Rikkad, vaesed, ahned, helded

märts 1, 2012

Teadlased (sedapuhku California omad) selgitasid välja, et ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas jumalariiki.

Hmm. Kõleb meeldivalt vastu Punase Hanrahani taotisele murele, et kes juba korra viletsusse jõudnud, sellel pole enam lootust, sest “muidugi puudub ka heitunuil omavahel igasugune solidaarsus ning eeskätt üritavadki nad omasuguseid veelgi suuremasse viletsusse paisata, et nende arvel natukenegi paremini elada” ja Mad Maxi üldistusele, et meie õigus/värdjalikkus oleneb “esiteks näiteks sellest, kas kõht täis”; ja kõlab kaasa tolle jaanuarilõpuse Memokraadi kodutute-artikliga, kust selgus, et “päris-kodutud aitavad hea meelega värskeid kodutuid – neile õpetatakse ellujäämisnippe ning juhatatakse kätte supiköögid ja varjupaigad” ja et kodutud jagavad üksteisega oma nappi toitu.

Ma tean, et see tundub kontraintuitiivne. Tundub ka mulle, kes ma kogu aeg arvan, et mul on mis tahes probleemi üle “kerge rääkida”, sest mul oleks justkui nii palju eeliseid ja seega pole õigust kobiseda isegi selle üle, kui keegi teine peaks tõesti tegema halvemaid otsuseid (sest nagunii pole ta saanud kasutada minu privileege).*

Ka teadlaste pealik mainis, et tunduks loogiline, et “madalamast klassist inimestel on tugevam ajend käituda ebaeetiliselt, kasvatamaks oma ressursse või kompenseerimaks halvemust”, aga leidis siis vastupidise idee, mis tulemust selgitaks: et suuremad ressursid stimuleerivad ebaeetilist käitumist.

Hee, esimene mõte, mis mul katsetulemuste seletamiseks tekkis, oli hoopis see, et äkki tuleks teistsugust põhjuslikkuse ahelat otsida: et kui “vaesel on rohkem vaja varastada, järelikult varastab” ei tööta, siis tuleks ehk mõelda ühele teisele põhjuslikkusele: mis sorti inimesed tõenäolisemalt rikkaks saavad?

Sest mul on suuri kahtlusi, kas rikkaks saamiseks piisab ainult suurest tublidusest, isegi kui see on kombineeritud suure andekusega. Halvemal juhul on tarvis alatust; paremal juhul väga head õnne (äh, juba andekus ise on paras lotovõit) – ja siis jääb loota inimese enesekriitikavõimele, et ta ei kirjuta enda head ja teiste kehvemat õnne oma olemusliku laheduse ja headuse arvele. Aga kognitiivne dissonants töötab sellisele ideele, et “mul on läinud teenimatult hästi” täpselt samamoodi vastu kui ideele “mul on läinud teenimatult halvasti”. Selle kognitiivse dissonantsiga saab tegeleda ka filosoofiliselt, sellega elada ja leppida, et maailm ei ole alati õiglane – aga enamasti minnakse siiski vastuolude kinnimätsimise teed: “kui keegi (näiteks mina) on rikkam kui teised, siis peab ta ikka ka parem olema” või “rikastel on paremad genitaalid”, kui võtta lühidalt kokku kunagise kommentaator Piimamehe elutarkus**.

Mis meenutab jälle üht mu põhiprobleemi selle äraspidise “Rohutirtsu ja sipelga” jutuga. Kõik minus resoneerib kaasa selle jutu ideega, et täiuslikult turvaliselt elada ei ole põhimõtteliselt võimalik – ma olen sellest ennegi lämisenud – aga vastukarva käib kogu bling, millesse see idee pakendatakse ja maha püütakse müüa. Eralennukid ja Armani ülikonnad, pfft. Kui endale rohutirtsu elustiil võtta, siis selle loogiline mõte oleks just nimelt see, et “pigem muretu meel ja oma hinge eest hoolitsemine kui palju asju, sest asju ei pruugi nagunii õnnestuda alal hoida”. Lilleke väljal ja linnuke taevas ja ärge koguge seda, mida koi sööb, rooste roostetab ja varas varastab, eks ole. Kui nüüd selle valiku eelised võtta kokku lahendusega “rohutirts sai palju rohkem läikivaid asju kui sipelgas”, siis läheb see mõte kaotsi.

Kordan: ma saan aru, et sipelglikud turvalisusepüüdlused on viimselt enesepett. Aga kui sellised püüdlused väljenduvad tüüpiliselt materiaalsetes väärtustes, siis oleks nagu totter püüda seda ümber lükata lihtsalt vingemate materiaalsete väärtustega. Kuidas seda nüüd peenemalt väljendadagi… ütleme siis, et selline bling-rohutirtsu eetika ei sobiks vähemalt kantiaanlikuks kategooriliseks imperatiiviks, sest kõigile maailmas ei jätku Armani ülikondi ja eralennukeid ka siis, kui kõik otsustavad turvalisuse hüljata. Või teisisõnu: see, et kõigil ei ole palju kalleid asju, ei ole selle maailma sipelgate viga, sest see on nagunii põhimõtteliselt võimatu. Maailma ressursikriisis näitab kenasti, et mis siin kõigi ahnusest rääkida, planeet ei jaksa isegi inimkonna suhteliselt väikese osa ahnust rahuldada.

Teisest küljest võiks muidugi mõelda, et kantiaanlik kategooriline imperatiiv on kahtlaselt sarnane oma nina teiste asjadesse toppimisega. Ehk: mis see minu asi on, et kõigile ei jätku edevaid asju, minu mure on oma neurootilisest turvalisusepüüdest vabaneda, sest kõigi inimeste neuroose ei jaksa üks inimene nagunii välja arstida ja äkki on üldse teistel teised neuroosid. Ainult et sel juhul oleks selle rohutirtsu huvides muidugi madalat profiili hoida, et liiga palju tegelasi temaga konkureerima ei hakkaks.

Aga noh, kui jutt “Pikrist” refereeritud, siis ma oletan, et lugu pärineb üheksakümnendatest. See oligi aeg, mil eestlastele tundus nõukajärgses joobes, et palju asju on õudselt vinge ja lahedad tüübid on need, kellel on kõige kallimad asjad.

———————————————————————-
* Teisest otsast on tõsi, et ma pole kunagi rahalises mõttes väga privilegeeritud olnud, enamjaolt ikka peost suhu elustiil – mis ometi ei vähenda privilegeeritustunnet ja sellest tulenevat vastutustunnet. Ma olen peast ikka täiesti lootusetult aadlivõsuke. Aga noh, võib-olla see harjumus tunda end ka vaesest peast privilegeerituna ongi päris ehtne eelis. Näiteks ei tekita nõelutud riided ja sokid mul vähimatki alaväärsustunnet, hoopis kangesti edev on olla, et “vaadake, kuidas ma tarbimisühiskonnaga võitlen”. Nähtavasti on selle aadlivõsukese tunde pealt väiksem risk mõelda, et “küll vaesed on nõmedad” (vt Rentsi empaatiapostitust ja kommentaariumi) – kui mul ülbus välja lööb, siis pigem vastupidi, stiilis “neil teistel (=ülejäänud inimkonnal) ongi ju nii palju raskem, kuidas ma saaks kedagi hukka mõista”. Mis on arvatavasti põhjalikumalt vaadates sama vale, aga vähemalt teeb olemise õnnelikumaks.

**
Talletan selle kommentaari olulise osa tuleviku tarbeks, kui Delfi peaks selle juhtumisi maha võtma: vaesema vanema laps pole võrdne rikkama lapsega, just sellepärast, et enamasti on rikkamate vanematega lapsel ka paremad geenid, rohkem mõistust jne ning kui me tahame, et meie riigi inimesed läheksid arukamaks mitte lollimaks, peame rohkem soodustama ka justnimelt rikaste, enamasti paremate genitaalidega inimeste sündi.

Advertisements

18 kommentaari to “Rikkad, vaesed, ahned, helded”

  1. Rents said

    Hmm, ja mina ei süvenenud artiklisse ja eeldasin, et rikkad käituvad ebaeetilisemalt hoolimata sellest, kas nad on rikkusesse sündinud või selle välja võidelnud. Sest kui vaadata ka aadlivõsukeste “käitumisprobleeme”, siis traditsiooniliselt polegi need ju käitumisprobleemid, vaid ajalooliselt ongi printsil olnud õigus näiteks võõraid naisi valimatult kabistada, kui tuju tuleb, ja kasvatatakse neid ju ikka selles vaimus, et maailm ongi nende auster.

  2. Taliesin said

    http://www.pnas.org/content/early/2012/02/21/1118373109 “Mediator and moderator data demonstrated that upper-class individuals’ unethical tendencies are accounted for, in part, by their more favorable attitudes toward greed.” Vot. Oled kõrgklassi kuuluv, siis kipud ka ahnust leebema pilguga vaatama.

  3. Ambrosius said

    See on ilus mõte, et põhjuslik seos võib olla hoopis sedapidi, et (tänapäeval) on kaabakatel suuremad eeldused rikkaks saada. Aga heldusest ja ahnusest rääkides – minu kogemus näitab, et inimene annab heldemalt ära seda, mis on kergemalt kätte tulnud ja see ei ole alati seotud selle inimese varandusliku olukorraga. Kergelt kätte võib tulla midagi ka töötule ja kodutule.

    Kui vaadata näiteks Marko Vanhaneni

    , kes on vist vähemal viis aastat juba on oma peamise toidu hankinud prügikastidest, siis kindlasti ei saa öelda, et need ulaltoodud videos eksponeeritud tagavarad on talle kuidagi raskelt kätte tulnud. Kodutul on raskem mingeid tagavarasid koguda, jagamine võib olla siis väga pragmaatiline valik.

    Samasugune helduseavaldus võib aset leida, kui keegi jagab varastatut lahkelt oma sõpradele. Aga raske tööga teenitut ei taheta nii kergesti jagada. Ja sama puudutab igasugust abi. Seda tööd, mis pole meie jaoks mingi vaev, teeme tihti ka tasuta teiste abistamiseks. Mina küll teen nii – eilegi kulutasin mitte eriti lähedaste tuttavate aitamiseks peale tööd 6 tundi. Aga ega ma heameelega ei lähe kedagi abistama nende tööde juures, mis on mulle äärmiselt ebameeldivad. Abi osutamine eriolukordades on muidugi teine asi, siis oleme kõik suuremaks ohvrimeelsuseks ja eneseületuseks valmis.

  4. Morgie said

    Andekus toormaterjalina on siiski kõvasti levinum, kui loteriivõit. Võimalused annet kasulikult rakendada ja selle väljaarendamine vastastikkustes interaktsioonides ühiskonnaga, see on tõesti loteriivõit. Just nimelt – iga sootsium suudab taluda, toita ja kasutada vaid piiratud protsendi loovaid kodanikke.

  5. Morgie said

    Punane Hanrahan paanitseb päris tihti seal, kus poleks vaja. eriti just selle viletsuse ja solidaarsuse, aga ka viletsuse ja õnne, viletsuse ja elu mõttekuse, jne, teemadel. Imelik muidu arusaaja inimese puhul, aga eks igalühel ole omad kollid.

  6. ähmaselt meenub soomlaste imestus. Pärast eesti iseseisvumist oli oma riik jne. Soomlaste silmis punased võimu juures. Miks?!!!

    Vahet pole, mis riigikord või erakond või ettevõte või töökoht. Ühiskonnas aktiivsed inimesed teostavad ennast alati.

    Seegi pole oluline, kus keegi sündinud. Kui agulis ja ta kaasasündinud loomuomadused temaga, siis ronib ta nii kõrgele välja kui vaja. Ambitsioonikat inimest ei peata miski. Tema vahendeid ei vali(ahnus, edukus, varstamine, töötahe, eneseületus, altkäemaks jne.).

    Teadlaste tegemised on alati naljakas lugeda. Nad on avastamas alati seda olemasolevat. See võtab narruse mõõtmeid. Näib nagu reaalis elavatel inimestel puudub täielik humanitaarsus. Alati see nii pole. Califonias aga on.
    Kõik teavad, et ööd on mustad. Aga alati ilmub uus artikkel, kus teadlaste rühm on avastanud, et ööd on mustad.

    Paljutki on mida valida. Sipelgas valib sirbi ja vasara. Tema vanemad rääkisid talle, teda kasvatati nii. Tema arvas, et nii ongi õige. Rohutirts oli ise äss ja hakkas eurolaulu kirjutama või sai ta perefirma või sillutasid ta vanemad talle teed poliitikasse, ärisse, seltskonna ajakirja, jne.

    Robert Kyosaki tuli meelde väites, et tal on kaks poolt. Vaene ja rikas. Vaene pool väidetavalt tahaks tutvustada sipelgatele rohutirtsu teed ja rohutirts temas kannab Armani välja.

    Aga geenide teema, siis meenub Psühhoterrori laul:

    http://www.maxilyrics.com/psychoterror-olen-parasiit-ja-t%C3%B5bras-lyrics-2715.html

    No ma ei saa ju süüdi olla, sest(geenid):
    teise salmi viimased read.

  7. notsu said

    Rents (eeldasin, et rikkad käituvad ebaeetilisemalt hoolimata sellest, kas nad on rikkusesse sündinud või selle välja võidelnud.) – ei, ega ma ei lugenud eriti teisiti kui sina. Kuigi Ameerikas on jah, suht palju neid, kes on ise ülespoole roninud. See, millest ma kirjutasin, et “esimene mõte”, oligi esimene mõte, mitte tingimata kogu artikli kokkuvõte. Järgmiseks tuli meelde ka see, et ka vedamisel on oma roll – sealt ka see, et “halval juhul alatult, heal juhul tänu vedamisele”.

    See, et “maailm on minu auster” stiilis kasvatus ülearu kõvasti pähe hakkab, on näide selle kohta, kuidas inimesed hakkavad õudselt kergesti uskuma, et nende õnn tuleb kuidagi nende enda moraalsest väärtusest.

    Ambrosius – eks ma jõudsin isegi selleni, et põhjuslik seos ei pea ainult kaabaklust pidi käima.

    Taxi driveri jutu peale, mis mulle küll suuremalt jaolt segaseks jäi, oskan kosta vaid seda, mis ka Ambrosiuse jutust välja tuleb, asja, mida ma olen pikemalt aega mõelnud: jah, sageli õnnestub võimekal inimesel ennast ka rentslist üles rabeleda, kusjuures puhtalt visaduse najal. Aga just sellisel juhul on mul kahtlus, kas inimesel, kui ta on pidanud niiviisi küünte ja hammastega ülespoole rabelema, on võimalik saada ühtaegu rikkaks ja toredaks inimeseks. Eriti, kui rikkaks on saadud formaalselt korrektselt, st mingi JOKK variandiga, kipub selline rikas ilmutama klassikalisi protestantliku eetika nõmeduse alaliike nimega ihnus ja ahnus.

    Ja rikas, kes on saanud rikkaks kuidagi kergemalt, kas sahker-mahkeri või tohutu vedamisega, on tõesti tõenäolisemalt helde. Soros tuleb kohe lambist meelde.

  8. Rents said

    “See, et “maailm on minu auster” stiilis kasvatus ülearu kõvasti pähe hakkab, on näide selle kohta, kuidas inimesed hakkavad õudselt kergesti uskuma, et nende õnn tuleb kuidagi nende enda moraalsest väärtusest.”

    Kusjuures sellega ei olekski probleemi, aga probleem on selles, et selle mõttemaailma teine pool tähendab, et inimesed hakkavad väga kergesti uskuma, et ka teiste õnnetus on tingitud nende isiklikust madalast väärtusest. Seda ei öelda päris otse välja, aga inimesed usuvad alateadlikult, et kui kellelgi halvasti läheb, on ta selle ilmselt ikka ise ära teeninud. Enda puhul aga nii ei mõelda. Meenub kohe üks blogija, kes üsna pikalt rääkis sellest, kuidas inimesed on saamatud ja ootavad käsi pikal, et riik midagi teeks, selle asemel, et lihtsalt madalama palgaga töökoht vastu võtta. Ehk jutlustas seda, kuidas töötud on oma olukorras ise süüdi. Kuni juhtus see, mis ühes narratiivis juhtuma peab, ta kaotas töö ja seejärel sai ta blogist järjest näha kõiki psühholoogide poolt kirjeldatud etappe, alates positiivsusest stiilis “küll ma kohe midagi leian” vihani ja seejärel käegalöömiseni. Kuni ühel hetkel siiski taas tööle sai. Võib-olla õppis sellest midagi, aga võib-olla töötab aastakese ära ja räägib jälle, et kõik töötud on oma töötuses ise süüdi.

    Või teine näide – selles blogis, mis paar päeva tagasi laineid lõi, ilmus nüüd välja üks kommenteerija, kes rääkis ka, et tema ikka ei kujuta ettegi, kus miinimumpalka saab jne. Ja kui ma juhtisin tähelepanu sellele, et maapiirkonna ja keskuste vahel on tohutu palgalõhe, ütles inimene täiesti siiralt, et maal ongi ju kulutused väiksemad, sest inimestel on ju oma aiamaa ja kartulipõld jne. Ehk siis ka olukorras, kus toimuv on ilmselgelt ebavõrdne, leitakse kohe mingi põhjendus, miks süsteem tegelikult siiski õiglane on ja allajääja viriseda ei tohiks. Sest porgand on ju tasuta! Mis sellest, et selle peenraomaniku töönädal on ka 40 tundi ja selle “tasuta” toidu nimel peab ta veel metsikult lisaks rabama. Sest sama hästi võiks ju Tallinnas ka inimesed iga nädalavahetus linnast välja maalappi harima sõita (peavad küll sõitma, aga maainimesed sõidavad jälle iga päev kaugele tööle, nii et sellest ei ole mõtet rääkida, et bensiinikulu nullib pingutused, maainimestel nullib ju ka) ja vaat, milline kokkuhoid oleks. Aga selle peale ei mõelda, sest kes see tglt ikka rohida tahaks.

  9. notsu said

    Novott, kognitiivne dissonants – inimesed tahaks, et maailmas oleks kord, et õigetel läheb hästi ja halvad saaksid karistada. Kui seda korda ei ole, tuleb see välja mõelda.

    Roju kirjutas sellest natukene, kui ta parasjagu psühholoogias ise kognitiivset dissonantsi õppis.

  10. notsu said

    aga selle kohta, et vahet pole, mis riigikord või erakond või ettevõte või töökoht. Ühiskonnas aktiivsed inimesed teostavad ennast alati, ütles Kong Fu Zi, et

    “riigis on kulg
    häbene vaesust ja tühisust

    riigis ei ole kulgu
    häbene rikkust ja kuulsust.”

  11. Ambrosius said

    Novott, kognitiivne dissonants – inimesed tahaks, et maailmas oleks kord, et õigetel läheb hästi ja halvad saaksid karistada. Kui seda korda ei ole, tuleb see välja mõelda.

    Ja nii sündis Leibnizi optimism ja üldse teodiike problemaatika 🙂

  12. Riik on
    Kui on energiallikas, mille pärast võidelda(nisu, kaer, mais, kivisüsi, nafta)
    Riiki pole
    Kui pole energiallikat, mille pärast võidelda(nisu, kaer, mais, kivisüsi, nafta)

    Vaesus, rikkus, tühisus, kuulsus
    -kõrvalised. Sama kõrvalised nagu võimulolijad, sinna pürgijad, pööbel ning nende päritud või kaasasündinud isikuomadused. Anded, talendid, tarkus, rumalus jne.

    Kui riik on siis võime rääkida austrisööjatest, sellest, et onnides naerdakse siiramalt, sellest et teadlased avastasid … jne.

    Igaljuhul on hea, et on riik ja meie olemas. Teemad, nagu kognitiivne dissonants ja inimesed nagu Notsu, Taxi ja Kong Fu Zi.
    jne.

    Maitsed. Aeg, mida endast läbi lasta. Lugedes raamatuid võime olla piraadid, konkistadoorid, Sokratlesed.
    Seda kõike võimaldab meile miljoneid aastaid tagasi paistnud päike, millest kogunevat energiat me maapõest ammutame ja …

    Hea on olla ja elada. Parem kui teravilja peal kasvanutel ja nende karmis maailmas, kus loodi küll kauneid kunste, ehitati suuri müüre, püramiide, losse, kolosseume jne. kuid kus ka löödi risti ja põletati riidal, ohverdati jumalaile jne.

    Mulle maitseb kohvi ja kognitiivne dissonants. Aknast paistev päike ja tilkuvad räästad. Mulle ei meeldi pangad, kes mult minu rumaluse arvelt teenivad. Ei meeldi see kirves peakohal ja vastutus tehtud vigade eest, meeldiks kiikuda võrkkiiges palmi all ja kuulata lainete loksumist randa.

  13. oh, ma vabandan, mul on kahju
    kustuta mu kommentaarid, neid pole vaja

    olin natuke negatiivses meeleolus selle maailma vastu ja paar liigset viinakoksi teinud

    tegelikkuses arvan, et iga inimene on universum ja retk seal lõpmata avarustes on seiklus ja eriti hea on kui su ümber on huvitavad inimesed

    minu jutt, mis kõik labaselt ja lihtsalt mingisugustele energiaallikatele kõik taandas a la: me oleme lihtsalt toit, mis enne surma räägib siis

    see on lihtlabane ja mõttetu, millega pole kellelgi midagi peale hakata

    Taxi vabandab

  14. notsu said

    Kindel, et tahad kustutada? ma ise siin midagi hirmus solvavat ei näe, aga eks sa ise oled õigem otsustaja, kus sa oma kommentaare nähtavana hoida tahad.

  15. las nad siis jäävad, olin murelik

  16. nodsu said

    Lisaks cracked.com-ile poetab Berk Vaher Rada7-s puhast kulda:

    kogu see ‘kelleltki millegi ära võtmise’ retoorika on paras foobiate võimendamine, mis ei arvesta lihtsat asjaolu, et kõik kaasaegsed yhiskonnad põhinevad sellel, et kõik annavad yhiskonnale midagi ja saavad sealt midagi. yldjuhul ei ole nii, et rikkamad on need, kes on sedavõrd rohkem tööd teinud (veel erandlikum on oma aiamaalt nafta või mereröövlite varanduse leidmine). pigem on sedasi, et ka jõukuse akumuleerumine on mingite yhiskondlike kokkulepete tagajärg (teatavate tegevusalade soodustamise läbi jms).

  17. […] maailma päästma”, on selle varjund pigem “mul on nii palju eeliseid, ma olen hõbelusikas suus sündinud, ilma et ma oleks ise selle kõige heaks lillegi liigutanud, ja häbi mulle, et ma […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: