Sõjakalt

juuli 18, 2012

Sõimasin ja sakutasin täna võõra lapse läbi, sellise häälemurde-eelse. Tõsi, füüsilised traumad jäid mulle: õhupüss annab päris hea nätaka, mul on nüüd huule kohal muhk.

Kõigepealt röögatasin küll täiesti ebapedagoogiliselt “Värdjas!” ja karjusin vist veel midagi artikuleerimatut, mille ebapedagoogilisust näitas, et see ei äratanud jõnglastes vähimatki tähelepanu, otsene süüdlane ei viitsinud mul eest äragi joosta, kui ma teda varrukast rabama läksin.

Edasi sain küll konstruktiivsema loengu maha peetud: see on ohtlik mänguasi, sellega ei tohi üldse teiste inimeste pihta lasta! ahjaa, sellele eelnes dialoog:
– Teisi inimesi ei tohi lasta!
– Ega ma teid ei lasknud!
– Lasksid küll, ma sain pihta!
– Aga ma ei sihtinud teie pihta, see läks kogemata!

No ja sellele järgnes siis minu jutu konstruktiivsem osa, et ega siis parem ei oleks, kui mängukaaslasele pihta saaks ja “mis tunne sul oleks, kui sa oma sõbral silma peast välja lööd? Selliste asjadega lastakse lasketiirus, mitte üksteise pihta.”

Huvitav, kas pärale ka jõudis. Vanematele kaebama minna tundus esialgu nagu nõme – ma sain omast arust nagunii kõik ära öeldud, mida ütlema pidi. No ja kui vanemad ise sellised mänguasjad lastele kätte annavad, siis polegi neilt endalt võib-olla väga arukat reaktsiooni loota.

***

Tegin küll enda kohta huvitava tähelepaneku, et ma vist ei karda enam lapsi. Pmst olid nad ju arvulises ülekaalus ja täiesti arvestatavalt relvastatud ja minuga peaaegu üht kasvu, aga mul ei olnud hetkekski kahtlust, et mina olen tugevam. Või noh, see teema ei tõusnud üldse esile, kõigepealt oli suur viha ja siis tulid juba eakohasemad ja kasvatuslikumad mõtted pähe.

———————————————————————
PS: võitlesin hirmsa kiusatusega panna pealkirjaks “Hobune pääses kerge ehmatusega”, aga sain ka ise aru, et see oleks üks väga klaviatuurist väljaimetud hobune.

Advertisements

2 kommentaari to “Sõjakalt”

  1. Teresa said

    Ehk mäletad ‘Kolm meest paadis’, kuidas Jerome kirjeldab ühte ujumaskäiku. Ta sulpis mõnusalt veel,, kui äkki ootamatult keegi ta vee alla surus,. Tõsnud puristades ja õhku ahmides pinnale vaatas võõras jorss talle otsa ja vabandas, ‘ma arvasin et see on minu sõber’.

  2. notsu said

    võimalik jah, et sama loogika.

    Paar päeva hiljem nägin sama poissi peaaegu meie ukse ees koos vastasmaja autohangeldajaga autot pesemas. Teisel pilgul tundsin ta ära, tema mind vist ka, igatahes vilksas teist korda otsa vaadata, me kumbki ei teinud äratundvaid häälitsusi, taktitundelised, nagu me olime.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: