Filosoofiline kohtumine

mai 28, 2012

Köögiaken jõudis viis minutit lahti olla ja juba oli üks jämmme põrnikas ennast kardina peale istutanud.

Mõtlesin, et tõstan looma akna taha tagasi, aga ta oli jõudnud ennast suure põhjalikkusega võrkkardina sisse mässida. Jõudu tal loomal ikka jätkus. Ma usun, et ükski selgroogne ei jaksaks sama kangekaelselt oma jalga kõveras hoida, kui mina seda sirgu üritan tõmmata, et kiudu jala ümbert kätte saada. Ma jäin selles jõukatsumises iga kord kaotajaks, kuigi ei tea mis rumalusest veel mitu korda üritasin. Ja siis on neid tal muidugi kuus tükki all, igal jalal küünised ja kidad küljes, mis tähendab, et kui ma ühe olin viieminutise tööga lahti harutanud, oli ta teised uuesti sisse mässinud. Mõnes kohas ei olnudki muud teha, kui niit kääridega katki lõigata. Ja nii, kääride, usina harutamise ja salakavalusega (ma andsin talle nõuderäti ette, et ta vabade jalgadega sinna peale roniks) läks päästeoperatsioon lõpuks korda.

Järgnes operatsioon “kuidas veenda põrnikat köögirätist lahti laskma”, sest see uus substraat paistis talle väga meeldivat. Toimetasin ta koos rätiga õue ja üritasin millegi looduslikuma peale tõsta, aga elukas ajas küünised rätikusse, jalad krõnksu ja püüdis kõige selle vahele surnut vms elutut teeselda.

Jälle suure salakavalusega, nimelt eemalt varitsedes ja hingamisest hoidudes, õnnestus ta lõpuks sealt maha saada ja siis selgus, et see katkilõigatud niit, mida ma ta küljest lahti ei saanud, ikkagi segab teda, töllerdab küljes ja viib tasakaalust välja. Muidu ei paistnud ta arugi saavat, et tal mingi võõrkeha küljes on, nähtavasti sealt kitiinkestast mingit hõõrumist eriti läbi ei tunne ja nii ta siis imestas, miks ta iga natukese aja tagant külili kukub.

Kui ma juba olin hakanud jumalat mängima, ei saanud teda niisama sellega koperdama jätta, niisiis tuli hakata uuesti põrnikat veenma, et ta oma jalad niipalju sirgu ajaks, et ma saaks selle õnnetu kiu ära tõmmata – mis ei õnnestunud – ja järgmiseks veenma, et ta niikaua jalgadega ei vehiks, kuni ma selle töllerdise vähemalt lühemaks lõikan. Mis oli edukas, sest kõik jalad jäid külge ja selle järel suutis ta kohe saavutada väledama teo tempo, ise külili kukkumata, ja viimaks minema lennata, mürisedes nagu traktor.

Lisaks kannatlikkustreeningule oli see paras epistemoloogiline õppetund – mis mul selle nüri pusimise ajal muud teha oli kui proovida endale põrnika perspektiivi selga, mis tähendas, et kuni ma teda näpu vahel hoidsin ja jalgu kardinaniitidest lahti harutasin, siis olin ma arusaamatu loodusjõud. Ja niipea, kui ma taandusin ja teda enam näpu vahel ei hoidnud, ei olnud mind olemas.

Tähendab, ma sain enda olemist kerge vaevaga klõps ja klõps sisse ja välja lülitada, nii et lisaks meenutusele teadmiste ebausaldusväärsusest sain veel eksistentsiaalse harjutuse kauba peale.

Päris hea algus uuele nädalale.

Advertisements

4 kommentaari to “Filosoofiline kohtumine”

  1. k said

    “surnut vms elutut”
    lol, üleliigne pleonasm on üleliigne (aga stilistiliselt mõjus)

  2. nodsu said

    Ise oled pleonasm. Kivi vms junn on elutu, aga ei ole surnud.

  3. k said

    aa, siis sa ilmselt kogemata sealt elutu järelt ühe sõna.

    …kui juba netimeemide parafraseestindamise lainel olen.

  4. nodsu said

    mis meem?
    a ma ei saa endiselt aru, mis sellel lausel häda on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: