Kuidas ma poes käin vol. 11 ehk veel üks kõrvaline vahepala – kas olen sattunud Lynchi filmi? või kelle?

september 1, 2012

Habemeajamistoodete uurimine võttis kummalise ilme: habemeajamisvahu tester (aerosoolpudel – pikergune!) ei reageerinud õrnale lähenemisele üldse ja kui kasutasin rohkem jõudu, kattis terve mu käe ja pool riiulit valge lögaga. Mul ei olnud seda sümboolikat mitte millegagi maha nühkida.

Kõnnin, õrnalt lõhnavana ja vahutavana, turvamehe juurde ja palun abi; too muutub nõutuks, kosmeetikaosakonnas, tuleb välja, ei leidugi midagi, millega ennast puhtaks pühkida; parim, mis ta oskas teha, oli leida müüja, kes teadis salvrättide saladust. Mina sain ennast puhtaks, müüja riiulid; siis selgus, et pudel vahutab veel otsast. Vaatasime üksteisele otsa, puhatasime pudeli ettevaatlikult ühisel jõul ära, too suutis ennast vaos hoida.

Kõnnin jahmunult ja ikka veel lõhnavana bodišoppi, määrin endale mõtlikult järgmist habemeajamiskreemi peale, kui mu kõrvale seisab paljudele tartlastele tuntud rohelises pintsakus kõhn figuur.

Kes teeb kohmetuid nalju selle üle, et ma olen kreemipoes, õigemini ütleb midagi sellist, et “vaatad siin kreeme” sellise häälega, nagu see oleks juba ise seltskondlik naljatlus. Ja nagu alati, ütleb, et “Tervita siis seda noh, kas ta teeb veel ikka savipotte?” Ma juba tean, et ta mõtleb A.-d, jõuan öelda ainult “Ee”, kui ta jätkab “einoh, ma ei tea, kas sa temaga üldse suhtled, aga noh, kui kunagi näed juhuslikult, tervita igatahes.” Mispeale minus tekib kahtlus, et äkki ikka ei mõtle A.-d, küsin: “Keda?”

“Ei noh, seda. No mitte ei tule nimi meelde, aga noh, tervita.”
Mina ütlen jälle “eeeee”.
“Ei noh, ega ma ei tea, kas te suhtlete või millal sa teda viimati nägid üldse, aga tervita. No mitte ei tule nimi meelde.”

Ma mõtlen huviga, kuidas ma peaks tervitama kedagi, kelle nimi tal meelde ei tule, kellega ma võib-olla üldse ei suhtle ja kellest ma järelikult üldse ei tea, kes ta niisugune on, sest A. ei saa ta ju olla, temaga ma suhtlen ja seda teavad ju kõik.

“Mis kreemi sa siis proovid üldse?”

Vastan ausalt: “Habemeajamiskreemi.”
Sedapuhku tema poolt jahmunud vaikus. Lisan ebausutavalt kõlava vabanduse: “Mitte enda tarbeks.”

“Aa. Heh. Mina ja minu arust ka see, kelle nimi mul meelde ei tule, aga no mina igatahes ajame üldse kuivalt. Jah.”

Minu salamõte, mida ma välja ei ütle: mida sa siis, huvitav, kreemipoes teed?

“No tervita seda noh. A. Näe, nimi tuli meelde, tervita A.d.” (vasakule ära)

Müüja on kogu selle aja seisnud mannekeenina vaikides kõrval ja mina olen hajameelselt habemeajamiskreemi mööda oma kätt laiali määrinud. Lõhnan nüüd juba mitut eri moodi korraga.

Kas kreemindusega kaasnevad alati paranähtused või ainult meestekosmeetikaga?

Või on siis asi minus või kuu faasis; sest ka täna, ilma et ma oleks ainsatki kreemipurki avanud, sõitis buss number 23 läbi selliste ruumipunktide, mida minu universumis kas ei ole või ei saaks sellises järjestuses läbida.

Tagasiteel astun sisse Tallinna bussijaama peldikusse, vaatan peeglisse: see on kõverpeegel. Vaatan järgmisse: see on kõverpeegel. Vaatan kolmandasse: see paistab normaalne, aga nüüd ei usalda ma enam oma nägemist.

Kui ma astun ajaleheputkasse, siis selle põrand õõtsub, nagu oleksime laevas.

Bussipeldikul on laes kaks lampi, aga mitte kuskil mitte ühtegi lülitit.

Aga kõige muu poolest on see paralleelmaailm just nagu tuttav maailm, see, mis veel üleeile kehtis… või noh, ootame, vaatame.

PS
Muidugi on asi minus+kosmeetikas, viimati ei pidanud ma imelike nähtuste jaoks purke näppimagi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: