Kahtlane alfabeetiline statistika
september 13, 2012
Hakkasin eile unetust peast – muide, mis õigusega mul on juba unetus, kui ma ei ole veel tervegi? mis siis, et ma palavikuga pisikeste vahedega nelja tunni kaupa päevad läbi magasin! – mõtlema, et kui mul oleks feispuugi lehekülg, mis lemmikkirjanikud ma sinna paneksin. Ja hakkan lugema: Sterne, Stevenson… ee, Stendhal, hmm, siiani puha mehed, aga mulle ju meeldib mõni naine ka, õigus, Gertrude Stein! ja siis hakkasin vaatama, et hoopis imelik, mehed või naised, aga kas mulle üldse meeldib mõni kirjanik, kelle nimi algab mingite muude tähtedega kui “ste”? Sest jumala eest, Steinbeck meeldib ka!
Siis sai aju tsüklist välja ja ilmusid ka Gianni Celati, Tove Jansson, Jane Austen, Jean Renoir, Juhan Jaik, Betti Alver ja ilmselt kui edasi mõtleks, tuleks neid ilma ste-ta kirjanikke veel. Aga no ikka, mida suhtarv.
***
Muidu ma mõtlesin, et äkki peaks hakkama oma surnud valgetele verelibledele matuseid tegema, ikkagi kodumaa eest hukkunud ja puha. Mõtlesin, et terve aed tuleks paksult pisikesi ristikesi täis, nanoristikesi, aga ega mul nende panemiseks jaksu ei jätkuks, tuleb ühishaud teha ja sinna tundmatu sõduri mälestusmärk panna. A. soovitas põletusmatuseid ja panna ahju peale iga põletatud taskuräti kohta mälestustahvel neile miljonitele hukkunutele, kes seal sees on (kas neid ikka mahub ühte taskurätti miljon tükki? suurusjärk?) – “Jaan 1, Jaan 2, Jaan 3…”. Aga riidest taskurätte ma ikkagi ei põleta, nii et kui ma pesuvee jaoks augu kaevan, siis sinna võib monumendi panna küll. Või siis ikkagi vanni äravooluaugu kõrvale mälestustahvli.
Aga tundmatu valge verelible monument võiks ju päris uhke välja näha.
————————————————————————————
PS: A. kommenteeris kirjanikunimistut: “Kui sa nüüd Shakespeare’i ja Saki ka sisse paned, siis on pikk rodu ste-ga ja peale selle kaks tükki lihtsalt s-iga.” No ma ei või. Ei ole ju s-tähega rohkem häid kirjanikke kui kõigi muude tähtedega! On või?
Läbikäigu K 
Minul näiteks tuli B-nimekiri: Bellow, Borges, Bunin … 🙂
MeeldibMeeldib
kuidas steinbeckiga oleks? või vähemalt Stout läheks vast ikka. Simmons ja Simak pole ka laita mehed, kui ainult ameeriklastest rääkida.
(meenub, kunagi 11 aastat tagasi sai sõpradega “lemmikbände” loetletud, ka seal s-täht jubedalt domineeris)
MeeldibMeeldib
strugatskid ja sorokin muidugi ka. kõik pühakud kauba peale. oh, kui lõbus.
MeeldibMeeldib
Steinbeck oli juba kirjas!
Bunin tuli ka endal pähe, Bellowga on nii, et üks asi (jeerum, mis ta nimi nüüd oli, Loomingu Raamatukogus ilmus… “Püüa päeva”) meeldis kohutavalt, aga teine (“Vihmakuningas Henderson”) jättis suht külmaks ja rohkem ei ole lugenud. Mul on terve hulk selliseid lemmikraamatuid, mille autori mõni teine asi jätab palju külmemaks, nii et lemmikraamatute autorite nimekiri tuleks mõnevõrra teistsugune kui lemmikautorite oma. Ja Borges on üks neid autoreid, keda ma teismelisena jumaldasin ja nüüd ei pääse enam ligi, tunduvad kuidagi skemaatilised: Borges, Calvino…
Simakit pole lugenud, Simmons meeldis, aga ta ei ole päris seda tõugu kirjanik, kelle ma sinna eriliste lemmikute pjedestaalile sätiks.
Strugatskid pigem.
A öösel hakkas hoopis D-täht tiksuma: Diderot, Dovlatov, Dickens…
Ja siis on üks autor, keda ma ei ole õieti lugenud, aga mul on poes sirivimise põhjal tunne, et temast võiks üks lemmik saada: see sirvitud raamat on Ljudmila Petruševskaja “Naine, kes tahtis tappa oma naabri last”, midagi selles raamatus on (ja ei, minu naabril ja tema lapsel ei ole sellega midagi pistmist), ei tea, miks ma teda veel ära ei ole ostnud.
MeeldibMeeldib
lemmikraamatute ja -autorite vahest: mind vaimustas kunagi pööraselt Iris Murdochi “Ükssarvik”, aga “Meri, meri” jättis ükskõikseks. Ja hiljem ajas “Võrgu all” jälle täiesti pöördesse ja pärast seda ei tundunud ka “Ükkssarvik” enam nii äge. Kuigi asi võib olla ka selles, et “Ükkssarvik” on üks neid teatud vanuse raamatuid, mida ma vales vanuses ei saa enam lugeda.
Calvinoga ei ole ma siiani suutnud uuesti ühendust saada, aga mõnikord läheb ka vastupidi, näiteks Amado “Gabriela” tundus varateismelisena täiesti mõttetu raamat ja pealt kahekümnesena vaatasin, et ohoo, milline kirjutus! Stendhaliga sama lugu, väga noorest peast ei sobinud.
Isegi lasteraamatutega toimuvad sellised nihked veel tükk aega hiljem edasi: nt suur osa “Pipi” väärtusi hakkas mulle alles kahekümnendate teises pooles ilmnema, lapsena oli ta mul vist kõige vähem lemmik Lindgren. Ja muumiraamatutest tundus lapsena kõige ägedam “Muumipapa memuaarid” kogu oma actioniga, mida ma võtsin puhta kullana; siis teismelisena leidsin, et see on kõige jamam, sest ei ole piisavalt diip; ja kuskil kahekümnendates avastasin, et ohoo, millised võtted, millline vaimustavalt ebausaldusväärne jutustaja, milline oskuslik jutustajahääle kasutamine, kui osavalt on depressiivsus peidetud võltsreipa tooni taha, vaata et kõige keerulisem muumiraamat üldse!
aga uuesti lemmikraamatute vs lemmikautorite juurde pöördudes: on ka mõni autor, kellel üks raamat ongi teistest peajagu üle. kui nüüd näiteks “Huckleberry Finni” peale mõelda.
MeeldibMeeldib
simaki puhul pakun, et kindlasti sulle meeldiks väga, tšeki mu riiulilt “härjapõlvlaste kaitseala”, kui ei ole minema jalutatud. satiiriline ulme, neil gaimaniga, keda ma eriti lugenud ei ole, vist haakub mingis mõttes.
MeeldibMeeldib
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19540 siuke, eesti raamatu 80.-te põnevikusarjas.
MeeldibMeeldib
muide, Gaiman mul eriline lemmik ei ole, mõni raamat on küll toredam kui teine. Gaiman stsenaristina tundub mulle sageli tugevam kui soolokirjanikuna. Tal on küll muidugi haare ja palju huvitavat materjali ja nii edasi, aga vahel hakkavad mulle jälle paistma ilusad skeemid ilusate skeemide pärast, sama häda, mis mul on Calvinoga (eriti “Nähtamatu rüütliga”). Gaimani kui stsenaristi puhul segab see vähem: kui keegi teine, kas režisöör või kunstnik tema skeemid ellu viib, siis kasvab ka rohkem liha luudele. Siis oleneb juba selle režissööri või kunstniku headusest.
MeeldibMeeldib
mul on ka muidugi loomulik kallutatus lugude kasuks, kus protagonist on madala moraali ja kehva hügieeniga, ent lõppkokkuvõttes õilsa hingega ajakirjanik. praegu ei tule peale filmi “his girl friday” küll eriti midagi lisaks meelde.
MeeldibMeeldib
“olematu rüütel”. võib-olla varajases koolieas sobib seda rohkem lugeda, mul on sealt ajast väga head mälestused, sööbis mällu, hiljem tuli süžeed meenutades taipamine, et aa, tühjus ja vastandite ühtsus ja võitlus, paras dalai-laamale ette lugeda
MeeldibMeeldib
see koomiks, mis ma kunagi linkisin, kui mul oli probleem, et mina ei saaks selja taha raudu pandud kätest üle hüpatud ega läbi poetud, seal oli täpselt selline tegelane:
Jazz Age.
Kahjuks jäi pooleli, vanu osi saab ka raamatuna tellida, aga uusi ei olegi.
MeeldibMeeldib
mu viimane kommentaar käis kehva hügieeni ja õilsa hingega ajakirjaniku kohta.
Aga “Olematu rüütel”… tjah, noh, tühjus ja vastanidte ühtsus ja võitlus. Väga ilus skeem. ja lugedes jääb peaaegu tunne, et Calvinole kah tundus, et väga ilus skeem, ainult et pagan, nüüd peab sinna veel midagi ümber kirjutama, oeh, teeme siis ära, kui peab.
Lastele ja muidu verinoortele meeldivadki skeemid. Vanemast peast tahaks raamatust rohkem selliseid asju, mida skeemidega ei saa väljendada. Kui ma puhast matemaatilist ilu tahan, siis ma võin hoopis loogikat või matemaatikat lugeda.
nii et samast köitest tundubki nüüd “Parun puu otsas” kõige loetavam.
MeeldibMeeldib
Ühe-hiti-meestest meenub — eriti pärast Calvino mainimist — Guareschi (“Don Camillo väike maailm”). Ja mulle näiteks skeemid, legod ja pusled jätkuvalt meeldivad, aga eks ma olen ka sihuke lihtsakoeline lugeja.
MeeldibMeeldib
nuh, arvestades, et neid Camillo-jutte ilmus mitu paksu köidet ja kokku 347 tükki, ei tea, kas seda saabki kõigest üheks hitiks nimetada…
Mul ei ole skeemide vastu pmst midagi, ainult et eelistaks, kui nad kasvaks loo seest justkui kogemata välja. Pmst saab sealt “Võrgu alt” kah igasuguseid mustreid leida, aga kui ei taha, saab ka leidmata jätta ja raamat kannatab lugeda ikka. Aga mis jääks järele “Poolitatud vikondist” või “Olematust rüütlist” ilma oma skeemita? no ja siis tekib juba tunne, et kui põhiline on nagunii see skeem, siis on mul üldse vaja terve see jutt läbi lugeda, ma sain skeemist juba aru küll. või on mul nüüd vaja seda teist korda lugeda, kui mul on skeem juba meeles.
Ei tea, proovin mõne aasta pärast uuesti, äkki leian sealt mingeid uusi väärtusi, miks oleks mõtet veel kord lugeda.
Aga Calvino loengud meeldivad mulle ka nüüd, tähendab, tema ideed ja skeemid istuvad mulle iseenesst küll, kui ta nad ausalt letti laob, mitte ilukirjanduseks ei maskeeri. Mul on küll kuri kahtlus, et “Kui rändur ühel talveööl” on tal üks selline asi, mis võiks mulle mokkamööda olla, peaks ette võtma. Ja tema lapsepõlvemälestuste raamatu ka (estri kataloog ei näita, aga äkki itaalia kabinetis on).
Võib-olla tuleb skeemitüdimus kergesti peale ka seepärast, et mul on endal võib-olla kõige lihtsam üldse niiviisi mõelda ja kui ma loen midagi, mille on kirjutanud keegi päris kirjanik, siis tahaks saada midagi muud. midagi sellist, mida tahaks olla ise kirjutanud, aga ei oska. Celati on minu jaoks vist kõige rohkem selline mees. ja teised, kes kirjutavad justkui eimillestki, aga ai kui hästi.
MeeldibMeeldib
ja vbla on mu enda mõtlemiskalduvustega seletatav ka see lapsepõlve Calvino-vaimustus – nää, mõtleb täitsa nagu mina, nii tore!
MeeldibMeeldib
Mulle tundus vahepeal, et kuulan miskipärast ainult S-tähega algavate artistide muusikat.
Aga siis läks see üle.
MeeldibMeeldib
347? Helde aeg, siis ma võtan muidugi oma võhikliku ühe-hiti-süüdistuse tagasi.
MeeldibMeeldib
Eks ma vaatasin ka ise vikist järgi, kuigi alguses selleks, et teada saada, kas tal peale Camillo-lugude veel midagi on, aga kuna ta oli põhikohaga ajakirjanik, siis peagu kõik muu on ajakirjandus.
Aga võib öelda, et ta on ühe-hiti-mees samas mõttes, mis Conan Doyle on ühe-hiti-mees ja Agatha Christie kahe-hiti-naine.
MeeldibMeeldib
Tahtsin S-loetellu lisada veel Somerset Maughami, aga tema perekonnanimi on ikka õigupoolest Maugham ja Somerset teine eesnimi. Nii kahju! Aga tema novellid ja romaanid meeldivad mulle küll.
MeeldibMeeldib
hmm, mulle meeldivad jätkuvalt Maughami novellid, aga “Kuu ja kuuepennine”, mis lapsena õudselt meeldis, valmistas hiljem üle lugedes sellise pettumuse, et ei ole julgenud romaanide kallale rohkem minnagi. Ep kiidab küll väga “Catalinat”.
Miskipärast tuli Maughamiga koos meelde Graham Greene, kes on mulle väga meeldinud, aga keda pole ammu üle lugenud. Ma loodan, et meeldib ka üle lugedes.
hah, märkasin alles nüüd, et olen kommentaarides mitu korda kirjutanud “Ükkssarvik”.
MeeldibMeeldib
Tuleb meelde, et mingi kontserdi ajal, kus mul igav oli, hakkasin mäluharjutusena üritama leida iga tähestiku tähega algavat heliloojat. Igavene häda oli sellega, kui mõne tähega keegi meenus, siis meenus kohe veel paar tükki, aga kui mingi tähega kedagi veel ei olnud, siis ega ei tulnud ka. Lõpuks olid kaetud ainult umbes pooled tähestiku tähed, see-eest igaüks kohe kolmekordselt. Kel on, antakse juurde, kel pole, võetakse ära, eksole.
MeeldibMeeldib
Me mängisime kunagi Elva tondilossi valvates mängu, kus tuli öelda linnunimi selle tähega, millega eelmine linnunimi lõppes. N-tähega on väga vähe linde, tuli välja, mispeale hakkasid tekkima senitundmatud liigid nagu nööbik, nabatihane ja näpp.
MeeldibMeeldib
[…] meestest rääkida – ma sain endale hiljuti lemmikmaadeuurija; mu lemmikkirjanike hulgas on ebaproportsionaalselt palju S-tähega autoreid ja ka maadeuurijatega paistab sama lugu olevat, sest tema nimi on Shackleton. Ei […]
MeeldibMeeldib