Vedamised ja viltuvedamised

juuni 11, 2012

Mul käivad hormoonid peal: kui lapsed kontserdil mängisid, siis läksid silmad vissti märjaks, nagu keegi vajutaks pulverisaatori kangi. Mida väiksemad ja mida kohmakamalt nad mängisid, seda enam. Emainstinkt või mis asi see on.

Teismeliste mängimist sai vähemalt normaalselt kuulata, aga olgem ausad, nende mängimisest oli ka rohkem, mida kuulata (väikelastega on ikka rohkem isetegevusülevaatuse moodi, paratamatult): tähendab, teismeliste mängu puhul võis juba vahet teha, et see interpretatsioon on parem, see teine jälle tuimavõitu, see muutub lihtsalt tehniliseks ludistamiseks (eriti kui mängiti Van Eycki – A. märkis kunagi, et ta ei saagi aru, kuidas Van Eycki mängides üldse muusika saab tekkida, kui see on nii lõpmata paksult ornamenteeritud – ja küllap siin tulebki tasemevahe mängu: üks lihtsalt ludistab need trillod ja grupetod noot noodi haaval maha, teise mängust on ka lugu ise kuulda) ja nii edasi. Positiivselt jäi silma (tglt kõige rohkem muidugi kõrva, aga mitte ainult, sest ta oli ka imekaunis) üks gambatüdruk nimega Kaari Uus, kellel on olnud ka päris huvitav hariduskäik: õppida üheksa aastat plokkflööti ja siis otsustada, et tegelikult tahaks ikka gambat mängida, no ja nüüd plaanib ta sellega juba Schola Cantorumisse jõuda. Aga ka näiteks VHK noored jätsid mulje, et see on päris hea kool, kuhu oma lapsi muusikat õppima saata.

Andsin kursust ja käisin kontserditel ja üldse igal pool mitu päeva järjest oma reisipükstega, mis muutusid iga tunniga järjest mudasemaks ja higisemaks – mitte et mul oleks olnud plaan eriti karm ja tuultest parkunud välja näha, aga mind seiras ebaõnn: läksin vahetusriietega peenesse kohvikusse hommikust sööma ja sain pärast hommikusööki aru, et selle tooli peale, kus ma istusin, oli keegi pissinud. Õnneks ei ole mu huumorimeel viie-kuueaastase pissi- ja kakanaljade staadiumist kunagi õieti välja arenenud ja jälestuslävi on mul kah päris kõrge – niisiis null traumat, väikeses koguses salajast itsitamist, aga päris kuseste riietega ei tahtnud inimesi ikkagi õpetama hakata, nii et eelistus langes higistele pükstele, ikkagi nagu enda kehavedelikud, tähendab, vähemalt ei ehi ennast võõraste sulgedega.

Lossis oli kultuurilembene turvamees, kes kurtis mulle nukrameelselt, et näe, nii palju turiste oli, et ei jõudnudki kontserti kuulama – “nii kahju, mulle nii meeldib klavessiinimuusika”. Ning valgustas mind kajakamunade söögiomaduste ja Vene muusikasaitide kohta. Ning laenas mulle oma laadijat, et ma saaks telefonil ikkagi äratuse helisema panna – JA tuli mind sellest hoolimata personaalselt äratama, nagu ma oleks mingi VIP. Olin oma suurest tähtsusest õigust öelda jahmunud.

***

Täna, juba ammu kodus, tabas mind teine ebaõnn, või kuidas seda nüüd peenemalt öeldagi, rohkem oma lollus: ootan, eks ole, kannatlikult bussi, et põlvi säästa; tuleb just number neli, mis pidigi tulema – aga seal, kus ma peaks maha minema, peatub vales peatuses, tähendab, pmst õigel ristmikul, aga number seitsme peatuses; ja mina, eks ole, olen juba unustanud, mis bussi peale ma läksin, ja järeldan, et ju see on siis seitse, tähendab, ma saan sellega kodule veel lähemale, kui tore! Mis tähendas, et sõitsin muidugi kodust uuesti kaugemale, piisavalt kaugele, et kokkuvõttes käisin ikkagi sama maa maha, mille ma omast arust õudselt kavalalt käimata tahtsin jätta, ainult et ma pidin selle jaoks kõigepealt jupp aega ootama ja raha kulutama.

***

Vaatan, et siin on nüüd juba kaks ebaõnne kirjas, aga ometi on selge tunne, et kuskil olid mingid õnned ka. Aa, nojah: kogu nädalavahetuseks lubas vihma, aga tegelikult säras muudkui päike ja vihm ootas viisakalt, kuni ma tagasi koduseinte vahele pääsen; õpilased olid innukad ja õppisid kiiresti (nii et kaks korda kahe tunniga jõudsin ära anda peaaegu kogu sama materjali, mis ühele eelmisele grupile kolm korda viie tunniga); sain magada idüllilises lillekestest ümbritsetud majakeses otse lossihoovis; no ja nüüd on jälle hea kodus olla ja käia oma lillelõhnalises peldikus (lillelõhn esineb küll ainult siis, kui parajasti midagi õitseb, aga suvel õitsebki ju kogu aeg midagi).

PS: ja leidsingi endale õige kohvitassi, “Heategevuspoe” nimelisest poest ühe euro eest. Mu aimdus, et häid ja ilusaid tasse peab kuskilt saama ka odavamalt kui kahekohalise numbri eest, osutus õigeks. Huvitav, et just Kuressaares, mis muidu on paksult hirmkalleid antiigiärisid täis, selline mõistlik pood on.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: