Moraaliinstinkt või arusaamatus

juuli 12, 2012

Sõitsime koju tagasi: A., mina ja maasikad ning katsusime natuke korraks soorolle või suhterolle või mis-nad-nüüd-olidki mängida, see tähendab, meie A.-ga, mitte maasikad.

A.: Ma panen su siia akna alla istuma, siis ma saan rahulikult peldikut otsima minna.

Mina: Aga ma tahan enne oma Miki Hiirt su kotist kätte saada!

A.: Ma tean, et sa tahad oma Miki Hiirt kätte saada. Näed, kallis, küll me tahame ikka erinevaid asju: mina tahan peldikusse, sina tahad Miki Hiirt.

Mina: Aga räägitaksegi, et vastandid tõmbuvad. See on meie õnne alus.
(paus ja järelemõtlemine)
Vaata, kui toredasti me soorolle täidame: mina loen koomiksit, mis on minu nõdrale naiseajule paras lektüür, sina loed tarka filosoofiaraamatut nagu mehele kohane.

A.: Aga pereõnne alus pidi olema ju see, et naine on targem?

Mina: Teine õnne alus oli see, et oma partnerit usutakse ilusamaks ja targemaks kui päriselt. Ja näe, sina pead mind targaks.

A. (pessimistlikult): Aga ma ei ole selles üksi.

Ja siis äkitselt, ei tea kuidas, läks jutt empaatiale, eetikale ja muule põnevale.

Mina: Kas sa ei olegi enam emotivist?

A.: Ei, ma võib-olla ei ole õieti emotivist olnudki, ma sain alguses valesti aru, mida see tähendab. Emotivism tõmbab põhimõtteliselt kogu eetikale vee peale.

Mina:… tähendab, kui tahta relativismist välja pääseda, siis jah emotivismiga ei saa. Emotivism on relativism kõige puhtamal kujul.

A.: jah, Viini koolkond tegi samal ajal sama asja, mis kultuuriantropoloogid oma relativismiga. Sisuliselt on nad sünonüümsed, ainult viitavad eri koolkondadele.

Mina (erutatult ja pudrutades (sest ma olen seda mõelnud nii palju! sest see kõik tahab nüüd korraga suust välja pääseda! kõige tähtsam on arrrmastus, hüüab seesmine roosa tädi, keda ma üha enam sallima õpin): Ma mõtlesin… ma mõtlesin, et kui empaatial põhinevatele argumentidele on õudselt lihtne poliitilise korrektsuse silti otsaette lüüa, siis mõnes mõttes on ju hoopis vastupidi. Kui mul on kultuuri hindamisel selge mõõdupuu empaatilisuse või selle puudumise näol, siis sellega võrreldes on ilma mõõdupuuta relativistid hoopis ise poliitiliselt korrektsed. Vat.

Purjus mees tagumisest pingist: Loll jutt!

Mina (kes ei pannud tähele, et purjus mees räägib minuga): aga teisest küljest ma saan selle antropoloogilise relativismi vajadusest ka aru. Tähendab, omal ajal tuli mitterelativismist nii õudseid asju välja. Võtame koloniaalvõimud, kes võtsid parema positsiooni ja siis ei käitunud ise tingimata üldse paremini kui kohalikud või isegi hullemini. Võta see herero genotsiid, esimene modernne genotsiid, 80 protsenti elanikkonnast tapeti maha. Äkki relativism selliste asjade eest kaitseb.

Purjus mees tagumisest pingist: Ma olen küll purjus, aga sa tüdruk oled ikka loll! Sellist juttu ei räägita bussis. Sellist juttu ei räägita avalikus kohas!
(üritab leida liitlast oma kõrval istuvas noormehes) No kas ma ütlesin midagi valesti?

Noormees (kellel ei õnnestu enam teeselda, et kuulab muusikat): See on teie arvamus, teil on sellele õigus.

Mina (sosistan A.-le) Ainult pimedas ja teki all!

Purjus mees tagumisest pingist: Aga mis sa ise arvad?

Noormees: Ma kuulan üldse muusikat.

(loeme edasi, mina Miki Hiirt ja A. oma eetikaraamatut; purjus mees asub oma pinginaabritele kommi jagama.)

***

A. tegi episoodist hiljem kaugeleulatuva järelduse:

Emotivistidel on kindlasti vähemalt osaliselt õigus, et väljendades moraalset seisukohta, ei väljenda me midagi muud, kui oma tundeid. Vähemalt mõnikord see nii ju nii ongi. Antud juhul aga on ilmne, et väljendades tundeid väljendatakse ühtlasi ka moraalset seisukohta.

ja imestab nüüd, et moraalialases kirjanduses sellisest nähtusest üldse juttu ei ole tehtud – või äkki on, aga talle pole ette sattunud?

Minu arust on siin paar varianti veel: äkki ei olnud tegemist purjus mehe moraalse seisukohaga, mida A. kahtlustas (tema peenes sõnastuses: “oma grupi eelistamine on inimesele sedavõrd omane, et sellest loobudes kaotaksime me lõppkokkuvõttes rohkem kui võidaksime”); äkki oli tavaline vihahoog “tra te räägite nii keeruliste sõnadega”. Ega see mul esimene kord ei oleks, kui ma pahaaimamatult sellise viha enda pea peale tõmban; isegi bussis on seda kord varem juhtunud, kui me Markus Daanieliga väga kirglikult midagi arutama kukkusime ja ühelt suurelt-suurelt noormehelt sõimata saime. Põhikoolist rääkimata.

Või siis veel lihtsam: on parajasti kaklemise tuju, nää, need räägivad midagi, lähen ütlen, et loll.

Aga oli nüüd selle episoodiga kuidas oli, A. mõttes on uba olemas.

***

Vanuseaspekt oli muidugi lõbus. Mis see purjus mees olla võiski, vaevalt ta minust üle 10 aasta vanem oli, võib-olla üldse mitte, aga näe, “tüdruk”.

See meenutab… käin vahel üht blogi lugemas ja olin selle tooni põhjal veendunud, et kirjutaja on pensionieelik – kuni jutust tuli välja, et minuvanune inimene.

Korra on ka veebi peal ette visatud, et ma olla liiga noor, et asjadest aru saada.

Et kui vana mulje ma siis õieti jätan? Kolmeteistaastaselt peeti mind igatahes alatasa vähemalt kahekümne viieseks (millist muljet muidugi süvendasid väikesed sugulasetatikad, kes käisid sabas ja jaurasid avalikes kohtades kõva häälega “Emme, osta jäätist!”).

Advertisements

11 kommentaari to “Moraaliinstinkt või arusaamatus”

  1. nodsu said

    ah, õigus, vahepeal tuli bussis jutuks veel varjatud rassismi teema – et antropoloogiline relativism peaks teoreetiliselt olema tõesti relativistlik, aga de facto kaldus sageli eksotismi ja halvasti varjatud õilsa metslase vaimustusse. ja ma olen veendunud, et õilsa metslase kultus on varjatud rassism.

    Mõnes mõttes samal teemal on see liberaalse islami artikkel, kus üks mõõdukas moslem (kelletaolised moodustavad moslemite enamiku) kaebas, et Lääne liberaalidele meeldib hirmsasti oma sallivust näidata just kõige radikaalsemate moslemite peal, mille tulemus on see, et mõõdukad ei saa üldse mingit sõnaõigust, sest lääne liberaalide arust ei ole nad “päris” moslemid – pole piisavalt eksootilised, et neid arvesse võtta. Serial K kunagi ühe vaidluse käigus linkis.

    vbla ärritus onu selle peale, et kasutati sõna “rassism”.

  2. nodsu said

    sellise veidra ühekülgse relativismi hiilgav näide on Margaret Mead.

  3. nodsu said

    muide, ma tean küll, et ametlikult sobivad need argumendid moraalse, mitte kultuurilise relativismi vastu, aga mul on väga raske aru saada, mis moel neid üleni lahutada saab.

    kui praktilisi rakendusi vaadata, siis tulemused on vahel üsna moraalirelativistlikud.

  4. lendav said

    Ma tean, sa oled 100-aastane! (mina ka)

  5. nodsu said

    no nüüd sa muidugi tead, alles ma paljastasin. Aga eriti alguses, kui ma eriti palju isikuandmeid veel laiali poetanud ei olnud, siis jõudsid minuni näiteks sellised kõlakad, et keegi pidanud mind meesterahvaks (kuigi ma olin juba siis jõudnud PMS-i kilde loopida) ja vanusest ei kujuta ettegi, mis versioonid ringlesid.

  6. lendav said

    Mul olid küll mõningad kõhklused, kas sa oled pisut noorem või pisut vanem, aga meheks pole ma sind küll kordagi pidanud. Üheks teiseks naiseks (kunagine teretuttav) pidasin sind küll tükk aega mõnede vihjete põhjal, ise imestasin, et sa nii palju muutunud oled 🙂

  7. k said

    see surmanuhtlusvaidluse ülelugemine paneb tsiteerima. link avaneb mu nimel klikkides. uskumatu kohtunik ikka, ma ütleks, et kui ühiskonna kaitseks inimesi tappa, siis tuleks alustada atentaatidest siukestele riigiusku tüüpidele, kelle ühiskonnaohtlikkus ei vaja ametit arvestades ja selle lause valguses mingit täiendavat tõendit:

    “Rehnquist’s argument boiled down to a simple idea: the need for finality in legal proceedings can sometimes trump fairness. Quoting a 1977 Supreme Court decision, he wrote, “‘Due process does not require that every conceivable step be taken, at whatever cost, to eliminate the possibility of convicting an innocent person.’” He continued, “To conclude otherwise would all but paralyze our system for enforcement of the criminal law.”

    Justice Harry Blackmun dissented. “I believe it contrary to any standard of decency to execute someone who is actually innocent,” he wrote. “The execution of a person who can show that he is innocent comes perilously close to simple murder.” Justices John Paul Stevens and David Souter joined Blackmun in the dissent. Justice Antonin Scalia, concurring with the majority, scoffed that the dissenters were letting personal opinion interfere with legal reasoning. If the majority decision offended their consciences, he suggested, “perhaps they should doubt the calibration of their consciences or, better still, the usefulness of ‘conscience shocking’ as a legal test.” Leonel Herrera was executed four months later. “

  8. nodsu said

    Ma mäletan seda juba tollest Rada7 surmanuhtluse-vaidlusest, mulle tookord meeldis ka sinu repliik Berk Vaherile, et “kui tõesti arvad, et on vaja, et keegi peaks surema, siis tapa ta ära. sellest ma saan väga hästi aru, isegi ilma verd maitsmata. ma olen ka lühike, kõhetu ja prillidega ja mul on vägivallafantaasiad ja kirves vannitoanurgas. a sellest, et “teema on keerukas, aga on siiski vaja, et aeg-ajalt keegi ära tapetaks”, ei saa.”

    aa no ja nüüd tahtsin ma hakata rääkima, et tglt on küsimus prioriteetides: et ühe jaoks on see, et süütu inimene tapetakse riiklikult ära, nii suur pahe, et selle vältimiseks on õigustatud see, et mõni süüdlane jääb tapmata. ja teise jaoks on vastupidi. ja siis vaatasin, et sa oled seal midagi analoogilist kirjutanud:

    a see on seesama polaarsuste laksimine, mis ameerikaski. ühel poolel hoiak et “mis iganes, peaasi, et ühtki süütut inimest ei hukataks” ja teisel “mis iganes, aga peaasi, et ilgeid kurjategijaid hukataks”. need poolused ei lähendu. empaatia mõttes lihtsalt huvitav vaielda.
    edasi
    õiglus vs halastus, kristlik moraal vs, ää, kristlik moraal. on muidugi ilus väljend, aga mul on tglt kahtlusi selle esimese “õigluse” osas. sest on ilmselt selge, et praktikas ei saavutata täiuslikku õiglust kunagi (isegi kui peaks kokku lepitama, mis asi see täiuslik õigus on) – surmanuhtlus osutub ju praktikas varem või hiljem ikka ebaõiglaseks, kui mõni süütu inimene hukatakse. Kui ei lähe just sellise pärispatuidee peale, et nagunii ei ole keegi süütu. Nii et õiglusele ei saa kumbki pool apelleerida, küsimus on ikkagi selles, kumb tundub suurem pahe, kas süüdlaste ellujäämine või süütute hukkamine.

    mul on lisaks veel see ühiskonna üldise vägivaldsuse teooria. et riiklike karistuste vägivaldsust ei saa lahutada kuritegevuse vägivaldsusest, et see on ühe asja kaks eri aspekti. mitte tingimata põhjuslikult seotud, pigem nagu sümptomid, mis näitavad, kui vägivaldne on ühiskond tervikuna.

    see on ratsionaalne mõte. Emotsionaalselt on lihtsalt väga tugev tunne, et “head tegelased ei tohi tappa ja ma tahan, et see riik, kus ma elan, oleks heade tegelaste riik”.

  9. nodsu said

    a neil kohtunikel on muidugi rohkem see teema, et “stabiilsus on ülim väärtus ja selle nimel võib vahel mõne süütu inimese ära tappa”. kui saaks tõestada, et stabiilsus väldib rohkemate süütute inimeste surma, siis oleks tegemist klassikalise utilitaristliku eetikaga.

  10. K said

    muide jänkidest: “Although many Americans support the death penalty for murder, when offered a choice between the death penalty and life imprisonment, the two options receive nearly equal support (47 percent to 48 percent) in the Gallup poll. This is a particularly dramatic shift: Just a decade ago, Americans preferred the death penalty over life imprisonment by a margin of more than 2-to-1 (61 percent to 29 percent). Since then support for life imprisonment has increased by 19 points, while support for the death penalty has declined by 13 points.”

    samast allikast veel siuke kommentaar: “….But many people who hold liberal issue positions call themselves moderates, or even conservatives. As Christopher Ellis wrote in a recent study of ideological labeling, “[M]any conservatives are not very conservative””

  11. notsu said

    mnjah, ja eriti segane on veel see, kuidas liberaalsus ja konservatiivsus seal demokraatide ja vabariiklaste vahel jaotub.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: