Metsikud kehad. Jälle väike empaatiaõppetund: see, et ta on hirmus, ei tähenda, et ta ei oleks hirmunud

veebruar 21, 2012

Kunagi suvel panin ma tähele – või õigemini sõnastasin ära midagi, mis oli pikemat aega kohale tilkunud, et selle ühiskonnakihi noored mehed, kes armastavad poolpaljalt ringi käia, käivad kuidagi abitult. See oli seda imelikum, et üldiselt on nad paremas kehalises vormis kui riietatumad sookaaslased. Tugevad, lihaselised, suurelt jaolt arvatavasti füüsilisel tööl. Ja käivad, nagu oleks nad omandanud kõigest käimise algmed ja leidnud, et aitab küll.

Sellel abitusel pole midagi pistmist füüsiliste võimetega. Mõnel inimesel on jalad pidevalt või korraks haiged ja ta lonkab; eriti kui ta on kaua longanud, teeb ta seda tegelikult nii hästi, kui üldse võimalik, kaugelt üle algmete. Mõnel on neuroloogilise häire tõttu eriti raske oma jalgu juhtida, aga ometi on ta selle kuidagi saavutanud – on küll näha, et tal on raske, aga juht on ikkagi tema. Istuva eluviisiga kultuurinohikutel võib olla sada häda seljavalude, õlgade ja üldse rühiga. Aga käimine oleks neil ometi justkui enda kontrolli all.

Mis mõttes siis kõigest algmed? Just kontrollimatu jõu mõttes. Jalad pendeldavad küljes, on kangesti tugevad ja jaksaks kiireminigi minna, nii et vahel hakkavad justkui omapead minema kõndima ja veavad keha kaasa. Keha on raskevõitu, jääb natuke maha, õhku rippuma jäänud käed tilbendavad; jalad ei saa ka lõpmatuseni eest ära jalutada ja nii nad astuvad lärts! lärts! enda ette, oluliselt suurema hooga kui tarvis oleks. Või siis vastupidi, keha tahab kuhugi edasi ja jalad tilpnevad vastu tahtmist järele ega ulatu hästi maha.

Võiks arvata, et auto on see kurja juur, mis paneb inimese käimist unustama, aga keskealiste keskklassi autosõitjate hulgas ma midagi sellist näinud ei ole. Peaasjalikult ikka tugevatel poopaljastel noortel meestel – kes ei käi abitult mitte sellepärast, et jäsemed oleks liiga nõrgad, vaid vastupidi, keha paistab olevat ülearu suur ja tugev, et juhtimisele alluda. (Äkitselt kõvasti kasvanud teismelistel poistel juhtub seda muidugi igas ühiskonnagrupis, aga suurel osal neist läheb see üle, kui nad on oma uute gabariitidega kohanenud.)

***

Veidi hiljem puutusin ootamatus seltskonnas kokku noormehega, kes, vaata, kust otsast tahad, meenutas ehtsat jõmmi. Tont seda teab muidugi, ega ma pole ühtegi ehtsat jõmmi väga lähedalt vaadelnud, võib-olla pole ta tegelikult üldse nende moodi – või tont teab, ega ma pole ühtegi ehtsat jõmmi niigi lähedalt vaadelnud, et teada, kas nad üldse oma ideaalkujul olemas on. Igatahes olid tal needsamad kontrollimatu keha tunnused; suur jõud ja akrobaatiline osavus sinna juurde; ja see kontrollimatu keha paistis tegelikult siiski alluvat ühele printsiibile: igale poole võimalikult palju ulatuda. Ruum endaga täita. Nii jalad kui käed sirutusid keskmest kaugele välja, puusad olid alati ette lükatud, iga liigutus oli võimalikult suur (ja liigutusi oli hästi palju), hääl oli kõva, pea oli alati hästi kuklas, välja arvatud siis, kui ta sai ootamatult isiklikku tähelepanu, siis hakkas pea järsku otsas igale poole kolgerdama. Keha, mis justkui püüaks saada bahtinlikult groteskseks kehaks, olla kõigi oma kulenditega universumiga ühenduses (ja hea illustratsioon sellele, et bahtinlikus mõttes groteskne keha ei tähenda inetut keha: päris ilus poiss oli).

Ainult et universumiga ühenduse saamine pelutas teda: ma juba ütlesin, et pea hakkas kolgerdama, kui poiss isiklikku tähelepanu sai, ja see paistis olevat pigem pea peitmiseks kui igale poole laiali ulatumiseks mõeldud liigutus. Pilk läks omaenda rinnaesisele või põrandasse; puudutuse peale puudutajast võimalikult kaugele eemale, et jumala pärast otsa ei peaks vaatama.

Siis ma veeretasin neid kaht mõtet koos peas: oleks nagu jõmm, ma ei ole nii lähedalt näinud kedagi teist, kes oleks rohkem jõmmi moodi. Kas ta kardab mind? Oleks nagu jõmm. Ta kardab midagi, kas mind? Oleks nagu jõmm. Ta kardab midagi?

Mis seal’s ikka, kardab, siis kardab, miks ma siin üldse mingit vastuolu näen? Haa, ega mina tingimata ei näegi; lihtsalt on ette tulnud palju vaidlusi inimestega, kellel lööb vahel välja kontseptsioon “jõmm kui evolutsiooni tipp” ja “jõmm kui pooljumal” – tähendab, jõmm kui inimene, kes on oma tunnetega täielikus kontaktis, kes tahab alati seda, mida ta tahab, reageerib alati vahetult, ei ole kunagi sisekonfliktis – ja seepärast oleme meie, tühised nohikud, hukule määratud haru evolutsioonipuul, muidugi ette kaotajaks määratud. Ma olin alati kahtlustanud, et nende argumentide puhul on tegu Stockholmi sündroomiga või ületsiviliseerunud inimese õhkamisega lihtsuse järele (mida ta pärast lähemat vaatlust enda külge siiski ei tahaks), aga asi, millega ma siiani polemiseerisin, oli peamiselt ettekujutus, justkui vägivaldsus oleks vaimse tervise tunnus või justkui vaimne tervis oleks midagi sootsiumi hinnangust täiesti eraldiseisvat. Tähendab, ma juba peaaegu uskusingi seda tunnetega kontaktis olemise juttu.

Ja nüüd oli siis silmnähtav, et kogu jõmliku füüsilise bravuuri ja ruumi domineerimise juures ikkagi on sisekonfliktid, on segadus ja on kannatused ja üksteisega sõdivad tahtmised (tahan tähelepanu! kardan tähelepanu!).

Ep pakkus välja oma hüpoteesi: tegelane tahab tähelepanu, on harjunud, et üldiselt hoidutakse talle seda andmast; seda rohkem ta üritab ruumi võtta ja tähelepanu püüda ja seda rohkem teda välditakse, kuni tulen mina ja annan lätaki lähedalt tähelepanulaengu otse päikesepõimikusse. Muidugi on tal siis juhe koos. Ta ei ole selleks valmis.

Võimalik. Igatahes ei räägi see sugugi “jõmmi kui pooljumala” kontseptsiooni kasuks. Hoopis tavaline ekslik ja abitu inimene: tahab midagi ja valib selleks strateegia, mis enamasti töötab eesmärgile vastu.

Peaksin hakkama nüüd kõiki lämisevaid ja ülearu suure siruulatusega noori mehi selle pilguga vaatama.

Advertisements

37 kommentaari to “Metsikud kehad. Jälle väike empaatiaõppetund: see, et ta on hirmus, ei tähenda, et ta ei oleks hirmunud”

  1. Ambrosius said

    Ka on olemas ka naisjõmme?

    Ja kui oled tähele pannud, siis mida tuleks muuta selles kenas kirjelduses: suur jõud ja akrobaatiline osavus sinna juurde; ja see kontrollimatu keha paistis tegelikult siiski alluvat ühele printsiibile: igale poole võimalikult palju ulatuda. Ruum endaga täita. Nii jalad kui käed sirutusid keskmest kaugele välja, puusad olid alati ette lükatud, iga liigutus oli võimalikult suur (ja liigutusi oli hästi palju), hääl oli kõva, pea oli alati hästi kuklas, välja arvatud siis, kui ta sai ootamatult isiklikku tähelepanu, siis hakkas pea järsku otsas igale poole kolgerdama. Keha, mis justkui püüaks saada bahtinlikult groteskseks kehaks, olla kõigi oma kulenditega universumiga ühenduses

  2. notsu said

    Ma lähtun sellest definitsioonist, mille juurde käis see, et “jõmm on rõhutatult meessoost”.

    Siin on üks pikemaid artikleid, kus üritatakse defineerida, mida mõeldakse, kui öeldakse “jõmm”, meessoolisust ei ole küll eksplitsiitselt mainitud, aga implitsiitselt küll.

    Mida sina tahaks seal kirjelduses muuta? See, mis ma loo kui tervikuga silmas pidasin, oli see, et mul oleks justkui silma all mingi inimese algne, eneseteadvuse-eelne olek, vaba ja metsik, maailmast eraldumata – aga kui lähemalt vaadata, tuleb välja, et ei ole need asjad nii lihtsad midagi, et ei ole keegi maailmast päris eraldumata, vaba ja metsik.

    st et ta tegelikult teeskles.

  3. notsu said

    Võib-olla tuleb see veider ühesoolisus ka sellest, et “jõmmidest” rääkides peetakse silmas ühiskonnagruppi, kus soolisus ongi hirmus oluline, nii oluline, et mehed ja naised olekski justkui eri liigist (ja puutuvad omavahel vähe kokku) ja seega ühe nimetajaga nimetamatud.

  4. notsu said

    muidu – rõõm sind jälle näha.

    ma jõudsin juba pead murdma hakata, ega ma ei ole sind millegagi solvanud (minu tüüprežiim, kui keegi ootamatult mu ümbrusest haihtub – ei ole etteheide, vaid pigem oma neuroosi nending).

  5. Ambrosius said

    Sind on samuti rõõm näha. Ei, ma ei oskagi solvuda 🙂 Aga ju siis on minu tüüprežiim selline aegajalt kadumine…

  6. Ambrosius said

    Seda jõmmiartiklit olen lugenud ja osalenud ka Wimbergi jõmmiartiklile järgnenud lõimes (oli vist Arni blogis). Aga nüüd ma püüdsin ette kujutada naisi, kes sobiks sinna jõmmimaailma.

  7. notsu said

    Guugeldasin veidi, kas seesama?

  8. notsu said

    tolles lõimes defineeris kganna jõmmide naispoole kui “grillkana”.

    Vaatasin, et ma üritasin juba seal, juba siis inimeste liiga lihtsa sorteerimise vastu sõna võtta, kuigi mul oli siis omast elust vähe kogemusi võtta. Huvitav vaadata, et olgu või pika aja peale, aga elu pakub põhimõtetele tuge.

    Minu praeguse kirjatükiga kõlab kaasa Oudekki tollane kommentaar:’

    “et see inimene, kes mulle käratab “mis sa tuigud, pimeloom, raisk” ei ole tingimata rämpsinimene. Ta ei kärata nii mitte tingimata sellepärast, et ta ei oskaks inimestega arvestada põhimõtteliselt vaid sellepärast, et ta ei oska selles situatsioonis teisiti käituda. Ta ei oska ennast viisakalt väljenduda, ka tema võib tunda ennast halvasti, et ta teisele otsa sõitis, aga tal kanaliseerub see vihaks, mitte vabandamiseks.”

    Teoreetiliselt teadsin ma seda ennegi, aga võib-olla alles siin sõnastades tuli see teadmine “ei oska selles situatsioonis teisiti käituda” mulle õieti kohale (et jõmlikult käituv inimene ei taha kogu aeg agressiivseid signaale anda, tal lihtsalt puudub teistsugune automaatpiloot ja käsitsijuhtimisega on kah kehvasti).

  9. sol said

    Niinimetatud jõmmi meelest on see täiesti mahe ja viisakas pöördumine teise inimese poole, mida võiks isegi vabandamisena tõlgendada.
    Virtuaalselt on nii lihtne olla salliv ja mõistev ja leplik. Miks see päriselus välja ei tule?
    Ma ei tea täpselt, kuidas sa talle selle isikliku tähelepanuga päikesepõimikusse virutasid, aga minu kogemuste põhjal on jõmmid ohtlikud kambakesi, kui see üleajav ja kontrollimatu mehelik energia hakkab üksteist võimendama ja väljundit otsima. Isikliku tähelepanuga ei saa jõmmi kuidagimoodi mõjutada ka siis, kui tema keret ümbritseb plekist kast, rattad all, alkohol on temalt võtnud viimasegi koordinatsiooni ja ta kihutab pimedal maanteel edasi nagu mingi hullunud kentaur.
    Jõmmide armastus mootorsõidukite vastu on nende kõige ohtlikum omadus.

  10. notsu said

    See kambaasi tundub tõesti usutav. Kuskil sellises blogisabas keegi (kaarnake?) mainiski ära, et ükshaaval jõmmid ei olegi jõmmid.

    Konkreetse mehe mootorsõidukilembust ma ei tea, mulle jätsid jõmliku mulje peamiselt kehakeel ja agressiivsete käibeväljendite pruukimine.

    ep väitis, et kui kohelda selliseid tegelasi – isegi kui nad on kambakesi – lasteaiakasvataja toonil, siis võtavad nad kohe omaks lasteaialapse käitumise, pööravad varbad sissepoole, põrnitsevad tossuninasid, nohistavad ninaga ja ütlevad “eitia”. Aga selleks peab vist omaette anne olema, ma enamasti ei tule selle pealegi, et füüsilistelt parameetritelt täiskasvanud inimest lapsena kohelda, ja isegi kui tuleks, võib-olla ei oskakski.

  11. Ambrosius said

    Tõenäoliselt ma mõtlesin mõlemat postitust, sest kommenteerijatest oli mul teiste hulgas meeles Oudekki, aga selle postituse juures, kus Arni viitab Wimbergi väärt & rämpseestlaste artiklile, ei olegi Oudekki kommentaari.

    Paar nädalat tagasi oli mul taas jõmmidega seotud juhtum, milliseid on elus varem mitu olnud. Olin sunnitud sõitma väga tee äärde, et ühte veoautot läbi lasta. Veoauto punnis minust mööda ja keeras kohe minu nina all ühe eramaja hoovi. Selle võimaldamiseks pidin talle veel rohkem ruumi tegema. Siis avastasin, et ma ei saa enam edasi ega tagasi. Üks ratas oli sügaval augus ja auto lumes kõhu peal. Käisin kust nõutult ümber auto kui mööda kihutas vana ja tümpsuv BMW. Pidurdas kriginal 200 meetrit eemal ja tagurdas minu juures.

    Kiilakad tulid mulle appi.

    Millegipärast on nii, et alati, kui mul on olnud mingeid sarnaseid probleeme tee ääres, siis esimesed abistajad on olnud need, keda me armastame jõmmidena määratleda. Nad on küll alati olnud vene rahvusest ja võib-olla pole see päris see…
    Minu jaoks on jõmm ikka eestlane olnud. Kuigi ruumi täitmisega suudavad venelased isegi edukamalt hakkama saada.

    Aga muidugi ma nõustun ka sellega, et mingid kohatuna tunduvad reaktsioonid võivad olla mõistetavad teatud kultuurilist tausta arvestades. Ründav hoiak on ükse nendest.

  12. Ambrosius said

    mulle jätsid jõmliku mulje peamiselt kehakeel ja agressiivsete käibeväljendite pruukimine.

    Millised on agressiivsed käibeväljendid? Kas tooksid mõne näite?

  13. notsu said

    Venelastega on nagu jah teine teema. Võib-olla on asi selles, et vene kultuuris on selline “suur” kehakeel üldiselt aktsepteeritavam, tähendab, see on neil neutraalne, ei pruugi markeerida mingit erilist agressiivsust.

    Agressiivsed käibeväljendid – ma pidasin silmas seda, et kui mis iganes repliigist sai mingeid pedenalju välja pigistada, siis ta seda ka tegi. Või kui sai üleüldse öelda midagi halvustavat või naeruvääristavat mingi grupi kohta, keda ta millegipärast pidas selliseks grupiks, kelle kohta on alati ohutu halvasti öelda. seda tüüpi väljendid nagu “naine on inimese parim sõber”, kuigi konkreetselt seda väljendit ta ei pruukinud.

  14. Ambrosius said

    Ok, siis saan aru, mida agressiivsete käibeväljenditega mõtlesid. Blondianekdoodid ja jõmmide halvustamine kuulub siis ka sinna kategooriasse 🙂

    Ma muidu selliste kultuurilisest taustast tulenevate agressiivsete reaktsioonide all pidasin silmas seda, et keskkond võib kujundada teatud tabupiirkonnad, mille ületamise normaalne reaktsioon ongi rünnak. Ma toon pisut äärmusliku näite.

    Nõukogude vanglates ei tohtinud kasutada vandesõna, milles esines sõna “ema” ja kedagi ei tohtinud saata “nahui“. Esimest käsitleti otsese solvanguna oma ema vastu (tegelikult ta ei pidanudki olema enda ema, ema oli lihtsalt püha) ja teine ütlus (just eesliitega na) vihjas võimalusele, et see mees, kellele nii öeldi, sobikski sinna otsa (siis na hui).

    Aga asi ei olnud nii lihtne. Nimelt, aegajalt juhtus, et keegi vastselt vabadusest tulnu ikkagi kasutas sellist kõnepruuki. Kui nüüd inimene, kes oleks pidanud sellele adekvaatse füüsilise rünnakuga reageerima, seda millegipärast ei teinud (unustas, ütleja oli poole suurem vm põhjusel), siis sellele pidid järgnema – tegu oli siis terve kambri au küsimusega – suured repressioonid, selle inimese vastu, kes ei reageerinud (ema halvustava väljendi puhul ka ütleja vastu). Ja vaeseomaks peksmine oli nendest repressioonidest väikseim karistus.

    Võib siis ette kujutada, kuidas see treenis neid inimesi enda ja teiste juttu jälgima ja õigeaegselt reageerima. Ja seda ka aastaid peale vangistust. Arvan, et see avaldas kindlasti ka mõju seltskonnale vabaduses, kelle jaoks endised vangid olid autoriteedid. Võib-olla nad ei tabanud ära asja täpset sisu, aga võtsid omaks mõned välised käitumistunnused – selle, et igale võimalikule solvangule tuleb reageerida kiiresti, raevukalt ja füüsiliselt.

  15. notsu said

    Blondianekdoodid absoluutselt. Jõmmidest ei ole ma selliseid stammväljendeid ega -lugusid tegelikult kuulnud – ma pean silmas siis vastavaid sama hästi kui folkloorseid vorme.

  16. notsu said

    Too tegelane oli pigem oma sõnakasutuses ettevaatamatu: minu taustast ei teadnud ta suurt midagi, kust ta teadis, et mina mõnda sellisesse gruppi ei kuulu, kelle kohta ta mingi killu viskas. Või noh, siis temapoolne vaikiv eeldus, et kõik mõtlevad samamoodi ja on üldse igati samamoodi kui tema. Kusjuures minu välimus ja üldse olemine on tõenäoliselt ikkagi küllalt ekstsentriline, et sellised eeldused ära kustutada.

  17. notsu said

    mõtlesin praegu, mis grupid need on, kellest on folkloorseid lühivorme: blondiinid, neegrid, juudid, tšuktšid tulevad meelde; paar põlvkonda tagasi oli üks populaarne tegelane ka düstroofik. aa no ja vene uusrikas oli eriti üheksakümnendatel selline folklooritegelane.

  18. notsu said

    aa no ja tal ei olnud mitte agressiivsed reaktsioonid, vaid agressiivsed aktsioonid, selles mõttes, et ta üritas selliste asjadega ise tähelepanu püüda.

  19. Ambrosius said

    Jah, ma ei võrrelnudki neid raevukaid reaktsioone selle kirjeldatud tegelasega, pigem püüdsin hoida silme eest mingit “ideaaljõmmi”.

    Võibolla see tähelepanu taotlemine ja selle samaaegne kartmine ei olegi nii väga vastuolus. Äkki oli ta sattunud valesse seltskonda. Ta taotles tähelepanu, aga ta ei saanud päris harjumuspärast tähelepanu. Tagasiside keskkonnast oli järsku teistsugune ja harjumatu, tekitas kognitiivse dissonantsi.

  20. notsu said

    Ta oli küll võrdlemisi ootamatus kontekstis, nagu ma ütlesin – aga teisest küljest oli ta selles seltskonnas juba mõnda aega elutsenud. Teised tundusid temaga lihtsalt leppivat, kannatasid tema maneerid välja, ei mõistnud hukka, ei kiitnud takka.

    Tglt suutis üks sama seltskonna inimene, kelle maneerid olid muidu vähem pealetükkivad, samuti ühe kahtlase käiberepliigi visata. Aga ainult korra. Eks minu reaktsioon oli ilmselt kah teistsugune, kui sellise repliigi ütleja oma publikult arvatavasti ootab (oletan, et ootab kas mingit analoogilist repliiki vastu või juhul, kui tema kild publikule ei meeldi, mingit plõksimist; mina käitusin nagu ma sellistel puhkudel spontaanselt käitun: vaatasin piinlikkustundes maha ja kogu minu kehakeel ütles “teeme nüüd näo, et sina ei öelnud seda ja mina ei kuulnud seda, ja unustame selle piinliku vahejuhtumi kiiresti ära”).

  21. notsu said

    aga ootused… mnjaa, äkki ootaski seda lasteaiakasvataja stiili, sest eks ta seda suuresti ka tellis. Ainult et mul tõesti seda soolikat üldse ei ole.

    Ma kohtlesin teda muidu neutraalselt ja vahepeal ühes olukorras kui naine meest – mitte mingis väga seksuaalses võtmes, pigem nii, nagu ma seltskondlikus olukorras meestega käitun, kui ma olen teadlik, et nad on mehed.

  22. Ambrosius said

    ühes olukorras kui naine meest – mitte mingis väga seksuaalses võtmes, pigem nii, nagu ma seltskondlikus olukorras meestega käitun, kui ma olen teadlik, et nad on mehed

    Täiesti teemaväline küsimus, aga kas Sa selgitaksid seda lauset? Mida Sa mõtled öeldes kui naine meest ja kui olen teadlik, et nad on mehed.

  23. notsu said

    Vaata, suurem osa ajast ma ei pane eriti tähele, mis soost inimesed on, ega ka seda, mis soost ma ise olen, sest isegi inimestega suheldes on suurem osa tähelepanust suhtlemise sisul, mis on minu puhul reeglina üsna abstraktne. Kui mul läheb parajasti kogu aur näiteks selle peale, kas prantsuse barokk üldse on barokk või tuleks seda ausalt klassitsismiks nimetada, siis ei ole mingit vahet, mis soost minuga suhtleja on.

    Tol hetkel lülitasin ma endal soolisuse märkamise teadlikult sisse, sest ma mõtlesin, et sellest võiks kontakti loomisel abi olla. Kusjuures oligi, see oli esimene moment, kus lõpuks õnnestus korralik silmside saavutada ja tegelasel kadus hirmunud ilme ära.

  24. notsu said

    (Mõnele teisele inimesele võib just selline sootu ja sisule keskenduv suhtlemine rahustavalt ja ohutult mõjuda – aitab piisavat distantsi hoida. Veider, et just noormees, kes tundus kontakti kartvat, sai sellega hakkama siis, kui see muutus eriti selgelt isiklikuks.)

  25. Ambrosius said

    Tänan selgituse eest 🙂 Kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Muidugi kaob teatudlaadi suhtluses suhtluspartneri sugu ära.

    See läheb nüüd teemast taas mööda, sest saan aru, et Ruumi_Täitva_Noormehe repliigid olidki piinlikud, ma lihtsalt usaldan Su maitset, aga kas on mõistlik luua tabusid ja piiritleda valdkondi, kus nalja teha ei tohi?

    Ma mõtlesin pedenaljade ja muude repliikide peale, mille peale Sa ütlesid: vaatasin piinlikkustundes maha ja kogu minu kehakeel ütles “teeme nüüd näo, et sina ei öelnud seda ja mina ei kuulnud seda, ja unustame selle piinliku vahejuhtumi kiiresti ära”).

    Vot mina vaatan piinlikustundes maha igasuguse rumala jutu või labase huumori peale. Mingite ühiskonnagruppide üle naljatamine ei puutu asjasse. St miks mitte pedenaljad, kui need on head naljad. Miks mitte blondinaljad, kui need on head naljad. Naljad on ju ikka eelkõige meist endist ja pakuvad äratundmisrõõmu. Ma ei tea, kas see mõte on arusaadav, aga kui me kaitseme mingit ühiskonnagruppi nende üle naljatamise eest, siis me tegelikult ju alavääristame neid.

    Kirikus eristusid selgelt inimesed, kes julgesid nn pühade asjade üle nalja teha ja teised, kellel tuli kiiresti piir ette, et siitmaalt nüüd edasi ei tohi ja peab hakkama oma väetit jumalat naljameeste eest kaitsma. Kas Ta vajas seda kaitset?

    Preester Rein Õunapuu naljad mulle meeldisid. Tead, küsis ta ükskord, mis on usu ühik?
    Usu ühik on mutt.
    Mitu mutti sul täna kirikus oli? 20?
    Aga minul oli 30.

    🙂

  26. notsu said

    Piinlikkus tuligi labasuse peale. Eks ma olen ka ise kuulnud homomehi pedenalju rääkimas ja nende üle naermas. Aga piinlikkust tekitab kõige rohkem see… käibelisus, see vaikiv eeldus, et kõik kuulajad mõtlevad raudselt samamoodi. pmst tõi iga selline repliik mulle meenutuse, et selle ütleja suhtlusringkond peab küll väga kitsas olema.

    Sellised kitsad suhtlusringkonnad on selles mõttes ohtlikud – inimesed ei saa ise arugi, et nad nõmedusi räägivad, sest “kõik ju kogu aeg ütlevad nii, see ei tähenda midagi, ja pealegi kõik ju tegelikult mõtlevad ka nii, eks ole?”

    Kehtib mõistagi mis tahes kitsaste suhtlusringkondade kohta. Mul on endal seepärast olnud suurt kasu sümpaatsete inimestega suhtlemisest, kes ei kuulu üldse minuga samasse ühiskonnagruppi. Nt hääletamine oli selle koha pealt väga tervislik.

  27. notsu said

    siis veel see asi, et muidu hea ja naljakas nali võib mingis kontekstis osutuda lihtsalt taktituks. nt tuberkuloosihaigega suheldes ma kõigepealt sondeeriks pinda, kuidas ta ise asjasse suhtub, enne kui hakkaks rääkima seda anekdooti, et “sa oskad ju nii ilusti verd köhida”. Mitte et ta seda isegi tingimata hukka mõistaks, aga tal võib-olla lihtsalt ei oleks sel hetkel seda hea kuulda.

    no ja kui keegi viskab selliseid kilde inimese seltskonnas, keda ta pole enne kohanud, ja isegi ei mõtle selle peale, et see võiks taktitu olla – ja selle mittemõtlemise taust on tõenäoliselt see, et “ega ükski, kellega mina suhtlema satun, nagunii SELLINE ei ole”, siis ongi lihtsalt sellepärast piinlik.

  28. notsu said

    tegelikult juhtub mul selliseid episoode vahel ka endal ja siis on mul enda pärast piinlik.

    ja siis ongi kummastav kohtuda kellegagi, kellel justkui selliseid pidureid ei olekski.

  29. Ambrosius said

    Noh, hääletamine siiski ei pruugi alati tervislik olla…

    Aga see eeldus, et kõik mõtlevad samamoodi. Kas see ikka on eeldus, või lihtsalt inimene käitub nii, et me arvame, et ta eeldab seda?

    Võibolla on see mu sotsiaalne nõrkus, aga ma vist ka ei hakkaks käituma vastavalt sellele, mis inimesed parasjagu ümber on. Utreeritult siis nii, et ei hakkaks labases seltskonnas labast juttu ajama. Jätame selle võimaluse välja, et kui peaks selles seltskonnas viibima väga kaua, siis see avaldab muidugi mõju. Aga niisama, selleks, et paremini kontakti luua, paremini sulanduda – selleks kindlasti mitte. Ja siis kogen ka tihti sellist ebamugavustunnet vestluskaaslastes.

    Kui ma vestlen palju noorematega või siis õpilastega, siis poetan vahest “Mumoni kommentaari”, mis seda ebamugavustunnet leevendab. Aga kuidagi imelik tundub nö võrdses seltskonnas oma juttu ise interpreteerima hakata.

  30. notsu said

    Ma arvan, et see on su tugevus. See tähendab ju, et sa suhtled sagedamini päriseltm, st info liigub. MItte ei vaheta lihtsalt turvalisi häälitsusi.

    Aga ma mõtlesin veel sellise hüpoteetilise üheülbalise seltskonna peale – ma arvan, et minu kirjeldatud juhul tegelane esialgu ei tahtnud suhelda, vaid just nimelt (omast arust) turvalisi häälitsusi kuuldavale tuua. Selliseid, millest ta arvab, et need kutsuvad automaatselt heakskiidu esile.

    See “isiklik” tähelepanu, mida ma talle osutasin, ja mis, nagu välja tuli, ei olnud tükk aega siiski nii isiklik, et meie soolisus oleks asja mõjutama hakanud – see esialgne tähelepanu oli suunatud sellele, mida ta ütles ja sellele, mis žeste ta tegi, tema väljundile. Võimalik, et see oligi see uus ja hirmutav asi – teed omast arust lihtsalt grupikuuluvust kinnitavaid häälitsusi ja liigutusi, aga keegi kuulab ja vaatab neid, justkui oleks neil tähendus!

  31. Ambrosius said

    – teed omast arust lihtsalt grupikuuluvust kinnitavaid häälitsusi ja liigutusi, aga keegi kuulab ja vaatab neid, justkui oleks neil tähendus!

    LOL – on minu grupikuuluvust kinnitav mõmin eeltoodud fieldnote’i peale.

    Mõtlesin ka sellele, et äkki oli tegemist sellise inimesega, kes tegelikult tähelepanu üldse ei kannata. Ja võib-olla Sa tõesti tõlgendasid tema häälitsusi valesti tähelepanu nõutamisena, aga tegelikult püüdis ta ennast nende abil hoopis nähtamatuks teha.

  32. notsu said

    Nii või teisiti halvasti valitud strateegia: nähtamatuks ei õnnestunud jääda, ja teisalt, juhul, kui ta ikkagi tahtis tähelepanu, siis ega teised jälle seda talle eriti andma ei kippunud.

    Aga kui ma ajutiselt naiseks muutusin, siis selle tähelepanu üle oli ta õnnelik.

  33. Ambrosius said

    Aga kui ma ajutiselt naiseks muutusin, siis selle tähelepanu üle oli ta õnnelik.

    Eks sõltub ka sellest, kui palju Sa naiseks muutusid. Me üldiselt oleme ju naiste tähelepanust ikka väga õnnelikud. Iseasi on see, millest see õnnetunne meil tuleb – võimalik, et võtame igasugust naiselikku tähelepanu eelmänguna peatselt toimuvale kopuleerumisele 🙂

  34. notsu said

    Hii! isegi kui ma olen mehest kümme aastat vanem?

  35. Ambrosius said

    Ma usun, et see ei ole meeste jaoks kunagi probleem. Eriti nooremate meeste jaoks (ma sain aru, et vaatlusalune objekt oli noorem isend). Minu jaoks olid 10 aastat vanemad küll veel piisavalt ahvatlevad. Aga eks see sõltub eelkõige naise välimusest ja millestki muust ka, mida keegi vist määratleda ei oskagi.

  36. […] frukte ette, mul oli viimati see laialiulatuva kehakeele ja kohati viieaastase lapse maneeridega tegelane; seekord oli jälle selline, nimetagem teda Mooritsaks, kes tahtis kangesti autoriteet olla (ise no […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: