Tundeline teekond naeratuse eest ehk “kuidas ma poes käin vol. n” ja mine tea, äkki saab lõpuks teele ka

september 2, 2012

Jah, kallis lugeja, olen hoidnud ülal ootusärevust: mis meist sai? Kas jäimegi Poola? Aga enne sõna otseses mõttes reisikirja jätkamist tuleb veel natuke paikset.

Naljakad välismaalased poes

Sattusime J.-ga poodi, kus ei olnud ostukorve; kärud olid, aga ma olen kange käruvastane, nad sõidavad mul käes, kuhu ise tahavad, ja kui nemad juba niiviisi jonnivad, siis jonnin mina vastu ja ei võta käru. Aga “eks need paar asja saab ju näpu vahele võtta”. Mis tähendab, et kui meile tuli meelde tomateid otsida, olid näpud nii täis, et tekkis probleem: kuidas tomatid kilekotti saada?

Aga keegi oli lahkelt juba kotistatud tomatid vedelema jätnud, ei hakanud saatuse näpunäidet ära põlgama ja haakisime näppu.

Uhkelt – väga uhkelt, me olime leidnud alla viieprotsendise õlle! kas teate, kui raske on Poolas alla viiest õlut leida? Normaalne kangus näikse seal olevat midagi 6-7 kandis ja viiesed on nende silmis juba lahjad – kassasabasse jõudnud, tuli meelde, et leib jäi võtmata.

Aga olgu peale, meil on juustuvahvleid, enam ei hakka tagasi minema.

Veel kauem sabas seisnud, ilmus järsku vaatevälja üks üksildane leib, täiesti vales kohas, tähendab, meie pilguga vaadates nii õiges kohas, kui sai – kuskil nätsuriiuli otsas või umbes nii. Tähendab, järjekordne saatuse näpunäide: keegi on just otsustanud, et ta seda leiba ei taha ja ekstra meie jaoks sinna vedelema jätnud. Muidugi võtame. Hakkas tunduma, et olukord kulgeb arvutimänguloogika järgi: kõnnid mööda labürinti (need säästuka tüüpi poed on kõik parajad labürindid) ja korjad vidinaid üles.

Sellega äratasime tähelepanu meie ees seisvas poolakas. Ega meie eestikeelne hõiskamine eriti suuri kahtlusi ei jätnud, kas me oleme välismaalased või mitte.

Heidab tema siis demonstratiivse pilgu meie ostudele, näitab näpuga meie õlle peale (uhkusega leitud! 4,8 %!), ajab näo krimpsu, keele suust välja ja raputab pead.

Meie reageerime huvitatult.

Ajab selguse mõttes veel korra näo krimpsu, keele suust välja ja raputab pead. Oi, kui paha õlle me oleme valinud.

Me ei hakka ikka ka tagasi viima ja otsustame, et proovime selle paha õlle ikka ära.

Huvi pärast näitan kohvi peale ja vaatan mehele ootavalt otsa. Kohv leiab heakskiitu.

Millele järgnes pakkumisvoor: kust te õieti olete? Norrakad? Ungarlased? Huvitav komplekt, mida pakkuda, aga noh, Itaalias oli üks populaarsemaid variante, mis eestlastele kaela määriti, brasiillased.

Muide, see paha õlu oli hirmus hea (“Ma arvan, et me ostame veel seda paha õlut”, lubas J., aga aega jäi väheks): tugeva humalaga ja mitte ülearu kange, lausa lust. Aga eks me juba teadsime ka, et Poola õllemaitse juba on selline kange ja magus. Eestlased on virisenud Poola halbade õlude üle, aga mulle on ajapikku selgeks saanud, et ega asi pole selles, et nad üritaks teha kerget humalast märjukest, aga välja kukub kange ja magus. Nad kohe tahavadki kanget ja magusat.

***

Tuli meelde veel üks häälega reisimise hea külg: linnast välja saamine on nii raske töö, et selle ajaga jõuab lahkumisvalu läbi põdeda. Ja kui õige teeotsa otsimise ja seal passimise järel lõpuks peale saab, on ainult hea meel. Mitte nagu ametliku transpordiga, et lähed bussi peale, nutt kurgus.

Teeotsa otsimine läks alguses aeglaselt, valisime kehva koha; mul viskas ära ja liikusime edasi optimistlikumasse kohta: seal oli juba kaks noort, poisil Lennoni prillid ees, kes (mitte prillid, vaid noored) olid veendunud, et uus koht on hea jah, sest keegi, näete, on siin hääletanud ja peale saanud (maas vedeles suur papist silt kirjaga “Łódź”). Võtsime siis neist viisakasse kaugusesse ja üritasime tagajärjetult, kuni nemad olid peale saanud, ja võtsime sellesama heaendelise koha. Ja töötas, saime ühe otsaga Toruńisse. Mööda pisitillukesi teid, paar korda ära eksides (juht küsis heatujuliselt ja veidi häbelikult: “ega teil kiire ei ole?”).

Mul oli Wrocławis õnnestunud vastu igasuguseid ootusi meili lugeda ja oligi hea, sest vahepeal oli mulle kirjutanud üks Olsztyni poiss, kes mu pool kunagi sõbraga koos ööbimas käis – tema elab nüüd Šveitsis, aga see sõber elab nüüd tema korteris ja muidugi ta tahab meid näha, helistagu me ainult. Nii et Toruńist ma helistasingi, olime kõik hästi optimistlikud, mis see siis ära ei ole, suur valge veel väljas, Olsztyni kiviga visata.

Aga Toruńist välja orienteerumisega läks suur valge väikeseks valgeks. Kogesime küll jälle poolakate suurt hääletajalahkust – üks tervisejooksja leidis, et peab ikka meid õige teeotsa peale ära jalutama, mis see paar kilomeetrit ära ei ole. Ja ka muidu olid kõik kole sõbralikud, isegi kui peale ei saanud võtta (“auto täis!” “keerame kohe ära!”), naeratasid, nagu oleks neil kangesti hea meel hääletajaid näha.

Selle hämardumisega hakkas üha kõhedam tunne, et ei saa enam kuhugi, tuleb magamiseks mets leida. Eriti kuna meil oli üks tahtmatu kaaslane: tähendab, meie ei tahtnud teda ja ega ta ka ise ei tahtnud seal olla, aga ta oli nii purjus, et sellel ruumil, kus tema liikles, olid kõik mõõtmed krussis – J. kirjeldas tema liikumist Browni liikumisena ja no kui üksik osake ka üldiselt ei peaks saama browniliikuda, siis andis see mees ikkagi oma parima. Vahepeal tundus, et tal on plaan kuhugi koju minna, aga miskipärast jõudis ta alati otsaga meie lähikonda tagasi, mingi musta objekti juurde, ja kukkus selle juurde istuli. Vahetevahel vajus koguni selili, nii et üritasime hääletamise vahelt tal poolt silma peal hoida – käsi püsti, vilksti pilk auto poole, et kas jäi seisma, vilksti pilk tahtmatu kaaslase poole, kas ikka liigutab -, et ta sedapidi magama ei jääks, aga õnneks oli ta väga kindlameelne ja üritas alati uuesti oma kõverasse ruumi kulgema saada. Viimaks õnnestus tal must objekt üle õla vinnata – näh, see oli tema kott, sellepärast tal jäigi kodutee katki, et selle juurde tagasi tulla – ja tal õnnestus raske trikk: et bussipeatus, tema ise ja tema kott olid kõik ühes kohas. Ja siis ei läinud kaua, kui ta oli ka bussi peal. Ja siis ei läinud kaua, kui üks ainult poola keeles suhtlev onu võttis ka meid peale – “ma viin teid natuke parema teeotsa peale” – järeldasin, et väljapoole linna piiri, jälgisin kergendustundega maastiku möödumist ja taipasin, et oma jala peal oleks küll väga raske olnud magamiskõlbliku looduseni jõuda – aga see “natuke edasi” kujunes vähemalt kolmekümnekilomeetriseks otsaks.

Maandusime ühe bensuka külje all: tähendab, hea koht, valgustatud koht! kanget optimismi täis – mis siis ikka, kui öö peale jääme, magame võsas või mängime rikkureid ja läheme motelli. Aga üks tore mööblivedaja pidas vajalikuks tõestada, et see, kas keegi võtab peale, ei olene sugugi sellest, kui mugav tal on seda teha: tal ei olnud ikka üldse ruumi, tähendab, meid oleks kuidagi ära mahutanud, aga meie seljakotid! mida ei saanud ka kaubaruumi panna, sest see oli juba paksult mööblit täis (ja mis ei olnud mööblit täis, olevat olnud pesupulbrit täis). Proovisime mitut pidi: kõigepealt seljakotid, siis J. – selgus, et nii ei mahu. Läks sisse J. seljakott ja suurem osa J.-d, seejärel J. jalad. Seejärel minu seljakott (J. jalad on sunnitud lapergusemaks muutuma). Seejärel mina. Üks jalg tolkneb uksest välja ja seljakott ähvardab välja pudeneda. Kerin põlved lõua alla ja litsun seljakotti koomale, et uks kinni mahuks. Ei mahu. Kerin põlved kuhugi kõrvade juurde ja litsun seljakotti veel enam koomale, nüüd tuleb uks kinni, edasi on juba lihtne, tuleb lihtsalt oma jalad kuhugi toppida.

See oli hästi tore mees, kellega oli lihtne suhelda – sedapuhku saksa keeles, mis ei ole ei mul ega J.-l teab mis tugev, aga kuidas ma heade suhtlejate ja iks keelte kohta ütlesingi. Tänu temaga lobisemisele tuligi õieti meelde, et peaks Olsztyni-Arekile õige helistama, sest me tegelikult ei tea, kus ta üldse elab. Kombes. Tore mees poetas meid vanalinna serva maha.

Olsztynis oli tunda juba Põhjamaade hõngust: üle tüki aja oli esimest korda öösel jahe! et ma nagu peakski dressipluusi selga panema või? et mantli ka või? no tore ongi, vähem kotis tassida. Ka linnamaastik oli ühtäkki väga kodune – kui järele mõelda, meenutas vahepeal läbitud kohtadest Kaunast, mis Eesti poolt tulles tundus nii eksootiliselt keskeuroopalik. Aga näe, Lõuna-Poolast tulles on kodune, peaaegu Baltimaad. Kliima ka kodune: nemad ei tea sellest 35 kraadist midagi, neil on kogu aeg ühtmoodi maksimum 22 olnud.

Ma südamest loodan, et Arek ei olnud meie jaoks ekstra mingeid pipstükke ostnud – tähendab, tal oli küll toredat vorsti ja toredat juustu ja “päris kanade” mune, nagu ta uhkusega ütles – “hästi munetud,” kiitsin mina – aga ma loodan, et need olid tal nii kogemata majas olemas, mitte ekstra meie jaoks, sest mingil hetkel tuli kuidagi välja, et tal on kuu lõpuni neli zlotti järel, aga noh, kilpkonna toit on olemas. Ja siis oli meil endal hea meel, et meil oli Wrocławist veel suur tükk juustu ja jogurt ja kefiir alles, millest me jätsime juustu ja jogurti talle – ja et oli suveniiriks Eesti kommi kaasas ja et me ei olnud kõiki komme Wrocławi rahvale laiali jaganud.

Pärast, järgmisel hommikul Suwałki teeotsal oli meil jälle hea meel, et me kefiiri siiski endale jätsime – kui me üritasime seda lahti teha, purskas see nagu vulkaan – J. pidi natuke ennast kasima, aga no ikkagi, vaba taeva all oli kindasti seda ohutum pursatada kui tillukeses köögis, mõtle, kilpkonna akvaarium oleks puha kefiiri täis läinud.

Aga enne saime alternatiivse linnaekskursiooni: ronisime Preisi-aegsele raudteesillale; vaatasime vana pidalitõbiste kabelit ja tüsedat, ümarate vormideega katedraali – ma pole eluski nii tüsedat gootikat näinud; kunagist Rafaelsoni saeveskit; vaatasime Preisi-aegseid lagunevaid sõjaväehooneid – mis rõngad need seina küljes on, küsis J. Ma pakkusin kohe, et vanaaegsed hobuste sidumise rõngad, lasipuu asemel; ja siis tuligi välja, et mul oli õigus ja ma ütlesin: “nojah, ma ju ütlesin, see on ju loogiline,” jättes lisamata, et kõigepealt viis mu mõtted hobustele selle hoone tagune kusehais. Mis tegelikult vaevalt et hobustelt pärines. Nii saab valedest eeldustest õigeid järeldusi teha.

Edasine reis läks samas rütmis, mis eelmisel päeval: kõigepealt vuhhti üheainsa otsaga otse Suwałkisse ja sealt hakkas jupitamine, kuigi arvasime esimese hurraaga, et nüüd on Riia juba kiviga visata – kõigepealt õudselt pika ootamise peale Szypliskisse; ja siis jälle õudselt pika ootamise peale – oh, vihma sadas, me olime nii hädised, kuigi inimesed paistsid meie üle endiselt rõõmustavat – juba hämaras sümpaatse Poola paari peale, kes lubas meid Kaunaseni ära visata, aga kuna jutust tuli välja, et nad tegelikult lähevad Vilniusesse, tegime kiire ümberarvestuse: plaan B, Riiga ei saaks nii öösel ilmselt enam ka Kaunase juurest, läheme parem Vilniusse kunstnik Elena juurde, pealegi on Elena üliäge ja teda pole ammuilma näinud.

Kõige piinlikum, et ma ei teagi nüüd täpselt, millega Elena täpselt tegeleb – kui ma ta uuemaid andmeid taga ajasin, selgus, et ta oli korraldanud sellist konverentsi nagu “Metamporphoses of Rituals: from Archaic World toward Posmodern” – aga nüüd pärast reisi oskan juurde öelda ainult seda, et see elutuba, kus me magasime, oli üleni voolitud päid täis ja mõni õlimaal vedeles seal kah. Sest lobisedes oli vaja ju uurida hoopis seda, mis tuttav mida teeb ja kes kellest viimati kuulnud on.

Aga noh, jääb loota, et äkki tal on nüüd meeles jälle Tartu tulla, sest minu meiliadre on tal nüüd ju olemas.

“Uskumatu, kui häid inimesi on olemas,” leidis J. – ta leidis veel mitut puhku, et hääletamine taastab usu inimkonda.

Võluv detail: loeme silte ja saame üllatava teadmise
Selle esimese otsa peal, millega me Wrocławist minema saime, näeme järsku aknast, et kõrvalrea rekka peale on kirjutatud JUMAL. Ja kontaktandmed: jumal@jumal.pl.

Nii et Poolas elab järelikult.

Kui me seejärel sõitsime mööda külast, mille nimi oli Walga, oli meid sellise pisikese asjaga juba raske rabada.

Kiidukõne Vilniuse Corner Hotelile

Nad lubasid mul oma WCsse minna, kuigi ma ei näinud nende klientuuri moodi väljagi – kalli minimalistliku fuajeega koht, kus ööbisid ikka peened inimesed, nagu see meie Poola paar, kallid pastelltoonides rõivad seljas – ja siis tulen mina, kirju nagu pühademuna ja mõõdukalt räpane, ja küsin, vabandust, kus teil tualett on? Ei mingeid taktituid küsimusi stiilis “kes teie selline olete?”, vaid aus juhatus “neljandal korrusel, lift on ümber nurga”.

Või nägin ma siis ekstsentrilise miljonäri moodi välja, aga uskugem inimestest parimat.

(järgneb)

Advertisements

3 kommentaari to “Tundeline teekond naeratuse eest ehk “kuidas ma poes käin vol. n” ja mine tea, äkki saab lõpuks teele ka”

  1. valper said

    vilnos ma hakkasin kohe erinevaid õlusid kokku ostma, sest nad kõik tuleb ju ära proovida. kirju eriti ei lugenud.
    niisiis selgus õhtul linna peale minnes, ühe kaasa võtnuna, et see oli 8-kraadine.
    tagasi öömajas leidsin veel 9-kraadise kah.

  2. notsu said

    vat on need keskeurooplased.
    või ot. Tšehhidel on jälle üsna eestipärane õllemaitse. Ma juba peaaegu paneks selle katoliikluse vs protestantluse arvele, aga Tšehhis on katoliiklasi rohkemgi kui protestante. A see on vist küll meiega sarnane, et religioon ei mõjuta eriti elu. Ja Poolas ja Leedus on katoliiklus ikka kõvasti tunda.

  3. notsu said

    ühtlasi on mul rõõm näha, et sellest, et ma olen kompulsiivne lugeja, on vahel ka kasu. Ma pean poes kõigi asjade sildid läbi lugema, kui nad just juba meeles ei ole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: