Kunagi suvel panin ma tähele – või õigemini sõnastasin ära midagi, mis oli pikemat aega kohale tilkunud, et selle ühiskonnakihi noored mehed, kes armastavad poolpaljalt ringi käia, käivad kuidagi abitult. See oli seda imelikum, et üldiselt on nad paremas kehalises vormis kui riietatumad sookaaslased. Tugevad, lihaselised, suurelt jaolt arvatavasti füüsilisel tööl. Ja käivad, nagu oleks nad omandanud kõigest käimise algmed ja leidnud, et aitab küll.

Sellel abitusel pole midagi pistmist füüsiliste võimetega. Mõnel inimesel on jalad pidevalt või korraks haiged ja ta lonkab; eriti kui ta on kaua longanud, teeb ta seda tegelikult nii hästi, kui üldse võimalik, kaugelt üle algmete. Mõnel on neuroloogilise häire tõttu eriti raske oma jalgu juhtida, aga ometi on ta selle kuidagi saavutanud – on küll näha, et tal on raske, aga juht on ikkagi tema. Istuva eluviisiga kultuurinohikutel võib olla sada häda seljavalude, õlgade ja üldse rühiga. Aga käimine oleks neil ometi justkui enda kontrolli all.

Mis mõttes siis kõigest algmed? Just kontrollimatu jõu mõttes. Jalad pendeldavad küljes, on kangesti tugevad ja jaksaks kiireminigi minna, nii et vahel hakkavad justkui omapead minema kõndima ja veavad keha kaasa. Keha on raskevõitu, jääb natuke maha, õhku rippuma jäänud käed tilbendavad; jalad ei saa ka lõpmatuseni eest ära jalutada ja nii nad astuvad lärts! lärts! enda ette, oluliselt suurema hooga kui tarvis oleks. Või siis vastupidi, keha tahab kuhugi edasi ja jalad tilpnevad vastu tahtmist järele ega ulatu hästi maha.

Võiks arvata, et auto on see kurja juur, mis paneb inimese käimist unustama, aga keskealiste keskklassi autosõitjate hulgas ma midagi sellist näinud ei ole. Peaasjalikult ikka tugevatel poopaljastel noortel meestel – kes ei käi abitult mitte sellepärast, et jäsemed oleks liiga nõrgad, vaid vastupidi, keha paistab olevat ülearu suur ja tugev, et juhtimisele alluda. (Äkitselt kõvasti kasvanud teismelistel poistel juhtub seda muidugi igas ühiskonnagrupis, aga suurel osal neist läheb see üle, kui nad on oma uute gabariitidega kohanenud.)

***

Veidi hiljem puutusin ootamatus seltskonnas kokku noormehega, kes, vaata, kust otsast tahad, meenutas ehtsat jõmmi. Tont seda teab muidugi, ega ma pole ühtegi ehtsat jõmmi väga lähedalt vaadelnud, võib-olla pole ta tegelikult üldse nende moodi – või tont teab, ega ma pole ühtegi ehtsat jõmmi niigi lähedalt vaadelnud, et teada, kas nad üldse oma ideaalkujul olemas on. Igatahes olid tal needsamad kontrollimatu keha tunnused; suur jõud ja akrobaatiline osavus sinna juurde; ja see kontrollimatu keha paistis tegelikult siiski alluvat ühele printsiibile: igale poole võimalikult palju ulatuda. Ruum endaga täita. Nii jalad kui käed sirutusid keskmest kaugele välja, puusad olid alati ette lükatud, iga liigutus oli võimalikult suur (ja liigutusi oli hästi palju), hääl oli kõva, pea oli alati hästi kuklas, välja arvatud siis, kui ta sai ootamatult isiklikku tähelepanu, siis hakkas pea järsku otsas igale poole kolgerdama. Keha, mis justkui püüaks saada bahtinlikult groteskseks kehaks, olla kõigi oma kulenditega universumiga ühenduses (ja hea illustratsioon sellele, et bahtinlikus mõttes groteskne keha ei tähenda inetut keha: päris ilus poiss oli).

Ainult et universumiga ühenduse saamine pelutas teda: ma juba ütlesin, et pea hakkas kolgerdama, kui poiss isiklikku tähelepanu sai, ja see paistis olevat pigem pea peitmiseks kui igale poole laiali ulatumiseks mõeldud liigutus. Pilk läks omaenda rinnaesisele või põrandasse; puudutuse peale puudutajast võimalikult kaugele eemale, et jumala pärast otsa ei peaks vaatama.

Siis ma veeretasin neid kaht mõtet koos peas: oleks nagu jõmm, ma ei ole nii lähedalt näinud kedagi teist, kes oleks rohkem jõmmi moodi. Kas ta kardab mind? Oleks nagu jõmm. Ta kardab midagi, kas mind? Oleks nagu jõmm. Ta kardab midagi?

Mis seal’s ikka, kardab, siis kardab, miks ma siin üldse mingit vastuolu näen? Haa, ega mina tingimata ei näegi; lihtsalt on ette tulnud palju vaidlusi inimestega, kellel lööb vahel välja kontseptsioon “jõmm kui evolutsiooni tipp” ja “jõmm kui pooljumal” – tähendab, jõmm kui inimene, kes on oma tunnetega täielikus kontaktis, kes tahab alati seda, mida ta tahab, reageerib alati vahetult, ei ole kunagi sisekonfliktis – ja seepärast oleme meie, tühised nohikud, hukule määratud haru evolutsioonipuul, muidugi ette kaotajaks määratud. Ma olin alati kahtlustanud, et nende argumentide puhul on tegu Stockholmi sündroomiga või ületsiviliseerunud inimese õhkamisega lihtsuse järele (mida ta pärast lähemat vaatlust enda külge siiski ei tahaks), aga asi, millega ma siiani polemiseerisin, oli peamiselt ettekujutus, justkui vägivaldsus oleks vaimse tervise tunnus või justkui vaimne tervis oleks midagi sootsiumi hinnangust täiesti eraldiseisvat. Tähendab, ma juba peaaegu uskusingi seda tunnetega kontaktis olemise juttu.

Ja nüüd oli siis silmnähtav, et kogu jõmliku füüsilise bravuuri ja ruumi domineerimise juures ikkagi on sisekonfliktid, on segadus ja on kannatused ja üksteisega sõdivad tahtmised (tahan tähelepanu! kardan tähelepanu!).

Ep pakkus välja oma hüpoteesi: tegelane tahab tähelepanu, on harjunud, et üldiselt hoidutakse talle seda andmast; seda rohkem ta üritab ruumi võtta ja tähelepanu püüda ja seda rohkem teda välditakse, kuni tulen mina ja annan lätaki lähedalt tähelepanulaengu otse päikesepõimikusse. Muidugi on tal siis juhe koos. Ta ei ole selleks valmis.

Võimalik. Igatahes ei räägi see sugugi “jõmmi kui pooljumala” kontseptsiooni kasuks. Hoopis tavaline ekslik ja abitu inimene: tahab midagi ja valib selleks strateegia, mis enamasti töötab eesmärgile vastu.

Peaksin hakkama nüüd kõiki lämisevaid ja ülearu suure siruulatusega noori mehi selle pilguga vaatama.

Advertisements

Tänases unes küsiti mult kella. See kell, mida ma vaatama pidin, oli hiigelsuur, kahe teljega, mille ümber osutid käisid: ühe ümber jooksid minuti- ja sekundiosuti, teise ümber tunni- ja minutiosuti. Kuna nad jooksid üksteisest natuke ka üle, oli seda õudselt raske vaadata ja ma olin väga frustreeritud, et ma ei saa kuidagi aru, mis kell on – kuni märkasin, et numbreid ei ole nagunii peal. Millalgi selle vaatamise juures käis justkui ajajõnks.

Ütlen kella juures passivale hooldusmehaanikule, et kuule, on see võimalik, et ajajõnks käis praegu.

Mis mõttes?

Noh, et nagu aeg jäi seisma, kuigi ruum käitus endiselt. Või nagu aeg oleks jõnksti edasi hüpanud, kuigi ruum käitus endiselt. Ma olin väga kindel selles, et ruum käitus igati normaalselt.

See ei ole võimalik, ütles mehaanik, aeg on funktsioon. Kui ruum käitub normaalselt, ei saa aeg jõnksatada.

Seepeale ma ütlesin, et igatahes ma tajusin seda jõnksu ja subjektiivselt võiks ma seda kirjeldada nii, et tunne oli selline, et aeg jäi seisma või hüppas järsult edasi, ilma et ruumiga oleks midagi imelikku toimunud. Et mind ei huvita, kuidas see täpselt füüsikaliselt toimus ja ma olen nõus, et aeg ei saa sellist jõnksu teha, kui ruum ei tee – mis mind huvitab, on see, et kui mitte midagi ei toimunud, siis mis on see eimiski, mis toimus, et ma seda tajuda sain.

Selle peale oli tal suu kinni.

Vahepealsed

veebruar 6, 2012

Ühe blogisabavestluse peale tulid meelde A. omaaegsed soorollihuvid, mehe rolli vastu mõistagi. Eks ta refereeris oma läbitöötatud materjali mullegi ja nii kuulsin ma sellisest nähtusest nagu Deida – bukahoolik tutvustab; keda huvitab lähemalt, siis tundub, et suhtesiimu blogis jutustatakse seda enam-vähem peatüki kaupa ümber – aga kes ei viitsi, peab leppima minu kokkuvõttega A. kokkuvõttest (räägime ikka usinalt raamatutest, mida me pole lugenud, eks): eneseabiraamat meestele, mis rõhub selle peale, et tõeline mees vajab ja tahab väljakutseid. Kui naine vingub, siis selle vingumise olemise mõte on panna mees proovile, kas ta on tõeline mees. Mis tahes inetustel, mida naised meestele teevad, on seesama mõte: eraldada terad sõkaldest. Järelikult tõeline mees ainult naeratab mehelikult kõigi nende nuhtluste peale ja on uhke, et ta saab ennast tõestada. Naiste olemise mõte paistis ka üldisemalt olevat meeste järelekatsumine, aga ega ma seda enam nii hästi ei tea, A.-d huvitas see pool mõistagi vähem. Bukahoolik igatahes vihjab samuti sellele.

Meil on “Deida” muutunud kodus omaette parooliks – kui ükskõik kus raamatus või filmis on mõni eriliselt mõttetult vinguv tibi, näiteks see õnnetus, mis “Postiteenistuse” filmiversioonis oli naistegelasest saanud, siis niipea kui ma jõuan imestada, et selliseid frukte ikka ja jälle positiivse naistegelasena välja ilmub, kommenteerib A. lühidalt “Deida”. Kuni ükskord tuli jutuks, et mõnes mõttes teeme me oma ilkumisega vaesele mehele ülekohut: tal on juba raamatu alguses ausalt ära öeldud, et ega see raamat kõigile ei sobi ja osa inimesi ongi tema pilguga vaadates kesksoolised, kellel pole tema jutuga midagi pihta hakata. Pealegi, kui järele mõelda, peaks üks õnnestunud meesdeidalane olema alati õnnelik ja rahulolev; mida hullemad naised talle ette satuvad, seda õnnelikum, tähendab, ta täidaks igasuguste psühhotibide vabad valentsid kenasti ära ja ülejäänud maailmal oleks rahulikum elada.

Täna tuli see teema jälle üles, kui ma hakkasin unesegase peaga A.-le seletama, et hulk jama tuleb sellest, kui inimesed ei tee oma pornol ja päriselul vahet. Pornol kõige laiemas mõttes, st ka kõikvõimalikud romantilised ja heroilised märjad unenäod.

A. ajas algul vastu seda juttu, et oma unistusi tulebki ellu viia, ma siis täpsustasin, et ma pean silmas selliseid juhtumeid, kus naisterahvas unistab Tugevast Mehest, kes teda kaitseb – ja siis maandubki ühe vägivaldse mehe otsast teise otsa, sest noil on kõige vingemad ja silmatorkavamad Tugeva Mehe tunnused. Või kus keegi saab rüütliromantikast rahulduse ning siis nördib, et tegelik elu on kehvem kui raamatus/filmis, ja süüdistab kõiges moodsaid aegu, mis oleks nagu kõik ära rikkunud, ja kurje inimesi, kes need moodsad ajad kätte tõid, kui ometi vanasti oli kõik nii hästi.

Huvitav, kuidas nende loogika järgi see täiuslik minevikumaailm üldse hukka saab minna, kommenteeris A. Millega nad seletavad, et keegi üldse tahtis seda täiust muutma hakata? Kuskilt väljastpoolt universumi imbub Kurjus sisse?

Mul ühendus kogu see jutt hästi vana mõttega, et passeism ei ole kunagi päris passeism, vaid oma olevikuihade projektsioon minevikku (ja sellisena on ta mõistagi tulevikuutopismiga äravahetamiseni sarnane, palju seal vahet on, kuhu sa oma ihad projitseerid), jaurasin siis sel teemal edasi. Ühel hetkel jõudis jutt rüütliromantikast vaimustunud naisterahvastele, kes kurdavad, et mehed ei ole enam rüütellikud nagu vanasti (unustades varmalt, et isegi neissamades romantilistes seiklusjuttudes figureerib omajagu teistsuguseid mehi, kes daamikaitsmise üldse vajalikuks muudavad), ja “mees on pea, naine on kael” mudeli idealiseerimiseni, mispeale A. poetas muidugi vältimatu “Deida!”

Ei, ei ole Deida, hoopis Deida vastand, vaidlesin mina vastu; õigemini äraspidine Deida, nais-Deida, kelle loogikas figureerivad hoopis mehed irratsionaalse raskesti käsitsetava nähtusena, millega toimetulemine tõestab, et naine on Tõeline Naine. Muidu jah sama loogika: teine sugupool ei ole päris subjekt, kellel oleks oma soovid või eesmärgid, teine sugupool on asjaolu, mille peal oma väärtust näidata. Vahe ainult selles, kumma soo poolt vaadatakse.

No ja siis jõudsimegi otsaga sinna välja, et kui see vaatenurk oleks korralikult integreeritud, siis olekski meil inimene, kellele raskused ainult heameelt teevad: mees, kes võtab ükskõik kui vinguva ja tigeda naise ning üksnes naeratab salamisi tema vingumise peale, tundes, kuidas ta iga talutud vingumisega jõuab järgmisele mehelikkuse levelile; naine, kes võtab ükskõik kui juhmi ja ennasttäis mehe ning üksnes naeratab salamisi tema praalimise ja kamandamise peale, kui too arvab, et ise asju otsustab. Tõeliselt armsad konservatiivid.

Ainult et see, mis ma sedasorti ideaalidega inimeste kommentaaridest loen – naised on rahaahned ja näägutavad! mees istub pähe! – ei näe nagu väga niisuguse rahulolu moodi välja.

Ma pean silmas seda, et kui mees pooldab selliseid soorolle, et mehe asi on olla tugev juht ja pere leivateenija, siis peaks ju sinna juurde automaatselt käima see, et naised eelistavad rikkaid mehi. Ta peaks ju olema õnnelik, kui selliste naiste peale satub – tõelised naised ometi? Ja kui naine pooldab, et mees peabki elama usus, et ta otsustab kõike (sest tõeline naine suudab mehe selliste otsusteni suunata, mis naisele endale sobivad), siis kust tuleb kurtmine, et mees arvab, et tal on õigus kogu naise aja üle otsustada? Mees peabki ju seda arvama – või sain ma millestki valesti aru?

Lõhnab kangesti läbiseedimata ideaalide järele.

Olme

veebruar 4, 2012

Mu tööhõivatus on viimasel ajal kangesti jõnkslik: eelmise nädala peale üritas neli eri klienti tööd sokutada, kaks pidi tagasi lükkama (nt pakkumise “kas sa teeks palun sada kakskümmend lehekülge 7. veebruariks), sel nädalal oli jälle täielik tühjus. Grr, ma pmst tahan küll tööd teha, eriti pärast detsembrikuist pausi,* aga see ei tähenda, et ma tahaks teha ühe nädalaga pooleteise kuu töö.

Täna ujus siis A. mulle vahepeal mesimagusalt külje alla jutuga, et äkki ma tahan oma parasjagu töötus olekus kangesti koristada – mitte et ma peaks koristama, aga kindlasti ma tunnen sellist sisemist sundi.

Ma vihjasin talle, et ma juba panin pool puhast pesu kappi ära ja selleks pidin nagunii kappi koristama, sest kapp on vahepeal täiesti iseenesest segamini läinud, hoolimata mu vaevaga välja töötatud pesuparadigmadest. Ja huvitav, kas mõnel inimesel kapp seisabki ise korras, pane ainult asjad õigesse riiulisse?

A.: Neil on selline kapp, mis koristab ise asjad ära.
Mina: Et loobid ainult asjad sisse ja kapp paneb ise korda?
A.: Jah.
Mina: Negentroopiline kapp. Aga kuule, universumi seadused…
termodünaamika seaduste järgi peab sellise kapi tõttu kuskil sedavõrd rohkem entroopiat tekkima. Arvatavasti isegi rohkem entroopiat kui imekapi enda sees negentroopiat.
A.: See kapp on sinu kapiga ühenduses, sellepärast sinu kapp lähebki kogu aeg segamini.
Mina: Ma arvan, et negentroopiline kapp suudab rohkem kui ühe normaalse kapi segamini ajada. Kuule, tegelikult lähevad kõik maailma kapid segamini selle ühe kapi pärast.

———————————————————————–
*
Sellised pausid panevad mõtlema, et äkki olen oma honorari liiga kõrgeks löönud, lõppeks teeb mõni sama tööd poole odavamalt. Ja siis tuleb kainestav mõte, et kui ma ka saaksin poole odavama honorari eest poole rohkem tööd, oleks mul ikka sama palju/vähe raha, ainult et ma peaks selle teenimiseks kaks korda rohkem aega kulutama. Töökuulutuste vaatamine ja avastamine, mis tunnitasusid peetakse normaalseks pakkuda, on samuti väga kainestav. Pole mul häda midagi.