Eppure

Rääkisin täna arstile oma hädadest ja sellest, mis minu arust oleks hea nende vastu ette võtta ja sain tema käest kõvasti kiita; tema arvab ka, et õige plaan.

Aga see selleks, kõige kõvemini sain ikka naerda. Sest ühe koha peal ütles ta:

“Kuigi sa oled filoloog… (pikk paus)

… on sul ikka hästi loogiline mõtlemine”.

Hakkasin kõva häälega naerma.

Arsti juures on ikka hea käia, nalja saab ja puha. Tervislik.

Füüsika ilmumine tagumises toas

Nii kuu või kaks tagasi kukkus mul lõngakera koos sukanõeltega šerri sisse. Lööge või maha, aga ma ei mäleta, kuidas see üldse võimalik oli. Lõngakera ei mahu ju klaasi? Kas see šerri oli mul supitaldrikus või?

Õngitsesin välja, mõtlesin, mida teha, et kleepuma ei jääks, ja torkasin kiiresti teetassi pessu. Sest olgu see tee, mis ta on, aga vähemalt ei kleebi ega lehka. Ega see ennegi valge lõng ei olnud.

Luristasin lõngakera kuivemaks ja laotasin laua peale kuivama: kohevile harutatud lõngakera ja nõelad ilusasti reas.

Läks aega kaua või vähe, lõngakera on juba ammu kuiv, aga nõelad laiutavad laua peal edasi, tarvis pole läinud. Mis tähendab, et arvuti kõrvalt paberile sirgeldamise asemel mängin nüüd pool aega hajameelselt nõeltega.

Täna avastasin, et üks nõel tõstab teisi nõelu õhku, mul on lausa empiirilistele andmetele tuginev, aga siiski kahtlane tunne, et mida rohkem ma mängin, seda kõvemini ja kauemaks teised nõelad ta külge kinni jäävad. Esialgu tundus mu suureks pettumuseks, et see on ainult ühesuunaline liiklus, aga pika mängimise peale paistab, et teiste nõeltega saab ka seda nõela üles tõsta.

Viimati sain ma magnetitega mängida lapsena isa töö juures ja see jättis eluks ajaks sügava mulje, nii et võite kujutleda mu vaimustust selle üle, et mul on nüüd magnetnõelad ja ma võin nendega kogu aeg mängida. Isegi siis, kui muid täiskasvanurõõme (piiramatus koguses jäätist, kommi, praevorsti ja lugeda – ja mitte kunagi magama minna) ei saa endale parajasti lubada.

Nüüd oleks huvitav teada, kas need nõelad olid algusest peale niiviisi laetud või said nad laengu millalgi nende protseduuride käigus. Ja kui, siis millise? šerrivanni? Teeloputuse? Ohjeldamatu näperdamise? Või ammu enne, lihtlabase sokinõelumisega?

Pind

Mõni aasta tagasi arutasin ühe auväärse mehega, kui palju tuleb igal grupi liikmel anda, et üks kindel rahasumma kokku saada. Selle arvutamiseks hakkas ta summat grupi liikmete arvuga korrutama.

Mul kadus pind jalge alt, süda tõusis kurku, tundsin põskedel jahedat õhuvoogu. Seejärel mäletan ebamääraselt metsikut sumamist ja ühel hetkel, ei tea, kuidas, olin suutnud teda siiski veenda, et äkki ei juhtu midagi halba ka siis, kui see summa hoopis liikmete arvuga jagada. Olin kõigest hoolimata tema juurde välja sumanud.

Ma ei mäleta seda protsessi, umbes nagu jõkkekukkunu ujub kuidagi kaldale ja alles siis hakkab imestama, et ujumistunnis ma küll nii pikka maad ei jaksanud.

Sinnamaani olin arvanud, et matemaatika, vähemalt algklasside tasemel matemaatika, on kõigile mõistetav, küll ühekülgne, aga see-eest (või just tänu sellele) ühemõtteline keel, kus arusaamatusi ei teki (võib tekkida vigu, aga siis tuleb lihtsalt sõbralikult välja selgitada, kus aps juhtus). Ühine pind, millel ei saa ajada küll palju asju, aga see-eest on päralejõudmine kindel.

Hiljem märkasin mitu korda, kuidas mu jutt ei jõua kellenigi, sest ootamatult on mõni sõna, mis minu jaoks on asjalik ja lihtne, tema jaoks hoopis lüliti, mis paneb tööle enesekaitsereaktsiooni – olgu siis isiklike seoste tõttu või lihtsalt seepärast, et sõna on võõras, järelikult kujutab endast ohtu – või uinutab ta magama. Langluuk kukkus jalgade all lahti. Ma usun, et seda juhtus varemgi, lapsest peast pudenesin küllap pidevalt läbi nende luukide, aga siis ei osanud ma seda veel tähele panna ega taibanudki sumada.

Mõnda aega tagasi oli mul võimalus pealt vaadata, kuidas sama sidehäire tekkis mitteverbaalselt, žestide ja rituaalide pinnal.

Sageli olen märganud, et sellise lülitina toimib apelleerimine ratsionaalsusele või püüd suhelda ratsionaalses võtmes. Mulle on hakanud tunduma, et kui Mihkel Kunnus jättis ratsionaalsusele kõigest universaalse metakeele rolli (heites kõrvale selle reguleeriva pretensiooni – vt siit 2. punkti lõpust), oli seegi liialdus. Ratsionaalsus sobib metakeeleks kõigest hõimule, kes on ratsionaalsuse katususundina omaks võtnud; ja see on kõigest üks hõim või hea küll, hõimuliit teiste hulgas. Kahel müütilises või ideoloogilises keeles suhtleval hõimul võib emma-kumma müüdikeeles – või isegi mõlemas korraga – suhtlemine lihtsamgi olla.

Rääkimata sellest, et asi, mida kõneleja näeb ratsionaalsusena, on haruharva tema enda ideoloogiast ja tunnetest saastamata. Tal on seal pimetähn, ta ei saa neid saasteaineid ise näha.

Me usaldame sõnu ja žeste – ja mina miskipärast vahel ikka veel ratsionaalsust – lootes, et tegemist on põrandaga, mida mööda saab teise inimeseni jõuda. Ainult et vahel juhtub, et see, mis nägi välja nagu kindel põrand, on hoopis langluuk, ja siis sõltub kõik sellest, kas oskame sumada. Kui viitsime.

Marginaalne iluküsimus

Kas ma olen ainus, kes siin meikimata ja meigitud modellidel olulist iluvahet ei näe? Täitsa ilmselgelt samad inimesed ju. Või lööb siin välja lihtsalt lühinägelikkus, mis ei lase selliseid peendetaile märgata?

See Liis meeldib värvimata peast ausalt öeldes isegi rohkem, disainitud kujul on ta kuidagi… jah, “kaanestaar”, tähendab hirmus sarnane paljude teiste piltidega, mida ma kuskil reklaamis või kataloogis juba näinud olen.

Vale koletis

Nägi mõni öö tagasi sellise unenäo, mis nõuaks justkui epiteeti “tähenduslik”, aga mida ta tähendab, mine võta kinni.

Räägiti, et oli juba majjagi tunginud koletis, väljanägemiselt paras Cthulhu, väga ohtlik: tema puududus kivistas inimese või vähemalt kokkupuutunud kehaosa. Maja oli suur, kivist, suure neljakandilise trepikojaga – nelja pöördega mademetega trepp, ma ei tea, mis sellise nimigi on (aga unes olen juba varemgi näinud). Koletis oli vist teisel korrusel, igatahes mitte päris all, aga mina olin temast korrus-paar kõrgemal.

Mina olin vanaema Weatherwax, kes pidi asjad korda ajama ja koletisest võitu saama. Selleks võtsin ma kaasa ühe hirmus räbala ja võidunud teki, mis pidi mõjuma koletisele umbes samamoodi nagu tema puudutus inimestele.

Kõndisin karmilt trepist alla, tekk käes, hoidsin seda enda ees ja lähenesin koletisele. Ei õnnestunud ise päris puutumata jääda, mu jalad kivistusid, aga koletis oli alistatud.

Ta nägi kuidagi kurb välja. Mind lohistati sealt ruumist välja; kui ma sealt ära sain, hakkas jalgadesse tasapisi elu tagasi tulema.

Ja siis ma taipasin, et see ei olnud üldse halb koletis. Ta oli hoopis tulnud meid teise, päris õudse koletise eest kaitsma, sest keegi teine poleks seda teha saanud. Inimesi ja nende kehaosi muutis ta kiviks küll, tõsi, aga see oli tegelikult kaastundest, ta tegi seda ainult narkoosi korras, kui keegi oli saanud parandamatult viga, et too ei peaks valusid kannatama, ja nagu minu pealt näha, ei jäänud see pealegi püsima, kui tema juurest eemale tulla.

Vaatasin aknast välja, seal hõljus midagi karvast ja naeratavat, nagu Krõll.

See oli päris koletis; ainus, kes oleks saanud meid tema eest kaitsta, oli see Cthulhu, ja mina olin ta tapnud või vähemalt võitlusvõimetuks teinud.

Teaduslik katse

Tegin tehnikasõnaraamatu suvalise koha pealt lahti ja mulle vaatas vastu “boiler erection”.

Mis muide tähendab hoopis katla montaaži.

Seepeale pidin ma muidugi guugeldama märksõna “boiler porn”.

Arvake ise ära, kas oli või mitte.

Õige, 34. reegel (vt ka illustratsiooni) leidis kinnitust.

Vähe sellest, tänapäeval ei ole isegi Pratchetti Kettamaailm enam erand, kuigi ta suutis sellega üllatavalt kaua hakkama saada.

———————————————————————————-
PS.
Ei nojah, kui ma juba selle laine peal olen, siis nautige, rõõmustage ja kosuge. Võimalik, et not safe for work, oleneb, mis kolleegid teil on. Mul jooksid pisarad mööda nägu alla ja pidin tooli pealt maha kukkuma nagu mõni Puškini poeg.

Hea jobu olen muidu ikka. Meeleavaldusele magasin näiteks sisse, hea et oma trennigi jõudsin. Ja oleks siis välja jõudnud magada.

PPS:
hea, et internet olemas on, sinna ei saa sisse magada.
Harta12.

Keskea misasi ehk jätkuvalt tibiteemad ehk riietumise peen kunst ehk kuidas ma poes käin vol. ütleme 12

Tänane päevauudis: ostsin õlut ja mult küsiti dokumenti!

Kuna see juhtus esimest korda elus, siis alguses ei saanud ma natuke nina alla pobisetud küsimusest “bzz nhh okumenti” kohe aru. Kui ära registreerisin, ajasin silmad punni ja küsisin vaimustusesegases jahmatuses: “PÄRISELT või?” ja hakkasin naerma. Minu vanuses ei ole enam otseselt solvang, kui kaks korda nooremaks peetakse.

Selle peale müüja heitus ja kohmas nina alla: “Ei, vabandust, ma vaatasin valesti.”

Mina naersin, noormees minu ees naeris, noormees minu taga kah vist naeris.

Hüpotees nr 1: kahe noormehe vahel paistan ma ise kah peaaegu alaealine.

Hüpotees nr 2: ilm läks nüüd jälle äkiste külmaks, eks ole, ja keegi ei mäleta uue aastaaja tulles ju kunagi, mida õieti selle aastaaja vastu selga panna, niisiis riietusin kiiresti põhimõttel “ükskõik mis, peaasi, et soe” ja saavutasin peaaegu ebainimlikult veidrad proportsioonid. Äkki nii paistabki noorem. Nii halvasti käisin ma riides vist tõesti viimati siis, kui olin kaheksateist.

Hüpotees nr 3 ehk kõige tõenäolisem: inimesed lihtsalt ei vaata eriti hoolega. Alles mõni aasta tagasi jäin ortopeediapoes müüjaga lobisema, et mis ikka oleks hea pöiavõlvi tugi, kui tundub, et ma tõmban säärelihaseid just toetamatuse pärast kogu aeg ära, ja müüja soovitas, et mingu ikka päris ortopeedile ja lasku kohe oma jala järgi teha, tuleb palju parem, mis siis, et kallim… või oot-oot: “Kui vana te olete?”

Vastasin tookord sama jahmunult, et 32, ise mõtlen, et mis see asjasse puutub. Kas teatud vanusest on neist vidinatest siis rohkem kasu või just vähem?

Mispeale tema: “Ei-ei-ei-ei-ei. Ma mõtlesin seda, et alla kaheksateist saab soodushinnaga.”

Tookord olin ma küll oma tavaliste riietega, kuigi jah, kui hästi järele mõelda, siis empiirilised andmed ütlevad, et mu tavalised ei ole piisavalt tavalised. Ja ka tookord mõistatasin, kas ma siis olen kuidagi hirmus teismelise olemisega (välimusega ei ole võimalik, mul on halle juuksekarvu mitu tükki ja paar kortsu ka, ma võin näidata!) või inimesed lihtsalt ei vaata korralikult.

Igatahes jabur, sest kolmeteistaastaselt mulle naljalt alla kahekümne ei pakutud.

*

Vabandused lugejatele, kes midagi asjalikumat ootavad, aga ma olen viimasel ajal nii palju rumalaid mõtteid mõelnud, et tarku veel ei jaksa, parem siis ei mõtle üldse ja olmetan niisama.

*

Aa. Keskea millestki (tia, kas nüüd just kriisist) lubasin ju pealkirjas ka kirjutada. Ega muud ei olnudki kui huvi, et kas see ongi keskiga, kui mind teismeliseks peetakse?

Liibuvad teksased soetasin endale hiljaaegu ka, oh õudu ja õõva.

Peegeldus

Einoh, ma tean, et enesehinnang teeb praegu uperpalle (hmm, kevadest saadik, kui ma nüüd järele mõtlen). Mis tähendab, et ma üldse ei imesta, kui ma kõnnin tänaval ja tunnen ennast… mingi ebamäärase mütakana. Isegi mitte koledana. Lihtsalt nagu oleks mingi mätas või hunnik jalad alla võtnud ja kõndima läinud, rohukõrred küljes tolknemas.

Ja siis vaatan vilksti poeakna pealt peegeldust ja seal kõnnib keegi sihvakas-sire-kaunikujuline, jalad vaevu maad puutumas.

Ja see ei ole enam üldse loogiline. Ma ju mäletan küll, mismoodi teismelisest peast oli – praegused kõikumised on sellega võrreldes nagu Pärnu rannapargi mänguväljak ameerika mägede kõrval – ja siis paistis ka peegelpilt alati selline, nagu ma ootasin: ebamäärane mütakas, parimal juhul saab välimuse koomilisi külgi veel rõhutada ja võtta klouni rolli. See on loogiline. Enesehinnang maas = > peegelpilt kole.

Mis eraelu mu peegeldusel siis nüüd on hakanud? Järsku kõnnib veel omapead ringi ja teeb oma musti tegusid ja jätab minu sõrmejäljed igale poole?

Silm

Silmas torkis, mõtlen, et ripse pahupidi, võtan prillid ära, üritan käsikaudu välja sikutada. Läheb nagu paremaks.

Panen prillid ette, torgib jälle.

Lähen peegli ette, võtan prillid ära, uurin silma: ei paista seal midagi imelikku.

Tulen arvuti ette tagasi, torgib.

Lähen peegli ette, võtan prillid ära, uurin veel (no lühinägeliku inimese asi): nagu korras oleks, enam ei torgi ka.

Tulen tagasi, panen prillid ette, torgib.

Äkiline taipamine: võtan prillid eest, uurin prille.

Kassikarv oli raami vahel õieli.

Notsu eneseabinurgake

Ooh, ma avastasin nii hea nõksu, kuidas ennast juukseidpidi august välja tõmmata. Äkki on kellelgi veel kasu.

Aga selleks, et jõuda august väljatõmbumise nõksude juurde, tuleb alustada sellest, kuidas ma sinna sattusin.

Tagantjärgi pilguga vaatamise järgi algas aukuveeremine nii, et ma projitseerisin halvimad asjad, mida ma endast mõtlen, teise inimese seisukohtadeks. Või vähemalt seisukoha-algmeteks. Ega isegi väljendanud seda korralikult. Nii käis suhtlemine tükk aega sedamoodi, et üks arendab oma teada teoreetilist intellektuaalset vestlust, teine aga kaitseb meeleheitlikult ennast, ee, enda eest.

Siis tuli teine faas, kui ma olin juba aru saanud, et mina ei suhtle teoreetiliselt, vaid kaitsen ennast, ja hakkasin neid halvimaid asju, mida ma endast mõtlen, hirmudena väljendama – et äkki lähebki nii, et Inimesed või Ühiskond hakkavad vat täpselt nii mõtlema. Väljendasin hirmsa hoolega. Enamasti küll ainult iseenda postkastile, mustanditesse, sest kesse loll sellist jura päriselt ära saadab.

Väga hästi sai väljendatud, mitu ringi ümber ja sõlm ka veel peale. Järjest õudsem hakkas.

Ega ei aidanud muu, kui liikusin kõigepealt metatasandile: rääkisin A.-le, et hissand, mis augus ma omadega olen; selle peale sain juba räägitud Mentirale, et näe vaata, mu ratsionaalsus ütleb küll, et häid asju on täpselt sama palju põhjust uskuda kui halbu, aga mingi lollakas emopool ei kuula, undab, pigistab silmad kinni, päikest ei näe, maitseid ei tunne, muusikat ei kuule.

Niimoodi sain ma ka ise teada, mida mu ratsionaalsus ütleb.

Selle peale võtsin ja kirjutasin oma postkasti uue mustandi: sellest, mismoodi mu ratsionaalsus soovitab asjadest aru saada, mis muide on enam-vähem sama, mismoodi ma tahan, et asjad ka tegelikult oleksid. Tähendab, üle tüki aja ei kirjutanud sellest, mida ma kardan, vaid sellest, mida ma loodan. Mis, kui hästi järele mõelda, ei ole põrmugi ebaausam ega kirjelda mu tundeid või minapilti sugugi ebaadekvaatsemalt. See kirjeldab lihtsalt sama asja teist poolt.

See, mida ma lootsin, nägi must valgel kirjas välja nii naeruväärselt vähe, nii elementaarne, et endal hakkas ka imelik, miks ma sellist asja üldse lootma pean, see on ju enesestmõistetav.

Lihtsalt vahepeal olid enesestmõistetavused paigast nii ära sõitnud, et kõige elementaarsemad head asjad – peaaegu isegi mitte head, vaid neutraalsed – tundusid utoopiliste lootustena. Nii suurtena, et ei julgenud peaaegu väljendadagi. Ratsionaalsusehoos muidugi jälle nii tühistena, et ei julge väljendada. Umbes nagu “Pikas tees alla” on Maureenil raske väljendada selliseid asju, et ta pole kunagi puhkusel käinud või et ta unistab sellest, et saaks tööl käia ja vahel näiteks mälumängu mängimas.

Ja siit tuleb siis Notsu eneseabisoovitus: tasub ikka väljendada. Kui on piinlik, kas või kuskile oma märkmikku/läpakasse/meilboksi mustanditesse/salablogisse. Mis siis, et on tühised, mis siis, et tunduvad utoopilised. Eriti siis, kui juba pikemat aega on lihtsam olnud väljendada kõike seda hirmsat, mida kardetakse. Just siis on kuskile vaja tasakaalu mõttes kirja saada ka see hea, mida loodetakse. Sest siis on see kuidagi rohkem päriselt olemas; paremas tujus saab sinna peale vaadata ja mõelda, et “nii juba ongi”. Ja siis teinekord halvemas tujus vaadata peale ja mõelda “odot, äkki on tegelt hoopis nii.”

Eks maailm, kus me elame, on ikka sama, ja ka see mina, kellena ma elan, on seesama, lihtsalt tähelepanu nihkub niiviisi parematele asjadele. Ja see aitab ka meenutada, et hirmud ei ole reaalsemad kui lootused.

———————————————————————————————————

PS: nüüd meenus muidugi see “Daria” osa, kus Daria sai hüva nõu: mitte kirjutada sellest, mis on – sest see on temasuguse kaine ja küünilise pilguga inimesele kerge – vaid sellest, mida ta tahab.

Helen – Daria, the easiest thing in the world for you is being honest about what you observe.

Daria – And…

Helen – What’s hard for you is being honest about your wishes. About the way you think things should be, not the way they are. You gloss over it with a cynical joke and nobody finds out what you really believe in.

Daria – Aha! So my evil plan is working.

Helen – If you really want to be honest, be truthful about what you’d like to happen. There’s a challenge.