Tundeline teekond naeratuse eest, mis osutub petlikuks pealkirjaks, sest kõik jätkub ikka veel paikselt

august 29, 2012

Meenus just, et seal kursusel oli üks frukt – eks kursustel tule ikka frukte ette, mul oli viimati see laialiulatuva kehakeele ja kohati viieaastase lapse maneeridega tegelane; seekord oli jälle selline, nimetagem teda Mooritsaks, kes tahtis kangesti autoriteet olla (ise no sellisel kesktasemel, kindlasti olgu tantsu, olgu commedia alal vähem kogenud kui E. või J.). Sellise veidra auraga (kui nii tohib öelda) tegelane: jättis mulje, et tahab külge lüüa, kohe-kohe hakkab külge lööma – ja siis esimene lause, mis ütles, oli mingi õpetamine või kamandamine.

(See meenutab küll üht kunagise nukra käekäiguga hädavaresest naabri vastikut sõpra – oli päris kena välimusega mees, aga naiste hulgas erilist lööki ei olnud – ta küll püüdis, üritas saunast väljuva poolpalja tütarlapsega vestlema minna – aga valis lootusetult halva vestlusteema, teatades tütarlapsele seltskondlikult : “sa oled need küttepuud varastanud, need ei ole sinu puud, ma tean küll”.)

Ta sattus E.-ga paari tantsima ja üritas teda kangesti õpetada – tantsides ise palju rohkem rütmist mööda, aga noh, eks ta siis keskendus sellele, et E. maandus, kaks jalga kõrvuti, selle asemel et maanduda üks jalg teise taga. E.-l oli muidugi ülearu palju teadmisi, ta hakkas Mooritsale seletama, et on olemas ka cadenza a piedi pari, aga ega too end väga palju häirida ei lasknud. Edasi jõudis ta seletada Jane’ile, et see on mingi tantsu valesti rekonstrueerinud (olemata ise originaalteksti näinudki); jõudis tulla mind lahkesti abistama, kui mu jalg tema arust piisavalt ümmargust rondi ei teinud… ühesõnaga, mul hakkas Konradist päris kahju, sest tema peab fruktiga nähtavasti kogu aeg maid jagama. Jane’il oli temast mälestusi juba varasemast ajast – tüüp ilmunud commedia-kursusele ja hakanud seal seletama, et ikka jama värk on.

Mul tuli praegu korraks seksistlik kiusatus nentida, et selline lolluse alaliik on tüüpiline pigem meestele, aga enne tuli meelde, et ma tean üht täitsa samasugust naisterahvast. V.a külgelöömise mulje.

Koha peal tuli mul jälle kiusatus öelda talle malbelt “Would you be so kind as to fuck off,” aga õnneks tuli see kiusatus pühapäeva õhtuks, kui ma olin pidanud teda juba kaks päeva välja kannatama ja ma tegin parajasti plaane, kuidas teda järgmistel päevadel võimalikult palju vältida – ja varuplaani, kuidas ta endast kaugele solvata, kui vältimine ei õnnestu – ja siis esmaspäeval selgus, oh kergendust, et ta tööpäevadel ei tulegi. Aftekaks ilmus ta jälle välja, aga siis olin ma endale natuke õlut sisse kallanud ja heatahtlik.

Huvitav oli veel see, et kõige oma külgelöömisauraga andis ta lõpuks lahkumisel kõigest põgusalt ja kiirustades kätt. Tähendab, olukorras, kus ma olin Konradiga juba kallistanud, järelikult oleks seda saanud täiesti sundimatult teha. Aga eks mõni räägibki kehakeelt sellise aktsendiga, et saa sa aru, mis ta öelda tahab.

***

Wrocław tundus olevat linn, kus on hea elada. Tähendab, ma ei mõtle ainult seda, et igal pool on arhitektuur ja ilusad vaated, see teeb turistile raudselt olemise mõnusaks, aga elamiseks ei pruugi sellest piisata. Ükskord mõtlesin, mis linnades mul siis rändamiste peal mõnus on olnud, ja taipasin, et loeb see, kui paljudesse kohtadesse tasuta ligi pääseb. Kas ma saan kuskil tasuta peldikusse. Kas ma saan kuskil maha istuda, ilma et selle jaoks peaks kohe endale sööki või jooki ostma. Kas ma saan kultuuri näha ilma piletit ostmata. No ja kui ma olen ennast niimoodi juba hästi tundma hakanud, siis võib juhtuda, et tegelikult ostan ma kokkuvõttes rohkem pileteid, sööki ja jooki kui mõnes ahnemas linnas. (Meenus, et tegelikult kehtib see isegi nii väikeste üksuste kohta nagu kaubamajad.)

Ja selle nurga alt vaadates – kohe esimesel õhtul, kui me E.-ga luureretkele läksime: kus on see tänav, kus on see maja, kus me tantsima hakkame? seda maja pole olemas! numbrid on täiesti ebaloogilises järjekorras! ja sellist numbrit üldse ei olegi! ah, ikkagi on olemas, aga kus on ikkagi see õige saal? ah, selge – sattusime raekoja platsil kolme eri artistide seltskonna peale. Ja silma jäi, et sealsamas raekoja platsil, mis võiks olla magusaim turistipiirkond, on restoranid täis – aga enamjaolt kohalikke inimesi, see tähendab, siin ei käi ainult turistid söömas, siin käivad päris inimesed! Korraks sattusime E.-ga isegi mingile majadevahelisele sisetänavale – seal olid ootamatult baarid, kus istusid eranditult meesterahvad, ma ei või enam pead anda, aga tagasi vaadates peaaegu tundub, et maikaväel – isegi kui ei olnud maikaväel, oli neil selline maikaväel ilme – ja meid tabas kogu tähelepanu, mis naisterahvast Metsikus Läänes ikka. Väga kohalikus keeles tähelepanu.

Hiljem selgus, et otse sealsamas vanalinnas, ülikooli hoonete kõrval on veel odavamad sööklad ja piimabaarid. Meie imestamisele imestati vastu: aga siin on ju ülikooli hooned. Loomulikult on siin odavad sööklad, kus siis üliõpilased käima peavad? Ah, kui te ainult teaksite.

Aga esimesel õhtul, kui me otsustasime pidulikult Jane’i ja Konradiga välja sööma minna, selgus minu suureks üllatuseks, et isegi raekoja keldri kõrtsi, kus väidetavalt oli olnud kõrts 15. sajandist peale, võivad lihtsurelikud sisse astuda, vähe sellest, süüa ja juua. Hiljem sattusime J.-ga järjest sööma seda vurhvi kohtadesse, et Eestis ei julgeks sealt möödagi minna, kui rahakotti puuga seljas ei ole. Heakene küll, üks oli natukene kallim – see tähendab, arve tuli umbes sellises suurusjärgus, nagu Eestis suvalises restos väljas õhtust süües, aga koha olek oli ka selline, et ma hakkasin mõtlema, et äkki need hotellid, kus punane vaip on maas ja boi krips ja kraps külastaja kohvri numbrituppa veab (ja too ei pea seljakotiga ise kolmandale korrusele ronima nagu mina), ei olegi ainult filmis.

Kaks korda oli eriti kahju, et A.-d kaasas ei ole: esimene oli morrise õppimisel, see oleks talle raudselt meeldinud; ja teine oli tulevärk… ee, ei veevärk… või mismoodi ma peaksin ütlema, kui veega tehakse pmst seda, mis tavaliselt tulevärgiga? igatahes guugeldage seda purskkaevu ja näete ise. Alles ta kaebas ühe Eestis nähtud tuleetenduse üle, et sellisel asjal on mõtet siis, kui see on Michael Jacksoni tasemel või parem. Noh, see vee-tulevärk oli minu arust üsna Michael Jackson.

Konrad rääkis, et selle purskkaevu üle olnud kõvasti virisemist, et nii palju raha raisatud, aga tema ise suhtus üldiselt positiivselt. Ja mina ka. Raha saaks üks linn ka palju lollimalt raisata, siin oli tulemus esiteks ilus ja teiseks saavad sellest kõik osa, kes tahavad (ja tahtsid, trammitäite kaupa. Puha kaineid inimesi kusjuures). Ma igatahes jõudsin Konradile pika kõne maha pidada, kuidas selline asi vähendab ühiskonnas lõhesid – kui on palju kohti, kuhu kõik sisse pääsevad, ja etendusi, mida kõik näha saavad, suurendab see võrdsust, isegi kui sissetulekud on ebavõrdsed. Lisaks olevat see purskkaev suutnud pargi tõsiselt ellu äratada, varem olnud parasjagu pime ja inimtühi. Hoolimata mitmest lahedast aurupunk-hoonest, mis seal olid.

Aga tegelikult meeldis mulle seal pargis hoopis üks tilluke purskkaev – otse sillutisest purskasid madalad veejoad välja, kõik värviliste tuledega valgustatud, tähendab, puha värvilised veejoad. Lapsed jooksid seal massiliselt vahel ringi, kisasid ja katsusid värvilist vett, ise üleni märjad. Aga oli ka kolmkümmend kraadi sooja, nii et kes selle üle kurvastas.

Pärast nägin vee all ringijooksvaid lapsukesi otse raekoja platsil – ei tea, kas kuumalaine pärast või miks oli seal lihtsalt üks veetoru purskama pandud. No selline tavaline plastmassist veetoru, tuleb korraks maa seest välja, aga auk sees ja purskab. Nägi välja nagu veeavarii, aga kui see ka kolmandal päeval sama koha peal edasi purskas, tekkis õrn kahtlus, et äkki on meelega.

Oi, ja raekoja platsil oli hoopis teistmoodi ilus purskkaev, väga modernne. Leidsin sellise pildi, aga ta jättis tegelikkuses hoopis vähem purskava ja palju voolavama mulje. Tuvid käisid seal ühe kivi peal karjakaupa suplemas ja etendasid meile võimuvõitlust; tundus, et suht tarbetut, sest kivi pealt sügavamasse vette – kuhu nad ei tahtnud – jõudis lõpuks ikka igaüks, kes seal kivi peal kakerdada üritas. Oh, mis diibi metafoori siit saaks.

Võluv detail: pood, mis ilmub ainult korraks
Ma juba ütlesin, et Mrągowos kaotasin ma salli ära, niisiis hoidsin ma kaltsukate peale silmi lahti, aga ei olnud neid seal vanalinnas või ei osanud ma otsida. Ja siis, kui me läksime hoopis kohvikusse nimega Kalaczakra (see asus Kalamburi nimelise kohvikuga samas hoones – väga, väga juugendhoones, isegi kõnnitee oli juugend – ja kuna kõrval oli putka nimega Kalamburek, järeldasime, et küllap seal ei tohigi muu algusega nimesid panna – J. kommenteeris, et Kalamburger on veel puudu), sest kuskilt pidi ju oma lõunajärgse kohvi saama – siis kohvi oodates vaatasin hajameelselt ringi, et näh, siin müüakse sellist ilusat värvilist nänni ka, näe, riidevarn, näe, ilusad värvilised riided, nähtavasti umbes nagu meie Universaal-universum, oih, ilus kleit, küsiks naljapärast, mis maksab, nagunii mul nii palju zlotte ei ole – “15 zlotti”. Mõtlen, et kuulsin valesti, kindlasti oli viiskümmend – ei, viisteist. Oijah, nüüd on mul jälle üks ilus kleit juures. Jane kommenteeris, et talle ei tohi selle koha aadressi öelda, muidu veel ostab midagi. Ja imestas minu kaltsukavaistu, kuidas ma küll alati neist midagi leian (muidugi, ma kaalun karjäärialternatiiviks isikliku sisseostleja oma, aga ainult kaltsukatest, palun). Aga polnud põhjust karta: järgmine päev polnud seal ühtegi varna, ei mingit nänni, ainult kohv ja küpsised, nagu poleks seal kunagi midagi muud olnudki. Ma hakkasin veel enam oma kaltsukavaistu kiitma – näe, leian sekondhännakleidi isegi ärist, mis ei ole üldse kaltsukas, aga veidi hiljem sain aru, et õieti imetlusväärne on hoopis loo poeetiline külg. Mäletate seda “Nils Holgerssoni” linna, mis korra saja aasta sees üheks ööks mere alt välja ilmus? Mäletate, kuidas linlastel oli hädasti tarvis midagi maha müüa, et nad needusest pääseksid, aga muinasjutu kangelasel ei olnud seda münti kaasas, millega osta? Noh, mul näe õnneks oli.

Meie ei teadnud siis sellest muinasjutulisusest midagi, läksime rahus ühte barokkaeda oma kohvi jooma – ja seal oli järjekordne äge purskkaev, selline tilluke ja pöörlev. Me tegime selle peal neid pöörleva baleriini ümberpööramise harjutusi, mis pidid ajupoolkerasid näitama või kuidas see nüüd oligi.

(järgneb)

Advertisements

4 kommentaari to “Tundeline teekond naeratuse eest, mis osutub petlikuks pealkirjaks, sest kõik jätkub ikka veel paikselt”

  1. Morgie said

    Ma mäletan küll seda mere põhja vajunud linna legendi.
    Olen seda linna mõnikord otsinud ja leidnud pole mitte.

  2. lendav said

    Ähmaselt meenub, et ühes juturaamatus (või koguni mitmes?) on tekkiva ja kaduva poe kujundit kasutatud. Maagiline rändav pood, kust sai kummalisi asju osta. Ja kui siis sealt ostetud asi tundus kiiksuga (nii et seda tahtsid tagasi viia ), polnud poodi enam olemas, ainult müür ilma ühegi ukse – aknata… Ja ostetud asjaga kaasnes mingi kohustus või lausa needus… Ja ostetud asi oli hirmkallis.

    See oli üks teine pood. 15 zloti eest ei oleks sealt küll midagi saanud.

  3. notsu said

    jajah, kiiksuga… sellel kleidil üks varrukas laseb end üles käärida, teine mitte.

  4. Morgie said

    Pratchettil oli Kettamaailma sarjas selline pood. “Võlukunsti värvis” kindlalt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: