Vana hobune vaatab meeste imetabast maailma
aprill 7, 2012
Meestega suhtlemine on hirmus kasulik. A. juba kunagi väheke valgustas mind teismeliste poiste maailmast, hiljaaegu tegi Ambrosius oma nurga alt sama – ja nüüd ma siis bussipeatuses teismelisi poisse nähes hoopis rõõmustasin, et saan neid uue pilguga vaadata, ja kujutasin ette, kuidas neil selle teismelise poisi hormoonikokteiliga elada on.
Olid kohe vähem hirmuäratavad, päris liigutavad.
Aga mulle tundus, et kui ma neid niiviisi armastava pilguga vaatasin, siis hakkasid nad vastu vaatama, mitte muidugi ametlikult, vaid rõhutatult möödaminnes.
Ja esinesid – ametlikult üksteisele, aga vahepeal käis pilk vilksti minu poole. Tegid moonwalki, uhkeid jalalööke õhku, üks loopis oma kartulikrõpse õhku ja püüdis kinni (või siis ei püüdnud kinni).
Ja seda armsamad nad olid. Umbes sama armsad kui ühel tantsufestivali kontserdil, kus umbes samavanused surmtõsiselt hip-hoppi tegid. Siis oli samasugune “issand kui nummi” tunne, mida arvatavasti ei tohiks nende kuuldes väljendada, sest vaevalt nad nummid tahavad olla.
Nii et ma siis lootsin, et kui ma heldinult naeratan, siis saab sellest välja lugeda ka “issand kui lahe”. Kurvastavat nad selle peale igatahes ei paistnud.
Võib-olla on kasulik vaadelda järjest erinevaid poiste gruppe, mis graduaalselt vanemaks muutuvad. Siis saad ka täiskasvanud või ka keskealiste meeste puhul äratundmisrõõmu tunda – aa, ta teeb nüüd ju moonwalki…
Täiskasvanud inimeste suhtluskoodid on nagunii veidi hoomatavamad ja sugu mängib natuke väiksemat rolli. Kuigi teatav eksootilisus jääb muidugi alati.
Nii armas, et Sa avastad endas tädilikke tundeid 🙂
Ma oleks muidu mõelnud, et “tädilik” tähendab seda, et kirtsutan nina “millised vastikud tatikad”.
Aga jah, eks need kirjeldatud tunded ole tegelikult eakohasemad kui teismeliste kartmine, mis tuleb ju ainult sellest, et ma ei ole ise oma teismeliseeaga ühel pool.