Peegeldus

Einoh, ma tean, et enesehinnang teeb praegu uperpalle (hmm, kevadest saadik, kui ma nüüd järele mõtlen). Mis tähendab, et ma üldse ei imesta, kui ma kõnnin tänaval ja tunnen ennast… mingi ebamäärase mütakana. Isegi mitte koledana. Lihtsalt nagu oleks mingi mätas või hunnik jalad alla võtnud ja kõndima läinud, rohukõrred küljes tolknemas.

Ja siis vaatan vilksti poeakna pealt peegeldust ja seal kõnnib keegi sihvakas-sire-kaunikujuline, jalad vaevu maad puutumas.

Ja see ei ole enam üldse loogiline. Ma ju mäletan küll, mismoodi teismelisest peast oli – praegused kõikumised on sellega võrreldes nagu Pärnu rannapargi mänguväljak ameerika mägede kõrval – ja siis paistis ka peegelpilt alati selline, nagu ma ootasin: ebamäärane mütakas, parimal juhul saab välimuse koomilisi külgi veel rõhutada ja võtta klouni rolli. See on loogiline. Enesehinnang maas = > peegelpilt kole.

Mis eraelu mu peegeldusel siis nüüd on hakanud? Järsku kõnnib veel omapead ringi ja teeb oma musti tegusid ja jätab minu sõrmejäljed igale poole?