Puhkus

juuli 1, 2012

Inimene ei pea mitte kogu aeg emotsema, isegi kui seda soovitust tuleb esialgu mehaanilisevõitu vahenditega ellu viia. Niisiis korjasin tükid kokku ja toimetasin selle korpuse Pärnusse, hoolimata sellest, et kuna ma tantsida nagunii ei saa, võiks trupp teoreetiliselt ilma minuta ringi gastroleerida. Aga eks ma otsisin mõne nurga, mille alt end vajalikuks teha.

Esimene Pärnu-öö oli muidugi – klassikat tsiteerides – täielik fresko ja iga magamata tunniga mu emondus muudkui… emondus ja emondus (hah, ma olen uue verbi leiutanud!); vaidlesin kogu selle öö oma mõttes inimestega, keda kohal ei ole, ja kruttisin ennast muudkui üles- ja ülespoole ja iga tiiruga vähenes uinumisvõimalus eksponentsiaalselt. Õudselt väsitav on vaielda inimestega, kes ise enda eest ei vaidle, nii et mina vaeseke pean ka nende vaidlemistöö ära tegema, ja õudselt ajab vihale ja lõpuks ajavad muidugi mõlemad käpiknukud puha lolli juttu (käpiknukkude vaidluses on rumalaks tegevad mütsid vältimatud).

Päris motiveerimatu mu tigedus küll ei olnud: öömajanaabrid läksid jumalavallatult vara asjalikuks ning muutusid üha häälekamaks ja häälekamaks; ja mina teesklesin üha raevukamalt ja raevukamalt magajat, vihast ja enesehaletsusest pisar silmas, kuni A. haaras mu kindlasse kaisutusse, ütles: “Kallis, see lahing on sul kaotatud,” ja mu sellest marinaadist välja tõmbas. Ametlikult ärkvel olla on kergem kui demonstratiivselt ja etteheitvalt magades.

Sealt edasi läks tasapisi tõusvas joones, mis see väike iiveldus ära ei ole, inimesed olid kenad – isegi võhivõõrad – , ma lasin enda vastu kena olla – isegi tuttavatel – , emotuurid hakkasid vaikselt maha kerima. Mis siis, et esimesel kontserdil tuli vihm taevast alla, nii et põrand oli libe ja publik haihtunud – ongi hea esimesel korral niiviisi intiimses õhkkonnas lavanärvi treenida. Mis siis, et muusikute ja tantsijate vahel juhtus kontaktihäireid (esimene ühine kontsert tänavu) – kui publik on nagunii vihma eest põgenenud, siis vähemalt ei saanud see eriti kedagi teist häirida. Ja kuna asjad olid niiviisi kujunenud, et ma laulsin, siis tuli selle pealt huvitaval kombel küllalt feimi ja respekti, et järgmisesse kontserti pikemat lauluosa julgeda panna. Mina mõtlesin, et mul lihtsalt lubatakse laulda, tuli välja, et mõni koguni eelistab, et see nii on.

Ja järgmiselt trupilt – olgu nad nimepidi ära mainitud: DiGrease`s Buffoon Theatre – saime elamuse. Oli tegelikult tohutu vedamine, et me jäime poolkogemata vaatama seltskonda, kes osutus neil hansapäevadel kõige vägevamaks esinejaks üleüldse. Üks, mis rabas, oli see, et oma tänavaveiderdaja stiilis, commedia-võtetega suutsid nad edasi anda ka kurbi, süngeid ja ülevaid asju. J. märkis, et õudusfilmid tunduvad talle reeglina pigem koomilised, aga näe, ilma igasuguse realismita lihtsa katkusüžeega pantomiim suutis kõheduse peale ajada küll.

Unenäoloogika, pakkusin mina: kus tegelased ega asjad ei ole väga detailsed ja maailm ilmub sümbolite keeles. (Mispeale mulle meenus Farinelli-film: ma olen selle kohta mitmesugust juttu kuulnud, kuid mitte seda, mis mulle kõige rohkem silma torkab: et kogu sündmustik kulgeks seal justkui unenäoloogika järgi – kõik käib subjektiivset rada pidi ja meeleseisundid vormivad maailma – välja arvatud üks stseen, mis pidi olema unenägu.) Unenäod, need alles oskavadki õieti hirmsad olla.

Täna nägime ära nende koomilisema külje ja see oli täpselt sama veenev. Ja ei koomiline ega süngem stiil ei kannatanud punnitatud tõsiduse… ee, mis ma selle koomilise stiili tõsiduse all nüüd õieti mõtlesingi? hüva, punnitatud tõsiseltvõetavuse all.

Maalivad õhku ja teavad väga hästi, et eks täna õhtul või homme hommikul tuleb uuesti maalida, ja on sellega täitsa rahul pealegi.

Üks vaimustunud väikelaps õppis meie huilgamisest ära, et nii on õige teha ja hüüdis žonglööridele õrna häälekesega mitu korda “Uuuuu!”.

Pärastlõuna möödus mul küll magamatuseudus, mida ma üritasin igal võimalusel igas mõeldavas kohas ilumagamisse rakendada, aga see ei olnud teab mis ebameeldiv udu, pealegi summutas ta emonduse kenasti ära ja seda mulle vaja oligi.

Muljetest ja muust tuli hiljem paar mõtet kokku: küll keskaeg on ikka tore ekraan, kuhu oma unistusi projitseerida. Kohe lambist tuli meil kamba peale pähe õige mitu unistuse-keskaega: keskaeg, kus kõik olid kole pühad ja keegi ei seksinud; keskaeg, kus kõik olid kogu aeg ilusasti riides ja õilsad ja rääkisid ülevalt nagu Walter Scotti tegelased või Tolkieni haldjad; keskaeg, kus valdav inimtüüp oli joviaalne kõrtsmik-kaupmees-heerold ja kogu elu oli üks suur tore jalaga-persse-huumor; keskaeg, kus mehed olid nagu möirahärjad, lõid trummi, puhusid torupilli ja üldse mõurasid. Seda viimast esindas Läti bänd Obscurus Orbis. Kunagi olin nende suhtes eriti sapiselt meelestatud (kui nende kodulehe kuulamisnäidistest võis leida manerismiaja muusikat, mida esitati “ehtsa keskaja” pähe, nähtavasti sellepärast, et kui hästi kõvasti torupilliga mängida, siis on keskaegne), praegu olid nad tegelikult paremaks läinud – stiil on endiselt mitme torupilli ja trummiga tümm ja dünaamika koosneb variantidest “väga kõvasti” ja “lihtsalt kõvasti”, aga paistab, et nüüd nad vähemalt valivad repertuaari, mis sellise stiiliga sobib. Vaese mehe Wolgemuti mõõdu annavad juba välja.

Isegi muist fänne olid neil samad, kuigi Wolgemuti kontserdil hakkas mul vaestest muusikutest selliste fännide pärast kohati kahju. Ma usun, et nad on paremat ära teeninud kui maani täis jõmmid, kes arvada, et tänutäheks on hea mõte väljasirutatud paremat kätt õieli ajada.

Läksin selle vaatepildi peale ehmatusega kohe veel natukeseks ilumagama, looduse tasakaalu mõttes või umbes nii.

Aga siis tuli juba meie enda teine kontsert ja seekord oli kõik parem: vihma ei sadanud, publik oli olemas, ma sain rohkem laulda ja järelikult vähem tüüpilisi treeneri maohaavu (kui saab ise midagi teha, on palju vähem närviline olla) ja kuna ma hakkasin sedapuhku tantsu ja muusika vahel otsustavalt ise sidet korraldama, siis läks ka selle koha pealt paremini.

Nüüd jäi üle ainult videvikupiknik maha pidada – meri ja taevas esitasid seeria monokroomseid kompositsioone – meie esitasime kirglikke kõnesid raamatutest, mis meeldivad ja miks – nüüd jäi veel üle ainult supelhooaeg avada. Ma ujusin viis tõmmet. (Olgu, tegelikult rohkem, aga ma ei suutnud seda lauset kirja panemata jätta.)

Ja nüüd, kus ma olen kahe ööpäeva peale kuus tundi maganud ja oma magamatuse usinalt laulmise, söömise, joomise, ujumise ja muude elumõnudega korvanud, on igavesti puhanud tunne ja emondus mõneks ajaks jälle vaos.

———————————————————————-
PS: meenus veel kaks naljakat episoodi.

Üks: tegelen parajasti põhuhunnikuks muutunud põhupallide otsas ilumagamisega ja möödamineja ütleb teisele:
“Näe, Tuhkatriinu on ära väsinud.”
Kas midagi on lahti inimeste muinasjututeadmiste või minuga? Kui ma näeks kedagi keskaegsetes riietes magamas, siis minu esimene muinasjutuassotsiatsioon EI oleks Tuhkatriinu, vaid Okasroosike.

Või siis nägin ma nii väsinud ja vaevatud välja. Üleni põhuga koos niikuinii, selge pilt, et Tuhkatriinu.

Kaks: peldikus käimise tõttu lagunes soeng ära ja A. aitas seda uuesti kokku panna, kuigi ei olnud selle ehitusega tuttav.

Lähen kõndima, näen heeroldit, mõtlen, et pruugin teda peeglina ja küsin puhtast südamest plauhti ära:
“Kuidas ma välja näen?”
Ja tema vastab samamoodi puhtast südamest: “Väga armas.”

Mispeale ma sain aru, et pean küsimust täpsustama.

Advertisements

9 kommentaari to “Puhkus”

  1. ogalik said

    DiGrease teatrietendust ootasime täie teadmisega, paraku eelmisel õhtul jäime napilt hiljaks. Aga rahul olid nii need, kes vaatasid ettekavatsetult kui ka need, kes vaatasid kogemata.
    Elamus missugune.

  2. nodsu said

    aa no okei, minul ei olnud mingit täit teadmist. Kust teil täis teadmine oli?
    Vaadates, kuidas neil etendused algasid, oleksite võinud vist napilt hilinedes rahulikult vaatama minna, vbla oleks ainult sissejuhatavast jutust ilma jäänud.
    Meie ei oleks niikuinii jõudnud, kuigi täie teadmise puhul oleks äkki pingutanud.

  3. ogalik said

    Jõudsime alles viis minutit enne ühtteist ööbimiskohta ning selle tutvustamine võttis liiga palju aega. Kahju muidugi. Kavas olid nad kirjas ja kodulehele link ka, sealt vaatasin. “Katk” on neil uus lugu, sellega esinevad “Festival Mediavalil” sügisel. Ootasin akrobaatikat ja komöödiat, aga seda enam rabas mindki, et nad oskavad nii südamessemineva tõsise loo esitada, ja veel oma commedialikke lavavõtteid kasutades.

  4. ma lugesin seda “lubatakse laulda” kohta ja mõtsin, et te tiniga (konspiratiivkorter) olete vist sarnased inimsed.
    Mingi väga sarnane mõttetoon teemal “tegelt olen loll kut lauajalg, ei kõlba oma ametisse ja seda suudaks umbes igaüks, aga mul on nii hea meel, et teised sellest aru ei saa” või miskit.

    (ilmselt oled sina niisiis ka multitalent nagu temagi.)

  5. nodsu said

    Päris lolliks ma ennast ei pea, aga eks suuremat osa asju suudabki igaüks, või ei?

    Tin on mulle igatahes sümpaatne.

  6. patsifist said

    Termistused Meerikast!
    Täiesti teisest ooperist ja teemast kaarega mööda, aga niiiiii südantsoojendav oli lugeda seda – lõppes täieliku freskoga-väljendit:)) Kas Sinu mömuaaridest ei olnd pärit ka see ‘sinu seljast nigut hane seljast vesi voolab’ vms?
    See nüid kummitab mind…

  7. notsu said

    “sinu seljast nagu hane seljast vesi voolab” oli minu mäletamist mööda Anu jutt (Budapesti-Anu). Aga üks mu tuttav rääkis arvatavasti samast õpetajast variatsioone teemal “kes viimasena naerab, naerab paremini”:

    “kes naerab esimesena – see ei ole veel naer”
    ja lakooniline:
    “naerab see, kes naerab viimane!”

  8. notsu said

    või oli see Anu tsitaat nii, et “sinu seljas nagu hane seljas vesi voolab”.

  9. patsifist said

    Hee, vbla oli jah Anult, mitte et see nüid irmsat tähendust omaks:) Anul oli igatahes ungrute vanasõnast, ‘ha lúd, legyen kövér’ oma varjant: ha liba, legyen zsíros. Mõte jääb põhjusmõtselt samaks iseenesest:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: