Tänamatu elajas

mai 30, 2012

Mina käitun, eks ole, normaalselt: kui kass on selle aja sees, mis ma põrandal kägaras raamatut loen, kleidisaba peale magama keeranud, siis ma loomulikult vingerdan kleidi seest välja, kuidas ma võtan loomalt küljealuse ära, teine veel vihma käest tulnud ja märg.

Aga mida tema teeb? Niipea kui ma olen kleidi seest välja saanud, tõuseb üles, ringutab ja läheb sööma.

Jätsin kleidi südametäiega keset põrandat hunnikusse, las vaatab ja häbeneb.

Advertisements

Tõlkehuumorit jätku

mai 28, 2012

“Enne mis tahes puhastus- ja hooldustäid võtke toitejuhe seinast välja.”

(Allikas: kliendi saadetud mälu, seesama, kus röster ise õigesse kohta tagasi läks.)

Köögiaken jõudis viis minutit lahti olla ja juba oli üks jämmme põrnikas ennast kardina peale istutanud.

Mõtlesin, et tõstan looma akna taha tagasi, aga ta oli jõudnud ennast suure põhjalikkusega võrkkardina sisse mässida. Jõudu tal loomal ikka jätkus. Ma usun, et ükski selgroogne ei jaksaks sama kangekaelselt oma jalga kõveras hoida, kui mina seda sirgu üritan tõmmata, et kiudu jala ümbert kätte saada. Ma jäin selles jõukatsumises iga kord kaotajaks, kuigi ei tea mis rumalusest veel mitu korda üritasin. Ja siis on neid tal muidugi kuus tükki all, igal jalal küünised ja kidad küljes, mis tähendab, et kui ma ühe olin viieminutise tööga lahti harutanud, oli ta teised uuesti sisse mässinud. Mõnes kohas ei olnudki muud teha, kui niit kääridega katki lõigata. Ja nii, kääride, usina harutamise ja salakavalusega (ma andsin talle nõuderäti ette, et ta vabade jalgadega sinna peale roniks) läks päästeoperatsioon lõpuks korda.

Järgnes operatsioon “kuidas veenda põrnikat köögirätist lahti laskma”, sest see uus substraat paistis talle väga meeldivat. Toimetasin ta koos rätiga õue ja üritasin millegi looduslikuma peale tõsta, aga elukas ajas küünised rätikusse, jalad krõnksu ja püüdis kõige selle vahele surnut vms elutut teeselda.

Jälle suure salakavalusega, nimelt eemalt varitsedes ja hingamisest hoidudes, õnnestus ta lõpuks sealt maha saada ja siis selgus, et see katkilõigatud niit, mida ma ta küljest lahti ei saanud, ikkagi segab teda, töllerdab küljes ja viib tasakaalust välja. Muidu ei paistnud ta arugi saavat, et tal mingi võõrkeha küljes on, nähtavasti sealt kitiinkestast mingit hõõrumist eriti läbi ei tunne ja nii ta siis imestas, miks ta iga natukese aja tagant külili kukub.

Kui ma juba olin hakanud jumalat mängima, ei saanud teda niisama sellega koperdama jätta, niisiis tuli hakata uuesti põrnikat veenma, et ta oma jalad niipalju sirgu ajaks, et ma saaks selle õnnetu kiu ära tõmmata – mis ei õnnestunud – ja järgmiseks veenma, et ta niikaua jalgadega ei vehiks, kuni ma selle töllerdise vähemalt lühemaks lõikan. Mis oli edukas, sest kõik jalad jäid külge ja selle järel suutis ta kohe saavutada väledama teo tempo, ise külili kukkumata, ja viimaks minema lennata, mürisedes nagu traktor.

Lisaks kannatlikkustreeningule oli see paras epistemoloogiline õppetund – mis mul selle nüri pusimise ajal muud teha oli kui proovida endale põrnika perspektiivi selga, mis tähendas, et kuni ma teda näpu vahel hoidsin ja jalgu kardinaniitidest lahti harutasin, siis olin ma arusaamatu loodusjõud. Ja niipea, kui ma taandusin ja teda enam näpu vahel ei hoidnud, ei olnud mind olemas.

Tähendab, ma sain enda olemist kerge vaevaga klõps ja klõps sisse ja välja lülitada, nii et lisaks meenutusele teadmiste ebausaldusväärsusest sain veel eksistentsiaalse harjutuse kauba peale.

Päris hea algus uuele nädalale.

Ümmargune päev

mai 24, 2012

Infoks neile, kes minu kohta peaasjalikult siit infot saavad, et mulle võib külla tulla homme õhtul alates nii umbes 21 või laupäeval aftekale ütleme viiest-kuuest. Igati ümmargune number, mida tähistada, ma saan 100-aastaseks (kümnendsüsteem on nõrkadele).

A. võttis endale hiljuti plaaniks feilida iga päev vähemalt viiskümmend korda. Selle tulemusel on meil praeguseks puhtusest läikiv esik, vannituba, magamistuba ja elutuba, aias muru niidetud ja kõige selle vahelt jõudis ta veel tööl hunniku ahjupotte ära lihvida.

Mina võtsin eile öösel plaaniks, et magama ei lähegi, katsun teiste inimestega niiviisi samasse rütmi jõuda või keda me lollitame, naatukene sarnasemasse rütmi, sest sama peale ei maksa lootagi. No ja kuna maganud ei ole, siis ei tee täna mitte kui midagi. Võtan ametlikult puhkepäeva.

Selle tulemusel tegin ma täna ära normaalse päevatöö, puhastasin talvesaapad ära, aitasin A.-l elutuba läikima lüüa, mõtlesin välja ühe suvise kava esialgse (või õigemini kolma-algse) variandi, pesin pesu, musitseerisin, planeerisin nädalavahetuse loengut ja pesin justkui muuhulgas pea ära (tavaliselt läheb selle peale miskipärast pool päeva ära). Sealjuures leidsin aega verandahakatisel kohvi juua, õitsvaid tulpe imetleda ja linnulaulu kuulata.

Head plaanid, tuleb välja.

Mis minevik see on

mai 13, 2012

Mõtlen, et huvitav, mis asi see on, millest inimesed õieti räägivad, kui nad räägivad traditsioonilisest meeste-naiste rollijaotusest.

Mõni räägib oma mälestuste järgi a) sellisest korrast, kus poisid tegid puid, tüdrukuid peenraid ja poiss tüdrukuid iial ei löönud. Olen nii veebi pealt lugenud kui isiklikumalt suheldes kuulnud.

Mõni räägib oma mälestuste järgi b) korrast, kus tüdruk sai kodus rohkem peksa, see eest vähem tuge hariduse saamisele. Olen nii veebi pealt lugenud (ja eriti tapmisejutu peale otsinud ja leidnud folkloorseid viiteid ja ka ühe artikli) kui isiklikult suheldes kuulnud.

Ja siis leian populaarse sketši, mis meenutab hoopis c) vanasõnalist korda, kus õige naine toidab joodiku mehe ja kuus last, ning loen veebi pealt isikliku tuttava märkust, et see vastab etnograafilisele tegelikkusele.

Mis mina vurle, kellel ei ole kogemust ühegagi kolmest*, peaks siis arvama?

Ma suudaks hädaga ühitada a) ja c) (et tüdrukuid hoitakse ja putitatakse kuue lapse ja joodiku mehe ülalpidaja raske töö jaoks); b) ja c) (et tüdrukut ei tohi harida, muidu ei viitsi kuue lapse ja mehe nimelise karjääri peale minna – midagi sinnapoole aimub kaarnakese blogist), aga a) ja b) ühitamisega on raskusi. Et mis traditsioon ütleb, kas siis tohib tüdrukuid peksta (või ära tappa, kui teisi ülearu saab või oleks hoopis poega tahtnud) või ei tohi? Või on nii, et kodus oma vanemad võivad, koolis poisid ei või?

———————————————————————-
* Poisid koolis lõid? Lõid. Kodus peksa sain? Ei saanud, hoopis nügiti haridust saama. Kuue lapse ja mehe ülalpidamiseks end kah päris pädevana ei tunne. Võhik mis võhik.

Ärkasin haigusesegaselt ikka täieliku peavaluga ja virilalt, aga siis tuli õnnelikul kombel riiulist välja hea tuju raamat atlas.

Seda teate kindlasti, et Võru või Põlva kandist Tartu poole tulles saaks läbida trajektoori Soodoma-Puskaru-Ihamaru-Karilatsi.

Aga kas te teadsite, et Tapa poolt tulles saab valida tee, kus kõigepealt läbite Moe ja paar kilomeetrit hiljem jõuate Vahakulmu?
Mis muutub kõik veel ilusamaks, kui alguspunktiks valida Tapa asemel üks külakene veidi maad ida pool – sel juhul on marsruut Pariisi-Moe-Vahakulmu.

Narratiivsust tarvis.

Maslow mänguklotsid

mai 4, 2012

Ärgates oli hea lihtne: kui klient ajab mu üles jutuga, et tekst tuleb üleni ümber kujundada ja seda on kohe vaja, nii et ma ei jõua kohvigi juua, siis ei peagi mul mõnus olema. Eriti siis, kui ma pole jõudnud ka allergiarohtu võtta, nii et silmi tuleb näppudega lahti kiskuda, et natuke ka monitori näeks. Siis mõtlesin ma, et kohe varsti võtan rohtu, kohe varsti teen kohvi ja hakkabki hea.

Ja siis tegin ma kohvi, kugistasin enne väljaminekut kaks võileiba alla ja mõtlesin, et normaalne, praegu ongi kiire ja rabelemine ja ei peagi hea olema, las ma jõuan kohale, siis on rahulikum.

Ja trenni ajal ja pärast trenni, kui põlved lõid tuld, nagu tahaks nad küljest ära tulla, ja veresuhkur oli kuhugi kõndima läinud ja jalad all tudisesid, siis oli ka lihtne. Siis oli selge, et tuleb põlved välja puhata ja kõhtu natuke toitu panna. Küll siis hakkab hea ja nututuju läheb üle.

Ja siis leidsin ennast küla pealt, paningi endale kõhtu toitu ja ühe Tõmmu Hiiu ja mõtlesin, et kui ma veel koju saan päriselt jalgu puhkama ega pea ühestki trepist enam ronima – siis hakkab päriselt hea. Lihtne.

Ja nüüd ma olen kodus, rohi ammu võetud, kiire möödas, kõht täis, väljas on erakordselt ilus sajuilm ja vaat nüüd ei oska ma tõesti enam midagi pihta hakata.

———————————————————————
PS Kõik on korras, tuli välja, et ma olen natuke haige. Rumpelstiltskini nimi on palavik, kuigi õige tilluke ja kui liiga kõvasti vaadata, kaob ära.

A. kuulas mingit vaimukat loengut motiveerimisest ja refereeris sealt, et keegi oli teinud vangi dilemmaga sarnase probleemi kohta katseid.

Nimelt kui inimesele antaks 20 raha ja juhul, kui ta selle kellelegi edasi annaks, antaks teisele veel 60 juurde ning oleks tolle teise suva, kas ta jagab seda 80 raha, mis ta tänu esimesele tüübile kokku sai, ka esimese tüübiga või jalutab lihtsalt minema, siis enamik inimesi eelistab kohe alguses 20 raha edasi andmata jätta. Hoolimata sellest, et juhul kui nii esimene ja teine tüüp oleks altruistlikud, võidaks mõlemad, ja esimesel tüübil ei oleks nii või teisiti palju kaotada, sest mängu astudes ei nõuta talt endalt üldse panustamist, kogu jagatav ressurss tuleb ju n.ö mängu juhilt.

Aga kui küsitakse, et kujuta ette, et teine tüüp jalutakski minema ja sul oleks võimalik maksta kolmandale tüübile omast taskust peale, et ta läheks ja võtaks teiselt tüübilt tervelt 160 raha ära (ja pistaks oma tasku), siis tunneb enamik selleks pealemaksmiseks suurt motivatsiooni.

Motiveerimisteoreetik leidis, et ka teine käitumine on altruistlik, kuna näe, inimesed on valmis oma ressursse ohverdama, et alatutele inimestele, kes 80 rahaga minema kõnnivad, ei jääks karistamatuse tunnet. Minu reaktsioon oli: “Sellepärast kõik ongi nii haige, et just nii eelistatakse altruist olla”.

See meenutas juba ammust muljet, et veebikommentaatorid on enamasti justkui palju vihasemad sellise kuriteo peale, millest keegi saab õigustamatut kasu, kui sellise kuriteo peale, milles keegi saab kannatada. A. arvas, et delfikommentaatorite peale mõtlemine on tervistkahjustav tegevus ja tuleks üldse ära jätta, aga ma õiendasin vastu, et tegemist on ju ikkagi sama nähtusega: seal katses tundub inimestel millegipärast kergem ja toredam teisele kättemaksmiseks oma kulul peale maksta kui anda ära nagunii mängujuhilt saadud raha, mis võib kaasa tuua hoopis suurema võidu. Kättemaksmiseks tuleb tal millestki päriselt ilma jääda, teisele andes riskib ta millegagi, mida tal enne nagunii ei olnud, ja hea õnne korral võiks saada jumalamuidu rohkemgi – ja enamik eelistab ikkagi kättemaksmist.

Mulle miskipärast tundub, et kui inimesed keskenduks rohkem sellele, kuidas võiks hästi minna, selle asemel, et vastastikku kättemaksu haududa, lähekski paremini. Huvitav, kas see tähendab, et ma olen naiivoptimist?

Ometi võiks ju sõbralikumat sorti altruism meile mingilgi määral liigomane olla – kui mõelda sellele, et väidetavalt pidi inimesest saama hea ahv, et temast võiks saada tark ahv – et me ei oleks oma suurte peade ja poollootena sündimisega liigina üldse ellu jäänud, kui me vastastikku üksteise eest ei hoolitseks ja hoolitseda ei aitaks. Kust siis selline kättemaksueelistus? omaenda ressursside hinnaga?

Asjaolud: tegelane nr 1 (arvake, kes) on juba pikemat aega ringi mütanud, tegelane nr 2 (arvake, kes) hakkab ärkama ja tegelane nr 1 leiab, et peaks teda kaisutama minema.

T2 (hädise häälega): Mind on vaja jah kaisutada, mul on väga raske. Mul on pissihäda, aga pissile ei viitsi minna.

T1 (tundelise ja hooliva häälega): Jaa, kui inimesega on selline lugu, et tal on pissihäda, aga pissile ei viitsi minna, siis see, mida tal TÕELISELT vaja läheb, on KAASTUNNE.