Võluvad lapsed

september 23, 2012

Sain hiljaaegu teada vastiku loo, mis juhtus küll paar aastat tagasi: üks inimene, ütleme X, läks oma sarmika feisspuugi-sõbra üritusele – nagu kõik teavad, ega täänpä kedagi eriti kuhugi personaalselt ei kutsuta, vaata lihtsalt uudisvoost järele, mis toimub – , kõik tundus tore, aga tagantjärgi sai kellegi kolmanda käest teada, et sarmikas sõber rääkivat, et seda X-i ta küll enda üritustel näha ei taha.

Ma sain niiviisi tagantjärgi kuuldes hilinenud raevuhoo: esiteks, kui loll saab üks inimene üldse olla? Kui sa kedagi oma ürkadele ei taha, mis häda on sul teda oma feisspuugi-sõbraks lisada, nii et ta su asjadest liiga palju teada saab? ja kui sa tahad oma sõbralistis pidada ka juhututtavaid, aga sellest hoolimata vahel siseringile üritusi korraldada – mis häda on sul siis neid üle terve feisspuugi reklaamida? Hrh. Nagu oleks ekstra selle peal väljas, et saaks pärast vinguda, et “hissand, küll see-ja-see on tüütu ja kogu aeg tahab minuga suhelda”.

Hea küll, katsun rahuneda, loodan parimat: et ta oli tõesti lihtsalt loll ja mitte kuidagi fundamentaalselt, vaid juhtumisi, nagu kõik inimesed vahel on. Äkki ei olnud ennast sellega, kuidas info netisuhtlusvõrgustikes liigub, korralikult kurssi viinud. Kõigil on tuttavaid, kes neile närvidele käivad ja keda igale poole ei tahaks, ja pea kõigil juhtub, et nad seda ärritust vahel liiga avameelselt kellelegi kolmandale välja valavad.

Ometi kripeldab õudne kahtlus: äkki teda ei huvitagi, et teised inimesed tema lohakusega pihta saavad, nii et tükid taga. Äkki ta ei pane tähelegi. Äkki ta jagab inimesed lahedateks ja nõmedateks ja see, mis nõmedatega juhtub, ei lähe talle korda. Nõmedatele võibki haiget teha, mis nad on siis nõmedad.

Selle koha peal lipsas mul suust välja: “See on kõige hullem asi… see on… see on patt!” ja nii kui see oli välja lipsanud, jäin ise oma jutumulli jahmunult jõllitama: ma ei teadnudki enne, et mu aktiivses mõistestikus selline termin figureerib. Päris naljakas.

Aga edasi mõeldes hakkas tunduma, et äkki on asi veel hullem. Või parem, oleneb, kuidas vaadata. Konkreetsel juhul on nimelt tegemist ühe sellise õnneliku sangviinikuga, kes jalutab sarmikalt läbi elu, käed taskus – ühe sellisega, kellel oli muu hulgas koolis tore olla. Ma tean selliseid veel paari-kolme – ja siiamaani lootsin alati, et kui inimesed räägivad, et neil oli koolis tore olla, siis neil oli lihtsalt tore kool; see annaks lootust, et pmst saaks kõik koolid toredaks teha. Ja niipaljukest minus optimisti on, et ma usun siiamaani, et toredad koolid on olemas.

Ainult et just mõne sellise sangviiniku jutust on vahel olnud aimata seda, et äkki oli tal tore lihtsalt sellepärast, et ta on piisavalt hoolimatu, piisavalt vähese empaatiaga; tema seljas nagu hane seljas vesi voolab, kui tsiteerida üht kuulsat Tartu õpetajat. Nüüd tuli näiteks meelde, kuidas üks neist pajatas lahedast mängust, mis neil kooli ajal oli: võtad teisel nööbist kinni ja küsid “On sul seda nööpi vaja?” Kui jah, tõmmatakse nööp eest ja antakse omanikule kätte – palun. Kui ei, tõmmatakse eest ja jalutatakse minema.

Sellised lapsepõlve süütud, muretud mängud. Ega me siis paha pärast, see oli ju lõbus, kui me Kummi-Tarzanile vett püksi lasime või tema riided puu otsa riputasime, ha-haa, ega me sellepärast siis enam vihased ei ole. Ja ta ise oligi imelik.

Kole on mõelda, et nad vist ongi siirad. Omamoodi pattulangemiseelne maailmapilt – kui minul on tore olla, siis ongi üleüldiselt tore. “Patt” oleks sel juhul väga mööda mõiste, “süüdimatu” on adekvaatsem.

Ja nad on ka jube võluvad – taevake, ma olen neisse kõigisse armunud olnud. Kui neid kuulata, hakkad peaaegu uskuma, et sellised naljad ongi süütud ja lahedad; ja et eks need nõmedad siis ise olidki nõmedad ja paras neile.

Kadedaks ajavad nad ka, tähendab siiamaani on alatasa ajanud. Alles nüüd käis mul mingi krõks ära, nii et esimest korda elus tunnen ma kergendust, et mul ei olnud koolis tore olla. Hea küll, mul ei ole midagi põhimõttelist selle vastu, et oleks tore, aga mitte sellise hinnaga.

Ma loodan südamest, et tegemist oli ikkagi juhusliku lollusega.

***

Aga jah, esimest korda elus tundub mulle emotsionaalselt veenev, et kannatused tulevad inimese kujunemisel kasuks. Siiamaani on see üksnes teoreetiliselt usutav olnud, aga kohale jõudis alles nüüd, kus ma hakkasin ette kujutama neidsamu süüdimatuid sangviinikuid – inimesi, kellel kannatused on kõrvalt mööda läinud või maha voolanud, sest nad on sattunud lihtsalt nii paksu nahaga olema. Nii et puudub kogemus sellest, kui ebameeldiv võib kannatus olla. Ja paksu naha tõttu puudub ka teadmine sellest, kui suuri kannatusi saab ise teistele valmistada.

Tuli küll meelde ka näiteid sellest, kuidas kannatused kurjaks teevad – ma tean päris palju inimesi, kes olles ise kunagi “nõmedate” hulka surutud olnud, hakkavad rõõmuga sama mängu ise mängima, kui nad saavad teha omaenda lahedate inimeste kliki ja teisi nõmedaks tituleerida. See on kurb, aga inimlik; kui ma kujutan aga ette süüdimatut sarmlejat, kes võluvalt ja ilma igasuguse pahatahtlikkuseta teisi piinab, on õudne, sõna otseses mõttes õudne.

Parim oleks muidugi see, kui inimene, kellel on mälestusi oma kannatustest, võtaks need ja teeks sellest järelduse, et “ma ise teistele seda teha ei taha”. Ja siis on veel lootus, et äkki mõni, kes ise otseselt eriti kannatanud ei ole, on siiski õnnistatud nii suure kaastunde ja armastusega, et ta suudaks kuidagi ka teiste pealt taibata, et ta valu teha ei taha; et ta inimesi kõlblikeks ja kõlbmatuteks liigitada ei taha.

Hah. Praegusel juhul on eriti jabur, et mingis teises seltskonnas kaitsesin kunagi varem just sedasama sarmikat tegelast, kui teda taheti (ebastandardse elustiili jms pärast) “imelikuks” liigitada.

Aga kui ma tahan järjekindel olla, siis on loogiline, et ma teen seda teinekordki, kui vaja läheb – isegi kui ta ise samasugust liigitamist harrastab.

Loogiline jah, oleks ainult, et viha niipalju üle läheks, et ma suudaks. Oleks, et ma saaks võtta selle viha ja ennast sellega ometi kord põhjalikult liigitamiskombe vastu ära vaktsineerida.

***

Õnneks tuli nüüd meelde midagi meeldivamat, üks sõber, keda arvatavasti paljud heameelega just “imelikuks” hüüaks, aga kes on ise kõigest sellest arusaamatu kergusega üle. Hooliv, erakordselt peenekombeline – ja nüüd oma imelikkust juba teadlikult välja mängiv. Ja keeldub ise inimesi sedaviisi sorteerimast.

5 kommentaari to “Võluvad lapsed”

  1. Lihtsalt hästi õmmeldud. (Et põnev oli lugeda, noh.)

  2. Manjana said

    ee, ma olen ka sangviinik ja arvan ka, et meie keskkool oli suhteliselt tore (põhikool mitte), aga ma ei sooviks, et nende kahe näitaja järgi võiks eeldada, nagu inimene armastaks julmi nalju ja oleks emotsionaalse puudega…
    sangviinikud jms on too pilt, kuidas inimesed välja paistavad, sisemas on kõigil mingi teistsugune mina, mis võib välisel melanhoolikul ja koleerikul sarnane olla, näiteks.

  3. notsu said

    hee, juba see, et sa ennast puudutatuna tunned, näitab, et sa ei ole selline – kui oleksid, sind ei häiriks. lihtsalt ühel sellisel konkreetsel inimesel – kes enamasti on muide päris kena – jooksid need asjad kokku: rõõmus meelelaad, vastupandamatu sarm ja repliik, mis andis mõista võimetust tajuda, et mingi nali on julm.

    kusjuures “armastaks julmi nalju” on just seepärast vale väljend – see eeldaks, et inimene saab ise nalja julmusest aru. ma pidasin silmas just inimtüüpi, kes ei tule selle pealegi, et mõni nali osutub julmaks. nali on nali ja kõik. Nagu laps võib putukal jalgu ära kiskuda ja see ei tähenda, et ta oleks julm, ta lihtsalt ei saa aru.

    Nagu ma ütlesin, ma nagunii loodan, et kuidagi on võimalik olla empaatiline ka siis, kui ise pole eriti haiget saanud. st igaühel juhtub elus ebameeldivaid asju, aga selles, kui palju keegi südamesse võtab, kui suure trauma keegi saab, on mingid temperamendierinevused olemas.

  4. AbFab said

    Mul ei olnud koolis tore. Imestasin juba siis inimesi, kellel oli.

  5. notsu said

    ja ma panin jälle alles nüüd tähele, et manjana kommentaaris oli juttu, et tal oli keskkoolis tore. see paneb mind vähem imestama. kui ma räägin koolist, siis ma ise mõtlen ikka enamasti põhikooli.

    Mul endal oli keskkoolis okei, tähendab, et talutav ja tollases vanuses ei osanud õnneks paremat tahta ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: