Vana hobune vaatab meeste imetabast maailma

Meestega suhtlemine on hirmus kasulik. A. juba kunagi väheke valgustas mind teismeliste poiste maailmast, hiljaaegu tegi Ambrosius oma nurga alt sama – ja nüüd ma siis bussipeatuses teismelisi poisse nähes hoopis rõõmustasin, et saan neid uue pilguga vaadata, ja kujutasin ette, kuidas neil selle teismelise poisi hormoonikokteiliga elada on.

Olid kohe vähem hirmuäratavad, päris liigutavad.

Aga mulle tundus, et kui ma neid niiviisi armastava pilguga vaatasin, siis hakkasid nad vastu vaatama, mitte muidugi ametlikult, vaid rõhutatult möödaminnes.

Ja esinesid – ametlikult üksteisele, aga vahepeal käis pilk vilksti minu poole. Tegid moonwalki, uhkeid jalalööke õhku, üks loopis oma kartulikrõpse õhku ja püüdis kinni (või siis ei püüdnud kinni).

Ja seda armsamad nad olid. Umbes sama armsad kui ühel tantsufestivali kontserdil, kus umbes samavanused surmtõsiselt hip-hoppi tegid. Siis oli samasugune “issand kui nummi” tunne, mida arvatavasti ei tohiks nende kuuldes väljendada, sest vaevalt nad nummid tahavad olla.

Nii et ma siis lootsin, et kui ma heldinult naeratan, siis saab sellest välja lugeda ka “issand kui lahe”. Kurvastavat nad selle peale igatahes ei paistnud.