Minuga hirmutatakse väikelapsi
september 4, 2012
Edutult, peaks mainima.
Õiendab naaber oma põngerja kallal, et see mu vihmaveetünni kallalt ära tuleks: “Tuleb naabritädi, teeb ata-ata.” Mina ajan selle jutu peale silmad punni.
Laps ei teinud suuremat välja ja kui ta sealt ükskord tõesti liikuma hakkas, kulges ta otsemat teed minu juurde, kes ma nööri pealt pesusid sülle tustisin, vahtis mind, üritas suhelda, kilkas suurest vaimustusest ja tagus käsi kokku.
Sul on koht päikese all, roll elus, funktsioon ühiskonnas.
😛
Minus tärkavad mõrvamõtted alati, kui kuulen kedagi minu last mingite kolmandate isikute sanktsioonidega ähvardamas. Võõraste laste suhtes see instinkt ilmselt ei töötaks, aga siiski. Siiski.
Nojah, praegu ähvardas niiviisi lapse enda ema. Naabritädi, kotivana, miilits jt koletised.
A mis mu roll siis õieti on, kotivana oma või hoopis lapse meelelahutaja oma? Laps oli raudselt veendunud, et viimane.
Sul on siis isegi kaks rolli. Vähemalt.
Ma nägin ükskord Uuskasutuskeskuses sarnast asja pealt. Pisike põnn, umbes kahene, oli riiulilt kogemata tassi maha ajanud, kildudeks. No üldse mitte meelega, lihtsalt riivas, kellel siis ei juhtuks. Aga kus siis ta vanaisa pistis sõimama (täita õige sõna), et tädi (müüjatädi) teeb sulle ata-ata ja mis sa nii lohakas ja hooletu oled jne. Kohe tükk aega karjus lapse peale. Müüja veel naeratas, et ei tee midagi ata, see paarikümne sendine tass ainult, pole hullu, aga ei miskit, vanaisa vahutas ikka veel. Ilmselt jagus kurja juttu ja karistust veel koduski … Laps oli ise nii õnnetu ja ehmunud/hirmunud ilmega.
Imelikud need inimesed, kes lapsi teiste inimestega hirmutavad … ju pole omal kasvatusest siis asja.
Minul pole vaja lapsi teiste inimestega ähvardada, olen ise vajadusel piisavalt ähvardav.
Kummaline on jah see võõra autoriteedi appikutsumine. Ja ebaviisakas sama autoriteedi enda suhtes – keegi küsis ka üldse ve? Äkki kotionu EI TAHA ata-ata teha antud juhul, sellele lapsele või üldse mitte? Äkki kotionu läks just pensionile!
kusjuures ka selle vihmaveetünniga oli sama lugu, mis Uuskasutuskeskuse müüjal – et kah mul nüüd asi, see ei ole ju mingi pahandus. Ei ole ka nii sügav tünn, et isegi väikelaps seal sees ära võiks uppuda, nii et miks ta seal solberdada ei võiks. Ma olen täheldanud, et igasugused veetünnid, riisikausid, liivakastid jms on hoopis hiigla hea abinõu väikelapsed vagusi omaette mängima saada, nii et nad suuri ei tüüta – nii et oleks mul selline parajasti hoida, ma saadaks ta ise tünni kallale, et ise saaks rahus raamatut lugeda vms.
Võib-olla naaber kartis, et mul on tünni suhtes omanditunded ja tema laps on neid nüüd riivanud ja järelikult peab ta last demonstratiivselt kasvatama, muidu vihastan ma hoopis tema enda peale. nagu see vanaisa vbla arvas, et “kui ma last ei karista, karistab müüja mind” – mis siis, et müüja ei olnud sedasorti müüja.
ma olen mingit sellist demonstratiivset “kasvatamist” ka muidu näinud, isegi kui sellega ei käi kaasas kotionudega ähvardamine. ma olen mitu korda vaadanud, et kui lapsevanem kuskil avalikus kohas oma võrdlemisi silmatorkamatult käituvat last väga silmatorkavalt sõimab ja sakutab, siis see näeb kangesti esinemise moodi välja: “ega ma ei ole mingi niisuke, mis te mõtlete, mina ikka KASVATAN oma last”.
tähendab… avalikus kohas teisi inimesi tüütavad lapsed on hirmsad, aga umbes pooltel juhtudel on asi hoopis sedapidi, et tegelik tüütus on hoopis lõugav lapsevanem. Kes peab lõugama hakkama isegi mingi väikese nihelemise peale, nt bussis, mis teisi reisijaid tegelikult ei sega – erinevalt lapsevanema lõugamisest. kui lõugamine on eriti resultatiivne, hakkab lõpuks ka laps lõugama.
a mu naaber tundub tegelikult siiski päris normaalne, nähtavasti väikeste ebakindlustega, algaja lapsevanema asi, aga no laias laastus ikkagi okei. nagu näha, ei olnud ka laps sugugi õnnetu ja ärahirmutatud moega, erinevalt Morgie kirjeldatud lapsest.