Paralleelalgused
märts 19, 2012
Mul tuleb alatasa ette, et tõlgin “lingua originale” algkeeleks: on juba kord nii kokku lepitud.
Ja nii ma kirjutan “Algkeel: itaalia” ja saan sellest mõnusa juurte puudutamise surina: olgugi, et illusoorne, hetkeks saan mängida, et maailmas ongi olnud olemas ürgne algkeel, millest kõik teised on tulnud.
Samal ajal on kellelgi teisel käsil tõlge, kuhu ta kirjutab “Algkeel: hollandi” või “Algkeel: saksa”.
Mõelda: me asume ühes ja samas maailmas, mille ühes sopikeses jõutakse ainuvõimaliku juureni; ja teises sopikeses jõutakse teise, sama ainuvõimaliku juureni, kolmandas kolmandani. Kõik ainuvõimalikud, kõik korraga.