Umbes samal ajal, kui ma endale palaviku hankisin, tõmbasin ka selja hirmsasti ära, mis hakkas korralikult vilja kandma siis, kui palavik möödas: ringi liikuda nagu juba jaksaks, aga liigutada õieti ei saa, köhimisest ja aevastamisest rääkimata (tähendab, köhida ja aevastada sai, aga ainult suure hädakisa saatel). Sellise seljaga pidi muidugi palju kodus paigal olema.

Nii sai ta terveks, aga suure paigalolemisega olid ristluud haigeks jäänud.

Läksin tegin eile mälumängu, tähendab, sain rohkem jalutada kui muidu, nii läks, hurraa, valu ristluudest minema ja valutama hakkas pea. Ikka nii, et võtaks parem otsast ära. Iivelduseni ja silmipimestavalt. Isegi kaaslaste usin loodusravi mitmesuguste jookide, supi ja käte vahel soojendamisega ei aidanud.

Jalutasin lõpuks koju, jalutamisega läks peavalu üle, kodus avastan, et valu on kolinud õlga.

Kõõlusin siis veel natuke üleval ja näed sa, valu läks õlast pähe tagasi. Iiveldus jne.

Mis tekitas õigustatud küsimuse, et kas nii saab ka olla, et miski ei valuta? Millega ma selle ära olen teeninud?

Aga mul oli veel meeles, mis ma viimati unes nägin, nii et vastus oli selge: eks ma olen igavene pervert. Siukestel peavadki kõik asjad valutama.

Unenägu oli selline: mõtlesin eesseisvale operatsioonile (see peaks ka ilmsi kunagi tulema) ja mõtlesin naljaviluks, et mis siis, kui mulle ei antagi õiget narkoosi, vaid hoopis mingit daterape-rohtu.

Ühtäkki oligi see juba juhtunud ja ma ärkasin orgial, kus oli palju eri värvi noori mehi ja huvitavat atribuutikat.

Kohe ilmus keegi mind sealt päästma, mispeale ma laususin nördinult ja miskipärast inglise keeles: “What do you think you’re doing? it’s first time in my life I’m having fun!”

***

Tglt oli üks siivsam unenägu ka, mis oli päris tore: oli selline planeet, mis ei olnudki õieti planeet, vaid kuu, õigemini ühe väga suure planeedi üsna suure kuu väiksem kuu. Kaaslase kaaslane, aga piisavalt suur, et planeediga võrdlust välja kannatada. Ta ei pöörelnud, oli kogu aeg ühe küljega selle kuu poole, mille ümber ta tiirles; oleks ta tiirelnud mõne tähe ümber, oleks see külg muidugi ära kõrbenud, aga kuna ta sai ainult peegeldunud kiirgust, siis oli see külg just mõnusasti soe. Ja nii oli sellest saanud kuurortplaneet, kliima umbes nagu Austraalia randadel, ainult et kogu aeg on päev. Pimedast poolest polnud suurt midagi teada, ega keegi seal ei käinud.

Tantsuteade

september 25, 2012

Panin tähele, et siia satutakse viimasel nädalal hästi sageli “keskaja tantsu” otsides (oh, kus mulle meeldiks, kui otsingutermin ei oleks mitte “keskaja tants”, vaid “renessansstants” või lihtsalt “ajalooline tants”), nii et infoks:

tänavu alustame oktoobrist, praegu käib veel aegade kooskõlastamine, sest mullust reedest saaliaega ei saa täies mahus kasutada, selle asemele saime hoopis pühapäeva õhtu. Esimene kohtumine tuleb juba sel pühapäeval, 30. septembril kell 18 Jakobi Mäe Kultuurikoja (Jakobi 41) saalis.

Muidu on praegu selline plaan, et teisipäeviti kell 18 on algajate trenn, neljapäeval 18 edasijõudnute ja pühapäeval ühine – sel pühapäeval tulebki kokku leppida, kas ka pühapäevane aeg hakkabki olema kell 18 või tõstame varasemaks.

Kõige rohkem on tänavu plaanis tegelda Thoinot Arbeau tantsuraamatuga (ilmus 1589), aga ühtlasi ka muude tantsudega, mida annab selle raamatuga seostada: küll 15. sajandi lõpu – 16. saj. alguse basse danse‘iga, millele Arbeau viitab kui moest läinud žanrile, küll Itaalia allikate tantsudega, mis on tegelikult täispikad versioonid tantsudest, millest Arbeau annab üksnes kõige lihtsamad liigutused, küll Inns of Courti käsikirjade tantsudega, mis on natuke detailsemad kirjeldused mõnest seltskonnatantsust, žanridest, mida Arbeau üksnes üldiselt tutvustab. Niiviisi saab teha tantse, mis on pärit umbes saja aasta pikkusest ajast ja mitmelt eri maalt, aga millel on ometi sisuline seos olemas.

———————————————————————-
Värskemad andmed: pühapäevane aeg jääb kella 18 peale. Kuna päris algajaid sel pühabal veel näole ei andnud, saame teisipäeval kokku hoopis kõige vanemate olijatega, et midagi ekstra keerulist teha. Eks selle nädala jooksul vaatame, kas on üldse mingit ekstra algajate aega vaja.

Võluvad lapsed

september 23, 2012

Sain hiljaaegu teada vastiku loo, mis juhtus küll paar aastat tagasi: üks inimene, ütleme X, läks oma sarmika feisspuugi-sõbra üritusele – nagu kõik teavad, ega täänpä kedagi eriti kuhugi personaalselt ei kutsuta, vaata lihtsalt uudisvoost järele, mis toimub – , kõik tundus tore, aga tagantjärgi sai kellegi kolmanda käest teada, et sarmikas sõber rääkivat, et seda X-i ta küll enda üritustel näha ei taha.

Ma sain niiviisi tagantjärgi kuuldes hilinenud raevuhoo: esiteks, kui loll saab üks inimene üldse olla? Kui sa kedagi oma ürkadele ei taha, mis häda on sul teda oma feisspuugi-sõbraks lisada, nii et ta su asjadest liiga palju teada saab? ja kui sa tahad oma sõbralistis pidada ka juhututtavaid, aga sellest hoolimata vahel siseringile üritusi korraldada – mis häda on sul siis neid üle terve feisspuugi reklaamida? Hrh. Nagu oleks ekstra selle peal väljas, et saaks pärast vinguda, et “hissand, küll see-ja-see on tüütu ja kogu aeg tahab minuga suhelda”.

Hea küll, katsun rahuneda, loodan parimat: et ta oli tõesti lihtsalt loll ja mitte kuidagi fundamentaalselt, vaid juhtumisi, nagu kõik inimesed vahel on. Äkki ei olnud ennast sellega, kuidas info netisuhtlusvõrgustikes liigub, korralikult kurssi viinud. Kõigil on tuttavaid, kes neile närvidele käivad ja keda igale poole ei tahaks, ja pea kõigil juhtub, et nad seda ärritust vahel liiga avameelselt kellelegi kolmandale välja valavad.

Ometi kripeldab õudne kahtlus: äkki teda ei huvitagi, et teised inimesed tema lohakusega pihta saavad, nii et tükid taga. Äkki ta ei pane tähelegi. Äkki ta jagab inimesed lahedateks ja nõmedateks ja see, mis nõmedatega juhtub, ei lähe talle korda. Nõmedatele võibki haiget teha, mis nad on siis nõmedad.

Selle koha peal lipsas mul suust välja: “See on kõige hullem asi… see on… see on patt!” ja nii kui see oli välja lipsanud, jäin ise oma jutumulli jahmunult jõllitama: ma ei teadnudki enne, et mu aktiivses mõistestikus selline termin figureerib. Päris naljakas.

Aga edasi mõeldes hakkas tunduma, et äkki on asi veel hullem. Või parem, oleneb, kuidas vaadata. Konkreetsel juhul on nimelt tegemist ühe sellise õnneliku sangviinikuga, kes jalutab sarmikalt läbi elu, käed taskus – ühe sellisega, kellel oli muu hulgas koolis tore olla. Ma tean selliseid veel paari-kolme – ja siiamaani lootsin alati, et kui inimesed räägivad, et neil oli koolis tore olla, siis neil oli lihtsalt tore kool; see annaks lootust, et pmst saaks kõik koolid toredaks teha. Ja niipaljukest minus optimisti on, et ma usun siiamaani, et toredad koolid on olemas.

Ainult et just mõne sellise sangviiniku jutust on vahel olnud aimata seda, et äkki oli tal tore lihtsalt sellepärast, et ta on piisavalt hoolimatu, piisavalt vähese empaatiaga; tema seljas nagu hane seljas vesi voolab, kui tsiteerida üht kuulsat Tartu õpetajat. Nüüd tuli näiteks meelde, kuidas üks neist pajatas lahedast mängust, mis neil kooli ajal oli: võtad teisel nööbist kinni ja küsid “On sul seda nööpi vaja?” Kui jah, tõmmatakse nööp eest ja antakse omanikule kätte – palun. Kui ei, tõmmatakse eest ja jalutatakse minema.

Sellised lapsepõlve süütud, muretud mängud. Ega me siis paha pärast, see oli ju lõbus, kui me Kummi-Tarzanile vett püksi lasime või tema riided puu otsa riputasime, ha-haa, ega me sellepärast siis enam vihased ei ole. Ja ta ise oligi imelik.

Kole on mõelda, et nad vist ongi siirad. Omamoodi pattulangemiseelne maailmapilt – kui minul on tore olla, siis ongi üleüldiselt tore. “Patt” oleks sel juhul väga mööda mõiste, “süüdimatu” on adekvaatsem.

Ja nad on ka jube võluvad – taevake, ma olen neisse kõigisse armunud olnud. Kui neid kuulata, hakkad peaaegu uskuma, et sellised naljad ongi süütud ja lahedad; ja et eks need nõmedad siis ise olidki nõmedad ja paras neile.

Kadedaks ajavad nad ka, tähendab siiamaani on alatasa ajanud. Alles nüüd käis mul mingi krõks ära, nii et esimest korda elus tunnen ma kergendust, et mul ei olnud koolis tore olla. Hea küll, mul ei ole midagi põhimõttelist selle vastu, et oleks tore, aga mitte sellise hinnaga.

Ma loodan südamest, et tegemist oli ikkagi juhusliku lollusega.

***

Aga jah, esimest korda elus tundub mulle emotsionaalselt veenev, et kannatused tulevad inimese kujunemisel kasuks. Siiamaani on see üksnes teoreetiliselt usutav olnud, aga kohale jõudis alles nüüd, kus ma hakkasin ette kujutama neidsamu süüdimatuid sangviinikuid – inimesi, kellel kannatused on kõrvalt mööda läinud või maha voolanud, sest nad on sattunud lihtsalt nii paksu nahaga olema. Nii et puudub kogemus sellest, kui ebameeldiv võib kannatus olla. Ja paksu naha tõttu puudub ka teadmine sellest, kui suuri kannatusi saab ise teistele valmistada.

Tuli küll meelde ka näiteid sellest, kuidas kannatused kurjaks teevad – ma tean päris palju inimesi, kes olles ise kunagi “nõmedate” hulka surutud olnud, hakkavad rõõmuga sama mängu ise mängima, kui nad saavad teha omaenda lahedate inimeste kliki ja teisi nõmedaks tituleerida. See on kurb, aga inimlik; kui ma kujutan aga ette süüdimatut sarmlejat, kes võluvalt ja ilma igasuguse pahatahtlikkuseta teisi piinab, on õudne, sõna otseses mõttes õudne.

Parim oleks muidugi see, kui inimene, kellel on mälestusi oma kannatustest, võtaks need ja teeks sellest järelduse, et “ma ise teistele seda teha ei taha”. Ja siis on veel lootus, et äkki mõni, kes ise otseselt eriti kannatanud ei ole, on siiski õnnistatud nii suure kaastunde ja armastusega, et ta suudaks kuidagi ka teiste pealt taibata, et ta valu teha ei taha; et ta inimesi kõlblikeks ja kõlbmatuteks liigitada ei taha.

Hah. Praegusel juhul on eriti jabur, et mingis teises seltskonnas kaitsesin kunagi varem just sedasama sarmikat tegelast, kui teda taheti (ebastandardse elustiili jms pärast) “imelikuks” liigitada.

Aga kui ma tahan järjekindel olla, siis on loogiline, et ma teen seda teinekordki, kui vaja läheb – isegi kui ta ise samasugust liigitamist harrastab.

Loogiline jah, oleks ainult, et viha niipalju üle läheks, et ma suudaks. Oleks, et ma saaks võtta selle viha ja ennast sellega ometi kord põhjalikult liigitamiskombe vastu ära vaktsineerida.

***

Õnneks tuli nüüd meelde midagi meeldivamat, üks sõber, keda arvatavasti paljud heameelega just “imelikuks” hüüaks, aga kes on ise kõigest sellest arusaamatu kergusega üle. Hooliv, erakordselt peenekombeline – ja nüüd oma imelikkust juba teadlikult välja mängiv. Ja keeldub ise inimesi sedaviisi sorteerimast.

Püramiidi müümise kunst

september 19, 2012

Sattusin juhtumisi püramiidskeemi misjonikoosolekule, kuigi seda kordagi niiviisi ei nimetatud.

Soovitati märkmeid teha, eks ma ka tegin, arvatavasti mitte selliseid, nagu jutlustaja lootis – kuigi ma kirjutasin isegi tema juttu üles. Sõna-sõnalt, sest seal oli lauseid, mida ma ei tahtnud ära unustada.

Tema jutus puudus järjekindlalt põhjuse ja tagajärje seos: kui ta esitas retoorilise küsimuse, siis ei olnud järgnev jutt miskitpidi selle vastus. Kui lubati seletust, siis seda ei tulnud, kõige sagedamini pakuti kogemuse kirjeldust.

Kui ta asub kirjeldama, kuidas ta kohtus messil ühe liidriga, püramiidi tipus olijaga, ja küsis temalt, milline on elu, kui sa oled Kroon, siis ei järgne mitte kirjeldus, milline see elu siis on, vaid lause “Ta vaatas mulle otse silma. See oli võimas.”

Kui sa oled Kroon. Kas ma ütlesin, et neil oli leiutatud oma lahe keel, mida oma kogudus oskab? Inimesed, keda nimetatakse kõigi väärismetallide ja vääriskivide nimedega. Ja hierarhia tipus olevad Kroonid.

Jutu sisse oli pikitud kaasavaid nalju, stiilis “ma tean, et esimesel korral kohal olles on tunne, et midagi ei jää meelde” (tänulik naer saalis). Vaatan ringi ja mõistatan motiive – kõneleja motiiv on selge, ta püüab äratada meie-tunnet, aga mis on inimeste motiiv, kes õnnelikult kaasatult naeravad? Saada meie-tunnet? “Näe, see tähtis mees seal mõistab mind ja teab, mida ma tunnen, ta teab, et ma olen segaduses ja hirmunud, aga suhtub minusse hästi.” Nii saab kõnemees korraga sadadele odavalt armastust pakkuda. Pakume uustulnukatele empaatiat.

Inimesed vajavad kogudust, tuleb välja; ja paistab, et koguduse-tunnet, kuulumistunnet pakutakse kesiselt, kui selle järele nii suur nälg on, et isegi selline tuubitoit vastu võetakse.

Tulevikus lubati veel paremat kogudusetunnet neile, kes mingile nädalavahetuse-seminarile tulevad: “Seda, mis messil toimub, võib kirjeldada – aga seal on vaja olla.” Veel suuremate gurude, vägevamate isafiguuride pakkumise lubadus: seal saab näha neidsamu, kellest üks “vaatas otse silma, see oli võimas”.

Kas turundus on uus religioon? Või on turundusvõrk lihtsalt kaaperdanud religiooni arsenali? Või on see segu uuest ja vanast? vaatasin vikipeediast, analüütikud ütlevad, et selle võrgu “founding fathers” levitavad võrgu kaudu muu hulgas konservatiivset kristlust (kuigi kahtlen, et nad seda Eestis päris otseselt teeksid, see annaks siin ärilisi tagasilööke). Kalvinismi, oletasin, see passib äriga hästi kokku; ja natuke edasi lugedes selgus, et mõni sotsioloog peabki seda võrku konkreetselt eduteoloogia avalduseks.

Mis põhiline, võrgu tuuma ja tegevuse ümber hõljub tihe udu. Kui esimest korda emaettevõtet mainitakse, on avakõne algusest vähemalt pool-kolmveerand tundi möödas – sinnamaani oli jutt peamiselt sellest, et “leiame sõpru, aitame inimesi, säästame keskkonda ja parandame oma elu!” Kas ma ütlesin, et seosetu? Aga milleks seosed, kui see-eest on jutt emotsionaalne, veenva kõla ja hea rütmiga?

Hiljem jüngritega suheldes on udu sama läbitungimatu. Kogu jutt keerleb selle ümber, et see on nii tore asi, kõik saavad rikkaks ja õnnelikuks – ja selleks ei pea isegi midagi müüma, piisab, kui sul on sõpru – su sõbrad on su kapital – piisab, kui tutvustad seda oma sõbrale. Aga kui ma küsin otse: “tulu sõltub siis sellest, kui palju uusi inimesi sa värbad?” tuleb vastuseks ebamäärane “ei” ja jutt hakkab ringiga otsast peale.

Olen taktitundeline ega kasuta sõnu nagu “püramiid” ega isegi “tetraeeder”, aga mitte nii taktitundeline, et jätta märkimata, et eksponentsiaalsele kasvule tuleb ühel hetkel juba rahvaarvu poolest piir ette. Selgub, et see ei ole probleem, sest inimestel sünnivad ju lapsed ja kui ei osta vanemad, ostavad nende lapsed.

Inimesed on siirad, nagu misjonärid ikka. Nad said päästetud, tähendab, väikese lisasissetuleku ja nad tahavad nüüd, et kõik teised saaksid ka. Seda, et nende enda jätkuvaks õndsuseks on vaja, et kuskilt tuleks uusi värvatuid, tuleb ju mõnes teiseski misjoniusus ette.

Lisaks selgub, et tegemist on äriga, mida ei ohusta looduskatastroofid, energiakriis (mida ma jälle taktitundetult mainin) ega sõjad – täiesti immuunne kõigi maailma hädade suhtes, sest sellel ettevõttel on selline eriline kapital. Küsin huvitatult, mis see imeline kapital on, mida koi ei söö ega rooste ei riku? “See on pereettevõte.” See kapital on perekond, tuleb välja. Ah, mingil määral ka see, et “nad ise toodavad kõike”.

Perekond on kapital. Üldse inimesed on kapital. Seda rõhutatakse juba avakõnes. Teil ei ole vaja mingit kapitali – teie sõprade ring on teie kapital.

Inimkapital on muidugi vastikult vohamaläinud metafoor, mida ei kasuta enam sugugi ainult võrkturundajad. Äkitselt tekib kohutav tahtmine Lakoffi lugeda.

Mida pakutakse veel lisaks rikkusele ja osadusele? Salapära: tsiteeritakse kedagi guru, kes “ei tea kedagi, kes oleks sellest projektist esimese kuulamisega aru saanud ja ei tea kedagi, kes oleks sellest aru saanud ja sellega ise ei tegeleks.” Tähendab, kriitikud on lihtsalt pimedusega löödud. Immuunne tõde. Vabadust: “Ma tean palju töökohti, mis annavad vähe raha; ma tean veidi töökohti, mis annavad palju raha; aga ma ei tea ühtegi teist, mis annaks vabaduse.” “Ja see annab vabaduse,” rõhutab kõneleja üle.

Mul on oma tuttava suhtes tunne, nagu inimestel ikka, kui keegi omainimene on näiteks Elu Sõnasse sattunud – ta on endiselt see omainimene, aga teatud teemasid on parem vältida – kui just ei õnnestu delikaatselt ümber veenda. Ja mõtlen, miks inimesed eelistavad religiooni just sellisel kujul – ja miks nad eelistavad oma elu kirjeldada selliste metafooridega. See, mis keeles me oma maailmast räägime, on ju otsustamise küsimus. Iseasi on muidugi see, et ka viimane lause on üks võimalik keel, milles maailmast rääkida – ja tundub, et keel, millega nemad maailmast kõnelevad, on selline, et on olemas Tõde, millel keegi järsku loori eest tõmbab: inimesed on kapital, su tuttavad on kapital, see ei ole valik, see on fakt.

A.: Mulle tuleb viimasel ajal kogu aeg meeste rasvapõletuse reklaame, see on mingi märk.
Mina: Sul ei olegi mingit rasva.
A. (otsib tükk aega, näitab näpu vahel midagi nähtamatut): Näe, vaata! Rasv!
Mina (otsin ja üritan suuremat tükki näpu vahele saada): Näe, mul on suurem! Mul on rohkem!
A. Sa oled naine, sul peabki rohkem olema. Naine peab olema rasvane nagu… nagu vaal.

Kas ainult mulle tundub, et midagi selles jutus meenutab kangesti… mitte geipaari, vaid geipaari karikatuuri?

***

Miskipärast jäi täna linna peal palju lapsevanemaid silma. Kohe esimene oli kõige hullem: selline ema, kes ütles oma lapsele ükskõik mida sellise häälega, nagu ta sõimaks, nagu laps oleks midagi väga halvasti teinud. No selliseid asju nagu “Lükka jalg lõpuni sisse!” ja “Kas on paras?” ja “Proovi nüüd käia nende saabastega!” – täiesti tavalisi kingapoelauseid. Ja ei, asi polnud selles, et tal oleks lihtsalt kole käre hääl või midagi muud sellist viga, millesse ta ei saa midagi parata, poemüüjaga rääkides oskas inimese häält teha küll. Laps tegi muidugi sarnast häält juba talle vastu ka – samuti täiesti tavalistes lausetes: “Saab käia küll,” jms.

Ma saan aru, et lugedes on seda raske ette kujutada, aga proovige lisada igale nende lausele pahur “mh-äh” või veel parem, mitu, siis on juba midagi sinnapoole.

Lapse nimi oli, paraku, üks neid, mis juba kaugelt klassikuuluvusest kisendavad.

Õnneks oli kohe Lutsu raamatukogus üks parem variant, nii et mu usk lapsevanemlusse taastus mõnevõrra: üks isa lapsega filmiosakonnas, said täiesti normaalselt koos filmi valitud ja alumisel korrusel jooksis laps suure innuga lasteosakonda. Kaks head asja: laps jookseb innuga raamatukogu lasteosakonda, tähendab, ta tahab lugeda; ja isa ei hakanud õiendama, et miks ta jookseb. Liiga paljud vanemad hakkavad sellise asja peale karjuma.

Ja pärast oli linna peal üldse hulgem lastega peresid, kus vanemad samuti oma lastega täitsa inimlikult tegelesid. Selles mõttes isegi vedas, et kõige hullema nägin kohe alguses ära, selle taustal tundusid kõik teised nii toredad.

***

Hea asi: leidsin juutuubist mitu versiooni sellest morrisetantsust, mis me Wrocławis õppisime – olgu jälle kiidetud meloodiakontuuri otsimootor, muidu ma poleks nimegi teadnud – , kõige ägedam oli see, mis ma siia panen, olgugi, et neil on kuue asemel kõigest neli inimest.

Mind fastsineerib ka selline detail, et põhifiguurid, mis refrääni vahele käivad, on ju pmst samad, mis varases Playfordis – edasi-tagasi, õlad, keerutamine. Ainult natuke teisiti. Ja kuna morrisest on esimesed teated juba 15. sajandist, siis annab see natuke tuge hüpoteesile, et varane Playfordi repertuaar oli käibel juba ammu enne Playfordi esimest väljaannet (mis oli 1651).

Hakkasin eile unetust peast – muide, mis õigusega mul on juba unetus, kui ma ei ole veel tervegi? mis siis, et ma palavikuga pisikeste vahedega nelja tunni kaupa päevad läbi magasin! – mõtlema, et kui mul oleks feispuugi lehekülg, mis lemmikkirjanikud ma sinna paneksin. Ja hakkan lugema: Sterne, Stevenson… ee, Stendhal, hmm, siiani puha mehed, aga mulle ju meeldib mõni naine ka, õigus, Gertrude Stein! ja siis hakkasin vaatama, et hoopis imelik, mehed või naised, aga kas mulle üldse meeldib mõni kirjanik, kelle nimi algab mingite muude tähtedega kui “ste”? Sest jumala eest, Steinbeck meeldib ka!

Siis sai aju tsüklist välja ja ilmusid ka Gianni Celati, Tove Jansson, Jane Austen, Jean Renoir, Juhan Jaik, Betti Alver ja ilmselt kui edasi mõtleks, tuleks neid ilma ste-ta kirjanikke veel. Aga no ikka, mida suhtarv.

***

Muidu ma mõtlesin, et äkki peaks hakkama oma surnud valgetele verelibledele matuseid tegema, ikkagi kodumaa eest hukkunud ja puha. Mõtlesin, et terve aed tuleks paksult pisikesi ristikesi täis, nanoristikesi, aga ega mul nende panemiseks jaksu ei jätkuks, tuleb ühishaud teha ja sinna tundmatu sõduri mälestusmärk panna. A. soovitas põletusmatuseid ja panna ahju peale iga põletatud taskuräti kohta mälestustahvel neile miljonitele hukkunutele, kes seal sees on (kas neid ikka mahub ühte taskurätti miljon tükki? suurusjärk?) – “Jaan 1, Jaan 2, Jaan 3…”. Aga riidest taskurätte ma ikkagi ei põleta, nii et kui ma pesuvee jaoks augu kaevan, siis sinna võib monumendi panna küll. Või siis ikkagi vanni äravooluaugu kõrvale mälestustahvli.

Aga tundmatu valge verelible monument võiks ju päris uhke välja näha.

————————————————————————————
PS: A. kommenteeris kirjanikunimistut: “Kui sa nüüd Shakespeare’i ja Saki ka sisse paned, siis on pikk rodu ste-ga ja peale selle kaks tükki lihtsalt s-iga.” No ma ei või. Ei ole ju s-tähega rohkem häid kirjanikke kui kõigi muude tähtedega! On või?

Haige peaga tulevad eriti eredad ja detailsed unenäod, kahjuks läheb osa ruttu meelest ära, katsun üles tähendada, kuni veel midagi alles on.

Zooloogia: oli selline musta värvi koduloom, kelle jooksupilt oli vägagi nagu kassil, aga mõne teise koha pealt oli see loom pigem nagu mingi nugis või tuhkur või kärp, nt istus niiviisi esikäpad üleval taguotsa peal. Ta sõi peamiselt tibusid ja teda peeti majapidamises just selleks, et tibusid liiga palju ei saaks. Hästi liikumishimuline ja tormakas loom, ma pidin teda jalutama ja olin hädas, et ta kuskil põõsaste vahel kassidega kaklema ei läheks.

Tänane eredam uni oli see, kuidas ma olin Buddha või mingi laama ümbersünd ja sellepärast oli vaja mul rinnad rindkere küljest ja silmad peast kuidagi ära kõrvetada: et ei oleks liiga sooline ja et ma ei näeks mitte ihusilmade, vaid vaimusilmadega. Protsess pidi kaua kestma, üle aasta ja mingi metauneteadmine ütles, et selle aja jooksul tuleb mul hiina ja mongoli keel ära õppida, et ma saaks pärast neid ettevalmistavaid protseduure kohe diplomaatilisi ülesandeid täitma asuda. Igatahes oli operatsioon ühel hetkel juba valmis ja ma ootasin põnevusega, et saaks oma uusi keeleoskusi katsetada, aga kui mul tuli ühe mongoli khaanitariga suhelda, siis oli ikka kök-mök, poolest tema jutust ei saanud üldse aru ja ma olin väga pettunud ja tundsin, et ei ole oma ülesannete kõrgusel.

Kiidan

september 11, 2012

Ma olen täis paksu tänumeelt, et kui ma eile haigeks jäin, ei parastanud A. kordagi, et “kes sul käskis eile ujumas käia”.

Teiseks olen täis paksu tänumeelt erakpoeedi vastu, kellega ma kunagi käisin ja kes kord, kui mul nina vesiseks läks, rebis oma siidsalli tükkideks ja andis mulle nuusata – teate, mitte millegi sisse pole mõnusam nuusata* kui korralikult sisse kantud siidsalli sisse. Oi, kuidas ma neid siidiräbalaid eile kiitsin.

Kolmandaks olen täis paksu tänumeelt, et mul jätkus oidu enne nädalavahetuse megajauri esmaspäevalõunase tähtajaga töö valmis teha ja ära saata. Issand kui kole, kui ma oleks pidanud seda pühapäeval tegema või veel hullem, esmaspäeva hommikul.

Siis olen ma veel täis paksu tatti või noh, alguses oli tegelikult vedel, aga mul on kahtlusi, et selle teema üldine huviväärsus ei ole nii suur, kui mulle praegu tundub, nii et sellel ma pikemalt ei peatu.

Kui ma haigeks jäin, ei saanud alguses arugi, miks ma köhin ja aevastan – kas sellepärast, et allergiarohi võtmata, sellepärast, et ma öösel õues magasin, sellepärast, et ma septembrikuus ujumas käisin (kuigi ega see vesi põhjarannikul vist ka suvel soojem ei ole) või on see kõik üldse passiivse suitsetamise jääknäht.

À propos – mul tekkis huvi, et mis selle suitsetamisega õieti on, sest kuigi sigaret võib väga elegantne välja näha (eriti kui on “evil cigarette holder“) ja piip väga hubane, siis lõhn on ju hirmus ebameeldiv ja ajab iiveldama. Ja vastsuitsetanud inimesega ei ole just maitsev suudelda. Et kas see on mingi pärilik retseptorite värk, et suitsetajate jaoks ei ole see lõhn vastik, umbes nagu on fenüültiokarbamiidi või koriandrilehtede maitsega? Või on neil sama vastik kui minul, aga mõnu nii suur, et selle nimel tasub vastikus ja iiveldus välja kannatada? Millegi imemise mõnust saan ma iseenesest aru küll, kõrrega on palju ägedam juua kui niisama. Aga noh, milleks siis joogikõrred välja on mõeldud.

Nüüd lähen ja olen haige edasi. Varahommikul oli 38,7, olen täis hasarti, äkki trumpan veel üle.

———————————————————————————————-
* “Mille sisse on kõige mõnusam nuusata” meenutab üht teist asja – A. tõi vetsupaberit, millele on kutsikatega muster sisse pressitud, ma mõtlesin seepeale, et palju vingem oleks hanepoegadega – väike kirjanduslik viide või nii – või odav asendus tänapäeva inimesele, kes ei saa või ei taha selleks tarbeks päris hanepoegi võtta.

———————————————————————————————-
PS: ühtlasi jõudsin oma esimesel haiguspäeval järeldusele, et tagumiku lekkimine on nina lekkimise kõrval köki-möki. (Rääkimata sellest, et perse olemasolu ei ole minu jaoks kunagi tõsiseltvõetav teoloogiline probleem olnud – kui kuskilt loen, siis noogutan kultuuriloolise kurioosumi üle, aga hingelist kaasaelamist ei tunne.)

Alustasime Vilniusest eufooriliselt: kui Suwałkist tundus, et Riia on kiviga visata, siis siit võis kivi muidugi juba Tartuni lennata. Ja tuligi üks erakordselt hea päev.

Kui olime tutvunud Vilniusega peamiselt ühistranspordi ja paneelrajoonide küljest ja järgmiseks teinud tutvust Leedu hot-dogiga – terve selle reisi jooksul tundsime igas bensiinijaamas tungivat vajadust hot-dogisid degusteerida, et teha kindlaks, kus on kõige paremad; vaatlusandmed kinnitasid varasemat kogemust: jah, endiselt on Poolas märksa paremad kui Eestis – aga ei, õigust öelda mina ei tutvunudki seal Leedu hot-dogiga, vaid hoopis jalustrabavalt paksu Leedu einevõileivaga: huvitav Leedu vorst, Leedu sink, juust, keedumuna ja suur hunnik salatit –

siinkohal meenus mulle üleüldse, et iga kord, kui me J.-ga miskit peenemat sööki söömas käisime, eirasime jultunult toitumisalaseid soorolle: sajuõhtuses õllerestos tellis J. rucola-salati palsamiäädika kastmega, mina: “Palun mulle kausitäis küüslaugupekki ja hapukurgid!”; udubeenes söögikohas tellis J. kelneri hämmastuseks jõhvikakastmega pasteedi ja maasikad koogelmoogeliga, mina aga kolm pirakat tsepeliini suitsupekigarneeringuga –

vaatasime ringi ja leidsime, et oleme ikka linnas mis linnas, vaja maanteeni jalutada või vähemalt üle ristmikugi, linnaliiklusest välja – aga piisas sellest, et J. pööras käestolkneval sildil “RIGA”-teksti targu väljapoole, kui juba oli üks kinni pidanud ja vehkis, et tulgu me peale, et ta päris Riiga ei vii, aga Joniškisse küll, kas meile sobib? Ja oli nähtavasti hirmus rahul, et ta endale mõne hääletaja leidis, paistis olevat selline tegelane, kes vaatab kogu aeg kahele poole, et mõne hääletaja enda peale saaks ja kellel on iga järgmist hääletajat nähes kahju, et auto kummist ei ole. Soomes töötav leedukas, poeg autos kaasas, rääkis, et tal olla palju eesti sõpru ja et põhimõtteliselt võiks ta meiega ka soome keeles natuke suhelda, aga vene keeles tuleb paremini välja. Üks neid hästi terava mõistusega töölisklassi esindajaid, keda ma miskipärast hääletades palju rohkem näen kui paikses elus, noh, juba see valmisolek mitmesuguseid keeli rääkida ütles midagi. Kui ta pajatas, et Šiauliai nimi tuleb sellest, et ristirüütlid arvanud, et leedukate nooled tulevad otse päikesest, ja heitunud üliväga – et see šiaul-tüvi seal tähendab päikest – ja mina natukese mõtlemise peale küsisin, et ei tea, kas Läti Saulkrasti on sama tüvega – vastas ta “jajah, Saulkrasti on solnetšnõi krai,” – mispeale mina küsisin selle küsimuse, mida ma armastan leedukatele (ja lätlastele leedu keele kohta) ikka esitada: et kas ta naabritest aru ka saab, kui need räägivad? Ja ta on siiani olnud ainus, päris ausalt, kes vastas hämmastunult “jah, muidugi, see on ju sugulaskeel”. No ma ütlen, et terase mõistusega.

Ja pojaga oli tal silmnähtavalt hea läbisaamine, see võis olla ehk nii natuke üle kümne, aga tundus (“tundus”, sest ega ma leedu keelest suurt rohkem aru ei saa, kui et oskan “sõitma”-verbi ära tunda ja öelda “aš ne kalbu lietuviški”), et isa peab tema kui võrdväärsega nõu, mis teed pidi minna.

Kui ta meid Ristimäele ekskursioonile viis, arutasime seda asja J.-ga, ma mõtlesin, et see, kui meie vastu kenal inimesel paistavad ka pereasjad joones olevat, on kohe eriti instant… vähe sellest, et instant karma, lausa simultaanne – sama omadus, mis ta teiste vastu lahkeks teeb, teeb ka ta enda elu meeldivaks.

Ristimäel rääkis ta natuke kohapärimust – lisaks ametlikule tekkemüüdile, kuidas karjused Püha Neitsit näinud ja esimese risti püsti pannud, ka seda, et kõik, kes nõuka ajal üritanud seda mäge hävitada, olla ebaloomulikku surma surnud.

Ja kinkis meile suveniiri – see juhtus nii, et kui ta küsis, kas me basaarile tahame minna, ja me üritasime kõrvale hiilida jutuga, et meil litid juba otsas, leidis ta, et siis tuleb tal meile ometi midagi kinkida. Küll on kahju, et kui ma kirjutaks suure tähega “Suveniiri”, läheb kohe bändiga segi – muidu kirjutaks küll, sest see oli ikka vähemalt ühe suure tähe vääriline. Üleni kuldsete tätardega kaetud. See on nüüd trupi muuseumis.

Kogu selle teelõigu taustamuusika oli ABBA – kui “Waterloo” teist või kolmandat korda tuli, jõudis mu uitav mõte selleni, et hahaa, mõtle, mis sõna, Waterloo, hahaa, water-loo, get it? Ma ei saa aru, miks sel teemal nii vähe nõmedaid nalju on tehtud, kas ma pean tõesti olema esimene, kes selle üle nõmetseb?

Edasi tuli meil natuke aega koguni päriselt hääletada – jälle isa pojaga, ainult poeg oli suurem kui eelmine poeg, selline teismeline. Isa rääkis meiega sihilikult vene keelt – tähendab, tegelikult ta ka oskas vene keelt paremini kui inglise, aga üks põhjus oli pojale näidata, et vene keelest on kasu, õpi, poiss! Siis tuli tal tuju näidata, et kõigis keeltes peab suhelda oskama, ja ta palus meil vahelduse mõttes inglise keeles rääkida – aga poeg oli kõigest oma edevast soengust hoolimata tõelise teismelise moel paduhäbelik ja eriti suud lahti ei teinud.

***

Nemad keerasid vasakule ära ja me asusime “Riia ringi võtma”. Algus oli jälle väga heaendeline – tähendab, seekord ei olnud meil siltigi, kõndisime, seljakotid seljas, omast arust parema koha poole – ja jälle pidasid ühed ilma igasuguse hääletamiseta kinni – ei tea jah, kust nad aru said, et me hääletajad oleme, seljakotiga Riia ringil metsa vahel võib ju kes iganes kakerdada. Olid ise kuu-kaks tagasi Eestis ise ringi hääletanud, noored ja armsad; jagasid õpetussõnu, et meil tuleb üle Koiva jõe saada ja siis võtta suund Tallinna peale – ja siis Sigulda peale – ja siis kuskilt saab juba Valmiera peale keerata. Noh, heakene küll, aga Koiva jõgi oli kõndimiseks siiski natuke kaugevõitu.

Nüüd läks looduse tasakaalu mõttes väheke aeglasemaks – umbes nii aeglaseks, et iga kord tundus, et see inimene, kes meid järjekordse kodaravahe edasi tõstis, tuli just siis, kui me olime igasuguse lootuse kaotanud. Eks seal oli ka märg ja külm ja tuli langetada raskeid otsuseid nagu “kas meie ainukese vihmamantli all kuivaksjäämise on ära teeninud meie seljakotid või siiski mina ise?” Aga no seda toredam oli jälle iga kord järgmise nurga peale edasi liikuda – ma ju ütlevad teile, et hääletamine õpetab tänulikkust. Enne Sigulda maanteele jõudmist saime veel terjeriga ühes autos sõita.

Sigulda maanteel oli jälle imelikul kombel täiesti kuiv ja märksa soojem, justkui oleks ennist Riia ringi peal olnud väga kohalik pisike vihmapilv ekstra meie rõõmuks. Tekkis tunne, et siin võiks kauemgi tšillida, aga siis korjasid meid peale… olid nad nüüd teetöölised või tehnoabi, sellise kollase vilkuriga igatahes, kes said meid otse Valmierasse ära visata. Neile maksis meie pealevõtmine alguses küll kurjasti kätte – niipea kui me olime sisse roninud, ei tahtnud uks enam kinni minna – ja usinama kinnipanemise peale tuli üldse eest ära. Aga õnneks oli neil töö spetsiifikale vastavat varustust kaasas, et see ette tagasi panna. Ja siis tuli välja, et nende peale saamine oli puhas vedamine, sest nad teadsid, et tavaline Valmiera tee on poolest saadik üles kaevatud ja ühesuunafoore täis – tähendab, vähe sellest, et me saime ilmselt palju rutem Valmierasse kui oma aruga oleks taibanud liikuda, pealekauba saime veel palju ilusamat teed minna – sellist, mille kohta öeldakse “maaliline” – sinna Sigulda kanti tahaks lausa tagasi.

Aga Valmierasse jõudsime ikka kottpimedas. Järelikult võis sama hästi bensukas süüa-juua – mul on nagunii kinnisidee, et Lätis peab head Läti toitu sööma. Ja nagunii oli tarvis Tartu-silti maalida – ainult et millele? Küsisin müüjatelt paberit, nemad väitsid, et ei ole. Aga alles siis, kui nad nägid meie räbaldunud sildimajandust (tapeediribad, vanad plakatid, puha aus taaskasutus), said nad aru, milles asi õieti on, ja ulatasid meile pool vana pappkasti. Maalisime erakordselt suure “TARTU” ja jätsime söömise ajaks strateegiliselt nähtavale. Kui sinna laekus suurem kamp tsiklimehi – kes tsikli seljas nägid välja väga testosteroonikalt noored, aga ilma kiivrita osutusid kõik hallipäiseks – hakkasid nad kohe omavahel arutama midagi, millest ma püüdsin kinni “sõitma” ja “Tartu”, nähtavasti siis keegi nende tuttav oli juba Tartu ära läinud või pidi kunagi minema, igatahes oleks nad vist ise meid heameelega peale võtnud, kui nad oleks sinnapoole läinud.

Kui selle peale mõelda, siis üldse lehvitasid tsiklimehed meile kõige rohkem, et näe, ei mahu, mõni pidas vajalikuks kohe kaht kätt laiutada. Ja korra väljendas ka üks jalgrattur kahetsust, et “üle ühe ei mahu”. Rekkamehed signaliseerisid sama asja ja vat ma ei saa aru: kas liikluseeskirjad on vahepeal rangemaks läinud või nemad korralikumaks, sest vanasti olen ma neile küll ka kahekesi peale saanud.

***

Kõht täis, meel hea, Valga teeotsa peale, kavalasti viimase tänavalaterna alla, eriliste lootusteta, mõeldes, et küll on napakas nii natuke enne kodu toppama jääda, aga vähemalt on öö kuiv ja pealegi on, kuhu sooja minna.

Ja ei lähe veerandit tundigi, kui peab kinni auto, sealt ilmub pisike naisterahvas, kes ütleb esimese asjana eesti keeles “Issand, kui tore!” Einoh, meil on ka tore, kui keegi meie peale nii rõõmustab.

Mis põhiline, esimene, kes meid sedaviisi eesti keelega tervitas, ei olnudki eestlane, vaid hoopis sakslane – daam, kes üritab vana-tori hobusetõugu taaselustada. Kui me autosse ronides veel mõtlesime ta pakkumise peale, et “ma võin teid Valka viia, aga võin ka natuke kaugemale, aga ega te sealt küla vahelt enam kuhugi ei saa, võite minu lakas magada,” et ju me Valka läheme, siis poole tee peal oli juba väga selge, et me tahame ikka sinna minna, kus on hobused – millal me muidu nii palju hobuseid näha saame? See oli ka üks haruldane ots, kus mina ei olnudki põhiliselt lobisemistöö peal – nad arendasid hoopis J.-ga intelligentset vestlust geneetilisest markeritest. No ja kuulasime hobuselugusid, näiteks kuidas ta kuueks aastaks ula peale jäetud hobused metsast poole päevaga kinni püüdis – ja imestamist, kesse loll omanik niisugused hobused saatuse hooleks jättis. Ja natuke sellesama Via Baltica tee-ehituse vandumist, mis olla juba pool aastat käinud – “mul hakkab varss sündima ja ma istun selle kuradi foori taga!”; ja natuke tänapäeva inimese hobuse-eelistuste vandumist: “kõik tahavad nelja jalaga Ferrarit,” mitte tasakaalukat ja sõbralikku looma.

Ja saimegi näha hobuseid – kaasa arvatud kuulsat Hannest – ja üht hobust, kelle mõlemad vanemad olid juba sealsamas talus sündinud – ja kuidas pisike 160 sentimeetrine naisterahvas kamandas ja kantseldas nii suuri hobuseid, kelle turja tagant teda ennast nähagi ei jäänud; ja kuidas härra diplomaat vedas hobustele rokka, porised kummikud jalas; kolme ilusat suurt koera, kõik kangesti sõbralikud, kellest üks üritas samuti hobuseid kamandada, aga ettevaatlikult – pea korra läbi koplitara nööride, “auh-auh”, pea kähku tagasi, sest kamandada on tore, aga ta oli hobustelt juba õpetust saanud -, 18-aastast kassi, kes ronis mulle varsti sülle ja keeldus lahkumast ka siis, kui ma hobuseid uudistama läksin, nii et käisin mööda talle, kass õlal – ta hakkas alles siis ära tahtma, kui me läksime sinna talli, kus olid varsad, ju siis tabas ära, et need on ettearvamatum element kui täiskasvanud loomad; ja kuidas lüpsti kitsi, kellest üks annab küll nagunii rohkem piima, kui üks pere jõuab ära tarvitada, aga kits on ometi kariloom ja tal on teist seltsiks vaja; ja kirjusid kanu koos tibudega.

J. nentis: “Ja sellisesse kohta ei satuks elu sees, kui korraliku inimese moodi reisida!” Magasime hobuste korskamise saatel.

Hommikul imetlesime natuke aega iluvaateid “hobused udu taustal” ja “hobused udus”, siis viidi meid juba teeristile ja kutsuti kunagi tulevikus veel külla. Ja ütle nüüd, teeristil ei olnudki udu.

Autosid ei olnud ka ja need vähesed, mis olid, keerasid puha Tõrva peale ära. Aga noh, ega hääletades ei loe autode kvantiteet, vaid kvaliteet, mis ei tähenda mitte automarki, vaid seda, mis sorti inimene seal sees on. Nii et tegelikult ei läinud jälle üldse kaua aega, kui saime ühe otsaga Tartu, ühe sõbraliku mehega… oli vist katlamajade installeerija, kui ma unisest peast õigesti aru sain.

Siin oligi see naljakas momement, kus mulle tööd pakuti. Ei, mitte seda, mida te mõtlesite (kas teil häbi ka on?) – vaid erialast, tähendab, peaaegu, sest inglise keelt ei ole ma ju tegelikult õieti õppinudki. Võiks ju arvata, et mingi otsapidi porine ja üleni heinapebrene kalkar, kes su auto peale hääletab, ei tundu just kõige usaldusväärsem inimene, kellele tööd pakkuda. Aga jah, kuna see töö tundus siiski natuke liiga spetsiifilise teemaga, olgu inglise keelega, kuidas on, jäi see kõigist meelitavatest asjaoludest hoolimata vastu võtmata. Eriti veel kuna ma juba mõtlesin tööhunnikutele, mis kodus ees ootavad.

Igatahes sain ma temaga enam-vähem treppi; astusin sisse, A. magas alles; nägin kergendustundega, et hoolimata Poolas saadud krüptilisest sõnumist “millal sa tagasi tuled, siis ma tean, millal ma laua tagasi tõstan” – hävitaja Šiva lähenemine majapidamistöödele, eks ole – olid seinad ja suurem mööbel siiski veel enam-vähem vana koha peal alles, tundsin kodu ära.

A. ärkas üles ja otsis välja käsitöö – “ma teadsin, et nüüd mul tuleb mõnda aega su juttu kuulata ja varusin endale tegevust, mida see ei sega”. Selle praktilise meele järgi oli kohe selge, et ka tema on endiselt täiesti tema.

Edutult, peaks mainima.

Õiendab naaber oma põngerja kallal, et see mu vihmaveetünni kallalt ära tuleks: “Tuleb naabritädi, teeb ata-ata.” Mina ajan selle jutu peale silmad punni.

Laps ei teinud suuremat välja ja kui ta sealt ükskord tõesti liikuma hakkas, kulges ta otsemat teed minu juurde, kes ma nööri pealt pesusid sülle tustisin, vahtis mind, üritas suhelda, kilkas suurest vaimustusest ja tagus käsi kokku.