn, transform the excrescent circumstance in etc.

… kus leidub siiski lihalikku lohutust, mis puhul ärgem unustagem ohutust:

Please wash, clearly wipe after using to fuck, make it kept to the best dry, whereas, cause easily the rust, germs breeds.

Võimalik, et jätkates samal teemal:

Such as usage the metals brush, grinds the power etc. wash away dirt, cause the wear and tear easily.

Ja viimaks jälle luuleliselt:

Please place the place that can not take in the child takes care of.

Samal laine harjal uusaastatervitused köögikodusõja blogile ja kõigile teistele köögikodusõdijatele!

***

Uusaastaöösel nägi A. und, millest saaks hea tahtmise korral tulevikku või minevikkku ennustada.

Nimelt oli Venemaal sündinud tiibadega sebra. Tegelikult oli see tavaline väärareng, nagu kahe peaga vasikas vms; ja kui see sebra hiljem intervjuusid andis, kõneles ta, et kõige valusam oligi see, et tema oli lihtsalt haige loom, aga temast tehti kuuekümnendatel aastatel sümbol, kommunismi Pegasus ja muud sarnast. Tal oli selle pärast väga häbi ja valus.