Kust tulevad õelad altruistid?
mai 4, 2012
A. kuulas mingit vaimukat loengut motiveerimisest ja refereeris sealt, et keegi oli teinud vangi dilemmaga sarnase probleemi kohta katseid.
Nimelt kui inimesele antaks 20 raha ja juhul, kui ta selle kellelegi edasi annaks, antaks teisele veel 60 juurde ning oleks tolle teise suva, kas ta jagab seda 80 raha, mis ta tänu esimesele tüübile kokku sai, ka esimese tüübiga või jalutab lihtsalt minema, siis enamik inimesi eelistab kohe alguses 20 raha edasi andmata jätta. Hoolimata sellest, et juhul kui nii esimene ja teine tüüp oleks altruistlikud, võidaks mõlemad, ja esimesel tüübil ei oleks nii või teisiti palju kaotada, sest mängu astudes ei nõuta talt endalt üldse panustamist, kogu jagatav ressurss tuleb ju n.ö mängu juhilt.
Aga kui küsitakse, et kujuta ette, et teine tüüp jalutakski minema ja sul oleks võimalik maksta kolmandale tüübile omast taskust peale, et ta läheks ja võtaks teiselt tüübilt tervelt 160 raha ära (ja pistaks oma tasku), siis tunneb enamik selleks pealemaksmiseks suurt motivatsiooni.
Motiveerimisteoreetik leidis, et ka teine käitumine on altruistlik, kuna näe, inimesed on valmis oma ressursse ohverdama, et alatutele inimestele, kes 80 rahaga minema kõnnivad, ei jääks karistamatuse tunnet. Minu reaktsioon oli: “Sellepärast kõik ongi nii haige, et just nii eelistatakse altruist olla”.
See meenutas juba ammust muljet, et veebikommentaatorid on enamasti justkui palju vihasemad sellise kuriteo peale, millest keegi saab õigustamatut kasu, kui sellise kuriteo peale, milles keegi saab kannatada. A. arvas, et delfikommentaatorite peale mõtlemine on tervistkahjustav tegevus ja tuleks üldse ära jätta, aga ma õiendasin vastu, et tegemist on ju ikkagi sama nähtusega: seal katses tundub inimestel millegipärast kergem ja toredam teisele kättemaksmiseks oma kulul peale maksta kui anda ära nagunii mängujuhilt saadud raha, mis võib kaasa tuua hoopis suurema võidu. Kättemaksmiseks tuleb tal millestki päriselt ilma jääda, teisele andes riskib ta millegagi, mida tal enne nagunii ei olnud, ja hea õnne korral võiks saada jumalamuidu rohkemgi – ja enamik eelistab ikkagi kättemaksmist.
Mulle miskipärast tundub, et kui inimesed keskenduks rohkem sellele, kuidas võiks hästi minna, selle asemel, et vastastikku kättemaksu haududa, lähekski paremini. Huvitav, kas see tähendab, et ma olen naiivoptimist?
Ometi võiks ju sõbralikumat sorti altruism meile mingilgi määral liigomane olla – kui mõelda sellele, et väidetavalt pidi inimesest saama hea ahv, et temast võiks saada tark ahv – et me ei oleks oma suurte peade ja poollootena sündimisega liigina üldse ellu jäänud, kui me vastastikku üksteise eest ei hoolitseks ja hoolitseda ei aitaks. Kust siis selline kättemaksueelistus? omaenda ressursside hinnaga?
Läbikäigu K 
Meile meeldib mõelda, et hea võidab ja kuri saab teenitud palga. Arvestades, kui arhetüüpne muinasjutusüžee see on siis võiks spekuleerida, et õiglusevajadus on meil lausa instinktiivne, kusagil seljaaju tasandil. Vbl on see ka kuidagi seotud meie karjalise eluviisi ja liigilise ellujäämisega – me tahaks, et see indiviid, kes eerealiseerib iseenda huve teiste karjaliikmete arvel, kuidagi karistatud saaks, soovitavalt koguni üldse ära elimineeritaks, karjast või üldse elust.
MeeldibMeeldib
Juhin tähelepanu sellele, et hüpoteetilises rahaandmise olukorras sai ka juba katseisik raha lihtsalt niisama, sellepärast et anti – täpselt nagu see teine tüüp saaks raha tema käest lihtsalt sellepärast, et anti. Pmst ei saa öelda, et esimesel oleks selle raha peale suuremad õigused kui sellel teisel või et ta oleks selle saamiseks rohkem panustanud. Ja enamiku õiglustundega (?) on ometi täiesti kooskõlas see raha tasku pista, selle asemel, et “karja liikmega” jagada. See käitumine ei erine minu arust sisuliselt selle hüpoteetilise minemajalutaja käitumisest.
Mingi jõletum õiglustunne lööb nähtavasti välja alles siis, kui ressurss on kellegi teise käes.
Hazdad, tänapäeva kütid-korilased, jagasid toitu igatahes kõigi salga liikmete vahel.
***
Ma kahtlustan selle “teist sorti altruismi” puhul ikkagi labast kadedust. Mulle meenus üks olukord, kus tuli eriti vihaseid veebikommentaare ja tegemist ei olnud üldse kuriteoga: kui tulid jutuks kulka aruandevõlglased. Tüüpiline kulka aruandevõlglane on tegelikult oma lubatud töö ausalt ära teinud ja lihtsalt paberimajandusega munema jäänud, aga kommentaatorid olid paksu viha täis, nähtavasti paljalt sellepärast, et “kellelegi teisele anti midagi”.
MeeldibMeeldib
Sa oled kogu stoorist suheliselt valesti aru saanud. Iva just selles ongi – see on kontrollimehhanism solistide karistamiseks.
Ning sa oled refereerimata jätnud loo teise poole, nimelt et erivanustel, eri kultuuridel, ühiskonnakihtidel jne asub see sitatalumise ja kättemaksu vaheline piir väga eri kohtades.
Milles aga sul suht kogemata on õigus – vana, tark ja elukogenud eestlane lööb grupist irdunud solisti väga madalal tasemel.
MeeldibMeeldib
Mulle jäeti refereerimata, olgem täpsed.
mm… ma endiselt ei saa aru, mispoolest esimene tüüp, kes 20 raha vastu võtab ja kellegagi ei jaga, vähem solist on ja ennast karistama ei hakka. või noh, saan küll aru, miks ta ennast karistama ei hakka, aga ei saa aru, mispoolest see mis tahes ühiskondliku kontrollimehhanismiga haakub.
Aga jah, tarkade ja elukogenud eestlaste ühiskonnas on üldse solidaarsusega kehvasti.
MeeldibMeeldib
Üldse ma vaatan, et ma kirjutasin liiga pika posituse, nii et sõnum läks kaotsi. Nii juhtub, kui tuua liiga palju ja kirevaid näiteid, mis näitavad veel kümmet asja peale selle, mis mina tahtsin näidata.
Sõnum oli ikkagi lihtsalt see, et seni, kuni inimestele on see, et teistel oleks halb, tähtsam kui see, et endal oleks hea, ongi kõigil halb.
MeeldibMeeldib
case study, lähen mööda kõnniteed, auto valmistub väravast sisse sõitma, a värav on kinni, autojuht siiski sõidab kõnniteele. auto muidugi ei saa sellevõrra kiiremini väravast sisse, jalakäija seevastu peab ootama, kuni auto sisse saab sõita ja kõnnitee taas vabaneb. nagu on ilmselt normaalne asjade käik, usun, et autojuht tegutses täiesti automaatselt, tehes ühe ebavajaliku lisaliigutuse teadmata isegi miks, teostades aynrandilikku loomuõigust
MeeldibMeeldib
igaks juhuks lahti seletades, tundus, et kirjeldatud juhul poleks auto enneaegselt liikunud, kui poleks tulnud jalakäijat, kelle tee tuli blokeerida, loomuvajadusest, ja see on väga huvitav
MeeldibMeeldib
à propos Ayn Rand: hiljutine xkcd, vaata autori kommentaari (eriti “therefore, be a huge asshole to everyone”).
MeeldibMeeldib
yeah, üks kahest koomiksist, mida hommikuti loen, aga kui peaks ühe valima, oleks ikka see http://www.explosm.net/comics/2791/
MeeldibMeeldib
hmm, ma vahel vaatan seda, kui keegi lingib, just nagu Wulffmorgenthaleritki, aga isiklikult kõnetab xkcd mind ikka rohkem kui kumbki neist ülejäänutest.
MeeldibMeeldib
crackedi mootorrattaloost ka üks näide: “The survey was conducted to find out whether Californians knew that lane-sharing was legal for motorcycles (that’s when you drive in the space between lanes to cut through traffic). Most did not, but that’s not the interesting part: The interesting part was exactly how many of them — 7 percent — freely admitted to the survey conductor that they “tried to prevent lane sharing.” That dry, objective phrasing makes it sound like no big deal, but the only way you can “try to prevent lane sharing” is to abruptly block a lane with your car when you see a bike coming (i.e., ramming a motorcycle off the road.”
MeeldibMeeldib
Lingin siia teema pihta käiva katkendi, teine kord hea käepärane võtta.
MeeldibMeeldib
[…] et kadunud Helju Vals pöörleb hauas nagu vurrkann. Ja teiseks… mh, see läheb siia õela altruismi auku: ma nimelt ei saa hästi aru, miks on maailmal ühtäkki tervikuna parem, kui ainus asi, mis […]
MeeldibMeeldib