Vahepealsed

veebruar 6, 2012

Ühe blogisabavestluse peale tulid meelde A. omaaegsed soorollihuvid, mehe rolli vastu mõistagi. Eks ta refereeris oma läbitöötatud materjali mullegi ja nii kuulsin ma sellisest nähtusest nagu Deida – bukahoolik tutvustab; keda huvitab lähemalt, siis tundub, et suhtesiimu blogis jutustatakse seda enam-vähem peatüki kaupa ümber – aga kes ei viitsi, peab leppima minu kokkuvõttega A. kokkuvõttest (räägime ikka usinalt raamatutest, mida me pole lugenud, eks): eneseabiraamat meestele, mis rõhub selle peale, et tõeline mees vajab ja tahab väljakutseid. Kui naine vingub, siis selle vingumise olemise mõte on panna mees proovile, kas ta on tõeline mees. Mis tahes inetustel, mida naised meestele teevad, on seesama mõte: eraldada terad sõkaldest. Järelikult tõeline mees ainult naeratab mehelikult kõigi nende nuhtluste peale ja on uhke, et ta saab ennast tõestada. Naiste olemise mõte paistis ka üldisemalt olevat meeste järelekatsumine, aga ega ma seda enam nii hästi ei tea, A.-d huvitas see pool mõistagi vähem. Bukahoolik igatahes vihjab samuti sellele.

Meil on “Deida” muutunud kodus omaette parooliks – kui ükskõik kus raamatus või filmis on mõni eriliselt mõttetult vinguv tibi, näiteks see õnnetus, mis “Postiteenistuse” filmiversioonis oli naistegelasest saanud, siis niipea kui ma jõuan imestada, et selliseid frukte ikka ja jälle positiivse naistegelasena välja ilmub, kommenteerib A. lühidalt “Deida”. Kuni ükskord tuli jutuks, et mõnes mõttes teeme me oma ilkumisega vaesele mehele ülekohut: tal on juba raamatu alguses ausalt ära öeldud, et ega see raamat kõigile ei sobi ja osa inimesi ongi tema pilguga vaadates kesksoolised, kellel pole tema jutuga midagi pihta hakata. Pealegi, kui järele mõelda, peaks üks õnnestunud meesdeidalane olema alati õnnelik ja rahulolev; mida hullemad naised talle ette satuvad, seda õnnelikum, tähendab, ta täidaks igasuguste psühhotibide vabad valentsid kenasti ära ja ülejäänud maailmal oleks rahulikum elada.

Täna tuli see teema jälle üles, kui ma hakkasin unesegase peaga A.-le seletama, et hulk jama tuleb sellest, kui inimesed ei tee oma pornol ja päriselul vahet. Pornol kõige laiemas mõttes, st ka kõikvõimalikud romantilised ja heroilised märjad unenäod.

A. ajas algul vastu seda juttu, et oma unistusi tulebki ellu viia, ma siis täpsustasin, et ma pean silmas selliseid juhtumeid, kus naisterahvas unistab Tugevast Mehest, kes teda kaitseb – ja siis maandubki ühe vägivaldse mehe otsast teise otsa, sest noil on kõige vingemad ja silmatorkavamad Tugeva Mehe tunnused. Või kus keegi saab rüütliromantikast rahulduse ning siis nördib, et tegelik elu on kehvem kui raamatus/filmis, ja süüdistab kõiges moodsaid aegu, mis oleks nagu kõik ära rikkunud, ja kurje inimesi, kes need moodsad ajad kätte tõid, kui ometi vanasti oli kõik nii hästi.

Huvitav, kuidas nende loogika järgi see täiuslik minevikumaailm üldse hukka saab minna, kommenteeris A. Millega nad seletavad, et keegi üldse tahtis seda täiust muutma hakata? Kuskilt väljastpoolt universumi imbub Kurjus sisse?

Mul ühendus kogu see jutt hästi vana mõttega, et passeism ei ole kunagi päris passeism, vaid oma olevikuihade projektsioon minevikku (ja sellisena on ta mõistagi tulevikuutopismiga äravahetamiseni sarnane, palju seal vahet on, kuhu sa oma ihad projitseerid), jaurasin siis sel teemal edasi. Ühel hetkel jõudis jutt rüütliromantikast vaimustunud naisterahvastele, kes kurdavad, et mehed ei ole enam rüütellikud nagu vanasti (unustades varmalt, et isegi neissamades romantilistes seiklusjuttudes figureerib omajagu teistsuguseid mehi, kes daamikaitsmise üldse vajalikuks muudavad), ja “mees on pea, naine on kael” mudeli idealiseerimiseni, mispeale A. poetas muidugi vältimatu “Deida!”

Ei, ei ole Deida, hoopis Deida vastand, vaidlesin mina vastu; õigemini äraspidine Deida, nais-Deida, kelle loogikas figureerivad hoopis mehed irratsionaalse raskesti käsitsetava nähtusena, millega toimetulemine tõestab, et naine on Tõeline Naine. Muidu jah sama loogika: teine sugupool ei ole päris subjekt, kellel oleks oma soovid või eesmärgid, teine sugupool on asjaolu, mille peal oma väärtust näidata. Vahe ainult selles, kumma soo poolt vaadatakse.

No ja siis jõudsimegi otsaga sinna välja, et kui see vaatenurk oleks korralikult integreeritud, siis olekski meil inimene, kellele raskused ainult heameelt teevad: mees, kes võtab ükskõik kui vinguva ja tigeda naise ning üksnes naeratab salamisi tema vingumise peale, tundes, kuidas ta iga talutud vingumisega jõuab järgmisele mehelikkuse levelile; naine, kes võtab ükskõik kui juhmi ja ennasttäis mehe ning üksnes naeratab salamisi tema praalimise ja kamandamise peale, kui too arvab, et ise asju otsustab. Tõeliselt armsad konservatiivid.

Ainult et see, mis ma sedasorti ideaalidega inimeste kommentaaridest loen – naised on rahaahned ja näägutavad! mees istub pähe! – ei näe nagu väga niisuguse rahulolu moodi välja.

Ma pean silmas seda, et kui mees pooldab selliseid soorolle, et mehe asi on olla tugev juht ja pere leivateenija, siis peaks ju sinna juurde automaatselt käima see, et naised eelistavad rikkaid mehi. Ta peaks ju olema õnnelik, kui selliste naiste peale satub – tõelised naised ometi? Ja kui naine pooldab, et mees peabki elama usus, et ta otsustab kõike (sest tõeline naine suudab mehe selliste otsusteni suunata, mis naisele endale sobivad), siis kust tuleb kurtmine, et mees arvab, et tal on õigus kogu naise aja üle otsustada? Mees peabki ju seda arvama – või sain ma millestki valesti aru?

Lõhnab kangesti läbiseedimata ideaalide järele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: