Kuidas ma poes käin vol. 10: hirmsalt
märts 4, 2012
Kõndisin sokiosakonnast läbi kosmeetikaosakonna välja.
Lähenes kosmeeditud müüja; mina kogusin end, pilk maas, ja mõtlesin, mis sõnastuses ma seekord esitan vastulause “Ei, te ei saa mind aidata,” (ja kuidas vältida kiusatust lisada häält paisutades: “Mind ei saa KEEGI aidata,” ja vaadata, mis juhtub. Või noh, ise ta tuleb norima. Kas ma näen välja, nagu ma kasutaks kosmeetikat?).
Tõstsin silmad, pilgud kohtusid, müüja taganes kiiresti riiulite vahele.
Läbikäigu K 
Lõunakeskuses püüavad mineraalpuudri müüjad kliente sellega, et pakuvad möödaminejatele tasuta jumestust. Jahivad iga vähegi kõlblikku naist. Minust vaatavad püüdlikult mööda, kohe näha, et lootusetu juhtum.
MeeldibMeeldib
Mina küll alati naudin seda, kui mulle midagi pähe üritatakse määrida:)) Pankade ja netimüüjate ja usklikega laskun alati pikkadesse vestlustesse. Näiteks viimati suutsin Starmani mesikeelse tibi täielikult endast välja viia kirjeldades lähitulevikku – kuidas tänavatel on anarhia, firmad pekstakse puruks ja pannakse põlema jne. Rääkisin rahulikult, nukrameelselt, tõin fakte ja näiteid.
“Aga siis kaotaks ju mina töö…” mõistis tsikk lõpuks olukorra tõsidust, irw:))
Tükk aega püüdis ta juttu lõpetada, aga hoidsin teda toru otsas ja kiusasin veel mõnda aega. (Millegipärast on mul kurb aimdus, et Starmanist ma uusi pakkumisi niipea ei saa:))
Soovitan soojalt kõiki pealetükkivaid kaupmehi ja inimesi ära kasutada, et harjutada enesekontrolli – oskust mitte lasta endale pähe istuda, seejuures alati rahulikuks, sõbralikuks ja naeratavaks jäädes.
See ei ole õelus. Te mõlemad arendate enda vaidlemisoskust ja enesevalitsemist sellise suhtlemismängu kaudu.
P.S. pole vist vaja meelde tuletada, et supermarketites võib lausa kõhu täis süüa, “andes järele” pealetükkivatele toidu reklaam-pakkujatele:))
MeeldibMeeldib
Oh, küll ma vahel nendega suhtlen. Ainult imeimeja telefonimüüjatest on mul küll kopp ette saanud, ma ei taha neid oma koju imema ja õudselt raske on neid selles veenda, ilma toru hargile löömata.
Toidupakkujate toitu olen ma söönud küll ja see on mind mõnel hajameelsel päeval, kui ma ei ole oma kodus strateegiliselt kõhtu täis söönud, päästnud veresuhkru langusest, kui see just mingi päris ilgus ei ole – ja kui just pakkuja isiklikult vastik ei tundu, mida paraku samuti juhtub. Sellisel juhul arvan ma, et need paar degustatsioonikalorit ei tasu ära, sest ma kulutaks vastikusttunde all kannatades närvisüsteemi kaudu neid veel rohkem.
Aga noh, see ei puutu praegu asjasse, igatahes huvitav, et minu silmavaade nii suure võimsusega on.
Päev hiljem heitus vastaseskalaatoril sõitev peaaegu kiilaks aetud bomberjopega noormees täpselt samamoodi, ainult tal polnud eriti kuhugi taganeda, ta sai ainult oodata, kuni eskalaator ta minu hirmsa pilgu käest päästab, milleks ei läinud kaua aega.
ja see ei olnud üldse agressiivne pilk, ma lihtsalt vaatan inimesi vahel.
MeeldibMeeldib
Kui mina inimesele silma vaatan, siis tavaliselt avab inimene oma rahakotirauad ja annab 10lise.
MeeldibMeeldib
Huaa! Õnneks ma ei pea kassas inimeste käest muud küsima, kui nädalavahetusel seda, kas nad Postimeest tahavad… Tegelikult selle tseki soovimisega on ka veits tüütu.
A noh, klienditeenindaja töö on inimesi peetida, isegi kui ta seda ei taha. Muidu vaadatakse, et ta ei tee tööd.
MeeldibMeeldib
Ma saan aru, et olen postituse kommenteerimisega hiljaks jäänud, aga tekkis tahtmine pajatada lugu mustlannast (romatarist?), kes mulle Tartu kaubamaja aatriumis moeturu riiulite vahel üritas maha ärida midagi, mis nägi välja nagu tuub kulmuvärvi: “Osta, hea silmatušš!” “Ei, aitäh,” vastasin viisakalt naeratades ja lisasin siira järelmõttena: “Ma üldse ei kasuta selliseid asju.” “Ma näen jah,” vastas mustlanna samuti väga siiralt ja lahkus pikemata. Nii et täiesti toimiv kaitse.
MeeldibMeeldib
Jah.
Mõtlesin praegu veel, et sageli peetakse seda (värvimatust) põhimõtteliseks hoiakuks ja no vahel see võibki põhimõtteline olla – aga minu puhul on küll pigem tegemist sellega, et tegemist on kole raske ja aeganõudva tegevusega, mis päädib pahatihti sellega, et ma torkan endale ripsmetušiharjaga silma ja huulepulga kasutamise tulemused on, nagu oleks moosipurgi kallal käinud. Ja kui seda harjutada nii palju, et enam ei torkaks harjaga silma ja moosipurgiefekti ei tekiks, siis oleks see veel aeganõudvam. Elu tundub selleks liiga lühike.
MeeldibMeeldib