Elev

oktoober 30, 2012

Pagan, on vist inetu hoobelda, aga parimad lootused läksid täide, umbmäärasest jutust sulasid konkreetsed pakkumised välja: veel enne, kui oktoober lõppeda jõudis, tuli kinnitus kahe laheda töö kohta (umbmäärane jutt oli käinud juba paar kuud, aga ma tavaliselt ei usu selliseid asju enne, kui lepingut näen või kui mulle arve rekvisiidid saadetakse).

Mõlemad umbes sellised, millest ma noore ja naiivsena unistasin, et oh, vat selliseid asju hakkan tegema ja elan ägedat elu. Ja mille kohta ema arvas, et ära looda, et keegi selliste asjade eest raha hakkab maksma.

Üks: äge raamat tõlkida – ägedate äge – puhas uhkus ja au (äge peamiselt minu enda jaoks, ma olen juba täheldanud, et keegi peale minu pole sellest eriti kuulnudki mitte – nišikaup ühesõnaga. No aga seda kihvtim, et üks kirjastus on selle ometi võtnud välja anda).

Kaks: näh, üksteist aastat olen põlve otsas tantsu rekonstrueerinud ja suht vaikselt omaette ja omaks lõbuks nokitsenud, aga nüüd järsku (õigemini alates möödunud aastast) hakkab tekkima gruppe, kes tahavad endale õpetajat tellida. Kas või teise linna.

Gurmaanluse tippteos ja ajalooline tants. Tööbörsil naerdaks selliste töösoovidega kohe välja.

Kõige jaburam, et teine neist lahedatest boheemlasetöödest on pealekauba kõige rohkem püsiva töö moodi töö, mis mul elus on üldse olnud. Mul hakkab olema regulaarne sissetulek. Mis siis, et mitte teab kui suur, selline nähtus on minu elus juba iseenesest piisavalt uudne, et silmad punnis, ümberringi hiilida ja ettevaatlikult näpuga katsuda.

Ma ei teagi nüüd kohe, peaks vist hooplemise peale kurjaks läinud vaimud väikese vingumisega maha rahustama. Põlv annab ikka vahel tunda, operatsioon on alles jaanuaris ja täna öösel ei saanud eriti magada, sest ma ei ole hotellidega harjunud! Noh, nüüd peaks sellega vist korras olema. Vingutud.

Advertisements

Mulle tundub A. viimase aja filosoofiahuviga, et ta on kas nn suuri mõtlejaid üle- või ennast alahinnanud.

Paar nädalat tagasi teatas ta mulle ahastaval pilgul: “Ma olen loll. Ma ei saa isegi põhimõistetest aru. Ma ei tea, misasi on reaalsus ja mis on meeleandmed.”

Palju õnne. Oled leidnud üles kaks neist põhiprobleemidest, mille lahendamiseks filosoofia üldse sigines. Kui sa suudaks neile küsimustele vastata, saaksid sa hakkama millegagi, millega mitme tuhande aasta jooksul veel pole saadud.

Paar päeva tagasi kirus ta, et keegi tädi kasutab kuskil raamatus mõistset “propositsioon” ja ta ei saa aru, mis see on. Ma pakkusin mingeid vulgaarseletusi, et noh, see on see, mida lausega väidetakse. Mispeale A.: “No aga mis mõttes on lause “Brutus killed Caesar” üks väide? Siin väidetakse minu arust kolme asja: et Brutus, et Caesari ja et tappis.”

Jällegi, palju õnne. Oleks kohe nii täpselt mõelda viitsitud, oleks kogu see jahmerdamine praeguse Prantsuse kuninga kiilaspäisuse ümber ära jäänud.

***

Ma ise mõtlesin selliseid triviaalsusi, et evolutsioon on moraalile sama kesine alus kui “Jumal tahtis”. “See on evolutsioonijumala tahe” – sellega annab põhjendada-õigustada kõike, mis ette jääb ja õigustust vajab.

***

Täiesti muul teemal: otsisin juutuubist Caroso tantsude muusikat ja leidsin ühe klipi, kus muusika (kuigi kenasti mängitud) on küll kahjuks väga kehvasti kuulda, aga see-eest oli see tantsupaar täiesti lummav. Mulle tohutult meeldib, kuidas nad ennast ümbritsevast sebimisest ja lobisemisest absoluutselt häirida ei lase ja hoiak on ka õudselt hea. Complimenti.

*

Mu Caroso-otsingud võtavad üha kentsakamaid kurve: nüüd komistasin ammunähtud Dario Fo sketšile -võiks commedia dell’arte sõpradele üht-teist huvitavat pakkuda. Hoiatus: itaalia keeles – tähendab, sissejuhatus sellises itaalia keeles, millest ka mina aru saan, ju siis ka teised, kes seda mõnevõrra nokkinud on; kui sketš ise pihta hakkab, siis läheb mingisuguse põhjaitaalia murde peale üle, nii et sellest peale jälgisin ma rohkem kehakeelt. Aga noh, põhiasjadest saab ju ikka pihta: Zannil on kole nälg, ta plaanib ära süüa iseennast, seejärel ümberviibijaid, seejärel juba mäed ja lõpuks Jumala – aga siis hakkab unistama ja kujutab ette, et keedab putru (ja mis ta sinna kõik sisse paneb – toiduasjade nimed olid sealt põhilised, mis ma kinni suutsin püüda); järgneb kole pettumus, kui tuleb meelde, et see oli ainult ilus unistus; ja suur vedamine, kui lõpuks õnnestub sääsk kinni püüda (ilus! rammus!)

Kaugelt kodune

oktoober 17, 2012

EV ütles pärast korea jutulauliku etteastet: “No nii kummalisel kontserdil pole ma küll kunagi käinud.” Heakskiitvalt.

Asi, mis jäi kummalisena silma: kuidas mitu eri lugu oli üksteise sisse sulanud, nii et ega lugu ei pruukinud ümmargust lõppu saadagi, selle asemel kasvas sealt välja hoopis järgmine lugu, nii et otsad jäid lahtiselt sinnapaika.

Näiteks lugu korvis peituvast imeilusast mungast ja kaunist tütarlapsest Baebanglist, kellel tuli mungaga suur armastus – selline naljakavõitu koht – ja seejärel suur kurvastus, et munk läks ja tagasi ei tulnud, mille peale Baebangl jäi omadega otsa ja hakkas ära surema – mispeale mina ootasin, et nii, huvitav, kumbapidi nüüd läheb: kas tuleb kurb lõpp, et munk jõuab tagasi alles siis, kui tüdruk surnud, oh seda saatuslikku eksitust ja viivitust, või hoopis jõuab munk viimasel hetkel tagasi ja armastajad taasühinevad õnnelikult. Aga võta näpust, tüdruk suri lihtsalt ära, mis andis põhjust natuke aega laulda elu kaduvusest, kuidas me kõik sureme ja kuidas keegi ei saa vastu panna, kui surmariigi kurjad vaimud käsivad tulla; ja laulda matuselaule, millest läks käima juba järgmine jutt, nimelt kavalast tobuhulkurist, kes peaaegu jääb isegi uskuma, et on suur šamaan, aga hoolimata oma tobususest petab surnud tüdruku perelt varanduse välja. Ja siin niisamuti: kuna hulkur ilmus kohe pärast tüdruku surma ja satub poolkogemata šamaaniks, siis hakkasin vahepeal ootama, et läheb nagu neis mitmes jutus, kus keegi leiab, et arstidel on tore põli, esineb arstina ja saab rikkaks – aga ühtlasi ravib kogemata kombel patsiendid päriselt terveks. Hakkasin ootama, mis napaka nõksuga ta tüdruku siis ellu äratab, aga ei, see oli juba ikka lugu varanduse väljapetmisest, mille õnnelik lõpp oli hoopis see, et hulkur sai sealt ise eluga minema ja andis kõrtsimutile, kelle lobast ta oli enne kõik vajaliku teada saanud, et ise nii veenvalt esineda, tänutäheks veel hunniku raha.

No ja muutuv rakurss – lugu sai iga kord, kui laulik uueks tegelaseks kehastus, teise ilme, nii et justkui uus mõõde oleks juurde ilmunud; ja žanride sujuv üleminek: kelmika armuloo otsa kurvad armulaulud ja kurvad matuselaulud; koomilise kelmijutu vahele hulkuri filosoofiline mõlgutus sellest, kuidas tal ei tasu surnukspeksmist karta, sest eks kunagi tuleb niikuinii surra; õieti juba matusestseenis oli üks päris šamaanidest natuke imelik, nii et tema laul oli koomiline.

Aga see ei olnud õigupoolest enam päris võõras, sellist kõrg- ja madalstiili sundimatut miksimist on ka tuttavamate maade rahvajutud täis, või nagu EV adekvaatselt märkis, eks see kõrge ja madala vahel range vahe tegemine ongi üks viimase aja värk; jajah, nõustusin mina, eks need valgustajad ei sallinud ka Shakespeare’i täpselt samal põhjusel, et ta segab valesid asju.

Mis mind aga sellistel üritustel alati rohkem hämmastab, ei olegi mitte võõras, vaid tuttav. Kauge maa kunstist nagu ootakski, et neil seal on kõik täiesti teistmoodi. Aga lugu tütarlapse ja munga armastusest – algab kelmikalt, lõppeb traagiliselt – ja lugu kavalast hulkurist oleks mõlemad võinud mutatis mutandis ka Dekameronist pärit olla. Või “Paadimehe tõdede” raamatust. Või kuskilt mujalt lähemalt.

See imestus on mitu korda käinud – viimati näiteks siis, kui üliõpilasteater tegi Jaapani juttudest oma püüdetult ulpiva konna etendust – et ah, kui commedia dell’artelikud need lood ikka olid. Või noh, viimati, kui ma tundsin vajadust guugeldada, mis see kyōgen õieti on, siis ka selline tükk oli väikese sisututvustuse abil põhijoontes arusaadav isegi siis, kui sõnadest aru ei saanud.

Või kas või omal ajal “Libarebaste ja kooljate” raamatust. Või tšuktši muinasjuttudest. Või liikudes ruumi asemel ajas – mäletan, kuidas see mulle Binchois‘ surma puhuks kirjutatud itku kuulates pauguga pärale jõudis: ah, tuleb välja, et nad kurvastasid surnud sõprade pärast juba siis, täitsa nagu meie. Kes oleks võinud arvata, et pooltuhat aastat tagasi või teisel pool maakera võiks inimestel olla samasugused tunded.

Jah, see, et muist detaile on kummalised, on ootuspärane. Aga põhilised asjad lähevad korda kogu selle kummalisuse vahelt. Inimesed ikka armastavad, surevad, leinavad, igatsevad, rõõmustavad, kardavad, tunnevad janu ja nälga, on rumalad.

Elamused

oktoober 17, 2012

Lugu, mis ma Grišale lubasin üles märkida; tegelikult olevat selle loo mõte lihtsalt aidata kuulajal muusikapala struktureerida (kontserdil – selle mehe kontserdil – kantigi see ette lihtsalt muusikapalana); muusika taustamaterjal niisiis, nii et paratamatult jääb siinne esitus üksnes luukereks. Bakhside pärimus.

Lõoke

Lõoke on armastusest joobnud, nii joobnud, et ta lendab taevasse, nii kõrgele, et kaob silmist. Sealt taevast toob ta kaasa laulu.

Kobra kuuleb seda laulu ja teeb ennast puuoksaks. Lõoke, kes on armastusest joobnud, ei märka, et see on madu, ja istub talle pähe; kobra neelab ta alla.

Kolm päeva pärast lõokese allaneelamist hullub kobra armastusest; ta keerleb ühe koha peal ringi, üha kiiremini ja kiiremini; ta peksab peaga vastu maad, kuni heidab hinge.

Läheb kolm nädalat, kobra luud vedelevad maas nagu palvehelmed. Sinna tuleb lambakari; osa lambaid söövad kogemata kobra luud ära.

Need lambad, kes kobra luud ära sõid, hakkavad kuud igatsema; nad kõnnivad künka otsa ja uluvad nagu hundid; nad tahavad kuud kätte saada, aga jalad on liiga lühikesed. Lambad kõnnivad kuu kannul, kuni kukuvad künka otsast alla ja heidavad hinge.

Lambaid tulevad sööma vaglad. Kui vaglad on lambad ära söönud, kargavad nad üksteisele kallale ja söövad üksteist ära; ainult kaks tükki jääb järele. Need kaks vakla võitlevad nelikümmend päeva ja ööd, kuni üks neist võidab ja sööb teise ära.

Nüüd, kui Jumal tahab, puurib see vagel maa sisse augu, roomab maa-aluse mereni ja saab seal merekoletiseks.

Aga kui Jumal tahab teisiti, roomab ta mööda maad, mööda kuiva teed ja saab loheks. Lohe on nagu kõigist neist loomadest kokku pandud: tiivad nagu lõokesel, pea ja jalad nagu lambal, saba ja soomused nagu maol.

***

(Miskipärast meenutab see mulle üht hiljutist unenägu, kus ma ei pääsenud kuidagi vees ujuvate kalaluukerede käest.)

Elamusrikas festival on siiani olnud. Ja mõnus – prantsuse keele praktiseerimine turvalises keskkonnas (tuleb välja, et ma saan teda ikka räägitud küll); õnnelik sööm-joom noorpõlve Oluliste Inimeste seltskonnas; avastus, et üks toredamaid vanamuusikuid armastab Arbeau raamatut samapalju kui mina; ootamatult sügavad vestlused; ja sama ootamatu saunafinaal vabatahtlike abilistega, mis pani mõtlema, et võib-olla peaks ma oma kole-identiteedi siiski millegi muu vastu välja vahetama.

Eile tuli kiiresti toibuda ja töölainele saada; seda protsessi ergastas avastus, et Padawani kohtuasi Euroopa Kohtul olnud on.

Aga korealaste kontserdid on veel tulemas, näis, mida huvitavat saatusel veel varuks on.

Imedemaa

oktoober 13, 2012

Pläkutasin hommikukohvi kõrvale keskaja ratsionalismivaimustusest – oh, et nii ratsionalismiuskset aega pole teist olnudki ja et Descartes oli selles mõttes lihtsalt viimane keskaeglane, hiljem pole keegi enam ratio suhtes nii optimistlik olnud – nagu ikka, jaurates oma tegelikult väga kesiste teadmiste pealt ja raamatutest, mida ma pole lugenud. Aga noh, hommikukohvivestlus, unise peaga, mis seal ikka tahta. Ja tõin selle ratsionalismiusu näiteks idee, et ideaalsel, tähendab pattulangemiseelsel mehekehal on võimalik erektsiooni mõistusega kontrollida – tähendab, paradiislikult täiuslikul mehel on suguosa samasugune kehaosa nagu käsi või jalg. Mitte et ma jaurates oleks täpselt mäletanud, kes sellist ideed viljeles ja kas ta üldse elas keskajal, aga noh, tundus nii usutav. See sobiks nii hästi tollase ideega, et kõik hea on mõistusepärane, no ja pealegi, kesse ikka muu selliste asjade kallal nokitses kui skolastikud.

Ja et kinnitada seda, et keskajal nad jah nokitsesid selliste asjade kallal, tõin näiteks nende mure õndsate seedeelundkonna üle ja jaurasin muudkui edasi, kuidas minu jaoks ei põhjusta sellised asjad küll mingit teodiike probleemi, jaur, jaur, jaur, ja olin jõudnud otsaga sinna, et võiks ju mõelda, et paradiislik seedimine on nii täiuslik, et mingeid jääke ei tekigi –

mispeale A. teatas, et need, kes üheksakümnendate alguses Soomes tööl käisid, rääkisid Soomest just sellist juttu.

Misasja?

Räägiti jah. Et sealne toit seedib nii täiuslikult ära, et peldikus tuleb ainult puhast vett välja.

Kas päriselt räägiti sellist juttu?

A. kinnitas, et ta on oma silmaga näinud inimest, kes oli Soomes tööl käinud ja rääkis, et tal just niimoodi olnud. Soome toit seedib üleni ära.

Kahjuks selgus nüüd, et diskursus, mille raames seda räägiti, ei olnud siiski “Soome kui maapealne paradiis”, vaid hoopis “nad seal läänes on nii mömmid, et suudavad ainult mingit imetoitu süüa”. Aga ikkagi. Kuidagi piinlik tundus pärast seda suud skolastikast täis võtta, sest olgem ausad, selle fakti kõrval tundub kõik lahja, nii lahja.

Gurmeesoovitusi?

oktoober 11, 2012

Mõtlesin ühe inimese peale, kelle tervis ei luba viimasel ajal eriti veini jms juua – et kahju, kui paljalt selle pärast kaotaks ta veel enam hedoneid, kui mõnusa vine puudumise arvele läheb. Sest ega veinijoomisel ainult psühhoaktiivne mõju ei ole – maitse on ju kah oluline, et saaks niisama mekutada või head toitu paremaks teha. No ja ma keeldun kategooriliselt uskumast, et mittealkohoolsete jookide hulgas nii vähe maitsenüansse on, et ka neid edukalt söögiga paaritada ei annaks. Mekutamisega on lihtsam, väike guugeldus annab terve pinu alkovabasid kokteile; ja kui ka kofeiiniga on parajasti nii kehvasti, et lööb kohe valud sisse, siis soojadeks jookideks on hästi palju mõnusaid taimeteesid (mu isiklik lemmik on nõmm-liivatee, mis trumpab mu tagasihoidlikku arvamust mööda maitseomadustelt igasugused teepõõsaleotised kaugelt üle, ainult et selle saamiseks on vaja ise korjata või isiklikku diilerit, sest ta sunnik on päris kallis osta). Ja ingverisiirupist tehtud kuumad ja külmad joogid on täiesti sõltuvusttekitavad.

Aga kindlasti peaks olema ka jooke, mis tekitaks toiduga sama ägedaid maitsekombinatsioone kui veinid.

Nii et ideid paluks.

Mu enda tagasihoidlik panus: kõige rohkem mõtteid tuleb just taimeteedega – ma olen paras taimeleotisesõltlane, paar liitrit läheb päevas ära nagu niuhti. Seesama kiidetud nõmm-liivatee tõstab näiteks seente maitset suurepäraselt esile, aga jumala pärast, seda EI saa asendada aed-liivatee ehk tüümianiga – see on mitu korda vängem ja seene maitset enam ei tunnekski.

Ettevaatlikult doseeritud tüümian võib aga passida sellise tee sisse, mida juua vahemerelisema toidu kõrvale. Tähendab, juba intuitiivselt tundub loogiline, et kui tüümian passib toidu sisse, passib ta ka selle kõrvale juua. Aga õrnalt tuleb doseerida, väga õrnalt, ma isiklikult kombineeriksin teda sel juhul millegi lahjemaga, näiteks punega.

Viimasel ajal on mul nõrkus rosmariini ja baklažaani kombinatsiooni vastu. Kehtib sama: doseerida ettevaatlikult ja parem koos millegi lahjemaga. Näputäis rosmariini annab tervele teele tugeva maitse.

Selle mis-toidu-sees-see-toidu-kõrvale loogika järgi olen ka joonud piparmünditeed salati juurde, kus värske piparmünt sisse käis. Oli täitsa kena. Ilmselt haagiks see hästi ka lambalihaga.

Sealiha juurde istus korra päris hästi see segu, mida poes “hommikutee” nime all müüakse ja mis sisaldab minu mäletamist mööda piparmünti, kuivatatud õunu, ingverit ja veel midagi. Aga ausalt öeldes arvan ma, et punega oleks veel parem kui piparmündiga. Piparmünt on olemuselt kuidagi lambane. Ja karvane tunne ütleb, et ka puhas nõmm-liivatee oleks hea, kui ainult raatsib.

Aga nüüd tahaks selle teemajanduse kõrvale ka midagi hapukamat saada ja siin töötab mu kombineerimisloogika miskipärast palju kehvemini. Mõnikord on õnnestunud granaatõunamahl päris hästi toiduga sobima panna, eriti kui menüü kisub kuhugi Põhja-Aafrika või Lähis-Ida poole; ja vana hea kodune õunamahl istub paljude siinsete traditsiooniliste toitudega. Tsitrusemahlad võiks teoreetiliselt kalaroogadega passida, aga paljud, mida poes müüakse, on ülearu magusad, tahaks midagi värskendavamat. Nojah, alati saab muidugi ise ehtsat limonaadi teha ja omaenda maitse järgi doseerida.

Mul on veel õrn aimdus, et arooniamahlaga saaks suuri tegusid ära teha, aga kuulaks heameelega kellegi teise kogemusi. Ja teine lootus on hibiskitee, see, mida Karkade nime all müüakse: see on just mõõdukalt hapukas, aga mitte ülearu, ja päris põnevate maitsenüanssidega ja ei maksa ka suurt midagi. Päritolu järgi otsustades võiks seda jällegi Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida köögiga paaritada, aga äkki on kellelgi muid huvitavaid kogemusi?

Mul endal oli sellega kunagi üks VÄGA huvitav kogemus, või nojah, mine võta nüüd kinni: pärast kannutäie hibiskitee ärajoomist muutus kogu seltskond erakordselt eufooriliseks, nii et ma ei välistaks isegi väikest psühhoaktiivset mõju. Mingi hibiskiliigi kohta ma isegi sellist infot leidsin, ainult mine võta kinni, kas teed tehakse just sellestsamast. Aga võib-olla me jäime tookord lihtsalt üksteisest pilve.

Haa, ja just praegu tuli kange tahtmine proovida, kuidas sobiks näiteks ingverisiirupist ja gaseeritud veest kihisev jook beseekattega õuna- või rabarberikoogiga. Hmm. Peab katsetama.

Igatahes: kogemusi, elamusi, palun. Andke tuld.

Puhast maitset

oktoober 9, 2012

Lugesin just, kuidas kiidetakse maitsestamata jäätist/kohukest/kohupiimakreemi. Ilma maitselisanditeta. Puhta maitsega, puhast valget vaniljejäätist/-kohukest/täida lünk.

Ömm… kas mina olen ainuke, kelle arust puhta maitsega jäätis peaks sisaldama koort ja suhkrut ja punkt?

Mis erikuradi mõttes on vaniljega maitsestatud toit maitsestamata?

See päriselt puhta maitsega jäätis, mida ma tahaks, on kaubandusvõrgus täiesti olematu. Või noh. Ma võib-olla lepiks ka sellega, kui mul oleks valida mitme eri maitsega jäätise vahel. Näiteks šokolaadi või maasika või vahel vahelduse mõttes isegi vanilje. Aga olemas ei ole isegi lihtsalt šokolaadi- või maasikajäätist, mis siis, et niimoodi kirjutatakse: ei, nad sunnikud üritavad mulle selle sildi all müüa šokolaadi-vanilje ja maasika-vaniljejäätist. Tähendab, tegelikult müüakse ainult vaniljejäätist, lihtsalt mõnele sordile on midagi veel juurde pandud.

Vähemalt ilma vaniljeta šokolaadi on suure otsimisega võimalik leida, kuigi ma kardan, et sel juhul peab see olema see 99% kakaosisaldusega tahvel, mis on küll vahel väga võimas kogemus, aga tavalisemaks närimiseks vängevõitu (nt peab selle kõrvale raudselt midagi jooma, ta on nii kuiv, et ajab muidu köhima). Ja ma usun, et ei ole tehnoloogilist põhjust, miks lahjemat mõrušokolaadi või isegi piimašokolaadi või, uskumatu küll, isegi valget šokolaadi ei saaks ilma vaniliinita teha. Muide, mul on (küll ehk irratsionaalne) usk, et äkki kõlbaks valge šokolaad puhtal kujul isegi süüa. Erinevalt sellest, mida poes müüakse.

Kas ma tõesti olen ainuke, kes tahab vahel midagi nii ketserlikku nagu vaniljevaba jäätis või šokolaad? see muidugi seletaks, miks ma seda ei saa, aga paljalt sellepärast, et ei müüda, ei hakka ma veel oma ainulaadsust uskuma.

Aeg-ajalt ringleb siin-seal müüt, et tootjad toodavad seda, mida tarbijad tahavad, et tarbijad ise ju otsustavadki, mida nad ostavad ja küll siis usinad tootjad selle järgi teevad. Hmm, ma ei ole küll tähele pannud, et mul lubataks otsustada osta puhast valget šokolaadi või jäätist. Ma võin otsustada osta seda, mida mulle müüakse.

Vat hakkan ise endale jäätist tegema, küll te siis näete. Söögikõlbulikust valgest šokolaadist jääb nähtavasti üle ainult edasi unistada.

Äärepealt oleks kirjutanud “kohtulahjendite kogumikus”. Tekitab ideid.

***

– Lugesin Calvinist ja külmavärinad tulid peale.

– Kuule, see, kes absoluutse nulli leiutas, oli Kelvin, mitte Calvin.

***

– Aga kalvinistide hulgas on tegelikult jumala palju toredaid inimesi. Ma ei tea paremat tõendit predestinatsiooniõpetuse vastu.

———————————————————————————-
PS: kirjutasin “teenuste osutamise vabanduse piirangud”. Seejärel tahtsin seda huumorit siia ümber kirjutada ja kirjutasin siiasamma “teenuste osutamise vanaduse piirangud”. Oh, kui palju annab ühest sõnast tähendusrikkaid trükivigu välja pigistada.

Komistuskivid

oktoober 3, 2012

Ma olin “Kapsaid ja kuningaid” – mis võib-olla tegelikult ongi raamat, mida keegi ei ole lugenud, välja arvatud need, keda mina tean – igatahes, ma olin seda juba mitu korda lugenud, peaaegu kapsaks (pardon the pun) – ega see suurem saavutus ei oleks olnudki, lõpuks oli ju tegemist Kupra väljaandega, need raamatud olid peaaegu kapsad kohe algusest peale – kui jäin nii kümmekond aastat tagasi kinni selle taha, et üks neist äravahetamiseni sarnastest iirlastest, Keogh või mis selle teise nimi oligi, istus verandal ja raius hajameelselt sajajalgsel jalgu otsast. See raamat on üks lobe lugemine, aga mina ei pääsenud enam edasi: jõllitan lehekülge või juba järgmist, aga ise mõtlen: “Mis see sajajalgne sulle teinud on, ah? Kaabakas!” Ja ei saanud enam mitu aastat kätte võtta. Millalgi paari aasta eest lugesin üle ja üritasin pilgu selles kohas klaasisena hoida: aitas, pääsesin sealt üle, aga kurb, et ma ei saa seda raamatut enam kunagi sellise lobeda meelelahutusena lugeda nagu vanasti. Pilgu klaasistamine tahab ikka jõupingutust.

Nüüd hiljuti lugesin sellist tundlikku kirjandust nagu Palei “Küla” (siin on veidi kirjeldatud): otsin sellepärast, et näe, jälle selline Eesti-kirjandus, mis on ometi võõra pilgu läbi – ka üks Dovlatovi Tallinna-raamatute suur võlu – , aga osutus ka muidu paeluvaks, õhtul alustasin ja enne magama ei saanud, kui läbi. Tundlik kirjandus, nagu ütlesin; järelsõnast tuli muu hulgas välja, kuidas sündmused olidki, jah, sellised olnud; aga korra jooksin ma ometi just faktide otsa liiva: kus minategelasest suvitaja oli lontkõrvast majaperemehe käest lunastanud õiguse mahakukkunud marju korjata. Millele kuri perenaine jälle veto peale pani, nii et sõstardest ja vaarikatest punamust vaip jäi maha lindude nokkida.

Mahakukkunud sõstrad ja vaarikad? Vaatasin aknast välja – õigus, mu oma sõstrapõõsas kinnitab kõiki varasemaid teadmisi: sõstar läheb ennem põõsa otsa käärima, mädaneb ära, kuivab rosinaks, kui maha kukub. Vaarikas ehk kukubki, aga vaevalt ta siis enam korjata kannataks või punane oleks.

Vahest “luterlik peredraama” oligi kirjanduskeeles räägitud tõsilugu (nagu leidnud külarahvas), mitte eluliste sugemetega fiktsioon (nagu arvatud Venemaal raamatu ilmumise aegu), aga seda, et sõstrad ja vaarikad maha kukuvad, ei usu ma enne, kui ise näen.

Ja see tõi mulle meelde unustamatu Saturnini, kes ütleb seda palju kenamini:

Kindlasti on Teile tuttav see ärritustunne, mis Teis tekib, kui mõni ei jutusta Teile mingit sündmust nõnda, nagu see tegelikult kulges, vaid räägib nõnda, nagu see talle sobib, ja eeldab solvava enesekindlusega, et Teie teda usute. Just see tunne panigi meie kannatuste karika üle jooksma ja sundis meid, Teie vanaisa ja mind, astuma võitlusesse kirjanike vastu.

Kunagi poisipõlves lugesin ma noorsoole määratud seiklusjuttu, ja minu usaldav lapsemeel ja usk autori poolt kirjeldatud sündmustesse pandi raskele proovile. Ma lugesin laevahukust, mille puhul paar inimest pääsesid eluga väikesele saarele. Nendega oli kaasas ka väike laps, umbes kuueaastane. Kohe algul haaras neid kahtlus, et saarel pole küllaldaselt joogivett, nad kaotasid julguse, ja siis tõi too laps kuuldavale lause, mida lugedes mul oli tunne, et see oli kõige hämmastavam asi kogu raamatus. Nimelt ütles too poisike: “Kui jumal tahab, ei pea me janu kannatama!”

On kaks võimalust: kas too kirjanikuhärra mõtles selle välja, mis on uskumatu, või ütles too laps tõesti niisuguse lause, ja see on veel uskumatum.

Kuueaastane laps, kes ütleb: “Kui jumal tahab … jne.”, on ju ilmutis vaimude riigist, kohutavam kui peata krahv, valge daam või Baskerville’i koer, ja ma olen veendunud, et üksnes asjaolu, et see kõik toimus väikesel saarel, takistas ülejäänud merehädalistel õudusest kisendades tolle lapse eest igasse ilmakaarde põgeneda.

/…/

Kindlasti olete märganud, kui sageli noormehed ja vahel ka energilised tütarlapsed romaanides sõjakalt lõuga ette ajavad. Soovitan, et keegi tuhandest lugejast peegli juurde läheks ja lõua ette ajaks. See, keda ta siis peeglis näeb, pole sõjaka näoilmega noormees, vaid mingisugune juhmakas ahv. Sellest võib järeldada, et lõua sõjakas etteajamine on puhas lollus, ja on hea, et keegi seda tegelikus elus ei tee.

Ja seepeale asutasid nad “Romaanisündmuste õigesse mõõtmesse taandamise büroo”.

Ja miskipärast meenub Jerome’i kirjeldus “Odrarõugu” kõrtsist:

Tänapäeva romaani kangelannale ei oleks see sobilik peatuskoht. Tänapäeva romaani kangelanna on alati “sihvakas nagu jumalanna” ja ajab end alati “uhkelt sirgu”. “Odrarõugus” lööks ta seda tehes iga kord pea vastu lage ära.

(Kui huvitab, siis siin on sama peatükk inglise keeles.)

Muide, kui jutt juba Jerome’i peale läks – kas mäletate, kuidas kuninganna Elizabeth oli igal pool käinud? või kuidas Henry VIII aegsetel inimestel oli raske leida kohta, kus see lõbus kuningas ei oleks Anne Boleyniga armatsenud? Novott, Poolas paistab sama lugu olevat Kopernikuga. Igal pool ta ka elas ja temast tehti selle peale kuju.