Subjektiivne reportaaž

juuli 30, 2012

Kardan, et tuleb suht igav olmepostitus.

Tänavustest gastrollidest – kõige ägedam oli Kohtla-Järve oma. Raudselt. Mu ema juba ennustas, et venelased on hea publik, ja jumala eest, on jah. Jälgisid kogu aeg intensiivse tähelepanuga, mis toimub, ja näo järgi otsustades said nagu kohe aru ka, mis värk on (eestlastega on olnud kogemusi à la peavangutused “nii imelikku tantsu pole ma küll varem näinud” ja puhtsüdamlik küsimus “kust te oma koreograafiad võtate, filmidest või?”), ja issake, sellist kaasaelamist ja aplausi nagu meie lavaploki ajal ei ole kunagi varem näinud.

Alguses oli kõik stiilselt kaootiline, kõik toimus “poole tunni jooksul”*, mina ajasin taga helipuldi-Valerit, kes oli kogu aeg hetk tagasi seal olnud, kust ma teda otsisin; teised otsisid süüa, aga tagajärjetult: kõige kättesaadavama kohviku sõbralik perenaine laiutas käsi, et Narvast tulnud tsiklimeeste gäng ja söönud kõik ära, kõik, ainult kohvi veel on ja natuke külmsuppi. Kuni heli-Valeri tagaajamisest kurnatud mina uksest sisse astusin ja vastu ootusi – omad inimesed olid juba hoiatanud, et “tsiklimehed söönud kõik ära, ainult kohvi jäänud järele” ja mul kangastusid silme eest stseenid Ernie-koomiksist – pärast tsikligängi läbisõitu jääb maha laastatud linn, elanikud ilmuvad argsi keldritest välja – süüa küsisin, siis oli järsku täiesti soe supp menüüsse ilmunud. Ju olin ma siis tsikligängiga võrdväärselt hirmuäratav või näost kõige näljasem või hoidsid nad seda ekstra hellalt minu jaoks.

Vabaõhuploki peategelane oli väga vinge tuul, mis ähvardas maskid eest ära puhuda, kui kõvasti kinni ei hoia, ja andis seega sõjakale tantsule asjakohaselt militaarse ilme, kuigi kogemata, ja stiilne stalinistlik arhitektuur vasakul ja paremal. Tuulest: võiks ju arvata, et loodusjõud segavad tantsimist, no ja tehniliselt võttes segavadki, aga praktikas mõjuvad nad pingeleevendajana. Seekord tegi seda tuul, eelmisel Tartu hansal lausvihm. Publikult pälvib ekstra kiitust, et “näe, mis olukorras nad veel tantsivad”, aga tegelikult tulevad tantsud nii vaata et paremini välja.

Ah, ja nii paljud inimesed tulid meiega juttu tegema ja komplimente jagama, päris ise, võhivõõrad, hoolimata sellest, et vestlus kulges vene-eesti segapudrus.

Sinna läheks küll uuesti.

PS: keegi on meid seal veel päris ilusasti filminud, ainult paar sekundit on meid seal peal, aga hea näeb välja kuidagi.

***

Tartu hansal oli koormus selline, et mul on meelde jäänud vaid paar asja: ilm oli ideaalne; ja ma luban, et järgmine aasta korraldan meie kava hõredamaks. Tuletage mulle meelde, kui ma ise ära unustan.

Teise päeva esimesel kontserdil oli huvitav moment, kui ma vaatasin pealt (abitult, kuid õnneks uduselt, sest prillideta), kuidas tantsijad ei jõudnud ettenähtud avataktide jooksul paika ning osa otsustas võtta edasisest muusikast sissejuhatustakte juurde, osa tantsida seda, mida nad selle muusikalise fraasiga harjunud olid tantsima – ja imekombel lõpuks pärast pingelisi katseid ühte faasi jõudsid – E. küsis siis pärast kontserti “noh, mitu maohaava sa said?” – aga ma lootsin selle peale, et kui vaataja ei tea, mis sinna mõeldud oli, siis ei saanud ka aru, et üldse midagi juhtus. Eks ma olin ka lubanud, et tuleb tants, kus hüpatakse, mainimata midagi sellest, kuidas kuskil tuleb hüpata ja kas tantsijad ülepea peaks ühtmoodi hüppama, ja no igatahes nad kogu aeg hüppasid, nii et ootusi ei petetud. Vbla tuligi autentsem välja – “maestro, käristage üks tourdion!” hüüavad tantsijad ja läheb metsikuks karglemiseks, ega see tantsupidu ei ole, et sünkroonis peaks olema. No ja nii vist publik aru saigi, Ü. märkis, et ta märkas, et midagi on lahti, sellest, kui A. laiutas dramaatiliselt käsi. Mu isa kommenteeris selle peale puhtsüdamlikult, et “sa räägid küll, et see koht oli näha, kus A. käsi laiutas, aga ma ei oska öelda, ma vaatasin rohkem tüdrukuid”.

Aga iga kord, kui me midagi õpetasime, tuli uskumatult palju rahvast õppima, see oli tore.

Kui me pärast linna peal patseerisime – umbes sedasi, hüüdis üks väike tüdruk “Ema, vaata, kaks printsessi!” – nojah, teised printsessid ja printsid olid parajasti kuskile eemale triivinud.

Väikelastele me üldse istume, tundub.

***

Vastseliinas oli peamiselt v. palav ja v. vähe publikut; a teisest küljest oli Piusa jões mõnusalt külm ja mu lapsepõlve suved möödusid Kunda jõe ääres, nii et küll mina juba tean, kuidas sellisesse madalasse ja kärestikulisse jõkke ujuma mahtuda. Mahtusin ja ujusin, päriselt; sest ma tean, et õige koht, kus väheke sügavust (loe: põlveni või lausa poolde reide vett) otsida, on mudajoomede taga; ja oskan ujuda põlvesügavuses vees, ilma muda üles keerutamata. Ja polnud ka kedagi solvumas, et ma seal paljalt mööda jõge kalpsan ja vaba vett otsin, või noh, isegi kui keegi oli, siis paistab, et ei solvunud, sest sõimata ei saanud.

Ja teiseks mahtusime me kõik kuuekesi 4×4 meetrile. Või noh, vahel lekkisime selle pealt välja, aga pmst ikkagi mahtusime. Nii et selle suve mahtumisrekord nii individuaal- kui meeskondlikel aladel.

Üle hulga aja oli Triskele poisse näha, samuti tore.

***

Ja nüüd, jälle kodus, olen hoidnud teadlikult mañana-mentaliteeti ega ole endale erilisi kohustusi seadnud, sest töödega kah nagu ei põleks – ja teate, kuidas sedaviisi tööisu peale tuleb. Kuidagi täitsa kogemata saavad tööd tehtud. Umbes et plaanin kriminulli vaadata, aga selle asemel kõnnivad jalakesed arvuti taha tööle.

See ei ole esimene kord, kui see valem töötab, ma ei tea, miks ma seda sagedamini ei pruugi. Lollusest nähtavasti.

***

Oh, ja nüüd on see ka hästi, et ma vähemalt tean, mis ajani mu ortopeed puhkusel on. Siiamaani nägi asi välja nii, et helistan ühel päeval – automaatvastaja ajab mingit kahtlast juttu, et kogu kliinik olla augusti lõpuni puhkusel. Mina robotit ei usu ja helistan järgmine päev uuesti – ja võetakse vastu ja öeldakse, et helistagu ma homme, siis on üks arst, kes vbla mind hoopis uuesti üle vaatab ja äkki ei peagi opereerima, hurraa! Helistan homme, võetakse vastu ja öeldakse, et helistagu ma uuesti homme (see on vististi see “homme”, mis surma jaoks ukse peale kirjutati), sest siis on see arst tööl, kes mind suunas ja TEGELIKULT tohib ainult tema mulle operatsiooniaja määrata; helistan “homme” kolm tundi järjest kümneminutiste vahedega ja keegi ei võta vastu. Ja nii edasi. Iga päevaga läks kafkamaks.

Ja ärge tulge rääkima, et mingu ma parem erakliinikusse: kui ma püüdsin välja selgitada, kui ruttu ma erakas löögile pääseksin, oli täpselt sama jama, ah, ja kõigepealt pidin ma üldse seal ortopeedi vastuvõttu kolmveerand tundi elavas järjekorras ootama, mis siis, et aeg kinni pandud; ja pärast, kui helistasin ja tahtsin võimalikku opiaega teada saada, võttis vastu inimene, kes ei tohtinud midagi otsustada, ja otsustada tohib ainult doktor ise, aga tema on tööl ainult täiskuuneljapäeval südaöösel, mingu ma siis ristteele, ohverdagu must kukk ja katsugu teda tabada. Noh, väikeste liialdustega.

Kafka siin ja Kafka seal.

Aga nüüd on vähemalt niikauaks rahu majas, kuni ma tean, et arsti puhkus kestab. Pärast seda hakkab ilmselt sama trall uuesti, aga praegu, praegu on rahulik. Ainult väheke õnnetu, sest ma ei saa tantsida, nagu tuju tuleb, ja siis tulevad koleduseatakid peale, ma tunnen ennast kohmaka ja saamatuna ja vahel tuleb suust eriliselt lolli juttu välja, käin A.-l sabas ja küsin, kas mu kõht vms kehaosa on kole, vaata ometi, milline ma välja näen, kuni A. mulle ahastavalt otsa vaatab ja küsib: “Kallis, miks sa mind vihkad?”

Kui pärast arsti puhkust sama trall uuesti hakkab ja närvid päris läbi sööb, vat räägin oma loomaarsti pehmeks ja lasen tal endal ära teha.

—————————————————————————————
*”Poole tunni jooksul” oli kunagi Laiuse lossipäeval põhiline ajaühik, mille pikkus võis olla mida iganes alates poolest tunnist ja lõpetades kolme tunniga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: