Ekskursioon

aprill 17, 2012

Sattusin täna päevasel ajal linna peale, sest universumil oli minu vastu vandenõu: kõigepealt äratas A. mind poole une pealt süütu küsimusega “Kui kaua sibulad supi sees keevad?” ja kui ma olin avastanud, et ta ei mõtle mitte suvalist suppi, vaid sibulasuppi, instrueerinud, et sibulasupi tegemist ei alustata üldse keetmisega, temaga vaielnud, kui palju vedelikku peaks nii paljudele sibulatele panema, roninud voodist välja, et oma seisukohta autoriteetidega toetada, roninud voodisse tagasi ja hakanud lootma, et mul õnnestub tagasi magama jääda, oli bürool hädasti tarvis mind selliseks jumalavallatuks kellaajaks nagu kell kaks päeval linna peale saada. Ütlematagi selge, et enam polnud mõtet proovidagi magama jääda.

Vahel mul juba tulevad rumalad mõtted, et võiks ju rohkem päevavalgust näha, võiks käia linnas siis, kui kõik kohad lahti on, võiks vahel kaaskodanikega samas graafikus elada. Mis on kõik õige: päeval on päevavalgus ja kõik kohad lahti. Need on plussid.

Aga praktikas järele proovides tuli kohe meelde, mis nuhtlus on olla ülejäänud inimestega samas graafikus. See tähendab, et nad liiguvad ringi seal, kus mina tahan liikuda. Neid on PALJU. Nad on tegusad ja väledad, nii et jooksevad mind peaaegu jalust maha, samas kui mina pole kohvigi jõudnud juua ja tahaks vaikselt ringi roomata. Need, kes ei torma, veerevad ratastel: tähendab, ka autosid on PALJU, nad mürisevad ja õhk on paksult vingu täis. Ja loomulikult on mul ilma selletagi süda paha, täpselt nagu mul oli süda paha terve kooliaeg, kui ma pidin kogu aeg vara ärkama. Selgub, et päevavalgus, mis kodus varasest ärkamisest unistades tundus tore ja helge, on hoopis kuri, sest kogu see ebameeldivus on niiviisi teravamalt tajutav. Pähe tükivad imelikud mõtted: kas mul peaks jalas olema terved sukad, mitte kolm korda nõelutud? kas saapad ikka võivad porised olla? kas riideid peab triikima?

Ajasin endamisi hääletult halisedes asjad ära, peitsin ennast pooleks tunniks kohvikusse (ainult pooleldi õnnestunud sõjakavalus, ka seal oli PALJU inimesi), kaotasin sinna oma mütsi ära ja otsisin seda paaniliselt kolmest valest kohast, enne kui oma trajektoori mitmendat korda läbi käisin ja leidsin mütsi tooli pealt, justkui ma ei oleks sinna juba kaks korda vaadanud.

Tasapisi hakkasid asjad paranema, sedamööda, mida kaugemale aeg normaalsete inimeste graafikust jõudis. Õhtu lähenes, tuul vaibus, tasapisi hakkas soojem, selgus, et A. kulinaarsel impulsil oli ka kasulik külg, uskumatu, aga tõsi: supitegemise tulemusel oli kodus suppi; mul hoiti armastavalt kätt, nii et kui ma oma magamata peaga täie hooga kapiukse nurka rammisin, ei olnudki enam tahtmist nutma hakata ja ennast teki alla ära peita.

Koju tulles oli juba päris hea, pime, vaikne, mõnus, tänaval piisavalt ruumi. Turvaline koduplaneet.

Advertisements

16 kommentaari to “Ekskursioon”

  1. Ulvi said

    umbes nagut siis, kui mina mingitel päevadel üritan inimlikul ajal (loe: ajal, mil rõhuv osa inimkonnast on juba mitu tundi tööd teinud) tööle jõuda ja asjalik olla, ehkki viljakas periood algab ikka siis, kui muu rahvas on koju läinud ja ma saan omaette tiksuda.

  2. nodsu said

    mhmh.

    Isegi kui ma olen rõhuva osaga inimkonnast samal ajal ärkvel, tahaks sel ajal muid asju teha kui tööd.

  3. Ambrosius said

    Paljud kellast-kellani töötajad põevad sama needust ja siis molutavad tööaja justnimelt neid muid asju tehes ära (üks neist kirjutab näiteks blogikommentaari praegu) ja tööd hakkavad siis kodus tegema. Paljudel inimestel ei ole isegi võimalik tööajal tööd teha, sest keskkond ei sobigi selleks.

    Ja paljudel lastel pole võimalik koolitundide ajal õppida, sest kollektiivis õppimine lihtsalt ei sobi. Ma ei saa aru, kuidas saab üldse käsu peale midagi õppima hakata. Mina seda küll ei osanud.

    Tasapisi hakkasid asjad paranema, sedamööda, mida kaugemale aeg normaalsete inimeste graafikust jõudis.

    Normaalsete inimeste graafikust kaugemale jõudmisega tuli meelde üks unenägu, kus kõndisin inimtühjal tänaval, nagu need varahommikuti tavaliselt on. Ilma oli pilvine, aga muidu oli valge ja soe. Kesklinn oli ka veel täiesti inimtühi. Päris nauditav oli nii jalutada, aga lõpuks hakkas mingi pinge tekkima, et nii pika maa peale oleks pidanud mõnda hingelist ikka kohtama. Asi päädis sellega, et nägin vaateaknal digitaalset kella, mis näitas, et tegu on pärastlõunase ajaga.

  4. nodsu said

    “Palle”-raamat. Tal oli kah alguses tore.

    Mis kooliõppimisse puutub, siis oleks ma vist permanentsest hommikusest iiveldusest (heh) hoolimata õppida suutnud, mulle üldiselt nii hästi meeldib õppida, aga kooli olemusse on molutamine kuidagi justkui juba sisse kirjutatud.

    Kui ma ninaluu ära murdsin ja kuu aega koolist ära olin, siis kulus päevase õppimise peale poolteist tundi. Koolis oleks läinud viis-kuus pluss kodused tööd.

    Aga see kellast kellani töötajate jutt pani mõtlema, et see ju tähendab, et umbes pooltel neist tänaval tormajatest iiveldab samamoodi nagu minul – ainult et iga päev, mitte kord-kaks kuus nagu mul.

  5. pirgit said

    aga paras. aga sittakanti paras. see universumi vandenõu osa nimelt. :p
    mida sa ise tegid eile ja täna nii viie paiku hommikul. jne kui juba valgeks läks, mis tähendab et mina enam magama jääda ei saa kui juba on ülesse aetud nagu pähklihiir mis on oktoobrikuus pesast välja võetud. hoopis mul on nüüd teist päeva süda paha. teind siis rahulikult tööd kui rahulik aeg on, või läind magama või voodisse vähemalt aga ei, vaja on hommikujooksu teha, st 7 korda piki maja traavida ja uksi kräunutada.
    😉
    teie alandlik naaber.
    täna läen ära sauele magama, seal on see vähemalt võimalik.

  6. pirgit said

    p.s. no olgem ausad, võibolla ma ärkasin täna ja eile omiku kl 3 ja 5 ise nt janu peale, aga uuesti magama jääda ei lasnud sis juba ümbritsev kommotsioon. millest iga viimane kui ühik tekitas lootust et oli viimane ja nüüd tohib magama jääda…

    tööl käimise kohta ma ei tea midagi, pole proovind ega ei tahaks kah. töö tegemine on asi mis juhtub siis kui kohe muidu kuidagi enam raha vms elulemust soodustavaid vahendeid ei saa.
    🙂

  7. k said

    ja mul siin linnas on raske, kuna inimesi on palju ja nad on oma aeglusega JALUS. aga ma ärkan ka laupäeval mingi kell pool 10 viimasel ajal, nii et täielik hälvik

  8. pirgit said

    p.p.s.
    Armas Anna, eks meid mure
    vahel hommikulgi pure,
    aga groki lõhnav sõõm
    teeb, et elust taas on rõõm.

    😀

  9. nodsu said

    ümbritsevast kommotsioonist: tuleb siis välja, et ma veensin A.-d täiesti ilmaasjata, et kell viis hommikul ei ole ilus vaipu kloppida. et vahet poleks nagunii olnud.

  10. nodsu said

    a muide, ma mõtlesin, mis meil kella viie ajal toimus – sa langesid hoopis sama asja ohvriks, mis mina eelmisel päeval: A. ärkas sedapuhku eriti vara ja tundis jälle vajadust toimekaks hakata. st see ei olnud hommiku- ja ööinimese huvide vastasseis, vaid hommiku- ja veel hommikuma inimese.

    Mina istusingi siis veel rahulikult arvuti taga.

  11. nodsu said

    Õiendus: A. tuletas meelde, et mina kääksutasin kah uksi. ja ütles, et ma ei pea selle kohta õiendust kirjutama, sest siis ta harjutab Deida moodi mees olemist.

  12. nodsu said

    a ma olen natuke õllene ja kirjutasin ikka õienduse, ja pealegi ma ei taha Deida tüüpi naine olla.

  13. u said

    ma olen avastanud, et teatud sagedustega-detsibellidega ümbritsevate kommotsioonide vasta (uksed, nõud, vaikne kõne) aitavad mingi piirini kõrvatropid. osasid häirivad siis muidu oma südamelöögid, mida nad kuulma hakkavad, a ma ilmselt eelistan oma sisekommotsioone välistele

  14. nodsu said

    A. vahepeal ilma ei maganudki. Mis tahes väline heli oleks liiga häiriv olnud.

    Uste kääksumine… jah, selle vastu ei oska ka eriti midagi ette võtta, paukumise vastu aitab, kui ettevaatlikult sulgeda, aga kääksumine läheb sellest ainult hullemaks. Ja õlitama ei pääse, sest kõige kääksuvamal uksel on hinged üle värvitud, ei tea, kuidas seda värvi maha saada.

  15. Ambrosius said

    Miks värvitud hing rohkem kääksub? Kokkupuutepinnalt on peaks ju värv niikuinii maha kulunud olema. Kas sellest pole abi, kui pisut tõsta ja siis sealt hinge vahelt õli sisse siristada.

    Kui värvi hingelt ikka vaja maha võtta, siis nagu ikka, fööniga kuumaks ja pahtlilabidaga maha koorida.

  16. nodsu said

    Proovime õlitada, äkki aitab.

    Õueuksel, mis kah natuke kääksub, ei ole eriti kauaks kunagi aidanud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: