Toetav mees ja nukkuvad salavõimed
juuni 27, 2012
Tundus olevat hea mõte hoogtöö otsa jälle magamine päris vahele jätta – just selline sobilik päev, kui erilisi kohustusi ei ole – ja muutusin seepeale emotsionaalseks ja nõudsin nunnutamist.
A. tuligi vastutulelikult ja nunnutas, mispeale ma hakkasin seletama, et ma otsustasin nüüd ikkagi hakata tegelema sellega, et meeldida ja lasta ennast armastada, mis on väga raske. Teised ei saa sinna suurt midagi parata, asi pole üldse selles, mida teised teevad ja kui palju armastavad, kui mul on usunõtrus, siis võivad nad ennast näost siniseks armastada, mulle ei jõua ikka midagi pärale. Aga igatahes ma nüüd otsustan, et võtan selle käsile, sest nüüd ma olen nii vana ja tark ja taibanud, et teismeea laiamine “mind üldse ei huvita, kui palju ma teistele meeldin, mind huvitavad ainult enda tunded” (vt siit jj) on silmakirjalik. Millalgi peab inimene ka ausaks hakkama.
– Nii et ma hakkan nüüd meeldimist õppima, sest see lahendus, et “häh, ma ei tahagi meeldida” on silmakirjalik.
– Vaata siis, et sa oma põlvedele liiga ei tee roomamisega.
(Homeeriline naer)
– Ei, kuule… äkki just mõjub hästi, näe, siiani käisin muudkui püsti ja vaata, mis mu põlvedega juhtus.
(Aih, oih, see hakkas nüüd kangesti kõlama nagu Viilmaa-jutt.)
Sain veel natuke heakskiitvat nunnutamist, läksin selle peale äksi täis, pesin pea ära ja määrisin ennast üleni mee ja õliga kokku.
Vannituba läks selle peale natuke kleepima, aga pole hullu, kui ma oma Seesmise Naise üles leian, siis võib-olla tuleb sealt kusagilt kunagi lähema sajandi jooksul välja ka Seesmine Koduperenaine ja ma lausa koristan natuke.
Ta juba ähvardabki kooruda, sest veesoojendamise käigus sai kuidagi iseenesest ka toit valmis.
Läbikäigu K 
märgin peamiselt enda tarbeks arengukäigu üles, äkki on sellest midagi õppida.
Pärast väikest uinakut (kukkusin, jah, ikkagi päeval mõneks tunniks ära):
eufooriliselt
“Ma olen sitaks tundeline praegu! tra, ma olen nii õrn ja naiselik!”
Natuke rahulikumalt:
mis pagana rahutus see on? aa, kõigest see, et ma tahan sellele-ja-sellele meeldida ja garantiikirja, et õnnestub, ei ole antud. Mõte rahustab.
*
Õhtuks: kohutav avastus, et kui ma võtan kätte meeldida, siis tekib maailma uus haavav jõud: veel üks asi, mis võib untsu minna ja haiget teha. No shit, Sherlock, kes oleks arvanud, et kui lubada endale soove, siis tekib ka võimalus haiget saada. kes oleks arvanud, et kui ma julgen midagi tahta, siis ei toodagi seda tingimata kandikul kätte, vähe sellest, sama hästi võin üldse ilma jääda. kes oleks arvanud, et lihtsalt tahtmise peale kõike ei saagi.
Vingun omaette.
*
Hiljem:
parem avastus:
ega see, kui ma ei saa seda, mis ma tahan, ei tähenda, et mul oleks midagi viga. See lihtsalt tähendab, et ma ei saa seda, mis ma tahan.
MeeldibMeeldib
A. saatis selle kohta isegi ühe TED-loengukese kunagi. tähendab, selle kohta, et lootus, armastus jms meeldivad tunded teevad paratamatult haavatavaks; kogu aeg halvimat eeldades on turvalisem, aint et siis on lihtsalt kole.
MeeldibMeeldib
Ma tahaks nüüd järgmises postituses lugeda, MIKS ““häh, ma ei tahagi meeldida” on silmakirjalik.”.
Kui välja arvata bridgetjonesilik hirm, et sured üksinda ning sind leitakse hundikoerte poolt puretuna (kuigi, mis vahet sul surnuna on, kes pureb ja kuidas leitakse…?), siis tundub mulle ikka, et inimesed, kes siiralt ei hooli teiste arvamusest on õnnelikumad ja edukamad..:)
MeeldibMeeldib
ei, nad on lihtsalt tropid ja nendega on nõme koos olla =)
Soov teistele meeldida muudab inimesed kõvasti meeldivamaks.
Õnne osas ei tea öelda. Need, kel on _siiralt_ kama, on tavaliselt kergelt autistid ja neid ei sega ei see, et teised neist jubedusega tagavevad, ega see, et ei tagane.
Aga teisi tavaliselt segavad nemad, nii et üldjuhul taganetakse.
MeeldibMeeldib
Mul on jälle, vastupidi, tekkinud tunne, et oma praeguses vanuses (khm!) võin ma juba lubada endale ka teadmist, et ma ei meeldi kõigile. Ja lubada ka mitte viitsimist sellega tõsiselt tegeleda.
Jonnivad ja vinguvad vahel kõik. Seda tuleb samuti endale tunnistada, ja pärast vajadusel kannatanutelt vabandust paluda. Sest omaette vingumine pole justkui päriselt SEE…
MeeldibMeeldib
Hmm, nii mitu kommentaari, et kohe ei tea, millisele kõigepealt vastata.
Esiteks, silmakirjalikkuse jutt käis konkreetselt minu kohta, vt ka seda kommentaarijoru, millele ma linkisin: et mulle paistab praegu, et see teismeea hoiak, et “päh, ma hoopis tunnen ise kõik aeg tundeid ja mul pole selle kõrvalt aegagi tähele panna, kas ma ise kellelegi meeldin või kas keegi mind armastab”, oli puhas “viinamarjad on hapud”.
Siia otsa on nüüd kohane vastata Iibisele, et eks minagi luban endale juba teadmist, et ma ei meeldi kõigile, ja viitsimatust sellega tegeleda.
Aga jällegi, vt seda lingitud kommentaarijoru: mulle tundub, et mul oli teismelisena sees selline põhiveendumus, et ma ei meeldi mitte kellelegi – ja siis tuli juba see “viinamarjad on hapud”, et häh, mind ei huvitagi. Ja ma ei ole sellest lollakast baasveendumusest päris lahti saanud; ja kui palju on neid, kes lubaks endale teadmist, et nad ei meeldi üldse kellelegi? ja kas sellist “teadmist” üldse peaks endale lubama, sest nagunii tundub, et see ei ole mingi õige teadmine, vaid nõme segaja hoopis?
Ja nüüd jõuan otsaga jälle indigoaalase ja ka väga väga naise kommentaaride juurde. et kuidas on nendega, keda siiralt ei huvita teiste arvamus.
Esiteks: ma teoreetiliselt usun, et on võimalik, et väga terve, väga hea, väga armastav inimene tõesti teiste arvamuse vastu enam huvi ei tunne, aga küllap ta on siis juba minetanud ka muud maised ihad ja hirmud. Ühesõnaga, buddha valmis. Ma ei usu, et selliseid kuigi palju ringi jookseb. Kas keegi on mõnda näinud?
Mina ei ole buddha ja kuigi võiks ju sinnapoole püüelda, et minuvälises maailmas toimuvad asjad mu õnne ja meelerahu ei mõjutaks, siis paljalt teesklemisega, et mind maised asjad enam ei huvita, ma sinna küll välja ei jõua. see on nüüd see koht, et kui tahad muutuda, siis tuleb kõigepealt välja selgitada, kes sa parasjagu oled. et mis on see lähtepunkt, kust muutuma hakata.
Teiseks: kui indigoaalane neist “siiralt teiste arvamusest mittehoolivatest” kirjutas, siis mul tuli ka tavaelust mõni inimene silma ette. Selline, kes pealtnäha ei tunne huvi selle vastu, et meeldida. ja on sealjuures hästi hea ja tore.
Aga teate, mis ma neist arvan: ma arvan, et nad tegelikult pmst tahavad küll meeldida, ainult nad on niiviisi õnnelikult ehitatud, et nad ei kahtle selle võimalikkuses. neil on hoopis parem baasusk kui see minu teismeea oma: nende vaikeseaded on sellised, et “inimesed on minu vastu kenad ja armastavad mind” ja “ma meeldin nagunii, mis selle peale ikka mõelda”. Ja jääbki kohe ajuressurssi muude asjade jaoks rohkem üle.
Ja kuna neil tiksub see teadmine, et “enamasti ma nagunii meeldin teistele” kogu aeg kuklas, siis ei ole neil ka vajadust seda nii ahnelt tahta.
NB, ma ei ütle, et ma liiguks karmimas keskkonnas, kus inimesed on vähem sõbralikud. lihtsalt ma olen enda sees kunagi mingid juhtmed teisiti ära ühendanud ja peaks need ümber sättima.
Nii et kui ma kirjutan meeldimaõppimisest, siis suur osa sellest tööst ei ole mitte püüdlik meelitamine või enda ilusaks tegemine vms kahtlane jura, vaid töö oma juhtmete kallal. Et ei oleks nii, et niipea, kui keegi pole tükk aega hästi öelnud, mõtleks ma kohe automaatselt, et minust mõeldakse halvasti.
Ma lähen kindlasti palju õnnelikumaks ja ka kenamaks inimeseks, kui ma siis, kui keegi parajasti üldse midagi ei ütle, usun, et minust mõeldakse pigem hästi kui halvasti.
MeeldibMeeldib
Toetav mees A. ütles kah mitu tarka mõtet.
Kevadel, kui see lingitud postitus ja kommentaarijoru kirja sai pandud, siis ma kaebasin talle just indigoaalase sõnadega: et mis mõttes mind üldse huvitab, kas ma teistele meeldin, lahedaid inimesi see ju ei huvita?
Siis märkis ta, et vajadus olla armastatud on tglt täiesti normaalne vajadus ja seda ei pea häbenema.
Kui ma nüüd indigoaalase kommentaari peale sama jutu üles võtsin, siis meenutas ta kõigepealt sedasama asja.
aga lisas ka, et mõnes mõttes on õigus, et need, kes justkui ei hooli meeldimisest, meeldivad sageli rohkem. sest neil jääb rohkem aega muude asjade peale mõtlemiseks ja muuga tegelemiseks, ühesõnaga, “neil on elu” ja sellepärast nad meeldivadki.
siis tulin mina oma jutuga sellest, et järsku sellised inimesed lihtsalt usuvadki kogu aeg, et nad nagunii meeldivad, järelikult polegi neil vajadust sellega nii palju tegeleda.
A. hakkas nii pika jutu peale kahtlustama, et ma tegelen sellega praegu ise ikkagi liiga palju.
aga kui ma kirjeldasin, kuidas mul sellest otsustamisest, et “nii, ma olen inimene, kes tahab meeldida” ikkagi parem hakkas, siis jäi ta rahule.
Ja no tõesti hakkas parem. Õudselt imelik, aga niipea, kui ma selle otsuse ära tegin, oli miskipärast hoopis kergem leppida sellega, et alati meeldimine ei õnnestu. see muutus kohe lihtsalt üheks asjaks, mis mõnikord kukub hästi välja, mõnikord halvasti.
Sinnamaani oli pigem nii, et ma ei lubanud endale sellega eriti tegeledagi ja siis oli ebaõnnestumine esiteks justkui isikuomadus, mitte lihtsalt… märklauast mööda visatud nool vms; ja teiseks tuli selle peale topeltviha: “näe, jälle ei õnnestunud” ja “miks see mind üldse huvitab, nõme olen või?”
MeeldibMeeldib
sellest, et mõnikord tuleb mingite jamade lahendamiseks neisse nii sügavale sisse minna, et jõuab juba teisest otsast välja, on muidugi palju vägevam kirja- ja joonistusetükk olemas. okei, depressiooni, mitte meeldimise kohta, aga eks igaühel olegi omad jamad.
MeeldibMeeldib
Väga lahe lugemine. Tõsi ta on, et tahtmine armastust ja sõpru leida või lihtsalt meeldida võib haiget teha, kui see ei õnnestu. Ja selle hirmus on teismeliseeas nii mõnedki oma juhtmed nii “ühendanud”, et see impulss läbi ei pääsegi. Sina hakkad vist täiskasvanuks saama (irw), et otsustasid oma algseadistuste kallal töötada 😉
Igas eas oma seadistused. Kui oled kogemuste najal ära näinud, missugustele inimestele sa võid meeldida ja missugustega pole lootustki, värvi ennast kasvõi siiruviiruliseks ja vala shokolaadiga üle, siis hakkab olulist rolli mängima see, et sa iseendale meeldiksid. Aga selles osas tuleb endaga väga aus olla. Ka endale on võimalik näivust pähe määrida. Ma võin küll leppida oma vigadega, aga see ei tähenda, et need mulle meeldiksid. Seega mõõdukas enesekriitika, mis enesehinnangut mutta ei tambiks ja püüdlemine parema mina poole. Küllap siis tuleb ka teiste poolt sobivaid reaktsioone. Noorusega võrreldes ongi vahe selles, et mitte kõigi arvamus pole enam oluline, üksnes nende oma, kes sulle korda lähevad.
MeeldibMeeldib
Selle, et “üksnes nende oma, kes korda lähevad”, olen ma juba endale selgeks teinud, aga see ei ole kunagi ka põhimure olnud.
Põhiline jama on ikkagi see, et need, kes mulle korda lähevad, peaks mulle kogu aeg puust ja punast positiivset tagasisidet andma, muidu ma ei saa aru või ei usu. no ja see ei ole minust juba teiste vastu aus. nii kukub ju välja, et ma justkui ei usaldaks oma sõpru, justkui ma peaks neid südametuks ja kahtlustaks neid endasse halvasti suhtumises jne.
aint et tegelikult ei näe see seestpoolt vaadates üldse niimoodi välja, et “ma pean neid südametuks”, seestpoolt vaadates näeb välja nii, et nad on õudselt lahedad inimesed ja ma peaks rahul olema, kui nad mul endaga üldse samas toas lubavad olla või minuga räägivad, ja kõik mis üle selle, on nagunii üle ootuste.
Okei, see oli nüüd pigem selline teisme-ea seis, praegu on väheke normaalsem. Nüüd võtan ma juba vastu ka subtiilsemaid märke ja kõik ei pea enam nii puust ja punane olema. Näiteks olen võimeline järeldama sellest, et mulle külla tullakse, et mulle tahetakse külla tulla, kas pole vinge deduktsioonivõime. 🙂
Aga kui parajasti mingit tagasisidet ei ole, noh, et ei ole vahepeal üldse suhelnud, siis keerab teismeliseks tagasi.
Kui mul tekiks pikem paus, kus ma kellegagi ei suhtleks, siis ma vist ei julgekski enam üldse kellegagi suhtlema hakata. A. on muidugi selles mõttes hea, et ta on suurem osa ajast lähedal ja kustutab tagasisidenälja ära.
Aga tegelikult võiks ju oma jalgele saada.
MeeldibMeeldib
Ma avastasin ükskord, et emaks kasvamise ja kasvatusteaduslike targutuste tohuvabohu keeristes näib peamiselt üksteise ümber keerlevat selliseid heelikseid: üks, mis rõhub lapse adekvaatseks kasvatamisele. Erinevad meetodid. Teine, mis soovitab lapse baasturvatunde ja baaseduelamuse kaudu maailmasse USKUMA panna, et küll maailm ise nurgad lihvib, aga vähemalt on lapsel jõudu minna ja olla. On õnnelikum täiskasvanu. On võimeline armastust otsima, kui seda napib, ei jää uskuma, et sihukest asja pole olemaski. On alati võimeline armastust jagama, kuna ei suuda kujutellagi, et see võiks otsa saada. Kolmas võimalus kasvatab pessimisti või psühhootiku, aga sisend on hästi varieeruv ülikartlikust emast kuni ülihoolimatu emani.
Kui see tõesti nii varajases lapsepõlves kinni on, siis ei sättinud sa end ära mitte teismeeas. Mina olen sarnane ja mina arvan ka sageli, et ise ühendasin. Aga vaatlustulemused kipuvad hakkama mind veenma selles varajase jaotumise teoorias (oh heldeke, kui suure vastutuse see mulle emana ju annab!) aga ühtlasi on kuidagi kergem edasi pusida. Näha, mis mu hammasrattad kinni kiilub, on ikka palju arendavam ja vabastavam kui mitte näha. Märgata, et mul võib olla armastuse defitsiit keset armastuse oaasi, kui õigeid silmaklappe pole keegi taibanud peast tirida, see teeb mu võimeliseks oma silmaklappe ise näppida ja elu on hoobilt märksa ilusam olnud. Muidu inimene, mitte ainult et, nagu sa ütlesid, võtab meeldimise kohatist luhtumist nagu isiksuseomadust, vaid loobub ka omapoolsetest pingutustest teiste (ka ju võimalike hälvikute) läbinägemisel ja mõistmisel ja nii edasi. Et mingu nemadki prsse, kui mina pean kogu aeg minema. Isegi kui ei pea. Ära väsib ju kogu aeg tulutult rahmides, nii tundub, kui parajasti usupuudus vaevab.
MeeldibMeeldib
Kindlasti mitte teismeeas, absoluutselt.
Mul on ka vähemalt omast arust üsna hea ettekujutus, kust ja mis ajast mul need kahtlased ideed pärinevad, põhikooli algusepoolsest otsast nimelt. Varases lapsepõlves olin ma uljam ja ei tegelenud üldse selliste asjadega, niipalju kui ma mäletan. Siis nähtavasti oligi see olek, et pole vaja ahne olla, sest saab niigi.
Aga eks kodu ongi mul olnud alati toetav, selles mõttes, et mul on alati olnud üsna enesestmõistetav, et kodused on alati minu poolt. Või noh, kui ma kuulen, mismoodi osal tuttavatel on olnud, siis alles saab õieti aru, kui palju enesestmõistetavusi tegelikult ei olegi enesestmõistetavad.
Üks asi veel, mida mul tasub alati rõhutada – ega mu elu päris nii kole ei ole, kui sellistest postitustest paistab. Suurem osa aega ma ei tegelegi sellega, mismoodi ma teistele meeldin. On väga palju huvitavaid asju, mis ei ole üldse inimestega seotud ja haaravad väga palju tähelepanu; ja on väga palju enda tundeid eri inimeste vastu, mis, kui nad on küllalt suured, samuti võtavad tähelepanu – st tähelepanu läheb sellele, et “ta meeldib mulle” või “ta käib mulle närvidele”, selle asemel et hakata seda kuidagi enda poole tagasi peegeldama. Nii et natuke on see teismeealine laiamine, et “ei huvitagi” ka tõsi. Suur osa ajast tõesti ei huvita.
Viimasel ajal olen lihtsalt avastanud või lubanud endal märgata, et see ei ole päris kõik ja kõigi muude lahedate ja huvitavate asjade kõrvalt tahaks ka meeldida.
MeeldibMeeldib
Täna, esinemisadrekast eemal, hakkas muidugi jälle pihta. Käis umbes niimoodi ringiratast:
1) Ei ole nii kiiesti positiivset tagasisidet saanud kui tahaks, kas ma peaks seda otse küsima?
2) Aga niimoodi ei saagi ma oma tagasisidesõltuvusest lahti. Ma ju otsustasin areneda, järelikult peaksin ma õppima tagasiside vahepeal oma jalul käima.
3) Oot-oot, alles see oli, kui mul oli väärkujutlus, et “ma saan kõigega ise hakkama ja mind ei huvitagi, mis teised mõtlevad”. Ma ju hiljuti otsustasin, et nüüd olen ma ausalt selline, kellel on ikka ka teiste käest abi vaja. ja ma ei taha sinna “mul pole teisi vajagi ja ma suudan kõike” tagasi minna, sest see olekski, noh, tagasiminek. Taandareng. Nii et äkki peaksin ma ikkagi tagasisidet otse küsima (vt punkt 1)?
Ja seda ratast kõrvalt vaadates paaniline karjatus: no mida ma siis tegema pean, abi küsima või mitte?
Kolmas lahendus vahtis muidugi juba ammu näkku, aga ma keeldusin talle ise otsa vaatamast, kuni lõpuks ikka ei pääsenud:
4) ma otsustan, et ma jätan selle teesklemise, et ma abi ei taha. Aga mul tuleb ühtlasi leppida, et ma seda iga kord ei saa, kui ma tahan.
Mul tuleb endale lubada tahta midagi, mis ei ole garanteeritud.
Arusaadav, miks ma ei tahtnud sellele kohe otsa vaadata. See on ju hirmus! Väga hirmus! Minu ees haigutab kuristik ja minu taga jahimees!
Ühesõnaga, otsaga sellesama haavatavuseteema juures tagasi.
Täpselt see asi, et tuleb minna välja sellest turva-alast, kus ma tahan ainult neid asju, millest on ette teada, et kätte saab.
*
Pool tundi hiljem vaatasin, et areng ei käi lineaarselt, vaid mingit spiraali pidi.
Kunagi võtsin oma jamade lahendamiseks mõtteviisi “ma saan ise kõigega hakkama ja mul ei ole teisi tegelikult vaja (tore, kui nad on, aga vaja ei ole)”.
Kevadel selgus, et see ei tööta, või noh, kunagi töötas, aga mu nõudmised on kasvanud ja tahaks nagu elusam olla. Ja siis tuli “Mul on teisi vaja! ma vajan abi! Ma küsin abi! Kui ma küsin, siis aidatakse! nii mõnus! Ma hakkan nüüd teiste najale toetuma!”
Ja nüüd on kerinud uuesti sinnamaale, et kogu aeg ei saa toetuda; uuesti sealmaal, et ma pean ise hakkama saama.
Ainult et kui enne oli “mul tuleb ise hakkama saada, nii et teisi pole vajagi,” siis nüüd on “mul tuleb hakkama saada sellega, et mul on teisi vaja”.
*
Ja kui see kõik mulle nüüd otsa jõllitab ja ennast ignoreerida ei lase, siis ma imestan, et kas ma nüristasin ennast nii mitmeks aastaks nii ära? et ei võta suuri lootusi, siis ei ole ka suuri riske? Kas ma olin pikemat aega depressioonis, seda ise teadmata?
Välja arvatud muidugi sel ajal, kui ma armunud olin, siis tulid kohe lootused, riskid ja värk. Nojah, tõele au andes on mul vist armunud aega rohkem olnud kui armumata aega, ju see mu päästiski.
MeeldibMeeldib
uue hakkamasaamiskontseptsiooni juurde käib ka selline osaoskus, et ma tohin kurb olla.
Kui ma olen kurb, siis see ei tähenda, et ma oleks nõme.
MeeldibMeeldib
Nii kui hakkad lubama mingeid olekuid ja käitumisi, mida pole varem lubanud, hakkavad need muutuma. Lubad endal kurb olla (või lubab keegi teine sul kurb olla) ja kurbus hakkab kohe muutuma millekski muuks. Lõpmata huvitav on jälgida, kuidas emotsioon, mis vastupuiklemisel kindlasti säiluks, lubamise korral lihtsalt sujuvalt maha käib.
Oleks see ainult tihemini meeles…
MeeldibMeeldib
jah, kui õnnestub, siis on tõesti tunne, et peaks kogu aeg meeles hoidma.
Kunagi enne üht tihedat festivali kõndisin hommikul läbi linna, trupp ootamas, mul ilge rambipalavik ja vastutusekoorem ja stress. ja siis ühtäkki mõtlen: “Mul on ID-kaart taskus. Ma võin sama hästi praegu kohe Valga maanteele kõndida ja välismaale hääletada.”
Täiesti tõsiselt mõtlesin, võtsin võimaluse kaalumisele.
Ja siis tuli tunne, et ma võin ju sama hästi ka need kontserdid ära teha, mis see ära ei ole.
Oluliselt kergem oli kontserte teha ja Organiseerida, kui ma teadsin, et tegelikult võin ma iga hetk jalga lasta. tähendab, ma ei tee kontserte sellepärast, et ma pean, vaid see on juhtumisi minu hetke eelistus.
Vercorsil on üks süngevõitu novell, kus üks mees laseb ennast sellise mõtte pealt surnuks piinata: “ma võin ju iga kell katki jätta ja neile öelda, kus need partisanid on.”
MeeldibMeeldib