Komistuskivid

oktoober 3, 2012

Ma olin “Kapsaid ja kuningaid” – mis võib-olla tegelikult ongi raamat, mida keegi ei ole lugenud, välja arvatud need, keda mina tean – igatahes, ma olin seda juba mitu korda lugenud, peaaegu kapsaks (pardon the pun) – ega see suurem saavutus ei oleks olnudki, lõpuks oli ju tegemist Kupra väljaandega, need raamatud olid peaaegu kapsad kohe algusest peale – kui jäin nii kümmekond aastat tagasi kinni selle taha, et üks neist äravahetamiseni sarnastest iirlastest, Keogh või mis selle teise nimi oligi, istus verandal ja raius hajameelselt sajajalgsel jalgu otsast. See raamat on üks lobe lugemine, aga mina ei pääsenud enam edasi: jõllitan lehekülge või juba järgmist, aga ise mõtlen: “Mis see sajajalgne sulle teinud on, ah? Kaabakas!” Ja ei saanud enam mitu aastat kätte võtta. Millalgi paari aasta eest lugesin üle ja üritasin pilgu selles kohas klaasisena hoida: aitas, pääsesin sealt üle, aga kurb, et ma ei saa seda raamatut enam kunagi sellise lobeda meelelahutusena lugeda nagu vanasti. Pilgu klaasistamine tahab ikka jõupingutust.

Nüüd hiljuti lugesin sellist tundlikku kirjandust nagu Palei “Küla” (siin on veidi kirjeldatud): otsin sellepärast, et näe, jälle selline Eesti-kirjandus, mis on ometi võõra pilgu läbi – ka üks Dovlatovi Tallinna-raamatute suur võlu – , aga osutus ka muidu paeluvaks, õhtul alustasin ja enne magama ei saanud, kui läbi. Tundlik kirjandus, nagu ütlesin; järelsõnast tuli muu hulgas välja, kuidas sündmused olidki, jah, sellised olnud; aga korra jooksin ma ometi just faktide otsa liiva: kus minategelasest suvitaja oli lontkõrvast majaperemehe käest lunastanud õiguse mahakukkunud marju korjata. Millele kuri perenaine jälle veto peale pani, nii et sõstardest ja vaarikatest punamust vaip jäi maha lindude nokkida.

Mahakukkunud sõstrad ja vaarikad? Vaatasin aknast välja – õigus, mu oma sõstrapõõsas kinnitab kõiki varasemaid teadmisi: sõstar läheb ennem põõsa otsa käärima, mädaneb ära, kuivab rosinaks, kui maha kukub. Vaarikas ehk kukubki, aga vaevalt ta siis enam korjata kannataks või punane oleks.

Vahest “luterlik peredraama” oligi kirjanduskeeles räägitud tõsilugu (nagu leidnud külarahvas), mitte eluliste sugemetega fiktsioon (nagu arvatud Venemaal raamatu ilmumise aegu), aga seda, et sõstrad ja vaarikad maha kukuvad, ei usu ma enne, kui ise näen.

Ja see tõi mulle meelde unustamatu Saturnini, kes ütleb seda palju kenamini:

Kindlasti on Teile tuttav see ärritustunne, mis Teis tekib, kui mõni ei jutusta Teile mingit sündmust nõnda, nagu see tegelikult kulges, vaid räägib nõnda, nagu see talle sobib, ja eeldab solvava enesekindlusega, et Teie teda usute. Just see tunne panigi meie kannatuste karika üle jooksma ja sundis meid, Teie vanaisa ja mind, astuma võitlusesse kirjanike vastu.

Kunagi poisipõlves lugesin ma noorsoole määratud seiklusjuttu, ja minu usaldav lapsemeel ja usk autori poolt kirjeldatud sündmustesse pandi raskele proovile. Ma lugesin laevahukust, mille puhul paar inimest pääsesid eluga väikesele saarele. Nendega oli kaasas ka väike laps, umbes kuueaastane. Kohe algul haaras neid kahtlus, et saarel pole küllaldaselt joogivett, nad kaotasid julguse, ja siis tõi too laps kuuldavale lause, mida lugedes mul oli tunne, et see oli kõige hämmastavam asi kogu raamatus. Nimelt ütles too poisike: “Kui jumal tahab, ei pea me janu kannatama!”

On kaks võimalust: kas too kirjanikuhärra mõtles selle välja, mis on uskumatu, või ütles too laps tõesti niisuguse lause, ja see on veel uskumatum.

Kuueaastane laps, kes ütleb: “Kui jumal tahab … jne.”, on ju ilmutis vaimude riigist, kohutavam kui peata krahv, valge daam või Baskerville’i koer, ja ma olen veendunud, et üksnes asjaolu, et see kõik toimus väikesel saarel, takistas ülejäänud merehädalistel õudusest kisendades tolle lapse eest igasse ilmakaarde põgeneda.

/…/

Kindlasti olete märganud, kui sageli noormehed ja vahel ka energilised tütarlapsed romaanides sõjakalt lõuga ette ajavad. Soovitan, et keegi tuhandest lugejast peegli juurde läheks ja lõua ette ajaks. See, keda ta siis peeglis näeb, pole sõjaka näoilmega noormees, vaid mingisugune juhmakas ahv. Sellest võib järeldada, et lõua sõjakas etteajamine on puhas lollus, ja on hea, et keegi seda tegelikus elus ei tee.

Ja seepeale asutasid nad “Romaanisündmuste õigesse mõõtmesse taandamise büroo”.

Ja miskipärast meenub Jerome’i kirjeldus “Odrarõugu” kõrtsist:

Tänapäeva romaani kangelannale ei oleks see sobilik peatuskoht. Tänapäeva romaani kangelanna on alati “sihvakas nagu jumalanna” ja ajab end alati “uhkelt sirgu”. “Odrarõugus” lööks ta seda tehes iga kord pea vastu lage ära.

(Kui huvitab, siis siin on sama peatükk inglise keeles.)

Muide, kui jutt juba Jerome’i peale läks – kas mäletate, kuidas kuninganna Elizabeth oli igal pool käinud? või kuidas Henry VIII aegsetel inimestel oli raske leida kohta, kus see lõbus kuningas ei oleks Anne Boleyniga armatsenud? Novott, Poolas paistab sama lugu olevat Kopernikuga. Igal pool ta ka elas ja temast tehti selle peale kuju.

Advertisements

17 kommentaari to “Komistuskivid”

  1. Maali said

    Mustsõstrad, muide, kukuvad maha täiesti edukalt ja täitsa ise. Ja ei ole kukkumise hetkel tingimata mädad. Punane sõstar on see, kelle luukere põõsast veel kevadel kinni hoiab.

  2. Tuul said

    Ma kujutan ette, et laps võib seda “kui jumal tahab…” ütelda küll, juhul, kui ta vanemad vastavat väljendit söögi alla ja söögi peale kasutavad. Nt ema ütleb “Laev läheb põhja!” ja isa vastab “Kui jumal tahab, siis ei pea see laev mitte põhja minema” ja hiljem maale jõudes ütleb isa “Me sureme siin nälga” ja ema rahustab “Kui jumal tahab, siis ei pea me mitte näga surema” ja kui siis keegi paanikas kraaksatab “Siin pole üldse vett, Me hakkame siin janu kannatama”, siis ma ei imestaks, kui lapsuke targutaks “Kui jumal tahab, ei pea me janu kannatama!”
    Mõned asjad veel, mida päriselt ei tehta, ainult raamatus: juuste katkumine, käte (meeleheites) murdmine, jalakesega vihaselt vastu maad löömine (kui sa just kaheaastane pole), imestusest käte kokkulöömine.

  3. notsu said

    nii, aga mustsõstardest üksi ometi ju punamusta või mustpunast vaipa ei saa?

    Kui ma laste üle mõtlen, siis tglt olin ma vist päris sageli ise selline laps, kes käis vanaemale imelike lausete ütlemisega närvidele, ainult et ma olin neid lauseid muidugi raamatutest lugenud, mitte teiste käest kuulnud; ja kõlasid need täpselt nii imelikult nagu üks raamatulause päris elus ikka kõlab.

    Juukseid katkunud ei ole (aga ärevusehetkel on päris hea sõrmedega juukseid “kammida”), aga jalaga löön vahel vastu maad küll. tähendab, siis muidugi ikka juba kahe jalaga, trampimisi. Viimati alles paar päeva tagasi, kui ma sain hirmsa köhahoo, mis ei läinud kuidagi üle, ja suure meeleheitega trampisin jalgu, ise köhides. See oli vist üsna kaheaastase trampimine – jõuetu mäss kurja maailma vastu.

  4. H said

    ma olen küll jalgu vihaselt vastu maad löönud. aga seda juba täielikus raevuhoos kus ma lisaks agressiivselt üles alla hüppamisele ja mingeid asju peksin,

  5. s11l said

    Pratchett peab mu arvates väikest viisi sõda nende “sõjakate lõugade” ja “sihvakate printside” vastu. Keegi oli veel, aga esmse hooga ei meenu.

  6. notsu said

    Douglas Adamsil oli “Universumi lõpu restoranis” seal golgafrinchamlaste laevas üks lollakas ja ülearu innukas (niisiis agarus=ogarus) ohvitser, kes selliseid näoilmeid harrastas, nt üritas ta teha oma silmadest külmi pilusid, nii et see mõjuks ähvardavalt, aga jättis hoopis mulje, et on lühinägelik. Lõuaga võis kah midagi olla.

    A jalgade trampimine tuleb mul juba ammu enne raevuhoogu, võib-olla ma trambin nii hästi jalgu, et päris raevuhool ei ole enamasti vaja tullagi. nt kui ma masinate peale vihastan – mida targemat mul ikka teha on kui jalgu trampida?

  7. notsu said

    Otsisin täpse marjatsitaadi üles:

    “… jälgides linde, kes hüpeldes ilma hirmu tundmata nokkisid vaarikatest, punastest ja mustadest sõstardest ning karusmarjadest koosnevat suurt puna-rohe-musta vaipa…”

    Mustadele sõstardele olen valmis möönduse tegema, näe, tunnistaja on juba olemas ja mul endal ei ole veel/enam ka nii kandvaid musti sõstraid, et neid ise vaadelda. Aga vaarikad, punased sõstrad ja tikrid on aias olemas ja need hoiavad küll lõpuni kinni või isegi kui kukuvad, on selleks ajaks juba hukka läinud ega sünni enam korjata.

  8. Kadri said

    Hm, aga vbl see oligi pereisa saatanlik kavalus lubada korjata mahakukkunud marju teades, et nood marjad seda iialgi ei tee – ja see punamust vaip on siis protagonisti nördimusest syndinud hyperbool?
    Ja see maastiku fiktsionaliseerimine on ka yks huvitav nähtus, eks ole Eestimaagi täis Karl XII istutatud tammesid (ehkki see mälukiht hakkab vist väikest viisi tuhmuma), ja seda kultuuri / kirjanduse kilega kaetud maastikku toodetakse aina usinasti juurde, vt nt http://teele.luts.ee/

  9. ep said

    mina ka trambin jalgu, või pigem löön üks kord jalaga vastu maad. ühe jalaga. kui näiteks keegi ütleb midagi, millega ma väga emotsionaalselt ei nõustu. viimati juhtus seda täna.

  10. notsu said

    ei olnud saatanlikku kavalust midagi, minategelane ise küsis, kas võib mahakukkunud marju korjata.

    Ma loodan, et seal Tartu-kirjanduse andmebaasis on Schultz-Bertram ikka väga kõvasti sees.

  11. AbFab said

    Mul on salaja nii hea meel, et on tarku inimesi, kes kirjutavad tarku asju.

    Jalgu, muide, trambin mina ka. Vahel.

    Muide, eriline piin on lugeda midagi hobustest, sest 90% ajast on teemast suhteliselt laia kaarega mööda pandud.

  12. notsu said

    tarkadest inimestest… selle postituse kirjutamise käigus tuli mul “Saturnini” ja “Kolme meest paadis” mõlemat üle sirvida ja kuigi nad on mingi tunde poolest väga sarnased, jäi mulle kokkuvõttes tunne, et “Kolm meest paadis” on ikka palju targem raamat. Mis siis, et pealtnäha üks meelelahutus puha. “Kolm meest” on nimelt erakordselt kaine raamat, seal käib järjekindlalt seesama töö, mida Saturnin oma eksperemehe vanaisaga tegi – demüstifitseerimine, proosastamine. ja nii, et sealjuures on lõbus ja vaata et veel poeetilisem!

    “Saturnini” autoril, tundub, ei olnud nii selget hoiakut: suurem osa raamatut käib jobuvõitu peremehe ja heatahtlikust supermanipulaatorist teenri suhete peal – omamoodi Jeevesi-Woosteri suhe, ainult demokraatlikum ja vähem konventsionaalne, Tšehhoslovakkia oli ikkagi vabariik ja vbla ka väiksemate klassivahedega (seda viimast ma tglt ei tea). Mis on iseenesest samuti täitsa lahe, selline tinglik maailm, mille kohta kõik teavad, et seda ei saa päriselt olemas olla – Jeevesi-lugude põhivõlu. no ja siis äkitselt tuleb mingi dekonstruktsiooniaktsioon. Isegi kui see “romaanisündmuste õigesse mõõtmesse taandamise” idee on ise päris paljutõotav, siis need näited, millega Saturnin ja vanaisa hakkama saavad, on tegelikult pettumustvalmistavalt lahjad. ja kuidas see saakski teisiti olla, kui Saturnin ise elab sellest, et ta on üleelusuurune.

    Või oli see siis kirjaniku mänglev nüke, millega omaenda jutustus küsitavaks muuta, aga ma natuke kahtlen.

  13. Morgie said

    Putuka pillub ka igasugu vapustavaid lauseid, nt: “see on täiesti lubamatu!” (kommi mitteostmise kohta) niiet mina seda kuueaastase religioosset väljendusviisi täiesti usun. Isegi religioosset mõtteviisi võin uskuda, kuivõrd mul on tulnud päris mitu korda siluda mingeid lasteaiast meieni jõudnud arvamusi, nagu “emme, eksole, jeesus on elu peategelane” vms.

  14. Morgie said

    Demüstifitseerimises on Pratchett ka äärmisel osav ja järjekindel. Eriti muidugi Gaimaniga kahasse kirjutatud “Heades ennetes”, aga ka oma Kettamaailma sarjas – mis on seda tähelepanuväärsem, et tegu ongi täiel määral mitteeksisteeriva maailmaga, kus jumalaid tuleb kummardada nii igaks juhuks, et nad äkki ei solvuks.

  15. Morgie said

    *st maailmaga, mis loogiliselt ei tohiks olemas olla, mitte mitteeksisteeriva maailmaga.

  16. […] (Vt ka vana lugu, kuidas ma raamatut lugedes mahakukkunud marjadesse kinni jäin.) […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: