Tundeline teekond naeratuse eest: nostos. Näeme palju riste ja hobuseid, saame midagi paremat kui tahta oskasime, ja mulle pakutakse tööd

Alustasime Vilniusest eufooriliselt: kui Suwałkist tundus, et Riia on kiviga visata, siis siit võis kivi muidugi juba Tartuni lennata. Ja tuligi üks erakordselt hea päev.

Kui olime tutvunud Vilniusega peamiselt ühistranspordi ja paneelrajoonide küljest ja järgmiseks teinud tutvust Leedu hot-dogiga – terve selle reisi jooksul tundsime igas bensiinijaamas tungivat vajadust hot-dogisid degusteerida, et teha kindlaks, kus on kõige paremad; vaatlusandmed kinnitasid varasemat kogemust: jah, endiselt on Poolas märksa paremad kui Eestis – aga ei, õigust öelda mina ei tutvunudki seal Leedu hot-dogiga, vaid hoopis jalustrabavalt paksu Leedu einevõileivaga: huvitav Leedu vorst, Leedu sink, juust, keedumuna ja suur hunnik salatit –

siinkohal meenus mulle üleüldse, et iga kord, kui me J.-ga miskit peenemat sööki söömas käisime, eirasime jultunult toitumisalaseid soorolle: sajuõhtuses õllerestos tellis J. rucola-salati palsamiäädika kastmega, mina: “Palun mulle kausitäis küüslaugupekki ja hapukurgid!”; udubeenes söögikohas tellis J. kelneri hämmastuseks jõhvikakastmega pasteedi ja maasikad koogelmoogeliga, mina aga kolm pirakat tsepeliini suitsupekigarneeringuga –

vaatasime ringi ja leidsime, et oleme ikka linnas mis linnas, vaja maanteeni jalutada või vähemalt üle ristmikugi, linnaliiklusest välja – aga piisas sellest, et J. pööras käestolkneval sildil “RIGA”-teksti targu väljapoole, kui juba oli üks kinni pidanud ja vehkis, et tulgu me peale, et ta päris Riiga ei vii, aga Joniškisse küll, kas meile sobib? Ja oli nähtavasti hirmus rahul, et ta endale mõne hääletaja leidis, paistis olevat selline tegelane, kes vaatab kogu aeg kahele poole, et mõne hääletaja enda peale saaks ja kellel on iga järgmist hääletajat nähes kahju, et auto kummist ei ole. Soomes töötav leedukas, poeg autos kaasas, rääkis, et tal olla palju eesti sõpru ja et põhimõtteliselt võiks ta meiega ka soome keeles natuke suhelda, aga vene keeles tuleb paremini välja. Üks neid hästi terava mõistusega töölisklassi esindajaid, keda ma miskipärast hääletades palju rohkem näen kui paikses elus, noh, juba see valmisolek mitmesuguseid keeli rääkida ütles midagi. Kui ta pajatas, et Šiauliai nimi tuleb sellest, et ristirüütlid arvanud, et leedukate nooled tulevad otse päikesest, ja heitunud üliväga – et see šiaul-tüvi seal tähendab päikest – ja mina natukese mõtlemise peale küsisin, et ei tea, kas Läti Saulkrasti on sama tüvega – vastas ta “jajah, Saulkrasti on solnetšnõi krai,” – mispeale mina küsisin selle küsimuse, mida ma armastan leedukatele (ja lätlastele leedu keele kohta) ikka esitada: et kas ta naabritest aru ka saab, kui need räägivad? Ja ta on siiani olnud ainus, päris ausalt, kes vastas hämmastunult “jah, muidugi, see on ju sugulaskeel”. No ma ütlen, et terase mõistusega.

Ja pojaga oli tal silmnähtavalt hea läbisaamine, see võis olla ehk nii natuke üle kümne, aga tundus (“tundus”, sest ega ma leedu keelest suurt rohkem aru ei saa, kui et oskan “sõitma”-verbi ära tunda ja öelda “aš ne kalbu lietuviški”), et isa peab tema kui võrdväärsega nõu, mis teed pidi minna.

Kui ta meid Ristimäele ekskursioonile viis, arutasime seda asja J.-ga, ma mõtlesin, et see, kui meie vastu kenal inimesel paistavad ka pereasjad joones olevat, on kohe eriti instant… vähe sellest, et instant karma, lausa simultaanne – sama omadus, mis ta teiste vastu lahkeks teeb, teeb ka ta enda elu meeldivaks.

Ristimäel rääkis ta natuke kohapärimust – lisaks ametlikule tekkemüüdile, kuidas karjused Püha Neitsit näinud ja esimese risti püsti pannud, ka seda, et kõik, kes nõuka ajal üritanud seda mäge hävitada, olla ebaloomulikku surma surnud.

Ja kinkis meile suveniiri – see juhtus nii, et kui ta küsis, kas me basaarile tahame minna, ja me üritasime kõrvale hiilida jutuga, et meil litid juba otsas, leidis ta, et siis tuleb tal meile ometi midagi kinkida. Küll on kahju, et kui ma kirjutaks suure tähega “Suveniiri”, läheb kohe bändiga segi – muidu kirjutaks küll, sest see oli ikka vähemalt ühe suure tähe vääriline. Üleni kuldsete tätardega kaetud. See on nüüd trupi muuseumis.

Kogu selle teelõigu taustamuusika oli ABBA – kui “Waterloo” teist või kolmandat korda tuli, jõudis mu uitav mõte selleni, et hahaa, mõtle, mis sõna, Waterloo, hahaa, water-loo, get it? Ma ei saa aru, miks sel teemal nii vähe nõmedaid nalju on tehtud, kas ma pean tõesti olema esimene, kes selle üle nõmetseb?

Edasi tuli meil natuke aega koguni päriselt hääletada – jälle isa pojaga, ainult poeg oli suurem kui eelmine poeg, selline teismeline. Isa rääkis meiega sihilikult vene keelt – tähendab, tegelikult ta ka oskas vene keelt paremini kui inglise, aga üks põhjus oli pojale näidata, et vene keelest on kasu, õpi, poiss! Siis tuli tal tuju näidata, et kõigis keeltes peab suhelda oskama, ja ta palus meil vahelduse mõttes inglise keeles rääkida – aga poeg oli kõigest oma edevast soengust hoolimata tõelise teismelise moel paduhäbelik ja eriti suud lahti ei teinud.

***

Nemad keerasid vasakule ära ja me asusime “Riia ringi võtma”. Algus oli jälle väga heaendeline – tähendab, seekord ei olnud meil siltigi, kõndisime, seljakotid seljas, omast arust parema koha poole – ja jälle pidasid ühed ilma igasuguse hääletamiseta kinni – ei tea jah, kust nad aru said, et me hääletajad oleme, seljakotiga Riia ringil metsa vahel võib ju kes iganes kakerdada. Olid ise kuu-kaks tagasi Eestis ise ringi hääletanud, noored ja armsad; jagasid õpetussõnu, et meil tuleb üle Koiva jõe saada ja siis võtta suund Tallinna peale – ja siis Sigulda peale – ja siis kuskilt saab juba Valmiera peale keerata. Noh, heakene küll, aga Koiva jõgi oli kõndimiseks siiski natuke kaugevõitu.

Nüüd läks looduse tasakaalu mõttes väheke aeglasemaks – umbes nii aeglaseks, et iga kord tundus, et see inimene, kes meid järjekordse kodaravahe edasi tõstis, tuli just siis, kui me olime igasuguse lootuse kaotanud. Eks seal oli ka märg ja külm ja tuli langetada raskeid otsuseid nagu “kas meie ainukese vihmamantli all kuivaksjäämise on ära teeninud meie seljakotid või siiski mina ise?” Aga no seda toredam oli jälle iga kord järgmise nurga peale edasi liikuda – ma ju ütlevad teile, et hääletamine õpetab tänulikkust. Enne Sigulda maanteele jõudmist saime veel terjeriga ühes autos sõita.

Sigulda maanteel oli jälle imelikul kombel täiesti kuiv ja märksa soojem, justkui oleks ennist Riia ringi peal olnud väga kohalik pisike vihmapilv ekstra meie rõõmuks. Tekkis tunne, et siin võiks kauemgi tšillida, aga siis korjasid meid peale… olid nad nüüd teetöölised või tehnoabi, sellise kollase vilkuriga igatahes, kes said meid otse Valmierasse ära visata. Neile maksis meie pealevõtmine alguses küll kurjasti kätte – niipea kui me olime sisse roninud, ei tahtnud uks enam kinni minna – ja usinama kinnipanemise peale tuli üldse eest ära. Aga õnneks oli neil töö spetsiifikale vastavat varustust kaasas, et see ette tagasi panna. Ja siis tuli välja, et nende peale saamine oli puhas vedamine, sest nad teadsid, et tavaline Valmiera tee on poolest saadik üles kaevatud ja ühesuunafoore täis – tähendab, vähe sellest, et me saime ilmselt palju rutem Valmierasse kui oma aruga oleks taibanud liikuda, pealekauba saime veel palju ilusamat teed minna – sellist, mille kohta öeldakse “maaliline” – sinna Sigulda kanti tahaks lausa tagasi.

Aga Valmierasse jõudsime ikka kottpimedas. Järelikult võis sama hästi bensukas süüa-juua – mul on nagunii kinnisidee, et Lätis peab head Läti toitu sööma. Ja nagunii oli tarvis Tartu-silti maalida – ainult et millele? Küsisin müüjatelt paberit, nemad väitsid, et ei ole. Aga alles siis, kui nad nägid meie räbaldunud sildimajandust (tapeediribad, vanad plakatid, puha aus taaskasutus), said nad aru, milles asi õieti on, ja ulatasid meile pool vana pappkasti. Maalisime erakordselt suure “TARTU” ja jätsime söömise ajaks strateegiliselt nähtavale. Kui sinna laekus suurem kamp tsiklimehi – kes tsikli seljas nägid välja väga testosteroonikalt noored, aga ilma kiivrita osutusid kõik hallipäiseks – hakkasid nad kohe omavahel arutama midagi, millest ma püüdsin kinni “sõitma” ja “Tartu”, nähtavasti siis keegi nende tuttav oli juba Tartu ära läinud või pidi kunagi minema, igatahes oleks nad vist ise meid heameelega peale võtnud, kui nad oleks sinnapoole läinud.

Kui selle peale mõelda, siis üldse lehvitasid tsiklimehed meile kõige rohkem, et näe, ei mahu, mõni pidas vajalikuks kohe kaht kätt laiutada. Ja korra väljendas ka üks jalgrattur kahetsust, et “üle ühe ei mahu”. Rekkamehed signaliseerisid sama asja ja vat ma ei saa aru: kas liikluseeskirjad on vahepeal rangemaks läinud või nemad korralikumaks, sest vanasti olen ma neile küll ka kahekesi peale saanud.

***

Kõht täis, meel hea, Valga teeotsa peale, kavalasti viimase tänavalaterna alla, eriliste lootusteta, mõeldes, et küll on napakas nii natuke enne kodu toppama jääda, aga vähemalt on öö kuiv ja pealegi on, kuhu sooja minna.

Ja ei lähe veerandit tundigi, kui peab kinni auto, sealt ilmub pisike naisterahvas, kes ütleb esimese asjana eesti keeles “Issand, kui tore!” Einoh, meil on ka tore, kui keegi meie peale nii rõõmustab.

Mis põhiline, esimene, kes meid sedaviisi eesti keelega tervitas, ei olnudki eestlane, vaid hoopis sakslane – daam, kes üritab vana-tori hobusetõugu taaselustada. Kui me autosse ronides veel mõtlesime ta pakkumise peale, et “ma võin teid Valka viia, aga võin ka natuke kaugemale, aga ega te sealt küla vahelt enam kuhugi ei saa, võite minu lakas magada,” et ju me Valka läheme, siis poole tee peal oli juba väga selge, et me tahame ikka sinna minna, kus on hobused – millal me muidu nii palju hobuseid näha saame? See oli ka üks haruldane ots, kus mina ei olnudki põhiliselt lobisemistöö peal – nad arendasid hoopis J.-ga intelligentset vestlust geneetilisest markeritest. No ja kuulasime hobuselugusid, näiteks kuidas ta kuueks aastaks ula peale jäetud hobused metsast poole päevaga kinni püüdis – ja imestamist, kesse loll omanik niisugused hobused saatuse hooleks jättis. Ja natuke sellesama Via Baltica tee-ehituse vandumist, mis olla juba pool aastat käinud – “mul hakkab varss sündima ja ma istun selle kuradi foori taga!”; ja natuke tänapäeva inimese hobuse-eelistuste vandumist: “kõik tahavad nelja jalaga Ferrarit,” mitte tasakaalukat ja sõbralikku looma.

Ja saimegi näha hobuseid – kaasa arvatud kuulsat Hannest – ja üht hobust, kelle mõlemad vanemad olid juba sealsamas talus sündinud – ja kuidas pisike 160 sentimeetrine naisterahvas kamandas ja kantseldas nii suuri hobuseid, kelle turja tagant teda ennast nähagi ei jäänud; ja kuidas härra diplomaat vedas hobustele rokka, porised kummikud jalas; kolme ilusat suurt koera, kõik kangesti sõbralikud, kellest üks üritas samuti hobuseid kamandada, aga ettevaatlikult – pea korra läbi koplitara nööride, “auh-auh”, pea kähku tagasi, sest kamandada on tore, aga ta oli hobustelt juba õpetust saanud -, 18-aastast kassi, kes ronis mulle varsti sülle ja keeldus lahkumast ka siis, kui ma hobuseid uudistama läksin, nii et käisin mööda talle, kass õlal – ta hakkas alles siis ära tahtma, kui me läksime sinna talli, kus olid varsad, ju siis tabas ära, et need on ettearvamatum element kui täiskasvanud loomad; ja kuidas lüpsti kitsi, kellest üks annab küll nagunii rohkem piima, kui üks pere jõuab ära tarvitada, aga kits on ometi kariloom ja tal on teist seltsiks vaja; ja kirjusid kanu koos tibudega.

J. nentis: “Ja sellisesse kohta ei satuks elu sees, kui korraliku inimese moodi reisida!” Magasime hobuste korskamise saatel.

Hommikul imetlesime natuke aega iluvaateid “hobused udu taustal” ja “hobused udus”, siis viidi meid juba teeristile ja kutsuti kunagi tulevikus veel külla. Ja ütle nüüd, teeristil ei olnudki udu.

Autosid ei olnud ka ja need vähesed, mis olid, keerasid puha Tõrva peale ära. Aga noh, ega hääletades ei loe autode kvantiteet, vaid kvaliteet, mis ei tähenda mitte automarki, vaid seda, mis sorti inimene seal sees on. Nii et tegelikult ei läinud jälle üldse kaua aega, kui saime ühe otsaga Tartu, ühe sõbraliku mehega… oli vist katlamajade installeerija, kui ma unisest peast õigesti aru sain.

Siin oligi see naljakas momement, kus mulle tööd pakuti. Ei, mitte seda, mida te mõtlesite (kas teil häbi ka on?) – vaid erialast, tähendab, peaaegu, sest inglise keelt ei ole ma ju tegelikult õieti õppinudki. Võiks ju arvata, et mingi otsapidi porine ja üleni heinapebrene kalkar, kes su auto peale hääletab, ei tundu just kõige usaldusväärsem inimene, kellele tööd pakkuda. Aga jah, kuna see töö tundus siiski natuke liiga spetsiifilise teemaga, olgu inglise keelega, kuidas on, jäi see kõigist meelitavatest asjaoludest hoolimata vastu võtmata. Eriti veel kuna ma juba mõtlesin tööhunnikutele, mis kodus ees ootavad.

Igatahes sain ma temaga enam-vähem treppi; astusin sisse, A. magas alles; nägin kergendustundega, et hoolimata Poolas saadud krüptilisest sõnumist “millal sa tagasi tuled, siis ma tean, millal ma laua tagasi tõstan” – hävitaja Šiva lähenemine majapidamistöödele, eks ole – olid seinad ja suurem mööbel siiski veel enam-vähem vana koha peal alles, tundsin kodu ära.

A. ärkas üles ja otsis välja käsitöö – “ma teadsin, et nüüd mul tuleb mõnda aega su juttu kuulata ja varusin endale tegevust, mida see ei sega”. Selle praktilise meele järgi oli kohe selge, et ka tema on endiselt täiesti tema.