Tundeline teekond naeratuse eest, mis osutub petlikuks pealkirjaks, sest kõik jätkub ikka veel paikselt

Meenus just, et seal kursusel oli üks frukt – eks kursustel tule ikka frukte ette, mul oli viimati see laialiulatuva kehakeele ja kohati viieaastase lapse maneeridega tegelane; seekord oli jälle selline, nimetagem teda Mooritsaks, kes tahtis kangesti autoriteet olla (ise no sellisel kesktasemel, kindlasti olgu tantsu, olgu commedia alal vähem kogenud kui E. või J.). Sellise veidra auraga (kui nii tohib öelda) tegelane: jättis mulje, et tahab külge lüüa, kohe-kohe hakkab külge lööma – ja siis esimene lause, mis ütles, oli mingi õpetamine või kamandamine.

(See meenutab küll üht kunagise nukra käekäiguga hädavaresest naabri vastikut sõpra – oli päris kena välimusega mees, aga naiste hulgas erilist lööki ei olnud – ta küll püüdis, üritas saunast väljuva poolpalja tütarlapsega vestlema minna – aga valis lootusetult halva vestlusteema, teatades tütarlapsele seltskondlikult : “sa oled need küttepuud varastanud, need ei ole sinu puud, ma tean küll”.)

Ta sattus E.-ga paari tantsima ja üritas teda kangesti õpetada – tantsides ise palju rohkem rütmist mööda, aga noh, eks ta siis keskendus sellele, et E. maandus, kaks jalga kõrvuti, selle asemel et maanduda üks jalg teise taga. E.-l oli muidugi ülearu palju teadmisi, ta hakkas Mooritsale seletama, et on olemas ka cadenza a piedi pari, aga ega too end väga palju häirida ei lasknud. Edasi jõudis ta seletada Jane’ile, et see on mingi tantsu valesti rekonstrueerinud (olemata ise originaalteksti näinudki); jõudis tulla mind lahkesti abistama, kui mu jalg tema arust piisavalt ümmargust rondi ei teinud… ühesõnaga, mul hakkas Konradist päris kahju, sest tema peab fruktiga nähtavasti kogu aeg maid jagama. Jane’il oli temast mälestusi juba varasemast ajast – tüüp ilmunud commedia-kursusele ja hakanud seal seletama, et ikka jama värk on.

Mul tuli praegu korraks seksistlik kiusatus nentida, et selline lolluse alaliik on tüüpiline pigem meestele, aga enne tuli meelde, et ma tean üht täitsa samasugust naisterahvast. V.a külgelöömise mulje.

Koha peal tuli mul jälle kiusatus öelda talle malbelt “Would you be so kind as to fuck off,” aga õnneks tuli see kiusatus pühapäeva õhtuks, kui ma olin pidanud teda juba kaks päeva välja kannatama ja ma tegin parajasti plaane, kuidas teda järgmistel päevadel võimalikult palju vältida – ja varuplaani, kuidas ta endast kaugele solvata, kui vältimine ei õnnestu – ja siis esmaspäeval selgus, oh kergendust, et ta tööpäevadel ei tulegi. Aftekaks ilmus ta jälle välja, aga siis olin ma endale natuke õlut sisse kallanud ja heatahtlik.

Huvitav oli veel see, et kõige oma külgelöömisauraga andis ta lõpuks lahkumisel kõigest põgusalt ja kiirustades kätt. Tähendab, olukorras, kus ma olin Konradiga juba kallistanud, järelikult oleks seda saanud täiesti sundimatult teha. Aga eks mõni räägibki kehakeelt sellise aktsendiga, et saa sa aru, mis ta öelda tahab.

***

Wrocław tundus olevat linn, kus on hea elada. Tähendab, ma ei mõtle ainult seda, et igal pool on arhitektuur ja ilusad vaated, see teeb turistile raudselt olemise mõnusaks, aga elamiseks ei pruugi sellest piisata. Ükskord mõtlesin, mis linnades mul siis rändamiste peal mõnus on olnud, ja taipasin, et loeb see, kui paljudesse kohtadesse tasuta ligi pääseb. Kas ma saan kuskil tasuta peldikusse. Kas ma saan kuskil maha istuda, ilma et selle jaoks peaks kohe endale sööki või jooki ostma. Kas ma saan kultuuri näha ilma piletit ostmata. No ja kui ma olen ennast niimoodi juba hästi tundma hakanud, siis võib juhtuda, et tegelikult ostan ma kokkuvõttes rohkem pileteid, sööki ja jooki kui mõnes ahnemas linnas. (Meenus, et tegelikult kehtib see isegi nii väikeste üksuste kohta nagu kaubamajad.)

Ja selle nurga alt vaadates – kohe esimesel õhtul, kui me E.-ga luureretkele läksime: kus on see tänav, kus on see maja, kus me tantsima hakkame? seda maja pole olemas! numbrid on täiesti ebaloogilises järjekorras! ja sellist numbrit üldse ei olegi! ah, ikkagi on olemas, aga kus on ikkagi see õige saal? ah, selge – sattusime raekoja platsil kolme eri artistide seltskonna peale. Ja silma jäi, et sealsamas raekoja platsil, mis võiks olla magusaim turistipiirkond, on restoranid täis – aga enamjaolt kohalikke inimesi, see tähendab, siin ei käi ainult turistid söömas, siin käivad päris inimesed! Korraks sattusime E.-ga isegi mingile majadevahelisele sisetänavale – seal olid ootamatult baarid, kus istusid eranditult meesterahvad, ma ei või enam pead anda, aga tagasi vaadates peaaegu tundub, et maikaväel – isegi kui ei olnud maikaväel, oli neil selline maikaväel ilme – ja meid tabas kogu tähelepanu, mis naisterahvast Metsikus Läänes ikka. Väga kohalikus keeles tähelepanu.

Hiljem selgus, et otse sealsamas vanalinnas, ülikooli hoonete kõrval on veel odavamad sööklad ja piimabaarid. Meie imestamisele imestati vastu: aga siin on ju ülikooli hooned. Loomulikult on siin odavad sööklad, kus siis üliõpilased käima peavad? Ah, kui te ainult teaksite.

Aga esimesel õhtul, kui me otsustasime pidulikult Jane’i ja Konradiga välja sööma minna, selgus minu suureks üllatuseks, et isegi raekoja keldri kõrtsi, kus väidetavalt oli olnud kõrts 15. sajandist peale, võivad lihtsurelikud sisse astuda, vähe sellest, süüa ja juua. Hiljem sattusime J.-ga järjest sööma seda vurhvi kohtadesse, et Eestis ei julgeks sealt möödagi minna, kui rahakotti puuga seljas ei ole. Heakene küll, üks oli natukene kallim – see tähendab, arve tuli umbes sellises suurusjärgus, nagu Eestis suvalises restos väljas õhtust süües, aga koha olek oli ka selline, et ma hakkasin mõtlema, et äkki need hotellid, kus punane vaip on maas ja boi krips ja kraps külastaja kohvri numbrituppa veab (ja too ei pea seljakotiga ise kolmandale korrusele ronima nagu mina), ei olegi ainult filmis.

Kaks korda oli eriti kahju, et A.-d kaasas ei ole: esimene oli morrise õppimisel, see oleks talle raudselt meeldinud; ja teine oli tulevärk… ee, ei veevärk… või mismoodi ma peaksin ütlema, kui veega tehakse pmst seda, mis tavaliselt tulevärgiga? igatahes guugeldage seda purskkaevu ja näete ise. Alles ta kaebas ühe Eestis nähtud tuleetenduse üle, et sellisel asjal on mõtet siis, kui see on Michael Jacksoni tasemel või parem. Noh, see vee-tulevärk oli minu arust üsna Michael Jackson.

Konrad rääkis, et selle purskkaevu üle olnud kõvasti virisemist, et nii palju raha raisatud, aga tema ise suhtus üldiselt positiivselt. Ja mina ka. Raha saaks üks linn ka palju lollimalt raisata, siin oli tulemus esiteks ilus ja teiseks saavad sellest kõik osa, kes tahavad (ja tahtsid, trammitäite kaupa. Puha kaineid inimesi kusjuures). Ma igatahes jõudsin Konradile pika kõne maha pidada, kuidas selline asi vähendab ühiskonnas lõhesid – kui on palju kohti, kuhu kõik sisse pääsevad, ja etendusi, mida kõik näha saavad, suurendab see võrdsust, isegi kui sissetulekud on ebavõrdsed. Lisaks olevat see purskkaev suutnud pargi tõsiselt ellu äratada, varem olnud parasjagu pime ja inimtühi. Hoolimata mitmest lahedast aurupunk-hoonest, mis seal olid.

Aga tegelikult meeldis mulle seal pargis hoopis üks tilluke purskkaev – otse sillutisest purskasid madalad veejoad välja, kõik värviliste tuledega valgustatud, tähendab, puha värvilised veejoad. Lapsed jooksid seal massiliselt vahel ringi, kisasid ja katsusid värvilist vett, ise üleni märjad. Aga oli ka kolmkümmend kraadi sooja, nii et kes selle üle kurvastas.

Pärast nägin vee all ringijooksvaid lapsukesi otse raekoja platsil – ei tea, kas kuumalaine pärast või miks oli seal lihtsalt üks veetoru purskama pandud. No selline tavaline plastmassist veetoru, tuleb korraks maa seest välja, aga auk sees ja purskab. Nägi välja nagu veeavarii, aga kui see ka kolmandal päeval sama koha peal edasi purskas, tekkis õrn kahtlus, et äkki on meelega.

Oi, ja raekoja platsil oli hoopis teistmoodi ilus purskkaev, väga modernne. Leidsin sellise pildi, aga ta jättis tegelikkuses hoopis vähem purskava ja palju voolavama mulje. Tuvid käisid seal ühe kivi peal karjakaupa suplemas ja etendasid meile võimuvõitlust; tundus, et suht tarbetut, sest kivi pealt sügavamasse vette – kuhu nad ei tahtnud – jõudis lõpuks ikka igaüks, kes seal kivi peal kakerdada üritas. Oh, mis diibi metafoori siit saaks.

Võluv detail: pood, mis ilmub ainult korraks
Ma juba ütlesin, et Mrągowos kaotasin ma salli ära, niisiis hoidsin ma kaltsukate peale silmi lahti, aga ei olnud neid seal vanalinnas või ei osanud ma otsida. Ja siis, kui me läksime hoopis kohvikusse nimega Kalaczakra (see asus Kalamburi nimelise kohvikuga samas hoones – väga, väga juugendhoones, isegi kõnnitee oli juugend – ja kuna kõrval oli putka nimega Kalamburek, järeldasime, et küllap seal ei tohigi muu algusega nimesid panna – J. kommenteeris, et Kalamburger on veel puudu), sest kuskilt pidi ju oma lõunajärgse kohvi saama – siis kohvi oodates vaatasin hajameelselt ringi, et näh, siin müüakse sellist ilusat värvilist nänni ka, näe, riidevarn, näe, ilusad värvilised riided, nähtavasti umbes nagu meie Universaal-universum, oih, ilus kleit, küsiks naljapärast, mis maksab, nagunii mul nii palju zlotte ei ole – “15 zlotti”. Mõtlen, et kuulsin valesti, kindlasti oli viiskümmend – ei, viisteist. Oijah, nüüd on mul jälle üks ilus kleit juures. Jane kommenteeris, et talle ei tohi selle koha aadressi öelda, muidu veel ostab midagi. Ja imestas minu kaltsukavaistu, kuidas ma küll alati neist midagi leian (muidugi, ma kaalun karjäärialternatiiviks isikliku sisseostleja oma, aga ainult kaltsukatest, palun). Aga polnud põhjust karta: järgmine päev polnud seal ühtegi varna, ei mingit nänni, ainult kohv ja küpsised, nagu poleks seal kunagi midagi muud olnudki. Ma hakkasin veel enam oma kaltsukavaistu kiitma – näe, leian sekondhännakleidi isegi ärist, mis ei ole üldse kaltsukas, aga veidi hiljem sain aru, et õieti imetlusväärne on hoopis loo poeetiline külg. Mäletate seda “Nils Holgerssoni” linna, mis korra saja aasta sees üheks ööks mere alt välja ilmus? Mäletate, kuidas linlastel oli hädasti tarvis midagi maha müüa, et nad needusest pääseksid, aga muinasjutu kangelasel ei olnud seda münti kaasas, millega osta? Noh, mul näe õnneks oli.

Meie ei teadnud siis sellest muinasjutulisusest midagi, läksime rahus ühte barokkaeda oma kohvi jooma – ja seal oli järjekordne äge purskkaev, selline tilluke ja pöörlev. Me tegime selle peal neid pöörleva baleriini ümberpööramise harjutusi, mis pidid ajupoolkerasid näitama või kuidas see nüüd oligi.

(järgneb)

Täiesti kõrvaline vahepala: vastuste nurgake

Keegi on jõudnud siia otsinguga “milline keppimise poos meeldib naistele enim”.

Mu esimene reaktsioon oli turtsatus ja hüüatus: “Issand, kui armas!”

Tähendab… ma arvan, et kui meesterahvas (ma oletan, et meesterahvas, naisterahvas teaks vast ise, mis talle meeldib) juba selle nurga alt läheneb, on tal paremad šansid, kui sellel, kes juba ette teab, et ta on maailma parim armuke ja kõik naised, kes rahule ei jää, on ise lollid ja neile meeldib valesti. Nii et kullake, ma arvan, et sul on lootust.

Paar päeva tagasi jõudis keegi siia aga otsinguga “mu kallis, ütle, et mu juures oled”. Vaat selle peale ei oska ma suurt midagi kosta. Kelle kallis? Kus juures? Kuidas ma saan öelda, kui ma ei tea, kelle juures ma pidin nüüd olemagi?

Ilus valgus tuli õue, lähen parem botaanikaaeda taimi vaatama.

Küsimusele “Kas Jupiteril on õhku?” vastan aga ausalt, et pole käinud, aga minu teada mitte. Või, noh, kui õhu all pidada silmas seda kokteili, mida meie siin hingame.

Tundeline teekond naeratuse eest (paikne vahepala)

150 kilomeetrit Koninist Wrocławisse võtsid, tundub, vähem aega, kui teekond Wrocławi kaugest-kaugest äärelinnast oma eluasemesse. Aga võib-olla liikus aeg hommiku poole teises tempos, sest kui ma järele mõtlen, siis kõõlusin ma seal teeotsal ju üsna kaua. Inimtühjal teel liigub aeg kindlasti suuremate juppide kaupa kui tihedalt liiklevas linnas. Ja seljakott seljas venib aeg kindlasti rohkem kui seljakott tee kõrval maas.

Küsisin oma olematus poola keeles teed ja inimesed seletasid lahkelt ja sõnaohtralt, et ei, ega nad seda tänavat ei tea – ma siis ehku peale pakkusin, et mul on üldse peavaksalisse vaja – aga ega siit üldse millegagi sinna ei saa, mul tuleb sõita bussiga edasi – nad näitavad kuhu – ja sealt läheb buss number N. Läkski; enne kui ma selle imebussi peale sain, jõudsin veel ühele pimedale mehele juhatada, et see on see buss jah.

Võluvad detailid

Buss number N! Kihistasin terve see Wrocławi-nädal omaette vaimustusest, et siin linnas on buss number N. J. uuris, et kas on ka buss number N+1 või N-1, aga süvenemisel selgus, et ei, on kõigest K ja siis ka D (kuigi see annab lootust, et on ka A, B ja C).

See on siis jälle näide elementaarse reaalhariduse kasulikkusest. Poleks algebrat õppinud, oleks see kihistamine kihistamata jäänud.

Ja Wrocław oli esimene koht, kus ma panin tähele seda uuendust – küllap ta on uuendus, paari aasta tagusest Varssavist ei mäleta – , mis poolakad oma bussides on teinud: tablool jookseb pärast peatuse nime ja järgmise peatuse nime kuupäev; ja pärast kuupäeva tulevad nende nimed, kellel on täna nimepäev. Selle infoga tabatuna kasutasin üks päev juhust ja soovisin ühele sõbrale nimepäevaks õnne.

Hakkasin korraks fantaseerima, et meil peaks bussis siis jooksma sünnipäevad, aga kuhu need nimed kõik mahuks… ja siis jagasin välja, et ega sünnipäeva puhul ei ole nimi relevantne info, kuupäev ikka. Meil piisaks kõigest kuupäevast.

Rumal välismaalane suures linnas

Muidugi olin ärevil. Maalt ja häälega, suur linn, pikad vahemaad, võõrad bussid, bussides imelikud masinad, ühest tuleb pilet välja, teise läheb sisse! Kuidas ma saan, mis ma teen? Aga näe, sain, inimesed aitasid, ikka poola keeles.

Bussis number N olin juba teadlik: nägin kaugelt piletimasinat ja hakkasin sihikindlalt sinnapoole trügima, müks ja müks seljakotilaiuselt läbi inimeste, kes kahte lehte langestid ja mulle kõik poola keeli midagi rääkisid. Isegi need rääkisid, kes istusid ja keda ma üldse ei müksinud. Kui olin masinani jõudnud, oli ka selge pilt, mida nad rääkisid. Masin oli katki. Vaatasin tagasi müksitud inimeste poole, kõik vaatasid mulle tõsiselt otsa; esitasin mitu ebalevat naeratust: “näh, ma saan aru küll, et olen tobu”, nemad olid tõsised edasi; kaks peatust hiljem andis üks väljuv tädi sõbralikult oma pileti mulle.

Edasi sain veel rohkem huvitavate masinatega mängida, kui ma tahtsin mitmeks päevaks sõidukaarti osta: putkatädi ei saa kõigepealt aru, siis selgub ühe armsa noormehe abil, et ega ta neid ei müügi. Noormees näitab mulle masina kätte, kulgen kohale, võtan järjekorda. Paar minutit hiljem jõuab noormees järele, uurib, et kas ma ikka saan hakkama, vastan enesekindlalt, et muidugi, nüüd juba küll saan. Viga! Üks tütarlaps tuleb appi ja vajutab minu eest nuppudele. Pärast õhtul saan vähemalt E. ees ise Kogenud Piletiostjat mängida ja omakorda tema eest nuppe vajutada.

***

Kursus oli lihtsavõitu, eriti puhas tantsuline osa, niisiis keskendusin oma kaela ja büsti ilusasti hoidmisele – teate, mulle tundub, et kui ma niiviisi hoian, siis langebki rinnahoidja järgi vajadus ära, päriselt – aga miks mul selle juures küll ka kõhulihased töötavad? miks kael ilma kõhulihaste abita püsti ei seisa? – ja järgmisel päeval valutasid mul sellised lihased, mille olemasolust mul enne aimugi ei olnud. Kuigi võib-olla saab selle hoopis seljakotipohmelli kraesse ajada.

Aga pühade või vähem pühade hullude mängimine pakub alati midagi hingele ja pool aega sai nagunii hoopis sellega tegeleda. Lihtsad tantsud lihtsateks tantsudeks. Ma olin unistanud Mad Tomi tegemisest sestsaadik, kui ma 1995. aasta Viljandi etenduse videot nägin, ma sain Mad Tom olla!

Ja siis hoopis õukondlikum mõnu: mul oli seal korraks, coranto ajaks täpselt paras tantsupartner, nagu mõõdu järgi õmmeldud. Ma ei mäletagi, millal ma oleks saanud tantsida kellegagi, kes ei ole mu õpilane või muidu mu abi ei vaja – ega ei ole ka mu õpetaja. Vähemalt meesterahvaga mitte. Hüva, vähemalt väljaspool tangotunde mitte, aga tango ei loe, selles ei ole ma nii osav, et ka paraja partneriga täit mõnu tunda. Täielik kergendus: ma ei pea kedagi aitama, ta saab kogu aeg ise hakkama – ja ma ei pea kartma, et temal on minuga halb, sest ma tunnen ka ennast täiesti enesekindlalt. Puhas nauding. Mõtlesin, et ei tea, kas temal ka – aga noh, kunagi hiljem, “Parsons Farewelli” (täiesti teistsuguse, kui me siiani oleme teinud! täiesti, täiesti teistsuguse!) läbimängu ajal pakkus Jane, et äkki vahetaks paarilisi, selle asemel et püsida eestlane-eestlane ja poolakas-poolakas konfiguratsioonis – mispeale noormees hüüdis sekundipealt “Jaa!” ja üritas seista mu kõrvale ruumipunkti, kus J. oli veel täies koosseisus ees.

Nüüd tahan ma veel temaga tantsida, on ikka ikaldus, kui ideaalne partner on tuhande kilomeetri taga.

Aga kõige suuremad puhttantsulised mõnud tulid hoopis morrisest, nuta või naera. Ma olen nüüd kurjade haldjate vastu tõsiselt relvastatud – rääkimata sellest, et ma sain kanda Lieven Baerti kuljused. Lieven Baerti kuljused! Mõelda, nüüd on minu trennipükste küljes võib-olla tema DNA-d ja ma saan endale ise oma Lieven Baerti kloonida! Juttu on mehest, eks ole, keda ma ei ole iial ihusilmaga näinud, ainult filmi peal, näe, see kollaste sukkadega, kellel alguses pead ei ole.

Taskurättide asemel pruukisime mida iganes, ma mäletan, et mul oli korra kummaski käes üks sokk; siis korra oli ühes käes alussärk, teises seelik või pluus või mis ta nüüd oligi, aga alles siis, kui mul oli PÄRIS taskurätik, linane ja puha, ja teises käes J. poekott, hakkas Jane nokkima, et “hei, su aluspesu pudenes maha!”

Kes ei tea, mis on morris, siis siin on üks stiilinäide ja siin veel üks, kuigi me ei teinud täpselt neid tantse. Väga isane tants, naisterahvana väheke napakas tantsida, aga mine tea, millal võib tarvis tulla seda kellelegi edasi õpetada.

Kohalik, peasjalikult algajate trupp nägi sellega hirmsat vaeva, aga meile-vanadele naeratas veel selline õnn, et Jane, kes vist vaatas, et me hakkame lihtsate tantsude peale uniseks jääma, pakkus Konradile, J-le ja mulle hommikust eratundi ja õpetas vaat selle tantsu – väheke erineva versiooni, aga ainult detailides.

Veider, et mu põlved pidasid ennast kogu kursuse täiesti viisakalt üleval – välja arvatud see, et jalaga ei saanud ronde teha, vaid kõigest edasi-tagasi vibutada, ja hüpata tuli madalalt, kaine tervishoidlik meel käskis – aga esimesel vabal päeval hakkasid kapriisitama. Väga valikulise liikumismaitsega liigesed, väga. Või oli mul runner’s high. Sündinud kütt-korilane.

(järgneb)

Tundeline teekond naeratuse eest

Vaatasin tänast ilma ja leidsin, et eks ka kodus toas olemisel ole omad head küljed.

Aga millega ma tegelikult tahtsin seda juttu alustada: hääletamine on hea eluharjutus. Ma olen siis üliväga sõltuv teiste inimeste heasoovlikkusest – mis, kui hästi järele mõelda, kehtib elus üleüldse. Ma pean tegema oma tuleviku kohta plaane ja otsuseid ega saa seda edasi lükata ja pean nende otsuste eest vastutama – mis, kui hästi järele mõelda, on kogu aeg nii. Ja ma pean kogu aeg olema valmis neid plaane muutma ja ümber mõtlema, kui maailm omalt poolt ootamatu liigutuse teeb – mis, jällegi, on kogu aeg kasulik asi. Ja väga hästi on näha, et sõltuvus teistest inimestest, planeerimisvajadus ja paindlikkusvajadus ei ole omavahel üldse vastuolus. Ei tea, mis error see muiduelus tekib, kui paistab, nagu oleks ainult kas üks või teine: kas saan teistelt abi või juhin ise oma otsuseid, kas juhin mina maailma või juhib maailm mind.

Nii et mul oli viimane aeg niiviisi rändama minna, muidu lähevad eluoskused meelest päris ära, läheb päris meelest, kuidas see tants maailmaga käib.

Esimene osa: ekspresshääletamine

Minema sain nõka-nõka-nõka, Elva-Rõngu-Puka, milleks kulus tunde; ja siis võttis mind peale üks erakordselt ilus Poola veoautojuht, ma kardan, et ta langes pettuse ohvriks, sest minu Poola linna nimega silt – loomulikult oli mul kohe Tartust Wrocławi silt püsti, mine tea, äkki saab kohe otse sinna? – ei tähendanud paraku, et ma vabalt poola keeles vestleks. Või mine võta kinni, poolteist päeva hiljem ühe teisega vestlesin poola keeli (hi-hi) nigu nalja. Äkki ta ikkagi ei tahtnud vestelda või tahtis, aga ei osanud. Ja nii piirdus mu keeleõpe GPSi kuulamisega: “Skręć w lewo, skręć w prawo,” ja imestamisega, kui ta mõnikord lewo peale hoopis prawo keeras.

Tema oli osalt süüdi, et ma hostelisse ööbima sattusin, aga ega ma seda ainult tema kraesse ajada ei saa, see oli üks neist universumi vandenõudest: ta poetas mu kuskil Bauska maanteel maha, tõsi küll, vähemalt pärast Riia ringi; hämardus, hämarusega hääletasin ma kogemata bussikese peale, kus juht, tõsi küll, raha ei tahtnud, aga tahtis mind väga viia suurema bussi peatusesse; ja bussikese pealt tuli koos minuga maha purjakil lätlane, kes uskus, et ma olen inglane ja tahtis kangesti inglise keeles suhelda, ainult et inglise keel vedas teda alt ja varsti pidi ikkagi vene keele peale üle minema, sest suhelda tahtis ta ikka kangesti, isegi kui ma inglane ei ole.

Hoolitseda tahtis ta kah kangesti, arutada, millal buss (see päris, suur buss) sõidab, mis peatuses ma pean maha minema, kuidas ma hotelli saan, sest ta oli pähe võtnud, et ma pean hotelli minema. Nii et mul ei olnud väga võimalust rahulikult metsa alla kolida, kuigi ilm oli soe ja kuiv ja seal oli täiesti normaalne mets ümberringi. Või noh, võib-olla on see minu kiiks, aga metsa alla magama minekuks tahaks nagu privaatsust ja seda, et keegi ei tea, kus ma olen.

Nii et eks ma läksin bussi peale ja lasin oma purjakil kaitsjal bussijuhile seletada, kuidas too mind pärast Bauskas hotelli peab juhatama – “Ta on turist!” lisas ta õnnelikult, justkui see oleks mingi hea asi – alistusin saatusele ja sõitsingi bussiga Bauskasse ja lasingi ennast hotelli suunata ja kuna see oli õnneks selline odavapoolne, siis ei hakanud sealt enam ka tagasi tagurdama.

Hommikul leidsin maantee äärest ühe väga hääletaja nägu Läti noormehe, “Kaunas” sildi peal, lõin temaga kampa ja jõudsin seejärel uskuma hakata, et me ei saa sealt mitte kunagi mitte kuhugi, sest kõige paremates peatumiskohtades oli peatumise keelu märk, ja seda, et need märgid otsa lõppeks, ei paistnud mitte kusagilt – samas kui lätlane oli nagu rahu ise ja korrutas mantrana “kui nad tahavad seisma jääda, siis nad ka jäävad”. Ja veetsime hääletamiskogemusi vahetades aega – kui ma järele mõtlen, kõlas see kangesti kalamehejuttude moodi: “Sildid on head asjad, tead, ma ükskord maalisin huulepulga ja silmapliiatsiga Hannoveri sildi, sest millegi muuga ei olnud maalida.” “On jah head asjad, isegi kui nad ei näe, mis sinna kirjutatud on, nad näevad vähemalt, et on silt.” “Jah, kui ma seda Hannoveri silti maalisin, siis ma ei pidanud hääletama hakkamagi, poole maalimise pealt üks vaatas üle õla ja ütles, et läheb Hannoveri.” “No ma ükskord olin ainult ühe tähe valmis maalinud ja juba võeti peale!” Ainult et ma tegelikult täitsa usun seda juttu.

No ja siis, kui olime jõudnud Kaunase sildi juba ammu Praha sildi vastu välja vahetada ja mõtlesime, et äkki peaks tagasi vahetama, korjas meid peale üks Saksa paar, kes pidi Saksamaale tagasi minema ja ise ka täpselt ei teadnud, mispidi, aga Augustówist lähevad vist ikka läbi, kas see jääb meile tee peale? No kes seda ei tea, et Augustów jääb iga tee peale.

See oli üks uskumatu vedamine: esiteks oli tegemist väga kenade inimestega (kuigi jah, hääletades enamasti selliseid näebki, hääletamine on ise üks paras selektsioon selle koha pealt) ja teiseks ei olnud neil nii suurt tuld takus, et peaks ainult mööda maanteed jugama. Nii sain väikese linnaimetlemispeatuse kõigepealt Kaunases; siis Mikołajkis – sest siis oli juba selgunud, et nad lähevad päris pikalt Wrocławi suunas edasi, Augustówist kaugele edasi; siis pikem söögipaus Mrągowos, kuhu ma kaotasin oma salli ära, selline ohverdus siis; ja viimaks jalutuskäik massiivses tüsedas Toruńis.

Seal jäid lisaks üleüldisele massiivsusele ja imposantsusele silma – kohe näha, et keskajal jõukas linn olnud, selline tüse – , tähendab, jäid silma tütarlapsed kintssaabastes, fluorestseeruvalt roosas minis, triigitud juuste ja ereroosa vihmavarjuga. See oli nii rabav kostüüm, et pmst litsakast mundrist hoolimata on raske uskuda, et prostituudid – oli juba nii ülestiliseeritud, justkui tegemist oleks artistidega, kes reklaamivad näiteks revüüetendusega restorani. Ja nad polnud kaugeltki mitte nii rääbakad nagu tüdrukud, keda järgmisel päeval tee ääres võsa vahel ootamas oli näha. Teisest küljest hakkasid nad hõlma ikkagi üksikutele meesterahvastele – aga noh, ilmselt sobiks see lähenemine ka stripiklubi reklaami puhul. Meie seltskonna – kahe mehe kohta kaks naist – jätsid nad rahule, üks tütarlaps vaatas mulle otsa ja mine võta kinni, kas naeratas mulle või muigas minu üle. Või naeris meie kontrasti, me olime ju ühest liigist ja soost, aga väljanägemise põhjal oleks olnud raske uskuda.

Seal sattusin ma teist korda võõrastemajja, sest sakslased olid sümpaatsed ja kavatsesid täiesti õiges suunas edasi sõita, aga olid selleks õhtuks juba ära väsinud ja tahtsid oma autosse magama keerata – ning jõe lähedal pargis oli liiga aktiivne elu käimas, et me lätlasega ise oleks saanud sinna minna. Mõtlesin pärast, et njah, kokkuvõttes läks mul nende ööbimiste peale sama raha ära, mis oleks bussipileti peale läinud – aga tegelikult äkki oli hästi kulutatud raha, sest selle asemel, et ööpäev otsa bussis kägaras olla, sain öösel ennast voodis välja sirutada. Toredatest inimestest ja linnaekskursioonidest rääkimata.

Toredusest rääkides: sellel paaril paistis ka omavahel väga hea suhe olevat. Eks ma selle põhjal arva, kuidas nad üksteisega siis ümber käisid, kui midagi viltu läks – ära eksisid või eriti siis, kui me oleks äärepealt pimedas kitsal teel laksaki vastassuuna omadega kokku põrganud.

Ja hommikul korraldasid nad oma marsruudi siis sedapidi ümber, et “ega me ei pea ju otse Poznańi peale sõitma, me võime Konini kaudu minna” – kust on ju Wrocławi kiviga visata!

Selle aja sees jõudsin ma küll teha väiksemamõõdulise seltskondliku fopaa. Lätlane oli terve tee iga kiriku peale huvi tundnud, mis konfessiooni oma see on, nii et ma lõpuks ilmutasin siis ise huvi, mis konfessioonist ta ise on – oli selline meeldiv ja haritud inimene, mõtlesin, et saab huvitavat teoloogilist vestlust arendada. Ja siis, oijah… mõtlesin, et oli mul seda vihmaussipurki vaja nüüd lahti kiskuda, ja hakkasin taipama “religioonist seltskonnas ei räägita” konventsiooni kasulikkust. Sest jää läks jalge all ikka väga õhukeseks – ta oli religiooni otsa alles hiljaaegu sattunud, suust hakkas tulema väga fundamentalistlikku juttu, ja ma ise ei suutnud muidugi oma arvamust osast asjust päris enda teada jätta, pingutades kõiki oma vaimseid tasakaaluelundeid, et seda niimoodi teha, et teda mitte solvata. Olgu siis sellepärast, et ta oli ju ikkagi kena inimene (ega olnud seda juttu mulle vägisi pähe määrima hakanud, ma ise ju lollist peast vajutasin sellele nupule), või sellepärast, et ka minu sõnum jõuab kergemini kohale, kui ma juba poole tee peal inimesi ära ei solva ja neil plokki ette ei löö.

Ja siis ma mõtlesin: näe, hea illustratsioon humanitaarhariduse hädavajalikkusest. Haritud inimene, arukas, kõrgharidusega, aga ainult reaalalal, humanitaariakiht õhuke – see paistis juba varem jutust välja, olgu ajaloo, kunsti või kirjanduse alal – nii et kui ta korra juhtus religiooni otsa komistama, oli ta abitu nagu väike laps.

Ja mõtlesin, et näh, keskaja haritlase õppejärg oli ikka kavalalt välja mõelnud – enne teaduse kallale minekut pidi omandama matemaatilised distsipliinid ja enne, kui nende kallale lasti, pidi omandama grammatika, loogika ja retoorika, mida võiks tänapäeval nimetada funktsionaalseks lugemisoskuseks – või tekstist arusaamise oskuseks. Rääkimata sellest, et hariduse vorm oli (erinevalt uusajast) pigem väitlus kui loeng, nii et skolaarile sai õige ruttu selgeks, et seisukohti on palju, ja ta pidi enda omi oskama osavamalt kaitsta.

Aga ehk ei ole asi kokkuvõttes päris hull. Esiteks – arukas inimene, hea iseloomuga ja religiooni õige vähe aega harjutada saanud. Äkki on see puha alguse asi. Edaspidi areneb, õpib ja avastab, et seda usuasja saab ka teisiti teha.

Või siis talle lihtsalt sobibki selline religioonivorm – jällegi, üldiselt arukas ja hea iseloomuga inimene, keda ta õieti segab, kui ta sellega kedagi vägisi ei ründa? mina läksin ju ise torkima, kesse käskis.

***

Viimases otsas sain siis jälle natuke poolakatega suhelda – ma olin jäänud pidama ühe vabriku ette, kust väljasõitev noormees teatas lahkelt, et viie-kuue tunni pärast läheb ta Wrocławi küll, kui ma tahan, võib ta mu ära viia. Ma siis lubasin, et kui keegi mind sealt vahepeal ära pole noppinud, siis heameelega. Ainult et loomulikult noppis. Üks erusõjaväelasest onuke, kellega saigi selle poola keeles suhtlemise kogemuse. Eks ma olin ennegi tähele pannud, et heade suhtlejatega saab üsna iks keeles vestelda.

(järgneb)

Jultunud nuiamine

Aga kallid lugejad, ega ometi teil ei ole kedagi toredat vabameelset tuttavat, kes tahaks sellel või järgmisel nädalal pakkuda peavarju kolmele hääletavale tantsijale ja elaks kuskil Tartu ja Wrocławi vahel? Ega vaataks viltu sellele, kui 30+ vanuses inimesed häälega reisivad?

Riias ja Vilniuses on tglt ühed täitsa toredad inimesed olemas – Vilniusega on ainuke häda, et ta jääb otsemast teest natuke kõrvale, või noh, ei jääks, aga läbi Valgevene lõigata on administratiivselt liiga tülikas.

Või inimesi, kes tahaks kolme hääletavat tantsijat – kõiki korraga või eri kombinatsioonides – sellel trajektooril peale võtta?

Kõik puha enesearendamise ja kultuuri-impordi nimel – tähendab, kõigepealt areneme, seejärel impordime iseenda aju- ja muudesse rakkudesse talletatult.

Nõder olmeline vahepala uudsete ideedega

Ma tahtsin juba mitu päeva tagasi kirjutada, kui imelik on, et luksus või hea äraolemine jms on täänpä kolinud üleni asjade või noh, materiaalsesse sfääri ja ajasfäärist täiesti välja (ehk miskipärast peetakse olulisemaks lubada endale asju kui aega), aga mul ei ole üht raamatut käepärast, mida ma tahtsin tsiteerida, ja ma olen liiga haige, et raamatukokku minna, issand, ma ei saa ilma allikat tsiteerimata ju blogida!

Nii et ma olen ainult haige ja lubasin endale rohkem aega kui muidu ja sealjuures tahtsin vähem asju, see tähendab, süüa. A. valmistas lõunaks pelmeene ja maitsva salati ja ma leidsin, et pean pool sellest õhtuooteks jätma, sest ega ma pühvel ei ole, et terve taldrikutäie korraga tühjaks söön, ja siis on mul pealegi õhtupoolikuks maitsev pelmeenisalat, mida ei pea enam tegema.

Aga alguses kahtlustasin ma, et äkki see sibul seal salati sees on haige kõhu jaoks natuke liiga käre… et äkki on teda liiga palju ja pakkusin oma sibulaid A.-le.

A. teatas, et tal on juba täiuslik maitsebalanss ja kui ma ei jaksa sibulaid süüa, siis võin ma nad komposti panna. Lisades: “Ma tean, kui raske see sulle on, aga katsu korraks mõelda, et sina oled tähtsam kui sibul. Või vähemalt sama tähtis.”

Ma ajasin silmad punni ja esitasin täpsustava küsimuse: “Nii et mul on mingi väärtus isegi siis, kui ma sibula komposti panen?”

“Jah. Ma saan aru, et sul on seda raske uskuda, aga see on miljon aastat vana idee juba.” Minu karjatus: “Miljon ei ole võimalik!” “Okei, äärmisel juhul paar tuhat.”

(Ja siis kisklesime vahelduseks rumalate inimeste teooria üle – minu arust oli äge, A. ajas silmad eriti väljendusrikkalt suureks ja väitis, et see kõik põhineb tavalisel utilitaristlikul illusioonil: et kasu ja kahju on võimalik kuidagi mõõdetavalt kindlaks teha. Mina: “Ega see ei peagi mingi põhjapanev teooria olema! See on nali!” A.: “Siis on kehv nali! Nali peab olema DIIP!”)

Igatahes, tagasi oma lammaste juurde: suurema osa sellest sibulast sõin ma pärast maitsva õhtuoote-pelmeenisalati koosseisus ikkagi ära, aga millised uudsed ideed ikkagi! Ma panin kolm sibulakribalat komposti! või tähendab, kokkuvõttes A. pani ikkagi, aga ma lubasin.

Nii et nüüd ma mõlgutan, põen ja luban endale seda va ajaluksust. Imelik, sealjuures ei jää asjad, mis teha tahavad, tegelikult tegemata.

——————————————————————————
Täiendus: … sest paistab, et mulle meeldib neid teha. Täna uut tööd alustades märkasin, et seal on problemaatiline termin, mis ennustab pikemat nikerdamist ja tahab lõpuks lihtsalt otsusevõimet, et mitmest alternatiivist, igaühel omad probleemid, üks välja valida – ja murdosa sekundit hiljem tuli metatähelepanek, et ma itsitan rahulolevalt ja hõõrun käsi, selmet ahastusest selle tülina üle nutma puhkeda. Kõlab, nagu minus oleks jurist kaotsi läinud.

Järg väärtuste-jutule: vaatame koos supi kõrvale Futuramat, sööme kenasti toidu ära, A. hakkab nõusid kokku korjama ja küsib viigimarjapakki kõlgutades “Kas ma selle jätan siia?”.
Mina: “Ära jäta, ma söön nad muidu kõik ära.”
A. (kes on parjasti kirglikul ja kõikepurustaval koristamislainel): “Väga hea, siis on üks kola vähem.”
Mina: “Aga minu kõht? Kuidas sellega on, et mina olen vahel tähtsam kui asjad?”
A. möönis vastuolu ja soostus oma kõikepurustava* koristamislainega natuke ootama.

* Eks meie majapidamine töötabki põhimõttel, et tema esindab Šivat, kes viskaks kõik asjad majast välja, ja mina Višnut, kes alati ütleb, et oota, äkki saab veel parandada või oota, näe, lõikame mädanenud koha välja ja kõlbab süüa küll.

Wanderlust

Ei, üha enam hakkab tunne, et peaks korraks minema putkama, mis siis, et raha nagu polekski ja maksude maksmise päev läheneb nagu kiirrong.

Reisiraha pole vaja, sest milleks hääletamine välja on mõeldud? eriti kui ma nagunii tahan õieti hääletama minna ja igasugused muud ülevad eesmärgid on kõigest ettekääne. Elamiseraha pole kah eriti vaja, sest milleks Hospitality Club on välja mõeldud? kus on inimesed, kellega ma saan koomiksitest rääkida ja muidu tore.

Kursuseraha, üleva eesmärgi täitmiseks, on vaja, aga äkki mõtleb midagi välja. Laulan ja tantsin tee peal (ma olen põlvisäästva tantsimise alal väga osavaks muutunud) ja korjan selle eest münte? minu unelmate karjäär, tõsiselt. Kuigi viimase salvestuse pealt on kuulda, et ma laulda ei oska (helikvaliteet helikvaliteediks, aga must noot on must noot). A äkki õpib ära vahepeal, nüüd kus esinemistega on nagunii rahulikumaks läinud.

Mis iganes. Ma hakkan kodus oma mõtete sees vaikselt marineerima minema ja vajan värskendust. Maikuus aitas Pärnu-käik, pärast esinemishooaega jääks see juba lahjaks. Ei nüüd aita enam muu kui põõsa all magamine.