Muusikalised vastuvoolud

märts 1, 2012

Mõtlen siin amatöörlikult muusikaajaloost:

et kui ütleme üldised jõujooned jooksevad renessanssmuusikas (või maneristlikus muusikas) nii, et Itaalia õukondlik stiil armastas võrdlemisi lakoonilise meloodialiiniga akordijadasid, st vertikaalmõõde oli vähemalt sama tähtis kui horisontaalne (vt näiteks “Chi passa per ‘sta strada” või “Ballo del Granduca” teema) – kusjuures Itaalia rahvamuusikas elab see harjumus edasi – ja prantsuse muusika oli põhirõhuga huvitaval ja keerulisel meloodial (“Languir me fais” või minu poolest kas või vanamuusika teh greitist hitt), mis, olgu öeldud, tähendab seda, et kui on parasjagu vähe muusikuid mängima võtta ja tegemist ei ole just lautomängijaga, kes saaks akorde peksta, siis eelistan ma tantsuks valida prantsuse lood, siis mis värk neil keskajal oli?

Ma mõtlen kõrgkeskaega, kus see loogika oli täitsa vastupidi: prantslased hakkasid alates 12. sajandist mitmehäälsusega mängima ja itaallased laulsid muudkui magusaid meloodiaid. Kuni 13. sajandiks oli selline pilt, et prantslased olid igasuguse meloodilise lineaarsuse täiesti ära kaotanud: üks pidev kerimine, kus teoreetiliselt on küll igal häälel mingi meloodia, aga kui kõik hääled kokku võtta, rulliks kogu aeg nagu sama motiivi (ja kui ühel segi läheb, ei saa keegi aru, mis kohas see õieti juhtus, katseliselt kontrollitud). Võtke või see “S’on me regarde” (panen sentimentaalsetel põhjustel David Munrow Early Music Consorti versiooni, sest see oli esimene, mida ma omal ajal kuulsin ja pealegi tundub mulle, et tema “parim enne” ei ole (erinevalt mõne sama aja salvestuse omast) ikka veel möödas) või “Alle psallite cum luya”. Ja itaallastel ruulib meloodia: mulle meeldib selle kohta ikka Cortona laudario näiteid tuua (eriti see viimane suutis mu omal ajal ära petta – kui ma seda “Fratello sole, sorella luna” plaadi peal kuulsin, mõtlesin, no miks nad küll keskajast rääkivale filmile sellise San Remo šlaagri taustaks panevad; praegune esitus on siiski veidi vähem süldine).

Ja siis hakkavad nende kahe kandi stiilid üksteise poole ujuma (trecento käekiri ei ole enam ars novast nii kohutavalt erinev), kuni on 16. sajandil kohad vahetanud.

Põnev. Siit võiks peaaegu konstrueerida narratiivi, kuidas prantslased põdesid mitmehäälsuse lastehaiguse läbi ja avastasid alles tagantjärgi uuesti meloodia võlud – aga selleks ajaks, kui seesama tõbi Itaaliasse jõudis, oli juba vaktsiin leiutatud, nii et seal enam nii ekstreemseid juhte ei esinenud.

PS: no ja kuidas ma pean veel ära ühendama selle, et mõni meloodia näib olevat pigem koha kui ajaga seotud – kui ma vaatan näiteks seda, kuidas sama Itaalia meloodia esineb 15. sajandil tantsuloona (mis arvatavasti oli juba ise tehtud samanimelise laulu teemale), on millalgi 16. sajandi algul veel Francesco Patavino versioonis peaaegu muutumatu ja isegi 17. sajandil Stefano Landi töötluses veel täiesti äratuntav. Läbi kogu selle rahvusliku stiili kaldumise meloodia juurest harmoonia juurde.

Advertisements

Üks vastus to “Muusikalised vastuvoolud”

  1. […] paar aastakest tagasi (vt postituse lõpuotsast, postskriptumis) muuhulgas ühe meloodia muteerumisest, nii et see […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: