Make love, not war: taevane ja maine armastus

juuni 3, 2012

Ma olin vahepeal kurb ja pessimismihoos, eriti kui olin sirvinud seda Rumeenia esseekogu, mis tuletas mulle meelde Eliade vaimustuse fašismi vastu (mis tuletas meelde ka näiteks Shaw vaimustuse Stalini NL vastu), siis ma mõtlesin ahastusega, kuidas leebusel ja armastusel ja südamlikkusel ei ole sõjakuse ja vägivallaga võrreldes mingit šanssi löögile pääseda. Nad jäävad julmuse kõrval lahjaks, neil ei ole pauerit, ja inimesed kalduvad paueri poole, selle viljadel vahet tegemata, tähendab, ka siis, kui see muudab nad koletisteks (koletistel on reeglina palju-palju rohkem pauerit ja teovõimet kui mittekoletistel). Inimesed mõtlevad leebusele ja neile tuleb meelde enda piiramine ja oma impulsside kontrollimine – ja see on raske, see on väsitav, see on frustreeriv. No ja mille nimel, kui aus leebe ei saa endale vastu rindagi taguda, et mina olen õige ja teised on valed, ja neid valesid teisi maha nottida, mis näikse paueriedetabeli järgi põhiline, miks üldse ennast tasuks piirata, mis ehk seletab puritanismi külgetõmmet (ja see tõi jälle meelde selle, et ka need fašismid, totalitarismid ja muud -ismid, mis inimestele nii kergesti meeldima hakkavad, on enamasti puritaanlikud). Ning seda, miks armastuseõpetustest järjekindlalt kurje ususõdalasi kasvab. Armastus on igav. Taevas halasta, mõtlesin ma, armastus käiks justkui ainult mõistuse, mitte seljaaju tasemel ja laiad massid võidab enda poole ikka seljaaju ja kõhutunde partei.

(Ja siia võiks tulla pikem illustratiivne jutt sellest, kuidas kahest kaasaegsest sakslasest – Brechtist ja Tucholskyst – oli Brecht jõuline ja vahel lausa uskumatult loll (nagu liiga poliitilised mõtlejad ikka) ja uskumatult südametu; ja Tucholsky tähelepanelik ja tundlik ja rabavalt selge pilguga, kuni ta selle selge pilgu ja tundlikkuse kombinatsiooniga omas ajas elu enam välja ei kannatanud – ja mis te arvate, kummal rohkem fänne on? Brechtil jätkub jumaldajaid siiamaani, Tucholskyt ei tea peaaegu keegi.)

Aga mu pessimismihood ei kesta kunagi lõpmatuseni, kuskilt hakkavad alati lahendused sisse vingerdama, ja nii, mõeldes parajasti, kui kergesti totalitaarsus vaimustust äratab – “oli küll hirmus elada, aga kui võimas! kui teokas!” – või kui suur on lihtsalt vägivaldsuse võlu – “saab küll palju inimesi surma, aga milline jõud! milline vabadus!” – tuli mulle meelde päästev nüke, nimelt on üks asi, millel on vägivallaga alati võrdselt pauerit ja millel on samuti vabaduseoreool: seks. Ja siis tulid kõik ajukäärdude vahele takerdunud Briti teadlaste ja sõltumatute Prantsuse instituutide uurimistulemused, mis ütlevad, et seks vähendab stressi ja suurendab kiindumushormoonide taset: tähendab, vähem viha, rohkem armastust täiesti atraktiivsel moel, armastusele saab teha ka kuvandi, mis ei ole igav! Ja nii saab seksi abil märkamatult levitada ka vähemseksikat armastust (tagantjärgi tuli meelde, et ka Sokrates arvanud, et Erose abil saab üllaid tundeid arendada). Hipisid on tore naiivseks sõimata, aga äkki komistasid nad kogemata hästiunustatud vana kavaluse otsa: Erose tiiva all saab salakaubana sisse toimetada ka agape ja filia.

Kui see pendel juba oli teisele poole liikuma hakanud, siis jõudis ta teise serva välja, tuli optimismihoog nagu pärast pikemat halamist ikka ja inimestest hakkas üldse paremaid asju meelde tulema: mõte, et kusagilt on ju armastuseõpetused ometigi tulnud, väsib üks ära, tuleb teine, ja vähemasti tulemise ajal on nad inimesi vaimustanud. Ja mulle meenus kaasasündinud empaatia, mida ilmutavad juba imikud. Paistab, et ei ole seljaaju ja kõhutundega asjad nii hullud midagi.

No ja siis ma läksin ja tegin kõhu meeleheaks ühe koogi, ei oska öelda, kas paueriga või ilma, aga igatahes rabarberiga.

Advertisements

3 kommentaari to “Make love, not war: taevane ja maine armastus”

  1. Rents said

    Mm, rabarberikook.

    Aga mul on sinu blogi lugedes alati tunne, et nüüd sain täitsa kogemata targemaks.

  2. Rents said

    Ahjaa, mina küll võtaks paar rabarberivart, kui sul neid suisa üle on.

  3. notsu said

    Ilgelt on üle, palun, palun võta, natuke aega on küll tore rabarberiretsepte leiutada, aga inimvõimetel on omad piirid ja mul on pealegi muud ka teha kui lakkamatult rabarberikooki. Kas sa tead, kus me elame?

    Paari kuu pärast lasen kuuldavale samasuguse hädakisa punaste sõstardega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: