Mingi kevad on või
märts 23, 2012
Olen labiilseks muutunud, armun umbes üle päeva nagu mingi kaheteistaastane ja interneti suhtluskoodidest pole ma nagunii kunagi õieti aru saanud, nii et asi on praegu sealmaal, et ma jään perioodiliselt tühjust vahtima ja mõtlema “ma ei oska suhelda, ma ei saa kaht lausetki vahetatud, ilma et ma kedagi solvaks”. Ja tunnen ennast hiiglasena, kes korra pöörab – sild variseb, teeb sammu – astub maja laiaks.
Nii et ma hoidun mõnda aega vähemalt inimeste virtuaalsest lammutamisest. Blogi päris kinni ei pane, sest kes siia satub, eks see ise teab.
Seniks meeleolumuusikat.
Läbikäigu K 
Tuttav tunne, väga tuttav : ) nii netis kui elus…
Aga kuna väljas on mingi kevade moodi asi, siis on virtuaalne talve (kevad)unne jäämine hea mõte. Võib ju hoopis välja minna. Päike. Soe. Linnud. Keegi ei solvu. Mõnus : )
Vbl. isegi jäätis…
MeeldibMeeldib
Täna küll päikest eriti ei paista.
Nii või teistiti, mis tahes sõltuvustest loobumine on alati värskendav. Siiamaani on ka iga kord selgunud, et sõltuvus ei ole üldse nii kuri, kui ma arvasin (nt kohvi ärajäämanähud lõppesid kõigest nädalaga). Veebi peal ringilämisemise mahajätmisest on juba praegu parem tunne, päev oleks justkui tükk maad pikemaks läinud.
Aga suhtlemine – oijah, päris magus oleks endale aspergeri-silt otsa ette lüüa, et nää, ma ei saagi osata. Aga kuna see silt ei kleepu, tuleb leppida sellega, et olen lihtsalt loll.
MeeldibMeeldib
Oh, kas tõesti kohvi võõrutusagoonia kestab vaid nädala?
Kui sõltuv Sa enne olid? Kui kanget ja kui palju jõid?
Ma jätsin umbes 15 aastat tagsi suitsetamise umbes nädalase põdemisega maha, aga kuri kahtlus on, et kohviga nii kergelt ei lähe.
Ülepäeva armumist ei suuda ma ka kuidagi maha jätta. Kuni see väga suurt kahju ei tee, seni pole vast vajagi.
MeeldibMeeldib
Ma ei ole kohvi lõplikult maha jätnudki, vahel olen paastumise mõttes ajutiselt vahet pidanud, siis kestis jah nädalakese. Ja kus siis pärast alles laksas! Väga palju ma teda praegu ei joo, pool liitrikest hommikuti, kuhu sisse läheb kuus lusikatäit umbes. Varem on umbes sama palju olnud, pool liitrit kuni liiter. Paar korda olen ennast kohvimürgitusse joonud.
Kõige suurem kohvinälg on pärast ärkamist ja siis ta ka istub väga hästi, päeva lõpus ajab ta seest keerama. Ja päeva esimese poole peale on pool liitrit kuni liiter just parasjagu.
***
Armumisest… ka armumisest oli mul üksvahe sõltuvus, nii et kui paar nädalat vahele jäi, siis hakkas justkui sügelema ja silmad kahele poole käima, kust uue pahaaimamatu objekti leiaks. See sõltuvus on ajaga vähemaks läinud, aga pmst on enamasti tore, kui juhtub. Ainult et ma olen siis haavatavam kui muidu (mille kohta A. ütles, et “tunned tundeid ja saad haiget, räägitakse, et see käib eluga kaasas”).
Praegu juhtus nii, et ma paiskusin tagasi olekusse, kus ma olin hilisteismelisena ja varastes kahekümnendates, ja see ei ole suurem asi koht, kus olla. Iga abi on teretulnud.
MeeldibMeeldib
Leidsin oma noorest minast, kes tahab praegu vägisi välja lüüa, illustratiivse koomiksi (viimane pilt, tähendab).
Oleks, et nüüd, kus see on jälle välja ujunud, õnnestuks need asjad ära lahendada, mille pärast see teismeline mina laamendab.
MeeldibMeeldib
Aaah, siis Sa jood kohvi täpselt samadel aegadel ja sama palju nagu mina. Võib-olla ma joon viimasel ajal isegi vähem, aga ma vahest manustan energiajooke, see ehk vähendab kohvi tarvet. Aga õhtul enam ka ei taha.
25-30-aastaselt jõin veel ööpäevaringselt 🙂
Võibolla ei olegi hea mõte kohvist loobuda.
Nagu ka armumisest. Suhtlemisest võib.
Tegelikult ma sellest hästi aru ei saanud, kas tõdemus – ma ei oska suhelda – ja armumine on omavahel seotud otseselt või on need lihtsalt labiilsuse erinevad ilmingud. Viidatud koomiksipilt viitab mulle kui võhikule* seda, et kõik (teised) räägivad mingit arusaamatut “liblikate keelt”.
* Vahest peab mingi koomiksisarja üksiku stripi mõistmiseks, olema tegelastega eelnevalt tuttav, mida ma antud juhul pole. Näiteks Dilbert on selline koomiks, milles kõik ei pruugi esmakordsele vaatajale arusaadav olla.
MeeldibMeeldib
Ma hakkan nüüd La Mancha reservat jooma. Finca Vieja 2002. Vahest mõtlen, et miks ei võiks sellega ka hommikust kohvi asendada.
MeeldibMeeldib
Inqrix buqux.
Armumised süvendavad labiilsust, niipaljukest seda seost ongi. Muidu ma lihtsalt tunneks väheke piinlikkust ja kõhistaks naerda, võib-olla oleks koguni uhke, nagu oma vigade üle vahel ollakse, võib-olla mõtleks, et viga on teistes.
Viimase pildi sõnastus on sama oluline kui esimeste piltide arusaamatu jutt. “Mul pole aimugi, kuidas nendega rääkida” – “Ma olen ennast elu otsa niiviisi tundnud”. St see selleks, mis nad ise räägivad, probleem on selles, et mina ei oska nendega rääkida ja nii ei julge üldse juttu teha.
Siililegi selge, et see probleem langeks ära, kui ma ei tahaks meeldida, aga ma ei ole otsusele jõudnud, kas see tahtmine on haige ja tuleks ära kaotada või vastupidi, jälle üks asi, mis käib elus olemise juurde ja tuleb hoopis läbi elada.
Ükskõik kumb ta on, ma ei saa enam teeselda, et seda ei ole olemas. Ja ma arvasin vahepeal, et ma olengi selle edukalt ära kaotanud, kui mitte üleni, siis tähtsusetult väikeseks! Ma arvasin, et ma olen endast teinud inimese, kelle õnnelikkust selline asi ei mõjuta!
(“selline nõme asi”, nagu ma siis mõtlesin – ja ma mõtlesin tähtsalt, et seepärast ma tahangi seda ära kaotada, et see nii nõme on – aga praegu süveneb kahtlus, et hoopis viinamarjad olid hapud.)
Ma olen sulle jube tänulik.
MeeldibMeeldib
see kõik ei takista mul muidugi oma tundlusi võtmast samasuguse irooniaga nagu siin Monteverdi moosilaulus (ma ei usu, et see tal tõsiselt kirjutatud on, no ei ole võimalik, ta oli andekas helilooja ja sai selle väljendamisega, mis ta tahtis, väga hästi hakkama, kindlasti irvitas seda kirjutades, mis hirmus, kas või iseenda üle).
MeeldibMeeldib
Vist süveneb labiilsus tõesti. Aga ise sellest siis aru ei saa. Kõrvaltvaatajale on koomiline ja endale ka tagantjärele või siis oskuslikult end kõrvalt vaadates (aga süvenev labiilsus vähendab sellist võimet).
Usun, et tahtmisesse meeldida ei peaks üleolevalt suhtuma. Et tsiviliseeritud inimesed on vaoshoitud ja ei taha meeldida. Või siis teevad seda kuidagi väga rafineeritult 🙂
Ja kas ei ole see paradoksaalne, et meeldida tahtmist varjatakse ja surutakse alla selleks, et justkui käituda siiralt, olla alato mina ise ja mitte teah asju selleks, et kellelegi muljet avaldada.
Ometi oleks aus käitumine just see, kui meil puuduks see valehäbi meeldida tahtmise vastu.
Kas viinamarjad olid hapud selles mõttes, et meeldida tahtmisest ajendatud teod ei saanud Sinu poolt soovitud tagasisidet?
Ma ütlen teismelise kombel aww selle ma olen sulle jube tänulik peale, kuigi ei saa tegelikult aru, mille eest?
Montoverdi ja üldse aastasadu tagasi elanud inimeste huumorimeele kohta ei julge ma hinnangut anda, aga eneseirooniaks peabki jätkuvalt põhjust andma. Kelle üle siis veel naerda sobiks 🙂
MeeldibMeeldib
Kas viinamarjad olid hapud selles mõttes, et meeldida tahtmisest ajendatud teod ei saanud … soovitud tagasisidet?
Tead, sellest, mis tagasisidet mulle tegelikult anti, on mul väga vähe aimu. Soovitud tagasisidet ma enamasti ei saanud jah, aga see ei tähenda veel, et ei antud – ma olin tollal palju-palju võimetum positiivset tagasisidet vastu võtma kui praegu ja isegi praegu ei ole sellega kõige paremad lood.
Minapilt oli selline, et viinamarjad pidid hapud olema, et üldse elada saaks.
Hüva, see tagasiside saamise võimetus oli peamiselt meeldimise asjades, oskuste ja saavutuste koha pealt suutsin ma seda saada küll ja oskan siiamaani. St verinoor mina käis ringi kahe baasettekujutusega: “ma ei meeldi kellelegi” ja “ma suudan kõike”. Mõlemad on valed, tõestatult. Aga see ei tähenda veel, et nüüdki ootamatult täpselt sama tunne peale ei võiks tulla.
Ma sattusin nende ettekujutuste tõttu vahel väga jaburatesse olukordadesse, sest ma ei võtnud keskkonnast seda infot eriti vastu, mis nendega kokku ei sobinud.
***
Tänulik, sest sa oled isegi praegu siin olemas, kui ma sellise ähvardava postituse kirjutasin, ja räägid minuga ega mõista mind hukka.
***
Meeldida tahtmise probleem on selles, arvan ma, et see kipub kõik muud tahtmised ära summutama – kui lasta tal võimust võtta, siis lõpuks ei teagi enam, mida tahaks teha, peale selle, et kangesti tahaks meeldida.
Võib-olla on see vale mõte, võib-olla summutab ta teised tahtmised just siis ära, kui seda alla suruda.
Aga no ikkagi – see, et siis läheb kogu aur iseenda vaatamisele teiste silmadega, teiste vaatamiseks ei jätku enam silmi. Pmst pimedaksjäämine.
MeeldibMeeldib
Ma suudan kõike on väga tuttav. Ma ei meeldi kellelegi – nii ma pole vist mõelnud. Kuigi äärmusliku introverdina on suhtlemine olnud mulle alati probleem olnud.
Aga no ikkagi – see, et siis läheb kogu aur iseenda vaatamisele teiste silmadega, teiste vaatamiseks ei jätku enam silmi. Pmst pimedaksjäämine.
Siis muidugi, kui seda kõike teha kaine teadlikkusega sellest, et ma nüüd hakkan meeldima 🙂
Ma mõtlesin pigem seda, et lastagi süveneval labiilsusel võimust võtta (pärssida teadvustatud kontrolli) ja siis tuleb see meeldida püüdmine kuidagi automaatselt intuitiivselt välja. Võib-olla see näeb kõrvalt vaadates koomiline välja, ma pole endale piilukaamerat pannud, aga tundub töötavat.
Pimedaks teeb vaid sedavõrd nagu äraleierdatud vanasõnas – armastus teeb pimedaks. Mida iganes siis selle all ei mõelda, aga kindlasti mitte seda, et pimedaks teeb enda jälgimine teise positsioonilt. Pigem siis seda, et me näeme võimendatult teise häid omadusi ja oleme pimedad halvale. Et selline hobuse silmaklappidega pimedus siis, mille fookuses on ikka see keegi teine või mingi idealiseeritud kuju temast, aga mitte me ise. Ja väga hästi on fookuses, sest kõige muu jaoks oleme parasjagu pimedad.
MeeldibMeeldib
“Tom Jonesis” oli ühe kõrvaltegelasest emanda kohta öelnud, et tema kõige suurem soov oli meeldida, mis on juhul, kui see on siiras, üks õnnelikumaid soove, sest leiab rahuldamist (täpset sõnastust ei mäleta).
Mul ajas see tollal lugedes juhtme väga kokku – mis mõttes, teistele meeldivad ju ainult need, kellel on teiste hinnangust savi?
Nüüd tundub juba loogilisem, sariarmumisest on selle koha pealt kasu olnud.
Aga silmade kaotamine – see ei tule ainult kaine arvestusega, see juhtub ka siis, kui meeldimine muutub elu ja surma küsimuseks.
Tead, praegu hakkasin mõtlema, et ma ei suuda meeldimispüüul ja inimeste kartmisel hästi vahet teha – mõlema puhul on oluline, kuidas teised vaatavad. Ja siis tulevad meelde varase nooruse agorafoobia sarnased olekud, kus suvalisse kohvikusse sisseastumine oli juba eneseületus – väga vastik tunne, nii et kui ma kogemata selle foobiamälestuse meeldimistahtele külge kleebin, siis muidugi tundub, et see on üks nõme tahtmine.
Kui inimesi hästi kõvasti karta, siis muidugi ongi meeldimine elu ja surma küsimus.
***
See armastuse pimedus on üks väga kasulik pimedus, ma vahel mõtlen, et mu ülikerge armumine mu suurest inimestekartmisest päästiski – armumine kui mootor, et julgeks üldse suhtlema hakata. Pärast, kui juba suhtlema hakatud ja hirm ületatud, saab ka omal jõul suheldud.
Ja ka see on tõsi, et fookus on siis enda pealt üleni ära – vähemalt armumise esimeses järgus muutun ma oma välimuse suhtes täiesti ükskõikseks, võiks või pidžaamaga ringi käia.
MeeldibMeeldib
Ma pole “Tom Jonesi” lugenud, Sa mõtled Henry Fieldingi oma? Aga see lause Sinu sõnastuses kõlab ka siis kuidagi koaanilikult, kui ma ei arva, et teistele meeldivad ainult need, kellel on teiste hinnangust savi.
tema kõige suurem soov oli meeldida, mis on juhul, kui see on siiras, üks õnnelikumaid soove, sest leiab rahuldamist
Kui soov meeldida leiab rahuldamist, siis see tähendab ju, et ta meeldib teistele. “Koaanilikkus” siin tuleb minu jaoks sellest, et teistele meeldimise üle pole meil (täit) kontrolli. Antud tekstist tuleb välja, et meie siiras soov kontrollib maailma – tema kõige suurem soov oli olla 2 meetrit pikk, mis on juhul, kui see on siiras, üks õnnelikumaid soove, sest leiab rahuldamist 🙂
Igatahes jooksutas see lause minu juhtmeid kuidagi mõnusalt kokku ja teeb seda siiani…
Mis moodi see agorafoobia Sul siis välja nägi? Mulle pole ka rahvarikkad kohad sümpaatsed olnud, aga tegelikult ma kartsin pigem seda, kui paljud inimesed suunavad korraga oma tähelepanu just minule. Suur rahvarohke koht tagab teatud anonüümsuse, mistõttu kohvikusse sisenemine eneseületust ei nõudnud. Kuigi, kohvikuid on ju väga erinevaid, vahest tekib seal ka selline hetkeline täehelepanu alla sattumine. Võib-olla selleks ajaks olin juba õppinud, kuidas olla. Mingis eas oleks ma pigem surnud, kui kuskile teiste ette esinema läinud. Aga oma töö tõttu sattusin väga järsku tegema igapäevaselt seda, mis oli varem mu suurim hirm ja eks ma siis õppisin ka seonduvate hirmudega paremini toime tulema.
Meeldimise sooviga pole ma oma tähelepanu alla sattumise kartust seostanud. Asi on selles, et kartus tähelepanu eest algas mul nii varases lapsepõlves, et ei julgeks selles eas veel kahtlustada teistele jäetava mulje tähtsustamist.
Hiljem lisandus selliseid kartusi küll ja just sellise avaliku esinemisega seoses, sest väikse lapsena ma veel esinemist ei kartnud. Mida kartsin, oli selline mitmete inimeste poolt ainult mulle osaks saav konkreetne tähelepanu, mis ootas minupoolset kohest reaktsiooni – selline ristküsitlus, kus mitmed inimesed minult midagi korraga pärisid.
Aga armumine teeb mitte ainult välimuse suhtes ükskõikseks vaid ka kõigi muude ebaoluliste asjade suhtes 🙂
Ja kõik muu ongi siis ebaoluline.
MeeldibMeeldib
Olen minagi inimesi kartnud, nende hinnanguid jne. Ja ma mäletan elavalt, kuidas pidin esimest korda minema matkarajale giidiks. Mis ma neile räägin?! Kas nad mind ka kuulavad?! Mida minust arvata võivad??? Ma jäin sellest hirmust suisa haigeks. Hirm püsis umbes 3 metsaskäiku. Nüüd võin ma 5 minutilise etteteatamisega minna 50 inimese ette ja ükski karv ka ei värise. Samas pole suurt midagi muutunud selles, et üksikuid inimesi kipun ikka kartma. Matkal on teema ette antud, mina mängin giidi rolli (rõõmsameelse kõvahäälse ja jutuka giidi rolli, kes kõigile meeldib – kui ei meeldi, pole minu viga – on tema viga) aga suvalisel kohtumisel üksiku inimesega tuleb ilma etteantud teemadeta hakkama saada, spontaanselt reageerida, enesekindlus kaob sekunditega.
Armudes aga tundlikkus suureneb veelgi ja siis ma juba tõsiselt hakkan inimesi kartma – eriti armumise objekti (kui pole temalt positiivset tagasisidet saanud), et mis mulje ma ikka jätan, kas ma olen üldse sellise inimesena vastuvõetav, kes ma olen? Armunult ma olen alasti ja võtan ka juhuslikke märkusi üleliia südamesse.
Kohvikuhirm…? On ka olemas. Kuna ma väga harva satun sellistesse kohtadesse, siis ma ei ole kunagi päris kindel, kas ma ikka käitun nii, nagu peab. Mats linnas, sõnnikutükk kontsa küljes.
MeeldibMeeldib
Ma mõtlesin Fieldingi “Tom Jonesi” jah. Leidsin Gutenbergist selle koha inglise keeles üles:
“As she was one of the most innocent creatures in the world, so she was one of the most chearful. She never thought, nor spoke, nor wished any ill, and had constantly that desire of pleasing, which may be called the happiest of all desires in this, that it scarce ever fails of attaining its ends, when not disgraced by affectation. In short, though her power was very small, she was in her heart one of the warmest friends.”
nii et teesklematu (“not disgraced by affectation”) soov meeldida saab Fieldingi arvates peaaegu alati rahuldatud. Küllap ta peab silmas, et see soov on juba ise meeldiv. See tegelane püsib sellest peatükist saadik pidevalt raamatu lehekülgedel ja on tema silmis üks paremaid ja toredamaid tegelasi.
Kohvikutest rääkides oli mu silma ees TÜ vana kohvik, mis oli väga valge ja avar, aga kitsukese sissepääsuga, nii et sealt sisenemine oli lavaleastumise moodi. Kusjuures päris lavale astumisega mul erilist probleemi ei ole – võib-olla samal põhjusel, mis Lendav kirjeldab, et siis olen ma rollis (isegi kui tegemist ei ole teatriga). Küllap esinemiskogemus (sõna otseses mõttes) ongi aidanud tavalist tähelepanu paremini taluma hakata.
Üldiselt on asjad ikka palju paremini kui teismelisena, aga päris ühel pool ma oma teismeliseeaga nähtavasti veel ei ole.
MeeldibMeeldib
Eks inglise keeles on sellel meeldida sõnal pisut teine varjund juures ka. Inglane saabki aktiivselt “meeldima” hakata 🙂 Võib-olla sellepärast eesti keeles nii imelikult kõlabki. Kui ma küsin “how can i please You?”, siis tuleb pigem esile soov teisele rahuldust pakkuda. Neutraalsemalt äkki siis meele järele olla, kus rõhk on sellel, et oma isikuga või tegudega teise olemine meeldivaks muuta. Ma ajan vist segast juttu, aga mulle endale tundub väga arusaadav 🙂
Aga konteksti ma ei tea ja selles on ju niikuinii kogu mõistmine kinni. Igatahes, see ingliskeelne lõik enam nii zen ei tundugi. Millest on kahju.
Ma just mõtlesingi millegipärast, et Sa TÜ vana kohvikut silmas pead. Ja seal polnud see anonüümsus ka enam selline nagu suvalises kohas.
Ja seda enam heidetakse ka pilk peale igale sisenejale. Saan täitsa aru.
MeeldibMeeldib
Ma hakkasin nüüd takkajärgi mõtlema selle mu viimase kommentaari peale, et just see tähendusvarjund, mis on pleasing sõnal, on väga tugevalt esil minu armumiste puhul – soov teisele rahuldust pakkuda (ma ei mõtle isegi seksuaalset, seda ka, aga alati ei ole armumise objekt selles mõttes ju kättesaadav), kuid isegi selline täiesti anonüümselt heategemise soov on väga valdav.
MeeldibMeeldib
Kui please’i sedaviisi mõista, siis tähendab, et see Fieldingi tegelane oli enam-vähem jumalik, sest tal oli see soov üleüldine, mitte ainult ühele inimesele suunatud.
Konteksti selles kohas veel eriti ei olnud, peategelane Tom Jones oli kuulnud kenadest inimestest, kelle käest korterit üürida, nii ta siis läks ja üüris ja neil tekkis vist kohe esimesel õhtul vestlusring, kus neil oli tore olla, sest kõik olid head inimesed; ja siis iseloomustati ükshaaval äsjailmunud tegelasi, mismoodi nad täpselt head olid.
Meeldimine kui meelehea tegemine.
Mind tabab vahel armudes lausa kõikehõlmav heasoovlikkus ja ma olen kaastundlikum kui muidu – teistel-vaesekestel, tundub, on hirmus raske elu, aga mul on hea olla, sest ma olen ju armunud.
Aga haavatav olen ma ka, eriti kui esimesed paar päeva on möödas. Siis on mind üsna kerge kägarasse põrandale vigisema lükata.
MeeldibMeeldib
heh, mul on armunud olemisega vist vastupidi. närvid lähevad nii erguks, et iga pisemgi asi on tähtis ja ülima teravusega teadvustatud, mistõttumaailm vajub kogu oma raskusega mulle kaela. mingid valed hormoonid vist.
ja foobiad on mul ka mingis teises kohas, sest kohvikus käimise juures hirmutab mind vist siiski kõige rohkem see, kui mind teretama hakatakse ja teatakse, mida ma tellin. siis ma enamasti üritan kas tellimust muuta või mõnes teises kohvikus käima hakata.
Seda, et mind vaadatakse, ei pane ma aga enamasti isegi tähele. või no, kui väga intensiivselt jõllitama jäädakse, siis panen, ja kontrollin, ega püksilukk pole lahti jäänud vms. lavahirm on ka pigem seotud sellega, et ma võin teksti ära unustada, mitte sellega, et teised vaatavad. samas klassi ees vastamise hirmu mäletan ma kooliaja algusest küll. see oli ikka palju hullem kui lasteringiga laval esineda.
MeeldibMeeldib
Ma sain alles hetk tagasi aru, et Sinu postituse all olev “Seniks meeleolumuusikat” oli link. Ma kuidagi lugesin selle mõttes sildiks.
Praegu vaatasin seda tantsivat kuningat. Ilus.
See on olnud üks mu hirme – tantsimine. Saan aru, et Sa tantsid, lood tantse ja õpetad. Aga kas ei kuulu siis tantsimine agorafoobia ja taoliste hirmudega kokku? Kas Sinul ei ole kunagi olnud hirmu tantsimise ees. Teismelisena mingil koolidiskol olles?
Ma ei võtnud kunagi kedagi tantsima. Ja kui algas daamide valik, siis olin hirmul, et keegi võtab minu ja poisil ei sobi ju korvi anda. Jas siis võetigi ning ma tundsin ennast siis tantsides nagu nendes unenägudes, kus avastame rahvarikkas kohas, et me oleme sokkides või pole üldse riideid seljas.
Ja ma kadestasin neid, kes tantsisid vabalt ja sundimatult, ei olnud krampis ja tundsid sellest ilmset mõnu.
Selles Le roi Danse stseenis manustas ta kõvasti veini, kuigi vaevalt, et tal tantsimise kartus oli, ma hakkasin hiljem ka alkoholiga sellest hirmust üle saama ja võisin kasvõi lava peal mingitel punk- vm rock kontsertidel ennast oimetuks karata. Aga see ei ole päris see. Kainelt ja paaris tundsin end turvaliselt ainult siis, kui see oli äärmiselt liibuv (üksteise vastu liibuv siis) ja aeglane – selline kallistamine muusika saatel õõtsudes. Ma ei tea kui palju seda saab muidugi tantsuks nimetada, keskajal ilmselt nii ei tehtud 🙂
MeeldibMeeldib
“Praegu juhtus nii, et ma paiskusin tagasi olekusse, kus ma olin hilisteismelisena ja varastes kahekümnendates”
varane vanadus 😛 . menopausiga pidada kaasnema samasugune hormoonide kõikumine nagu teismelise-eas. viljakuse vähenemisega on biologistid seletanud ka keskealiste naiste murdjaks muutumist, a vblla sõltub avaldumisvorm saadaolevast materjalist, st sellest, mis hormoone organism kõige meelsamini toodab. lihtsalt lahmin natuke 😀
MeeldibMeeldib
Klassi ees vastamise hirm on suurem vist seetõttu, et on soov olla samal ajal meelepärane nii õpetajale kui ka klassikaaslastele ja see pole vist väga lihtne ülesanne.
MeeldibMeeldib
Erguks lähevad ka. Aga vähemalt esimesed paar päeva on kogu selle erksuse juures hirmus hea olla. Nagu oleks väga-väga ärkvel, mitte ei üritaks vägisi silmi lahti hoida.
“see, kui teretama hakatakse ja teatakse, midama tellin” – ma tean, mida sa tunned. Kunagi oli Sophoklese kohvik, õudselt mõnus koht, kus käia (ja turvaliselt hämar) – aga ma pidin sealt vahepeal eemale hoidma, sest müüja hakkas juba ette sellist kohvi valmis panema, nagu ta teadis, et ma tahan.
Ja siis, kui ikkagi ei saanud eemale hoitud (sest see oli ikkagi nii hea koht ja otse peahoones, kus mul oli enamik loenguid), siis puhtalt segaduse tekitamise mõttes tellisin vahel jooke, mida ma tegelikult ei tahtnud.
Kõlab nagu vandenõuteoreetiku noorus :P.
See, et kui mind kõvemini vaadatakse, siis esimene reaktsioon on “kas mul on püksilukk lahti või munaplekk kõhu peal või sukad katki või nina tahmane”, on samuti tuttav. Ma olen kuulnud, et muist naisi arvab samas situatsioonis, et neid peetakse seksikaks.
(vahel juba peaaegu tulen isegi sellise variandi peale, aga kui siis mõni võhivõõras mees hakkab kuskil avalikus kohas norima stiilis “müts on sul ka nõme”, siis sellised seksikuseideed mul kaua peas ei püsi.)
Aga see avara kohviku või üldse eredalt valgustatud avaliku koha hirm oli teistsugune, rohkem see, et “ma ei tohiks siin olla, oleks, et keegi ei näeks, muidu jään kohe vahele”.
MeeldibMeeldib
(avalikus kohas norima hakkavad võõrad inimesed ei ole selle koha pealt mõistagi abiks.)
MeeldibMeeldib
See, kes seal videos tantsib, ei ole kuningas, vaid Lully – kuningaga on palju kindlama jalaga tantsustseenid (kuni ta lõpuks kukub).
Teismelisena ei käinud ma üldse mingitel tantsupidudel, nagunii keegi ei oleks tantsima võtnud (vähemalt oli mul selline kindel usk). Ma ei hakanud üleüldse enne tantsima, kui ülikooli aegu (ja ka siis alguses ainult purjus peaga mingitel kodupidudel) ja tantsutrenni läksin esimest korda kahekümne kolmeselt (profitantsu ringkondade pilguga vaadates ürgvanana) – ja siis järsku ei jõudnud silmagi pilgutada, kui ma olin koduteatri jaoks paar lihtsat koreograafiat teinud, põhimõttel, et “keegi teine ju ei tee, järelikult pean mina tegema,” ja sellest läks kõik lahti.
See, et ma üldse julgesin mingisse tantsutrenni minna, tuli tänu purjus peaga kodupidudel tantsimisele – keskkond oli toetav, väike alkohol võtab enesekriitikat maha ja nii ma vähemalt julgesin ennast liigutada, kuigi alguses oli kole hirmus, ja ettekujutus, et ma näen kindlasti nõme välja – teisest küljest nähtavasti oli mul tantsusoolikas sees, sest ikkagi oli vajadus ennast muusika järgi liigutama hakata.
Selle käigus sain ma piisavalt palju tunnustust, et enam ei kartnudki, et mind tantsutrennist mädamunadega loopides minema aetakse.
***
Mis liibumisse puutub, siis keskajal ja isegi baroki ajal oli inimeste enesekontroll veel nii palju nõrgem, et nad võisid kohe niisama liibuma hakata, ilma et oleks pidanud seda tantsuks nimetama. Tants oli vähema füüsilise kontaktiga, rohkem enese näitamiseks. Ma arvan, et pole juhus, et esimene liibukas (valss) tekkis 19. sajandil, kui enesekontroll oli juba väga suureks läinud.
MeeldibMeeldib
ep, see noorpõlv, kuhu ma tagasi kukkusin, ei ole see hormooniarmumise-iga (sest sealt pole ma kunagi õieti ära käinudki, järelikult ei saa tagasi kukkuda), vaid neuroosid, mis tglt pärinevad vist veel varasemast ajast. ma ütlesin, et ma kukkusin tagasi teismeliseikka ja varastesse kahekümnendatesse (mitte päris põhikooli-ikka), sest selles nooruseas (keskkool+ülikool) sain ma oma asjadega juba natuke paremini hakkama. Just nagu ma saan nendega praegugi paremini hakkama kui põhikoolieas.
Nähtavasti sain ma asjad tookord (ikka keskooli+ülikooli ajal) kuhugi poolele maale ära lahendatud ja kuna natuke juba sai elada, siis leidsin, et sellest piisab, ja jätsin sinnapaika. Aga tuleb välja, et ei piisa.
MeeldibMeeldib
Vaatasin kuninga tantsu ka.
Tantsu “soolikas” peab vist küll olema. Ega päris niisama see tunnustus sõpradelt ka ei tuleks. Mõnel on see rütmis liikumine väga kerge, aga teisel ei tule kuidagi. Kusjuures musikaalsusega ei pruugi seotud olla. Vähemalt musikaalne inimene võib olla võimetu, end rütmis liigutama, vastupidise kohta ei tea.
Nägin hiljuti väga koomilist videot ühest oma tuttavast, kes püüdis muusika ja kellegi ettetegemise järgi mingeid tantsuliigutusi kaasa teha. Teistega koos, suuremas rahvahulgas (ma ei tea mis üritus see oli). Ja tal läks teistega võrreldes, kes samuti ei olnud seda harjutanud, ikka väga tagasihoidlikult. Täiesti mööda. Kui teised kallutasid end ühele poole, siis tema teisele, kui teised ette, siis tema taha. Ja mitte lihtsalt vastupidi, vaid ikka täiesti sünkroonist väljas. Ja ma teadsin, et ta on esimeses klassis vasakukäelisest paremakäeliseks ümberõppinu. Nagu minagi.
Mõtlesin, et äkki on sellel mingi seos. Aga koordinatsiooniga ma ei julgeks seda jälle seostada, sest seda nõudvad spordialad tulid mul hästi välja. Aga võib-olla mingid keskused, mis muusikalist mustrit ja visuaalset stiimulit tõlgendavad, on paigutunud üksteisest liiga kaugele.
MeeldibMeeldib
Kui asi ei ole koordinatsioonis, siis võib tegu olla liigse mõtlemisega – koordinatsioonispordis keskendud sellele, mida on vaja teha ja toimid instinktiivselt, aga tantsimisse suhtud nagu esinemisse, etlemisse, igal liigutusel on tähendus.
Ma olen õpetades näinud, kuidas siis, kui inimene on teadlik, et see, mis ta teeb, on tants, unustab ta järsku vanad tuttavad koordinatsioonivõtted, mida ta ammu oskab. Näiteks käimise.
MeeldibMeeldib
“Tunnustus” oli osalt ka… eee… külgelööva iseloomuga (siinkohal lehvitan kõigile külgelöönud meesterahvastele), tähendab, küllap tuli suurel määral sellest, et ma olin noor naisterahvas. Aga see oli mulle sama uudne asi.
MeeldibMeeldib
“Tunnustus” oli osalt ka… eee… külgelööva iseloomuga (siinkohal lehvitan kõigile külgelöönud meesterahvastele), tähendab, küllap tuli suurel määral sellest, et ma olin noor naisterahvas. Aga see oli mulle sama uudne asi.
Järjekordse koaani konstrueerisid mulle, mille üle mõtiskella enne uinumist..
Kolmeharuline anafoori probleem: kas uudne asi ole see, et Sa olid noor naisterahvas, et keegi lõi küllge või oli uudne see, et sind tunnustati.
Tunnustus ja külgelöömine olid osaliselt kokkukasvanud, kas noor naisterahvas ka, selle üle ma veel juurdlen …
MeeldibMeeldib
Seda ma usun tõesti, et koordinatsioon esinemises on hoopis midagi muud. Mind on mõnikord tuttavad keelitatunud suurema rahva ette minema mingeid trikke tegama, mida ma sundimatus õhkkonnas enamasti veatult teen, aga ma pole kunagi soostunud just sel põhjusel – ma ei teagi mis nimi sellele anda – hirmsust läbikukkumise ees vist.
Tegelikult pigem hirmust alt vedada neid, kes mind sinna lavale keelitasid, sest ennast tundes, ma elan selle kergesti üle, naudin oma äpardusi koos pealtvaatajatega, aga ei taha pettumust valmistada neile, kelle ootused olid selgelt ette teada.
Ja tantsimises ei olda ka enamasti üksi. Seal oleks siis partner see, kelle altvedamist ma ei taluks. Ma ei tahaks, et keegi teine peaks piinlikkust tundma minu pärast. Ise piinlikus olukorras olla on palju kergem.
Ivar kommenteeris eile mingis Arni postituse sabas, hoopis teises kontekstis, et alandusi võib taluda ise, aga teiste alandamist vaadata on talumatu. See oli Dostojevski karakteritega seoses. Ehk siis … Idioodi peategelane saab ainult OLLA , aga mitte seda pealt näha. Ma muidugi ise ei tajuks ülalmainitud piinlikke momente mingi alandusena, aga ma annan aru, et keegi teine võib seda ju teha.
MeeldibMeeldib
Tunnustati, et ma olen piisavalt naisterahvas, et külge lüüa. no ja tollal pidi mulle ikka suht harpuuniga külge lööma, et ma aru saaks.
Ohoh, Arni on jälle ärganud?
Ja huvitav, ega me järsku juba tema pool kohtunud ei ole?
(tema pool reaalis, tähendab.)
MeeldibMeeldib
ei, nähtavasti oli see postitus siis kuskil mujal, kust ma ei oska otsida 😦
(kui see muidugi feispuuk ei olnud, kust ma ei peagi oskama otsida.)
MeeldibMeeldib
krt, ma ei ole ikka veel adekvaatseks tagasi saanud.
MeeldibMeeldib
mul vist on ka see mingi olukorra otsustavuse ja olulisuse tajumine see, mis krambi sisse lööb, mitte pealtvaatajad. no näiteks lapsena laulsin ma palju ja meeleldi, aga kui oli vaja koori võtmisel õpetajale ette laulda, siis oli hääl sõlmes ja mingi ühetooniline joru tuli ainult suust välja. ja vahet polnud, kas kuulas terve klass või õpetaja üksi. kui ma teadsin, et see nüüd on oluline, oli kohe kohal ka kramp.
samas tantsimine on minu jaoks vist nii loomulik tegevus, et selle pärast ei oska ma nagu üldse põdeda. ja ümbert kinni liibumine ei ole tantsimine, see on eelmäng, st sel puhul on partneri isik palju olulisem kui muusika vms tähtsusetud pisiasjad. minu jaoks ei ole tantsimine tegelikult üldse mingi paariviisiline sooritus, vaid pigem muusika kuulamine kogu kehaga. ehk siis kergete esteetiliste lisandustega kehakultuur ja sellisena sarnane pigem metsajooksule. ei eelda ei partnerit ega publikut, samas võib seda sooritada ka grupiviisiliselt, pealtvaatajate silme all ja/või tulemuste peale. aga võib ka üksi kodus tantsida.
(mul on vaja miljon asja homseks valmis saada. ja magamine on teadupärast nõrkadele, tugevad prokrastineerivad.)
MeeldibMeeldib
Isegi mina olin oma emotsemise kõrvalt täna väga viljakas.
MeeldibMeeldib
Vist ongi asi selles, et ma ei tea, mis tantsimine on. Liibumine on pigem eelmäng tõesti…
Võib-olla sellepärast peaksin rohkem vaatama neid kultuure, kus mehed tantsivad meestega või üksi.
Nagu Kreeklane Zorba.
Kui pole lugenud või näinud seda viidatud filmi, siis võib-olla ei saa seda ka lühidalt seletada. Aga sealt võib vaadata lõpustseene viimasel 10 minutil. Tegelikult on see nagu kogu eelneva lühikokkuvõte. Just enne seda on juhtunud hulk sündmusi, mis mõne inimese jaoks tähistaksid maailma kokkuvarisemist, armastatud inimesed tapeti ja surid, siis ebaõnnestub ka äriidee, millesse palju panustati. Kõik variseb kokku. Aga siis tuletab Zorba meelde, et neil ju lammas küpseb lõkkel ja nad istuvad maha seda sööma. Rõõmsad on. Joovad veini. Kreeklane Zorba õpetab, kuidas tantsida. Ta tegelikult õpetas loo algusest peale, aga ülekantud tähenduses. Ja siis nad tantsivad mere ääres. Minu jaoks see vist ongi tants – krampliku pingutuse asemel peaks olema ennastunustav vabadus.
Arniga pole ma väga ammu kohtunud. Tõenäoliselt pole me kohtunud, vähemalt Arni juures mitte. Kui ma elaksin Tartus, siis tuleksin tantsimist õppima 🙂 Jah, see tema postitus oli facebookis, ta ikka suhteliselt aktiivselt kirjutab seal, eks sellpärast tema blogi ongi unarusse jäänud. Aga ma ise ei külasta seda eriti, või vähemalt mulle tundub, et blogilaadsete postituste lugemiseks pole see kõige parem koht.
MeeldibMeeldib
Ma olen ainult Zorbase-raamatutu lugenud, filmi pole näinud.
Mis pingutusse puutub, siis meeldib mulle väga see faas, kus ma olen pingutustest läbi tulnud ja enam ei pea pingutama – just tänu sellele, et ma enne pingutasin. Aegruum muutub, sees on mõnus surin.
MeeldibMeeldib
Ma tegelikult ei mõelnud füüsilist pingutust. Mõtlesin pingitust, mida nõuab see soov asju õieti teha. Ja hägune ettekujutus sellest, kuidas asjad õieti peavad olema. Vahest muutub selline pingutus ka füüsiliselt koormavaks, aga see ei ole ajutine mõnus koormus, mille saab ära pingutada ja siis võrkkiiges pikutada.
MeeldibMeeldib
Mina mõtlesin vaimset ja füüsilist pingutust ühekorraga: uut ja keerulist asja õppides huugab aju täie hooga. Ja siis, kui on juba võimalik järjest mingi piisavalt pikk jupp ära tantsida, siis selleks, et see ikkagi välja tuleks (sest niisama lihtsalt veel ei tule), huugab veel eriti kõvasti: koordinatsioon, rütm, partneri toetamine, kui partner on; esteetika, tähenduste edasiandmine.
Räägitakse, et kui aju üle koormata, siis tekib transs, ma täitsa usun.
MeeldibMeeldib
Tantsimine pidi muide olema üks vingemaid tegevusi lubjastumise ennetamiseks. Just sellepärast, et paneb nii palju ajukeskusi korraga tööle.
MeeldibMeeldib
Aga kui postituse teemaks olnud emotsemise juurde tagasi pöörduda, siis ma panin praegu hoopis muud asja tähele.
Kui kellegi teise kohta selgub, et ta on mingist kohast nõrk või hirmunud, st ei ole igitugev superinimene, siis hakkab ta mulle rohkem meeldima ja huvi pakkuma: on rohkem inimene, mitte enam pappfiguur.
Miks mulle siis tundub, et niipea kui ma ise korrakski ei ole tugev ja hakkaja ja haavamatu, jätavad kõik mind maha?
See ei ole ju üldse loogiline.
MeeldibMeeldib
Tantsimine pidi muide olema üks vingemaid tegevusi lubjastumise ennetamiseks. Just sellepärast, et paneb nii palju ajukeskusi korraga tööle.
Kas muidu tekib keskuste vahele lubi?
🙂
Ei ma täitsa usun. Ja saan ka aru, millest Sa räägid. Ma pidasin meeles pigem sellist tantsu, mida juba pooltransis tantsitaksegi. Midagi sellist natiivset (ma ei tea, kas selline sõna on meil kasutusel), mille jaoks ei pea ei aju ega ka keha teadlikult pingutama. Midagi selle Zorba Sirtaki taolist.
MeeldibMeeldib
Kui kellegi teise kohta selgub, et ta on mingist kohast nõrk või hirmunud, st ei ole igitugev superinimene, siis hakkab ta mulle rohkem meeldima ja huvi pakkuma
Täpselt samuti tunnen, aga ma olen enda puhul pidanud seda alati millekski muuks kui Sinu mainitud : on rohkem inimene, mitte enam pappfiguur.
Ma olen seda enda puhul seostanud mingisuguse, noh see kõlab pisut veidralt tänapäeval vist, aga ma olen seda seostanud rüütelliku käitumisega. Et olukordades, kus ilmneb kellegi nõrkus, tuleb talle tähelepanu ja abi osutada. Kusjuures see pole siis enam kohustus vaid olemuslik osa, pigem lausa vajadus. Vajadus joosta ringi ja vaadata, kas ei leidu kuskil üht minestavat printsessi, keda oma kätele püüda.
Aga võib-olla on see sama asi. Pappfiguur, superinimene – nemad on täiuslikud. Nad ei vajagi kedagi. Aga pärisinimesed vajavad üksteist, et täita seda tühja ruumi, mis on meie sees.
Jah, see ei ole loogiline, et Sind siis maha jäetakse. Üldse ei ole.
MeeldibMeeldib
NB, ma ei öelnud, et jätavad, ma ütlesin, et mul on selline tunne.
Ja selle tunde tõttu ei ole ma muidugi julgenud väga palju nõrkolemisega riskida.
Välja arvatud hääletamisi ringi reisides, siis olen ma juba by default haavatavas positsioonis ja miskipärast siis ma seda endale luban.
MeeldibMeeldib
kohutav himu tekkis minestava printsessina kätele pikali visata, ainult et ma ei suuda end sellisena tõsiselt võtta, minapilt on ikka pigem Suur Õde, kes otsustab, vastutab, lahendab jne.
Võib-olla kui mul on silmaga nähtav vigastus, mille ma saan arstitõendina ette näidata, siis ma julgen lõpuks printsessina siruli visata. Aga ma ei ole selles kindel.
MeeldibMeeldib
Selle tunde tekitabki äkki Suure Õe minapilt. Sest Suur Õde jäetaksegi ju maha, kui ta enam ei otsusta, vastuta ega lahenda. Mitte otseses mõttes ei jäeta maha, aga selles mõttes, et ta lakkab siis olemas Suur Õde.
Kui Sa minestaksid, siis Suur Õde Sinus vaataks Sind kõrvalt ja naeraks, et näe selliseid printsessikesi on ka olemas, kes täiesti arusaamatuil põhjusil tähelepanu pälvivad. Muidugi ei saaks Sa teda tõsiselt võtta 🙂
MeeldibMeeldib
Tegelikult on peaaegu nii juhtunudki: mul on totralt madal valulävi ja kui mul ükskord jäi puude ladumisega sõrm kellegi visatud halu ja puuhunniku vahele ja sai kõigest natuke muljuda, siis ma suutsin umbes viis minutit endale sisendada, et “see on kõigest lihahaav” ja siis hakkas ikkagi pilt silme eest uduseks kiskuma ja ma pidin kõigist kangelaslikkusepüüdlustest hoolimata tuppa minema ja ennast köögipõrandale kokku rullima. Kusjuures keegi teine puudeladuja ei arvanud, et ma olen sellepärast nõme.
On ka käputäis inimesi, kes näevad mind lihtsalt nii palju, et paratamatult ei saa ma nende eest varjata neid kordi, kui ma olen kurb või hirmunud või ebakindel, ja nad ei ole mind sellepärast sugugi jälestama hakanud, nii et mul peaks tegelikult empiirilist materjali olema, et uskuda, et mul lubatakse küll inimene olla.
MeeldibMeeldib
(eks siin mängib ka juba mainitud baasettekujutus “ma ei meeldi kellelegi” – siis on loogiline, et ei saa nõrkolemisega riskida, sest appi minnakse nagunii ainult ilusatele/seksikatele/sümpaatsetele/mis iganes.)
MeeldibMeeldib
ainult imelik, miks empiirika seda loogikat ära ei jaksa lammutada.
MeeldibMeeldib
Kui Su loogika on nii kõvasti moondunud minapildis kinni, siis kas see kehtib ka selle teise poole – ma suudan kõike – puhul?
Kui seda teist empiirika ei lagunda, siis on ju eriti sant pilt.
Mulle Sa meeldid.
Minu pisike panus murendavat empiirikat.
MeeldibMeeldib
Nüüd on minu kord “aww” teha.
Üks “ma suudan kõike” pidevalt välja lööv sümptom on see, et mul on väga raske leppida sellega, kui ma kõigega kohe hakkama ei saa. Ma olen suutnud selle vastu mingid mehhanismid välja töötada, nii et viimastel aastatel olen ma suutnud hoida end vihkamast, kui midagi sellist juhtub – esimene emotsioon on suur nördimus iseenda vastu (kuna ma suudan kõike, siis järelikult tähendab untsuminek seda, et ma tegin liiga vähe, liiga laisalt jne). Pluss pidev kahtlus, et äkki on kõik maailma probleemid (toidukriis, sõjad) sellepärast lahendamata, et mina ei ole neid piisavalt usinalt lahendanud, sest great power comes with great responsibility.
Sel teemal tuli ühe kinnise blogi kommentaariumis kunagi pikem vestlus, ma pean veel ep käest küsima (sest tema vestles seal ka, blogiomanik juba lubas), siis oleks äkki mõttekas see minu kui superkangelase jutt siia üles panna.
Võimalik ka, et ma ei saa sellest ettekujutusest enne täiesti lahti lasta, kui meeldimise asi on ära lahendatud – ma kahtlustan, et siin on selline mehhanism, et “kuna ma paljalt olemise eest tunnustust ei saa (meeldimise värk), siis pean ma tunnustuse saama oma suurte tegudega” – no ja siit tuleneb, et kui ma ei ole kõikvõimas, siis ei hooli minust keegi. Üks vale on teise tasakaalustamiseks.
Hea, et mul on vähemalt ratsionaalne pool olemas, selline seesmine kriitik, kes esitab küsimusi “oled ikka kindel vä? aga äkki on teiste inimeste probleemid natukenegi neis endis kinni, mitte kõik sinu süü? kui sa kellelegi ei meeldi, kuidas sa seletad seda-ja-seda konkreetset keissi?”
Murendav empiirika on kindlasti abiks, nii et aitäh. Ega ma ilma murendava empiirikata nii kaugele ei oleks jõudnudki, kui ma praegu olen (kõik on ikka mitu korda parem kui ütleme kakskümmend aastat tagasi).
MeeldibMeeldib
Muide, see kõik kõlab siin praegu palju õudsemalt kui tegelikult.
Päriselt on mul sellest “ma suudan kõike” ettekujutusest ka kasu olnud – kuna ma olen loomu poolest laisk, siis aitab see ettekujutus mul tegutseda kõigest natuke alla oma võimeid. ja sellega käib kaasas ka tunne, et ma olen oma saatuse peremees – see on küll vale, sest vaevalt keegi seda 100% on, aga vähemalt kasutan ma ära rohkem neid võimalusi, kus päriselt saab otsuseid teha. Ma arvan, et ettekujutus “ma olen saatuse mängukann” oleks sama vale, aga kahjulikum.
Mis meeldimisse puutub, siis ma ei tegele sellega tegelikult nii palju, kui siin ja praegu tundub. Suurem osa ajast (vähemalt viimase kahekümne aasta jooksul) tegeleb mu mõte ikkagi hoopis sellega, kes mulle meeldib ja mis mind huvitab. Ja kui miski juba huvitab, siis olen ma võimeline mingisse teoreetilisse küsimusse nii üleni sisse sukelduma, et kogu muu maailm kaob üldse ära.
No ja ma olen ju sariarmuja ka, eks ole – ja see käib, nagu siin juba välja tuli, sedaviisi, et tähelepanu on enda pealt ära.
MeeldibMeeldib
See on huvitav, et Sa suudan nii kaugeid aegu veel objektiivselt hinnata – kõik on ikka mitu korda parem kui ütleme kakskümmend aastat tagasi
Ma arvasin oma kogemuse põhjal, et tavaline on see, et minevikust jäävad head asjad meelde ja halvad ununevad, kas Sinul on siis vastupidi?
20-aasta tagusest ajast ja just oma tollasest minapildist ei mäleta ma suurt midagi, vist seetõttu, et see polnud mulle sel ajal enam probleem. Aga jah, kui nüüd mõtlema hakkan, et teismelise ea vastavaid probleeme ma mäletan küll ja oskan neile ka arvatavasti objektiivsema hinnangu anda. Meil peaks olema vanusevahe vähemalt 6 aastat.
MeeldibMeeldib
Muide, see kõik kõlab siin praegu palju õudsemalt kui tegelikult.
Ega ma Sind nii ette ei kujutagi, nagu siin “kõlada” võib. Ennast analüüsides võib ju joonistada igasuguseid pilte ja kui avameelsuse aste on väga suur, siis pakuks eri inimeste enesepildi tutvustus väga huvitavat lugemismaterjali. Iga teine inimene võiks tunduda väga veider ja ebanormaalne. Kui on muidugi normaalse inimese etalon kuskilt keldrist võtta.
Mina arvan, et normaalsed inimesed ongi sellised ebanormaalsed.
MeeldibMeeldib
Vanusevahe – kui sa oled Arni aastakäigust, siis jah.
Ma ei pidanud õuduse all veidrust silmas, vaid seda, et mu elu tundub seda kommentaariumi vaadates halvem, kui ta on. Tglt on mul laias laastus parem olla kui paljudel (kui ma olen viimasel ajal blogosfääris ringi vaadanud, siis jäävad kogu aeg kannatavad inimesed silma, kusjuures igaüks ise asjaoludel), lihtsalt siis, kui ma selle postituse üles lasin, oli halvem olla kui muidu. aga kui ma mõnda teist blogi vaatan, siis mõnel teisel on kogu aeg niimoodi, nagu minul sellel halval momendil.
Mis minevikku puutub – mõnikord on jah, isegi halbu aegu päris hea meenutada. Ja tõsi ta on, et head asjad on pealpool, halvad asjad tahaks ise kapipõhja ära peita ja mitte kunagi enam vaadata – vähe sellest, nad ujuvad silma eest ära ka siis, kui ma üritan vaadata, nagu need poolläbipaistvad tükid silma sees, mis ei ole kunagi päris fookuses – aga nagu välja tuleb, ei taha nad seal lõpmatuseni seista. nii et tuleb kuidagi vaatama õppida.
Aga hoolimata usinast kapipõhja toppimise tööst ja roosade prillidega minevikku vaatamisest on mul ikkagi veel üks põhitunne: et ütleme 11. eluaastast saadik on kõik läinud ainult paremaks. Okei, väikeste jõnksudega siia- ja sinnapoole, aga kui seda graafikut küllalt kaugelt vaadata, ei ole neid jõnkse näha ja paistab ilus tõusev joon.
Isegi kui ei õnnestu minevikku korralikult fookusesse saada, on tagasi vaadates suur kergendustunne, et asjad on sedapidi arenenud – kui asjad lähevad paremaks, siis on hea tunne, isegi kui see esialgne “paremaks” ei ole tegelikult suurem asi. Praeguste standarditega harjununa ei suudaks ma ilmselt oma neljateistaastase eluga nii rahul olla, kui ma neljateistaastaselt olin.
Võib-olla mul sellepärast julgevadki probleemid praegu kapist välja ronida, et elu on päris hea – mitte selles mõttes, et kui elu on hea, tuleb endale probleeme välja mõelda, vaid selles mõttes, et siis, kui on niigi raske, ei saa endale liiga raskeid ülesandeid anda, selleks peab puhanum olema.
MeeldibMeeldib
ja ikka kohutavalt raske on mõista neid, kes räägivad, et elu parim aeg oli teismelisena – et mis mõttes, et kas nende praegune elu on VEEL hullem või? raske ettegi kujutada.
MeeldibMeeldib
Teismeliseiga oli vaieldamatult selline aeg, mida mingil juhul tagasi ei tahaks. Mitte et see nii kole oleks olnud, aga praegu on kõigest hoolimata ikka mõõtmatult parem. Varane lapsepõlv, enne kooli, sellest on küll millegipärast väga helged mälestused. Aga teismeliseea jooksul esilekerkinud alaväärsust jms jama saab vist veel pikalt lahendada…
Teismeline on nagu püss, isegi, kui see teistele välja ei paista. Mingil hetkel tuleb äkki hakata otsustama, kes ma siis olen, mida edasi õppida, kuidas maailmaga suhestuda… Aga teadmisi ja kogemusi on ju veel väga vähe. Seda suppi võib tagantjärele päris pikalt helpida.
MeeldibMeeldib
Vanusest – jah, ma peaksin Arniga üsna üheealine olema, olen sündinud 69. aastal.
See on ju väga positiivne, et Sul on selline ilus tõusev graafik. Ma tunnen midagi sarnast ja siis mõtlen, et ei tea, kas tõuseb elu lõpuni või ootab eest langus. Näen ju kõrvalt vanu inimesi, kelle on väga suuri vaimseid ja füüsilisi probleeme. See pisut hirmutab. Ma arvan, et inimese olukorda on raske hinnata ühe joonega. On palju komponente, mis tekitavad teisi mustreid ja ei pruugi omavahel korreleeruda. Samuti pole selged nende komponentide kaalud ja see, kas need kaalud ajas muutuvad või püsivad.
Ma olen vist maininud kunagi Sinu blogi kommentaarides, et ma alaealiselt sattusin karistust kandma. Ausaltöeldes on seda kogemust väga raske tagantjärele hinnata. Et mis ta siis oli selle graafiku peal. Tagantjärele nagu ühe joone järgi paistab see isegi tore noorusaeg. Mingi teise järgi jälle põrgu, mida ei sooviks ka vaenlasele. Kolmanda järgi oli see väga kiire lõpp teismelisea probleemidele. See lõpp tundus isegi nii järsk, et sellele eelnevad mälestused on nagu kellestki teisest. Aga ma ei oska seda kirjeldada, milles see lõpp siis täpsemalt avaldus.
Ja ma olen nüüd võib-olla hetkiti üks neist, keda Sa ei mõista, kes igatsevad teismelise aegu taga. Võib-olla siis seetõttu, et see aeg jäi järsku pooleli. Võib-olla on minus mingi kihk see normaalsel viisil läbi elada ja lõpetada 🙂
MeeldibMeeldib
Hmm, sellest viimasest saan ma isegi natuke aru – mul ei jäänud teismeaeg pooleli, aga kui uskuda, mida teismeeast räägitakse (et millised teismelised on ja mis käitumist neilt eeldatakse), siis poleks ma nagu kunagi üldse teismeline olnudki. Aga võib-olla see, mida räägitakse, on muidugi üldse bluff ja jura.
MeeldibMeeldib
alaealiselt sattusin karistust kandma – hakkasin mõtlema, et meie vanusevahe on just selline, et umbes siis, kui mitte koguni päris samal aastal, pidi olema minu isiklik nadiir (mul 1987).
MeeldibMeeldib
Jah, aasta on lähedal, mul algas see 1986 lõpupoole ja kestis kuni 1989 aastani. Miks Sa seda 1987 aastat enda isiklikuks nadiiriks nimetad? Ma nüüd ei saagi aru, mida Sa sellega mõtled :S Kas seda, et vastandina seniidi tõusvale joonele läheb nadiir Sinust alati allapoole?
MeeldibMeeldib
Nadiir kui alumine punkt – see on see lähtepunkt, millest alates ma oma tõusvat joont näen; sinnamaani läks allamäge (ütleme seitsmendast eluaastast saadik).
MeeldibMeeldib
Seda ma tegelikult arvasingi, aga jäin nadiiri tähenduse üle mõtlema ja siis see tundus pakkuvat ka teistsugust tõlgenamisvõimalust.
Ega ma ei tea, mida Sa selle joone all täpsemalt silmas pead. Ja mis Sul konkreetselt siis madalseisus oli.
Ma mainisin, et usun, et on rohkem jooni. Näiteks pisut vanemana, 13 -14 aastaselt, aga poisid ongi ju hilisemad, ma sain järsku üle mingitest sotsiaalsetest krampidest, mis mul varem olid. Ma nimelt ei julgenud enne seda tüdrukutega suhelda. Kohe hirmsasti kartsin. Väikse lapsena julgesin küll ja esimeses klassis ka veel, aga siis järsku enam mitte. Ja siis ühest hetkest alates suhtlesin väga intensiivselt tüdrukutega. Ja asi ei olnud selles, et mind enne tüdrukud ei oleks huvitanud.
Aga seal oli veel komponente, mis siis muutusid. Näiteks hakkasin paremini taluma avalikku tähelepanu. Selles mõttes oli nagu nadiir minulgi kuskil seal. Mingi avatumaks muutumine toimus. Ja see tõi ka füüsiliselt tajutava kergenduse.
Aga mingis muus mõttes algas täielik allakäik – käegalöömine koolile, vastuhakk oma vanematele, alkohol, kaklused, palju erinevaid suhteid etc.
MeeldibMeeldib
Paistab, et selles vanuses käis meie elu väga erinevalt, peaaegu vastandlikult, kuigi käegalöömine koolile oli ka mul valemis olemas.
Ma pean natuke mõtlema, kas ma saan või tahan sellest siin kirjutada või on tarvis privaatsemat meediumi.
MeeldibMeeldib
Mulle ongi mulje jäänud, et Sinul oli väga teistmoodi elu. Tegelikult ma ise ka imestan selle perioodi üle. Mu elu kulges siis võrreldes mu suhteliselt väikse vanusevahega vennaga ka täiesti vastandlikult.
Kui tahad kasutada privaatsemat meediumi ja Sa näed kommenteerijate mailiaadresse, siis minul on seal esimese otsas ülearune number 2 (lisasin selle hiljuti kommenteerimisprobleemide tõttu wordpressis)
MeeldibMeeldib
Võib-olla jah sel viisil saan hakkama. Praegu juba puhtalt mõtlemisest hakkavad käed värisema ja hingamine kiireneb.
Aga ma tahtsin ennist üht teist asja kirjutada – et ma imetlen ja imestan, kuidas sa oled, nagu ise ütled, käinud läbi põrgu, mida ei sooviks ka vaenlasele – ja sul jätkub nii palju kaastunnet teistele, kuigi selle taustal võiks ju teiste läbielatud asjad triviaalsed tunduda.
MeeldibMeeldib
Panin kirja teele.
MeeldibMeeldib
Tänan 🙂
Usun, et kannatuste jaoks ei saa teha mingit absoluutset skaalat ja selle peal siis võrrelda, et näed mina kannatasin 7 palli, aga Sina ära virise midagi, sest Sinu kannatus on kõigest 4 palli.
Isegi oma elu erinevate perioodide kannatusi ma ei julgeks ühel skaalal (tagantjärele) võrrelda.
Empaatiavõime on mul pigem alla keskmise, aga see pole kindlasti seotud läbielatud asjadega vaid pigem kaasasündinud. Kaastunne, selle sõna otseses mõttes on mul seotud pigem äratundmisega, kui saan aru või arvan aru saavat, et olen samuti või väga sarnaselt tundnud.
MeeldibMeeldib
Ka mulle tundub endale, et mu empaatiavõime on alla keskmise, aga võib-olla loevad siin rohkem väärtushinnangud kui looduslikud eeldused. Kui see on sul tõesti niiviisi kaasasündinud, siis on su praegust taset vaadates ka mul lootust.
MeeldibMeeldib
[…] üldse ei huvita, kui palju ma teistele meeldin, mind huvitavad ainult enda tunded” (vt siit jj) on silmakirjalik. Millalgi peab inimene ka ausaks […]
MeeldibMeeldib
[…] Uskudes jätkuvalt mingi kehaosaga, et päriselus suudan ma kõike, eks ole, ainult seda omaenda mineviku minategelast armastada mitte. Mullu kevadeks kees see puder ühe juhusliku sündmuse ajel päris põhja. […]
MeeldibMeeldib
[…] selle kõige heaks lillegi liigutanud, ja häbi mulle, et ma sellega nii vähe korda saadan – with great power comes great responsibility” – ja üldse vt seda superkangelase-soigumist. St mitte […]
MeeldibMeeldib
[…] kogu ülejäänud maailma peale, kellel on lubatud abi küsida). Aga sellest olen ma nagunii juba varem kirjutanud (püsilugejatel pole mõtet sinna vaadatagi, see on enam kui aastatagune lugu, mida ma olen nagunii […]
MeeldibMeeldib
[…] vast mäletavad, et minuga juhtub iga natukese aja tagant mõni õnnelik õnnetus – kunagi jätsin näpu puuhalgude vahele, viimasel ajal on mul saanud hobiks rünnata poste, küll pea, küll jalaga (näljasest peast, ühe […]
MeeldibMeeldib