Kaugelt kodune

oktoober 17, 2012

EV ütles pärast korea jutulauliku etteastet: “No nii kummalisel kontserdil pole ma küll kunagi käinud.” Heakskiitvalt.

Asi, mis jäi kummalisena silma: kuidas mitu eri lugu oli üksteise sisse sulanud, nii et ega lugu ei pruukinud ümmargust lõppu saadagi, selle asemel kasvas sealt välja hoopis järgmine lugu, nii et otsad jäid lahtiselt sinnapaika.

Näiteks lugu korvis peituvast imeilusast mungast ja kaunist tütarlapsest Baebanglist, kellel tuli mungaga suur armastus – selline naljakavõitu koht – ja seejärel suur kurvastus, et munk läks ja tagasi ei tulnud, mille peale Baebangl jäi omadega otsa ja hakkas ära surema – mispeale mina ootasin, et nii, huvitav, kumbapidi nüüd läheb: kas tuleb kurb lõpp, et munk jõuab tagasi alles siis, kui tüdruk surnud, oh seda saatuslikku eksitust ja viivitust, või hoopis jõuab munk viimasel hetkel tagasi ja armastajad taasühinevad õnnelikult. Aga võta näpust, tüdruk suri lihtsalt ära, mis andis põhjust natuke aega laulda elu kaduvusest, kuidas me kõik sureme ja kuidas keegi ei saa vastu panna, kui surmariigi kurjad vaimud käsivad tulla; ja laulda matuselaule, millest läks käima juba järgmine jutt, nimelt kavalast tobuhulkurist, kes peaaegu jääb isegi uskuma, et on suur šamaan, aga hoolimata oma tobususest petab surnud tüdruku perelt varanduse välja. Ja siin niisamuti: kuna hulkur ilmus kohe pärast tüdruku surma ja satub poolkogemata šamaaniks, siis hakkasin vahepeal ootama, et läheb nagu neis mitmes jutus, kus keegi leiab, et arstidel on tore põli, esineb arstina ja saab rikkaks – aga ühtlasi ravib kogemata kombel patsiendid päriselt terveks. Hakkasin ootama, mis napaka nõksuga ta tüdruku siis ellu äratab, aga ei, see oli juba ikka lugu varanduse väljapetmisest, mille õnnelik lõpp oli hoopis see, et hulkur sai sealt ise eluga minema ja andis kõrtsimutile, kelle lobast ta oli enne kõik vajaliku teada saanud, et ise nii veenvalt esineda, tänutäheks veel hunniku raha.

No ja muutuv rakurss – lugu sai iga kord, kui laulik uueks tegelaseks kehastus, teise ilme, nii et justkui uus mõõde oleks juurde ilmunud; ja žanride sujuv üleminek: kelmika armuloo otsa kurvad armulaulud ja kurvad matuselaulud; koomilise kelmijutu vahele hulkuri filosoofiline mõlgutus sellest, kuidas tal ei tasu surnukspeksmist karta, sest eks kunagi tuleb niikuinii surra; õieti juba matusestseenis oli üks päris šamaanidest natuke imelik, nii et tema laul oli koomiline.

Aga see ei olnud õigupoolest enam päris võõras, sellist kõrg- ja madalstiili sundimatut miksimist on ka tuttavamate maade rahvajutud täis, või nagu EV adekvaatselt märkis, eks see kõrge ja madala vahel range vahe tegemine ongi üks viimase aja värk; jajah, nõustusin mina, eks need valgustajad ei sallinud ka Shakespeare’i täpselt samal põhjusel, et ta segab valesid asju.

Mis mind aga sellistel üritustel alati rohkem hämmastab, ei olegi mitte võõras, vaid tuttav. Kauge maa kunstist nagu ootakski, et neil seal on kõik täiesti teistmoodi. Aga lugu tütarlapse ja munga armastusest – algab kelmikalt, lõppeb traagiliselt – ja lugu kavalast hulkurist oleks mõlemad võinud mutatis mutandis ka Dekameronist pärit olla. Või “Paadimehe tõdede” raamatust. Või kuskilt mujalt lähemalt.

See imestus on mitu korda käinud – viimati näiteks siis, kui üliõpilasteater tegi Jaapani juttudest oma püüdetult ulpiva konna etendust – et ah, kui commedia dell’artelikud need lood ikka olid. Või noh, viimati, kui ma tundsin vajadust guugeldada, mis see kyōgen õieti on, siis ka selline tükk oli väikese sisututvustuse abil põhijoontes arusaadav isegi siis, kui sõnadest aru ei saanud.

Või kas või omal ajal “Libarebaste ja kooljate” raamatust. Või tšuktši muinasjuttudest. Või liikudes ruumi asemel ajas – mäletan, kuidas see mulle Binchois‘ surma puhuks kirjutatud itku kuulates pauguga pärale jõudis: ah, tuleb välja, et nad kurvastasid surnud sõprade pärast juba siis, täitsa nagu meie. Kes oleks võinud arvata, et pooltuhat aastat tagasi või teisel pool maakera võiks inimestel olla samasugused tunded.

Jah, see, et muist detaile on kummalised, on ootuspärane. Aga põhilised asjad lähevad korda kogu selle kummalisuse vahelt. Inimesed ikka armastavad, surevad, leinavad, igatsevad, rõõmustavad, kardavad, tunnevad janu ja nälga, on rumalad.

Advertisements

3 kommentaari to “Kaugelt kodune”

  1. ep said

    kas Dekameron mitte araabia jutuvestjatelt ei laenanud? ja araablased on minu teada india jutte edasi rääkinud ja ka pärsiast on asju mitmele poole hargnenud ja. nii et ses mõttes polegi ju väga imelik, et igal pool võib midagi tuttavat ette tulla.

  2. notsu said

    Mitte konkreetselt ja mitte ainult. Ta võttis ikka Euroopa (ladina, prantsuse jne) allikatest, iseasi, et mõnes Euroopa allikas võis olla araablaste lugusid ja sealtkaudu India või Pärsia omi.

    Aga isegi kui kõik oleks laenatud – ega ta ei oleks ju laenanud midagi, mis teda kui eurooplast üldse kõnetanud ei oleks.

    Magasin täna teise korealaste kontserdi maha, ei saa isegi õieti aru, kas ma ajasin segi päeva või kellaaja, igatahes taipasin pool seitse, et kell kuus hakkas kontsert. Õõhhh. Tahaks midagi lahedat nüüd teha. Esialgu koristasin vähemalt suure frustratsiooniga arvutitoa kapi ära, et päeva ainsaks saavutuseks ei jääks “magasin kontserdi maha”, nüüd hakkab saavutusevajadus juba rahuldatud saama ja tahaks ka preemiat.

  3. notsu said

    tore, saavutus nr 2 ja preemia ühes isikus: õnnestus poest napilt enne kella kümmet punane vein kätte saada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: