Peegeldus

november 9, 2012

Einoh, ma tean, et enesehinnang teeb praegu uperpalle (hmm, kevadest saadik, kui ma nüüd järele mõtlen). Mis tähendab, et ma üldse ei imesta, kui ma kõnnin tänaval ja tunnen ennast… mingi ebamäärase mütakana. Isegi mitte koledana. Lihtsalt nagu oleks mingi mätas või hunnik jalad alla võtnud ja kõndima läinud, rohukõrred küljes tolknemas.

Ja siis vaatan vilksti poeakna pealt peegeldust ja seal kõnnib keegi sihvakas-sire-kaunikujuline, jalad vaevu maad puutumas.

Ja see ei ole enam üldse loogiline. Ma ju mäletan küll, mismoodi teismelisest peast oli – praegused kõikumised on sellega võrreldes nagu Pärnu rannapargi mänguväljak ameerika mägede kõrval – ja siis paistis ka peegelpilt alati selline, nagu ma ootasin: ebamäärane mütakas, parimal juhul saab välimuse koomilisi külgi veel rõhutada ja võtta klouni rolli. See on loogiline. Enesehinnang maas = > peegelpilt kole.

Mis eraelu mu peegeldusel siis nüüd on hakanud? Järsku kõnnib veel omapead ringi ja teeb oma musti tegusid ja jätab minu sõrmejäljed igale poole?

Advertisements

Üks vastus to “Peegeldus”

  1. […] oli märkamatult juhtunud, et minevik oli läinud kolmandast isikust esimesse (mis tõi küll kaasa enam-vähem november otsa resigneerunud viginat ning nuttu ja hala, sest ega see, et ma ühe oma […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: