Marginaalne iluküsimus
november 21, 2012
Kas ma olen ainus, kes siin meikimata ja meigitud modellidel olulist iluvahet ei näe? Täitsa ilmselgelt samad inimesed ju. Või lööb siin välja lihtsalt lühinägelikkus, mis ei lase selliseid peendetaile märgata?
See Liis meeldib värvimata peast ausalt öeldes isegi rohkem, disainitud kujul on ta kuidagi… jah, “kaanestaar”, tähendab hirmus sarnane paljude teiste piltidega, mida ma kuskil reklaamis või kataloogis juba näinud olen.
Läbikäigu K 
Minu meelest näeb Liis ilma meigita huvitavam välja. Tõmbab rohkem pilku ja on erilisem. Aga Leena puhul tõesti meik peitis vead ja tõi ilu paremini esile.
MeeldibMeeldib
Leenal olid eri piltidel ka eri värvi riided seljas, see võib samuti väga palju muuta.
MeeldibMeeldib
Mina olen Liis-tüüpi naine. Ei meigi, kui vähegi võimalik.
Aga Leena… see meikimata variant oli kuidagi sõbralikum, meigitud peast jättis pisut plastmassise mulje ja selliseid inimesi ma natuke kardan – ei tea, mis ta selle maski all tegelikult mõelda võib?
MeeldibMeeldib
Minu silma järgi on vahe kõige rohkem taustas ja valgustuses. Võrdle nt Leena piltidel varje näos ja Liisi silmavärvi erinevatel piltidel! “Hajutatud valgus näkku” tekitabki kaanestaari pisut plastmassise efekti, sest kaotab suurema reljeefi näost, seda räägiti juba fotograafia algkursusel. Lendav kunstnikuna oskab ka kindlasti seletab.
Aga, muidu, notsu – ega meigi mõte reeglina olegi see, et saavutaks “teise” inimese 🙂
(see siis vastuseks lausele: “Täitsa ilmselgelt samad inimesed ju.”)
Tähendab, kindlasti on ka neid, kes “teist nägu” üritavad saavutada, youtube’ki sääraseid videosid täis. Enamasti on mõte siiski väiksemate iluvigade varjamisel ja parima rõhutamisel.
Sealse näite peal on nt Leenal meigiga punnid laubal varjatud, mis läheb “väiksemate iluvigade varjamisena” arvesse. Ma muidugi ei tea, võib-olla “loomulik ilu” tähendab, et ka säärane asi on liiast ja naudi iga oma vistrikku…
Ja kui Leenat ja Liisi võrrelda, siis teine on ise üsna “värviline” inimene ning üsna klassikalise silmalõikega ning vajabki seega vähem “aitamist”. Leenal seevastu on nt sama häda, mis mul – tumedad juuksed ja heledad kulmud-ripsmed, mis juba tasakaalustamise mõttes vajaks pisut värvi. Samuti on Leenal sügaval asetsevad silmad (jälle – nagu minulgi), mistõttu silmade värvimine aitab neid paremini “välja tuua”. Ja silmad on tal ju väga ilusad! Läheb arvesse “parima rõhutamisena”.
MeeldibMeeldib
mulle tundub, et põhivahe muide tulebki erinevast valgustusest, mis ühest küljest varjab väiksemaid iluvigu, mis muidu rohkem esile tuleks kui silmaga vaadates – aga samal põhjusel võtab, nagu sa ütlesid, “plastmassiseks”.
Minust ei ole stuudiofotosid kunagi tehtud, aga seltskonnapiltide puhul tuleb see, kas ma jään pildile ilusasti või koledasti, peamiselt sellest, mispidi valguses on pilt tehtud ja tglt ka selles, mis ilmega on mind hetkel tabatud. Mõni kõige ilusam pilt on täiesti meigivaba. ja on terve pinu koledaid pilte lavameigiga minust. ka meik ei päästa, kui valgus on jõhker ja ma ise grimassiga peale jään.
MeeldibMeeldib
Tõenäoliselt tahad fotograafilt saada pilte, kus oled ilus (st punnidvinnid on peidetud, näonahk ühtlase tooniga jne). Seda kõike on lihtsalt tuhat korda lihtsam saavutada kui inimene on meigitud. Meikimata nägu on enamasti rasune, värvilt ebaühtlane, peegeldab valgust imelikult jne. Ka meikimata pildist saab photoshopiga ilusa inimese, aga see on nii palju ajamahukam töö. Neid punnivinnilisi pilte on mul kodus hulgi (kodustel pidudel klõpsitud), fotograafi juurde minnes võiks küll välja näha pigem “kaanestaar”.
MeeldibMeeldib
vat jah, ma ei ole kunagi fotograafil ilupilte käinud tegemas… või ainult üks kord keskkoolis, kui oli mingi kampaania, et teeme kõik pildid, ja siis olid need mustvalged pildid, mis juba ise kuidagi jumet ühtlustavad jne.
muidu ainult passipilte ja neist ma ei ootagi, et hea välja näeks, peaasi, et passiametis läbi läheks.
MeeldibMeeldib
Iluvahe või kaubanduslikkuse vahe kindlasti on, aga…
miks on oluline kaubanduslik välja näha? Miks see on naise ainus või peamine funktsioon? Ma ei kahtle meigi maagias, ma küsin, MIKS ma peaksin seda kasutama? Veel enam, miks ma peaksin seda igapäevaselt kasutama?
Meik on sõjamaaling. Panen siis, kui lahingusse lähen. Iga päev sõdida oleks kuradima väsitav elustiil.
MeeldibMeeldib
Täna tuli hoopis selline mõte pähe, et tia, kas meikimisel välimusele olulist mõju ongi, võib-olla tuleb inimesele lihtsalt õnnelikum tunne ja rõõmsam nägu pähe, kui temaga keegi tükk aega tegeleb. olgu see siis massöör, juuksur, meikija või psühhoterapeut.
MeeldibMeeldib
Tähelepanu hoolitsetava isiku vastu on muidugi rõõmustav. Aga enamasti meigitakse ju ennast ise, tihti igapäevaselt. Meikimine võib ilmetu plassi jumega naist kõvasti elavamaks muuta, rõhutada mõnd kaunist joont, laukaart vms. Aga enamasti on meikimine minu arusaamist mööda lihtsalt kultuuriline nähtus – nii lihtsalt on mombeks ja kõik. Et mismõttes lähed kodust välja ja värvi peale ei panegi?! Sellise suhtumise ilmekad näited on vanad naised, kes enam ei näe, mida ja kuhu nad oma kortsunud nahale määrivad. Pudenevad sakilised laujooned, karjuvad (otsekui söetükiga tõmmatud) kulmukaared… Milleks? Lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks? Aga see ei ole ju ammu enam ilus, lausa koledamaks teevad endid…?
MeeldibMeeldib
Kohalikus Maximas on üks kassapidaja, keda nähes ikka ja jälle imestan – ta ei ole ju nii vana ka, et nii suured nägemisprobleemid oleksid – miks ta ometi pahteldab ripsmetele paksu kihi tükilist pudi?! Mis päeva lõpuks on osaliselt silmade alla pudenenud? Ja ise on ikka alati kurja olemisega sealjuures…
MeeldibMeeldib
Ka meestel puuderdatakse nägu enne “esinduspiltide” tegemist (või nt tele-eetrit) kokku, et nägu ei läigiks. Läbi fotosilma lihtsalt paistavad mingid asjad pisut teisiti kui läbi inimsilma.
Aga ma nüüd ei tea. Kas see nagu kerge overkill pole, kui lugeda naiste ahistamiseks ja kohustuseks olla iluasi, kui fotograaf, kelle juures reeglina käiakse ilupilte tegemas (sest stuudiosse reeglina selle eesmärgiga minnakse), kirjutab ühest faktorist, mis võimaldab inimesel suhteliselt lihtsa vahendiga selle ühe konkreetse eesmärgini jõuda – teha ilupilte.
Kui tahad ilupilte teha ilma meigita, ka nii saab, lihtsalt rohkem poseerimist ja valgusega mängimist. Kui ei taha ilupilte üldse teha, siis ära tee, keegi ei kohusta.
Kui aga tavaelust ja meigist rääkida, siis on ka see pisut overkill, kui naiste ahistamiseks ja ainult ilusasja-funktsioonis olemise kohustuseks loetakse võimalust (ja mitte kohustust, seda pole üheski seaduses!) end meikida.
Kui minul on nt pikad ja tihedad kaardus ripsmed, aga täiesti heledad, nii et värvimata pole üldse näha, siis ma ei suuda end kuidagi tunda ühiskonna poolt ahistatuna, kui ma (ise!) soovin seda osa endast rõhutada ning rispmed ära värvin. Või kui ma leian, et tumedate juuste juurde paistavad tumedad kulmud harmoonilisemad kui nähtamatud kulmud. See on lihtsalt maitse asi. Minule meeldib nii. Mõnele meeldib teisiti. Oluline on, et endale meeldiks ju?
Kui ma oma kodu kaunistan, siis ikka seepärast, et mulle meeldib nii või ma tunnen end nii hubasemalt. Sealjuures on kodu kaunistamise stiile erinevaid, kellele meeldib zenilik minimalism stiil, kellele rikkalik ja värviline buduaar. Mõned stiilid on kahtlemata moes, aga kohustust moodi järgida ei ole kunagi kellelgi olnud.
Vaieldakse ka, kas kellelegi tundub ilusam on see või teine, aga reeglina saab keskmine intelligentne inimene aru, et see on lihtsalt maitse asi. Ma nüüd ei saa aru, miks inimese füüsilise kesta kaunistamise stiil või soov (või selle olemasolu) nüüd nii erinev peaks olema…
Ja ilu ei ole tegelikult patt.
MeeldibMeeldib
No minul on täiesti isiklik vaatepunkt. Nimelt ma meigin ennast haruharva, muidu see ei segagi, aga kui on näiteks kooriga kuhugi esinema minek, siis kõik teised on meigikarbi üles leidnud. Mina mitte. Sest ma olen isegi küllalt tõmmu, paistavad silmad ja kulmud välja küll. Ja keegi ei tule ju lauljaid päris lähedalt jõllitama, ma ei näe põhjust näiteks ripsmeid värvida. Samas on mul tunne, et olen nagu valge vares – kui on esinema minek, siis mis naine see on, kes ennast ei värvi?!
MeeldibMeeldib
Mul on värvi all ebamugav tunne. Puuder selleks, et teles või ilupildil ei läigiks, jah, ikka võib. Samas ripsmetušš häirib, kuidagi ebaloomulik tunne on, vaatevälja piiril virvendab võimendatud hägu (ma näen ka värvimata kujul oma ripsmeid). Üldse olen harjunud silmi hõõruma ja nägu puutuma sellele mõtlemata, selline tegevus ju ajaks peene värvingu laiali.
Teiseks olen kohanud naisi, kes ennast iial paksu värvikihita ei näita. Ja need on juhtunud olema inimesed, kes on tõmmanud oma olemuse ette maski – ma ei mõista, mida nad tegelikult mõtlevad, tunnevad, arvavad. Ja ausalt, ma natuke kardan inimesi, kes kunagi ei julge näidata oma puhast nägu. Üks selline oli kursusekaaslane – mäletan, et neljandal kursusel oli kellegagi jutuks ühikaelu (mina ühikas ei elanud) ja vestluspartner muuseas mainis, et Katsi ei ole nende nelja aasta jooksul isegi ühikas keegi tugeva meigita näinud. Pisut õudne.
MeeldibMeeldib
Võibolla ma võimendan üle, aga mina kui mittemeikijal on sellistest muutumise-reportaažidest jäänud mulje, et püütakse öelda – meigita naine ei ole ilus. Ka sina, kes sa ei meigi, võiksid olla kaunitar, kui natukenegi õige koha peale midagi määriksid!
MeeldibMeeldib
Kusagil on olemas mingi arusaamatu ilustandard ja mina kui mittemeikija selle alla ei mahu.
MeeldibMeeldib
Ma hoiaks eri värvimiseteemasid lahus.
Üks lugu on nende fotodega: ma ei näinud seal ka päriselt iluvahet või vähemalt mitte sellist, mis tuleks meikimisest. Valgustus ja riided olid juba nii erinevad.
Teine asi on lavameik – seda teen ma ise ka, puhtalt selle arvestusega, et ma pean kaugelt näha olema ja järelikult tuleb jooned üle võimendada. Üleelusuuruseks. Sisuliselt grimm, aga mul ei ole päris profigrimmiasju ega grimeerijat kusagilt võtta. Vahel harva, kui on olnud, ongi parem saanud, kas või sellepärast, et profigrimm peab näiteks higistamisele paremini vastu.
Ja sellest tuleb muidugi selline meik, et lähedalt ei kannata eriti vaadata, aga ega ta ei olegi suures plaanis vaatamiseks mõeldud. Samamoodi nagu impressionistlik pilt.
Selle all on küll üsna paha olla ja ma kaabin esimesel võimalusel kõik maha: esiteks ei saa nahk hingata, teiseks tekib mul siis ennast peeglist nähes paanika, et appi, võõras inimene. (normaalse väikese meigi kannatab peeglist paremini välja.)
Aga teisest küljest on selle tegemine enne esinemist hea rituaal, et ennast konditsiooni viia. Eriti hea, kui seda teeks keegi teine (massöör või kes iganes), aga isegi ise tehes saab niiviisi endale teatud häälestumisaja reserveerida.
*
Kosmeetikareklaamide ja naisteajakirjade surve on hoopis omaette ooper. Ma arvan, et see ongi see, mida Lendav ahistavana tajub. Ma ise olen kah selliste artiklite või sõnavõttude peale solvunud, mis annavad justkui mõista, et naised ilma põhjaliku disainimiseta ei kõlba.
Mu arust võiks sellega olla nagu karvakitkumisega – maitseküsimus. Teen oma keha peale sellised soengud nagu tahan ja riietan oma nägu värvidega nagu tahan (pmst saab ju meikida isegi “puhta kunsti” võtmes, nii et sellel ei ole füüsilise atraktiivsusega enam üldse pistmist) või jätan hoopis paljaks.
Näosoengutega samamoodi. Mu üks tuttav määras kord kellegi peale vaadates raskesti määratletava sooga inimese soo selle järgi, et “kas kulme kitkub? ei? järelikult mees”; mul hakkab sellise asja peale väheke imelik. Ma ei tulnud pikemat aega selle pealegi, et kulme võiks kitkuda, siis, kui teada sain, et seda tehakse, ei tundnud selleks mingit seesmist vajadust, aga ühtlasi ei tunne ma ennast seepärast veel mehena.
à propos et peaasi, et iseendale meeldiks – selle kosmeetikasurve probleem on minu arust just see, et disainimata peast polekski nagu lubatud iseendale meeldida.
Siis on kultuurilin aspekt: näo “paljaksjätmisega” ongi teatud põlvkonnal see lugu, et ilma värvimata ei oleks justkui riides. Point ei olegi selles, kumbapidi on ilusam, nad lihtsalt saavad ilma värvimata sama vähe välja minna kui ilma riieteta.
Meie põlvkonna jaoks on see rohkem maitse asi (kuigi oleneb subkultuurist), aga riiete analoogia aitab seda äkki mõista. Et võime paljalt ilusad olla küll, aga isegi palava ilmaga on kultuuriline sund riidesse panna.
Kui ma ise vahel harva mitte-lavameiki teen, siis on sellel umbes sama funktsioon nagu piduriietel. et asi polegi selles, kumbamoodi on ilusam, lihtsalt värvitult on “pidulik”.
MeeldibMeeldib
mõtlesin veel kultuuri mõju üle: tegelikult ei ole see “iseendale meeldimine” kultuurist sõltumatu. meie välimus meeldib meile endale siis, kui me näeme peeglist midagi, mis mahub selle piiresse, mis on kultuuriliselt ilusaks või vähemalt talutavaks tunnistatud.
no ja meie elame sellises huvitavas kultuuris, kus kultuuri mõju enda üle käib aktiivne arutamine ja kultuuri subjektid üritavad ise kultuuri mõjutada, kes mis suunas.
mis tähendab, et need, kellele ei istu ennast meikida, tunnevad vajadust teha sama kõva häält kui kosmeetikapromo (millel on erinevalt suvalisest inimesest suured rahad taga). et noh, ka see seisukoht oleks kultuuris kuuldav.
*
veel üks küsimus on muidugi see, et isegi kultuuriliste normide piires tundub, et paljud naised peavad ennast normiga võrreldes alaväärsemaks kui teiste inimeste pilguga vaadates on.
MeeldibMeeldib
näide sellest, kui kulturiline on see, mis iseendale meeldib: renessanssajal oleks e. oma heledate ripsmete eest juba lapsest peale nii palju komplimente saanud, et vaevalt et oleks tahtnud neid tumedamaks teha. Ja Lendav oleks tajunud survet oma ripsmeid ja kulme pleegitada või kulmud üldse maha raseerida.
MeeldibMeeldib
mina isiklikult olen siin ilmas ja ühiskonnas suutnud 30 aastat ära elada nii, et absoluutselt mingit survet meikimiseks ei ole kunagi tundnud.
küll aga olen ma korduvalt kogenud survet teises suunas: et kes end natukenegi meigib (ise! vabatahtlikult!), on ühiskonna poolt survestatud ja oma tegelikku palet häbenev meeste kanna all elav ajudeta sisutühi beib ja häbenegu nurgas, sest et tema pärast on 100 aastat emantsipatsiooni kõik mokas.
ka nt naistekate ja reklaamide sõnum on mu jaoks olnud kogu aeg: “sul on võimalus teha seda ja toda – kui sa seda tahad ja vajalikuks pead”.
ise meigin end põmst igapäevaselt nii palju, et kulmud-ripsmed-lainer.
vahel tuleb tuju, siis meigin rohkem. näiteks olen avastanud, et paha tuju ravib väga hästi huulte värvimine, aga värvitud huuled, üldse igasugune VÄRV näos, eeldab juba täismeiki, s.t. naha katmist, muidu jääb kuidagi väga “laiguline” mulje… “lõuend” tuleb ju enne ära kruntida 🙂
aga vahel käin nädalate kaupa täiesti naturaalselt ringi. ja nt õhtul ujulast tulles ei tunne mingit vajadust veel ripsmeid värvida, niikuinii peab uuesti maha võtma.
ja tunnen end kogu aeg iseendana.
samuti tunnen nii põhimõttelisi mitte-meikijaid ning ka neid, kes igapäevaselt täismeigiga on. ei ole ma veel aru saanud, et esimesed teistest kuidagi siiramad, puhtamad ja iseseisvamad oleksid…
MeeldibMeeldib
muuseas, notsu, ma ei värvi ripsmeid otseselt seepärast, et neid tumedaks teha, vaid selleks, et need välja paistaks. teised ei saa ju teada, et mul vasikaripsmed on, aga ma ju tahaks eputada 🙂
üks värvitüüp, mis mulle endale hirmsasti meeldib, on just selliste valgete või ka kuldsete kulmude-ripsmetega inimesed (sageli on punapeadel nii, ma mäletan, et lauren ambrose, kes “six feet underis” claire’i mängis, oli seda tüüpi, kuigi ma praegu ei suuda ühtegi säärast pilti leida, kus tal poleks ripsmed tušiga tumedaks värvitud). oleks ma selline, siis oleks ajee. aga, vat, ka nii hele paistab näost välja.
minu kulmud-ripsmed on sellised heleda kartulikoore karva, nii et nt suvel kaovad üldse ära, sest nahk päevitub üsna samasse tooni.
ja, lendav – sina oledki näost “värviline”, mida sul enam meikida 🙂
MeeldibMeeldib
Ma tajun meikimissurvet eelkõige seda laadi nupukestest, kus räägitakse, et “sel hooajal on moes loomulik välimus” ja seejärel tehakse selgeks, et kõige parema loomuliku välimuse saab aluskreemiga x, peitekreemiga y ja veel umbes kolme tootega, st järelikult ei kõlba ilma töötlemata välimus isegi loomulikuks.
Aga ihukarvadega on asi muidugi hullem. selles asjas olen ma ikka lugenud otsatus koguses teksti, kus vahatamatus võrdsustatakse räpasusega. kusjuures inimeste poolt, kes kuuluks nagu samasse keskkondda kui mina.
vt seda arutelu, mis väga väga naise pool lahti läks (I osa ja II osa, ajendiks oli Kroku blogipostitus.
ja ihukarvade valdkonnas on surve hullem mõlemast suunast. Kui kõnelejad on naised, siis jääb mulje, et keskmine (ütleme alla kolmekümne viiene) naine peab hügieeniliseks täielikku karvutust; ja kes seda eirata kavatseb, peab arvestama, et edaspidi tuleb tal esineda lesbi, feministi või kasimatuna. Kui ei ole just põlvkondlikku vabandust, et “minu ajal olid kõik karvased”. Kui kõnelevad mehed, siis jääb mulje, et rõve on nii või teisiti – ühed mehed väidavad, et “karvutut naist panna on nagu last paneks või nukku”, teised, et “õuh, karvane, räpane, rõõveeee”.
tähendab, ma tean, et on olemas hulk mehi, kellel on täiesti savi või üksnes kerge eelistus emmas-kummas suunas, aga need ei võta ka selles küsimuses väga palju sõna. nii et kõlama jäävad ikka need reljeefselt väljenduvad ja väga kindla seisukohaga tegelased.
MeeldibMeeldib
ripsmetest – novott, aga ren. ajal oligi ideaalne, et jusku ei olekski kulme ja ripsmeid. kulmud aetigi ju konkreetselt maha mõnikord.
MeeldibMeeldib
a see, mis survet keegi rohkem tajub, oleneb kindlasti ka sellest, millised on kellegi enda kalduvused. vbla oleneb ka põlvkonnast.
näiteks kui ma olin teismeline, siis polnud ma nagu kuulnudki sellest, et meikimine teeks sisutühjaks beibeks või midagi sellist. Feminism oli esialgu veel mingi eksootiline välismaa värk, eks ole. Ja meikimine oli üldiselt heakskiidetav ja kui teismeliste värvimise peale nina kirtsutati, siis rohkem selle nurga alt, et see on naiste asi, mitte laste asi – või siis selle nurga alt, et hissand kui koledasti ja oskamatult nad seda teevad.
ja ma siis ka üritasin hirmus abitult katsetada. a kuna mul tuli juba siis suht väikeste muudatuste peale paanika, et appi, võõras nägu, siis käis ikka nii, et värvin ülipüüdlikult ja õudselt kobalt ja seejärel nühin suurema osa maha, a vähemalt on tunne, et olen värvitud, tähendab, justkui päris.
A selge ka see, et see, kes ennast värvida eriti ei armasta, tajub valulisemalt märkusi à la “värvimata = väljendab oma hoolitsemata välimusega lugupidamatust enese ja teiste suhtes”. ja kes pigem armastab, tajub valulisemalt neid sisutühja beibe märkusi. Liikvel on ilmselt mõlemaid, see teebki asja nii tülikaks.
nagu ma karvkatte puhul juba korduvalt kirunud olen, see võiks olla fashion statement, mitte political statement.
MeeldibMeeldib
a tehniline küsimus: kui ripsmed käivad silmade pilgutamise ajal vastu seda nahka, mis lau kohal on, mismoodi siis saab ripsmeid värvida, ilma et pärast ümber silma kõik täpiline oleks? jätan otsad värvimata? või hoidun hoolikalt silmi pilgutamast, kuni on hästi ära kuivanud?
sest muidu oleks ripsmete värvimine hea kompromissvariant: oleks nagu midagi teinud, et oleks teistmoodi kui tavaliselt, aga nahk saab hingata.
MeeldibMeeldib
no see võib ka natuke terminoloogia küsimus olla. “nude” ehk siis “loomulik” meik tähendab lihtsalt seda, et su loomulik välimus on “võimendatud”, noh, nt varjutatud ja ühtlustatud, s.t. ei ole otseselt värve kasutatud. ja on ikka vahe küll, kas on moes “nude look” või 80ndate kärtssinise lauvärviga meik.
aga mis puutub sellesse, et “ühiskond arvab nii ja ühiskond arvab naa” – pohhui pole vä?
selles mõttes, et tegelikult ka. kui inimene ise kvalifitseerib nt meigiarmastajad mõttetuteks lollideks beibedeks, siis mida ta enam vingub, mida MÕTTETUD BEIBED arvavad? nad on ju lollid? ja mehed, kes beibesid eelistavad, on ju järelikult ka lollid, seega pole nagu erilist loogilist põhjust nende arvamusest hoolida? kui inimene ise on end teadlikult mingist subkultuurist (nt beibed) distantseerunud, mida tal enam sellega asja?
muidu aga olen ma 100% nõus nii meigi kui karvasuse osas: et see on maitseküsimus.
muuseas, kuhu väga väga naise viimatine selleteemaline blogipost kadunud on, kus te samale järeldusele jõudsite? oli ju siuke postitus tal hiljuti?
MeeldibMeeldib
tehniline vastus – vaatad alla seni, kuni kuivab. no pane sel ajal saapapaelu kinni või pese nõusid vms, kus sa niikuinii alla pead vaatama. võtab umbes pool minutit ehk.
või, kui oled laisk nagu mina, siis võta vatitikk ja korista laga ära. aga siis oota ka, kuni värv on kuivanud, tuleb naha pealt paremini maha.
MeeldibMeeldib
no aga kõik, kes tunnevad survet “peab meikima” ei kvalifitseeri ju meigiarmastajaid mõttetuteks lollideks beibedeks.
nt minu kisa tuleb peamiselt tundest, et “mismõttes ma olen räpane ja tsiviliseerimata, kui ma ennast kogu aeg ei värvi ega vahata?”
MeeldibMeeldib
ja põhilised vaidlused juhtuvadki ühe subkultuuri sees. Kroku ei ole nt väga väga naisest väga teises maailmas elav inimene. vaidlemistahtmine tekibki siis, kui lahkarvamus tekib inimesega, kelle arvamust ei saa niisama kergesti ülejala maha kanda.
MeeldibMeeldib
väga väga naise postitus peaks see olema. õigupoolest pigem kommentaarium, postituses oli see ainult pisike kõrvalteema.
MeeldibMeeldib
see ripsmete värvimise asi – tähendab siis, et alumisi ei tohi enne värvida, kui ülemised kuivad?
või vastupidi, alustangi alumistest?
MeeldibMeeldib
aa ja arvamuse avaldamise kohta: see hirm, et kui ma oma arvamust aeg-ajalt ei avalda, tekib oht, et järsku marginaliseerub minu seisukoht ära. ja olengi kasimatuks kuulutatud ja inimesed hakkavad mu värvimata silmnägu nähes bussis nuhutama, et kas ma haisen jne.
ma võin ju tükk aega ülbitseda, et mis siis, nad ongi nõmedad, aga kui ühel hetkel on kõik nende leeris, siis mul jääb valida, kas täielik isolatsioon või alistumine. isegi kui ma sellest mingitel allergilistel põhjustel nt üleni kärna lähen.
Ma olen (küll jällegi karvade teemal) mingeid umbes neljakümneste moeajakirjanike nukraid artikleid lugenud, kuidas nad ühest küljest tahaks omaenda raseerimis- või õigemini raseerimatusharjumuste juurde jääda, aga teisest küljest näiteks ei julge endale enam noorte meestega seiklusi lubada, sest on oht, et noor mees põgeneb karvast naist nähes kiljudes. oli ka üks näide elust enesest, kus üks USA naissenaator (seal tähendab nii kõrge positsioon, et raudselt vähemalt keskeas, eks ole) võttis ette seikluse noore mehega, kes pärast mööda tabloide pasundas, et millise psühhotrauma ta sellist metsnaist nähes sai.
MeeldibMeeldib
no aga sa ju ise ka arvad, et see, et praegu on moes konkreetselt nii, nagu praegu on, on põhimõtteliselt irratsionaalne ja muutuv veel pealegi?
ja sa ju ise tead, et sa pole kole ja tsiviliseerimata, kui end kogu aeg ei meigi ja vahata?
sa ju ise tead, et tsiviliseeritus ei sõltu sellisest tähtsusetust nüansist?
sa ise ju ei kahtle selles?
mida siin siis kisada?
see on ju nende probleem siis?
aga mind hakkas täitsa huvitama, et millest see tuleneb, et ma pole kunagi tundud kusagilt survet iluasjake olla või meikida/karvutuks ajada end. ma olen mingis teises ühiskonnas elanud või?
MeeldibMeeldib
mis karvasusse ja meestesse puutub, siis – olles aegade jooksul põmst igasugused variandid ära proovinud seal allotsas… kui mehel on probleemid ükskõik, millise variandiga, olgu karvutu, karvane, piiratud, kujundatud, värvitud, hennamaalinguga või mida iganes, nii et psühhotraumad saab, siis on see sügavalt tema probleem.
ma kuidagi eeldaks, et terve seksuaalsusega mees funktsioneerib eelkõige naise ja konkreetsemalt, äm, “soengu” taha jääva objekti peale.
selge see, et on mingi eelistus, mul on ju ka, aga no psühhotraumad… sellisest asjast… palun…
MeeldibMeeldib
tehniline vastus. ma ise värvin alumisi ripsmeid harva, aga põmst jah – enne värvid ühed, siis teised. ise valid, kummas järjekorras.
või, endiselt – värvi, kuidas tahad ja kasuta vatitikku 🙂
MeeldibMeeldib
või loed teisi asju?
meikimisega oli mul nii, nagu ma kirjutasin – et normaalne oli meikida, kõik tüdrukud meikisid, ma isegi ei mõelnud eriti sellele.
karvutuseteema tuli põlvkondlikel põhjustel hiljem ja minu pikkade juhtmetega jõudis kohale veel hiljem kui enamikult teistele. ja siis hakkas ühtäkki igalt poolt ette jääma nupukesi või soovitusi, puha selles suunas, et normaalne on karvadest vabaneda. kas või seesama kroku postitus ja selle kommentaarid, kust ma sain teada, et ujula saunas mõni vahib teiste naiste karvkatet ja sorteerib selle järgi normaalseteks ja ebanormaalseteks. ja mitte lihtsalt loll tibi, vaid sellise blogi pidaja või kommenteerija, mida ma loen.
umbes sama aja paiku või natuke enne olin hakanud ka märkama nupukesi soovitustega, kuidas kõige paremini karvadest lahti saada, mille alltoon oli see, et by default kõik tahavad karvadest lahti saada.
viimatine selline info oli mu mäletamist mööda kuskil Trinny ja Susannah’ saates – saate suunitlus on pmst ju see, et naised oleks oma kehaga rahul ega arvaks, et elu on läbi, kui ei näe välja nagu modell – aga kui seal oli üks vana hipi, siis kui nad tema sääri raseerisid, ei olnud kommentaar mitte see, et “sellise glamuurse kostüümega, mis me sulle selga tahama sobitada, sobivad läikimalöödud jalad paremini”, vaid konkreetselt “mõtle, täitsa raseerimata, ma ei ole kunagi midagi nii ebaväärikat näinud”.
MeeldibMeeldib
aa no ja kui sellised teravaid karvakriitilisi märkusi teeb blogija, keda ma loen, siis tunnen nagu jah vajadust häälekest teha ja talle väljendada, et “vata, see, mis sa räägid, ei ole nii enesestmõistetav, nagu sa arvad”. ja ega ta ei ole ju ainus n.ö minu ühiskonnakihi inimene, kes niiviisi arvab. nii et kui ma tahan, et selline pluralism, kus värk on siiski suuremalt jaolt maitseküsimus, säiliks,siis tulebki vahel häält teha ja kisada, et “minu arust võiks see maitseküsimus olla”.
mis tibidesse puutub, siis tibid mulle vahel täitsa meeldivad, nii et ega ma ka neid hoobilt maha ei kanna.
mis puutub meestesse… muidu olen täitsa nõus, et see peaks olema meeste probleem. a no selle senaatori puhul tegi mees sellest avaliku probleemi.
no ja jällegi, kui ühiskonnas toimub sellel alal mingi suurem moenihe minu harjumuste kahjuks, siis võib juhtuda, et ühtäkki polegi enam mehi, kes mind normaalseks peaks.
tegelikus elus ei ole ma selliseid pipardavaid mehi näinud. a ma olen mõelnud ja jõudnud järeldusele, et kui ma oleks praegu vallaline, siis sellise kosmeetilise muretusega nagu noorena ma vist praegu meessuhteid luua ei julgeks. piisab ühest sellisest senaatorijutu kuulmisest, et mul tekiks kõhedus, et teen ühe väikese üheöösuhte ja homme loen üle interneti, kui kasimata naisterahvas ma olen.
tähendab. kui mehega, kellega suhe tuleb, on juba pikemalt suheldud, siis on juba ka üsna selge, kas temast tasub selliseid asju karta või mitte. Lihtsalt nooremana ei oleks ma selle pealegi tulnud, et selliseid asju üldse võib juhtuda. ja praegu paraku oskan ma selle peale mõelda. mulle tundub, et see, et erinvalt varasemast ma praegu oskan selliseid asju karta, näitabki, et üldises infovoos on viimase paariteist aastaga midagi muutunud.
MeeldibMeeldib
näet, kroku postitus on maas. ma oleks täitsa lugeda tahtnud.
aga ma jään endiselt selle juurde – kui keegi karvkatte (!) järgi naisi ujula saunas normaalseteks ja ebanormaalseteks sorteerib, on see tema isiklik probleem ja ma ei tunne küll põhjust end teise inimese probleemidest puudutatuna tunda. nii ei jõuaks üldse enam muud teha kui põdeda ju?
endale mulle isiklikult meeldivad siledad jalad, tunne on hea. samas on, eksole, mul nii hele karv, et näha küll pole, kui ajamata on. intiimsema soenguga olen jõudnud järeldusele, et täiskasvanud ja fertiilses eas naisena meeldib mulle siiski selgeid sekundaarseid sugutunnuseid omada, kuigi mõnevõrra kujundatud variandis.
muuseas, käies ise regulaarselt ujumas: mu meelest on karvutuid ja karvaseid naisi laias laastus pooleks. okei, et suurem osa “karvastest” on ka tegelikult siiski “piiratud”, ma päris naturaalset naist (kaenlaalused ja värki) olen ainult loetud korrad näinud, aga no perekooli järgi on ka need “piiratud” karvased rõvedad.
aga ma ütleks, et kui POOLED on karvased, siis ei saa ju rääkida ühiskondlikust arvamusest. või pooled inimesed ei kuulu ühiskonda?
MeeldibMeeldib
üks meie erineva infotaju põhjus võib olla ka see, et järsku ma üldse hindan oma seksuaalset apetiitsust madalamalt kui sa?
no ja siis muudab iga info, et järsku ma ikka ei kõlba linade vahele, ärevaks.
MeeldibMeeldib
selle netis avalikustamise vastu aitab ka natuke hoolikamalt meeste valimine.
mitte, et ma SELLES osas oleks õige inime rääkima, khõmm. aga ma vähemalt õpin oma vigadest.
tglt on eelneva jutu sees üsna lihtsalt võimalik selgeks teha mehe seisukoht säärastes asjades. ja veel viisakalt. nii, et sellest otse ei räägi.
iseenesest võiks päris kelmikas kolmanda deidi jutt olla: “mida arvad sina raseeritud tutist” 😛
MeeldibMeeldib
Postitus tundub endiselt üleval olevat, aga kommentaarid on maha kustutatud, nii et jah, suurem osa infot on maas.
aa, mulle tuli meelde veel üks asi: millalgi üheksakümnendatel hakkasin ma nägema hulgem feminismiartikleid, kus järjest mitu autorit üritasid rõhutada, et “ega tänapäeva feminist ei ole selline kole vanakooli feminist, kes ei raseeri kaenlaaluseid. tänapäeva feminist on ilus ja hoolitsetud.”
mis pooltesse puutub – ega järsku ei olegi tegemist põlvkonnapiiriga? et on karvane põlvkond ja paljas põlvkond?
ma ise asungi ilmselt umbes täpselt põlvkonnapiiril.
umbes minuvanused sõbrannad kutsuti mõniteist aastat tagsi kunstfotode tarvis aktimodelliks, siis oli kah fotograafil karvkatte üle virisemist olnud. kusjuures ta alguses ei esitanud nõudmist, et olgu karvutud naised, nii et nähtavasti võttis ta seda juba enesestmõistetavana.
MeeldibMeeldib
meestega rääkimine on muidugi jah kaval idee. “räägi inimestega, ära löö neid”.
lihtsalt vanasti ma ei teadnudki, et see on üks neid asju, mis peaks kõigepealt välja selgitama.
ja ma pakuks, et see senaator ka ei teadnud.
MeeldibMeeldib
a muide, mul praktiliselt ei ole deite olnudki. terve elu peale vbla maksimum kümme tuleb ära, aga ma natuke kahtlen, kas sedagi. praegu suudan kindlalt meenutada viit ja neist osa juhtus juba n.ö post factum.
kõik suhted on kuidagi muudel meetoditel tekkinud, peamiselt seltskondliku suhtlemise käigus. nojah, oleks muidugi võimalik algatada vastaval teemal seltskondlik vestlusring…
MeeldibMeeldib
mõtlesin veel selle üle, kuidas sihandsesse sorteerimisse suhtuda.
vat… sellega on umbes samamoodi, nagu keegi, kellega iseenesest tahaks täitsa suhelda, ütleks seltskonnas väheke pahasti mingi grupi kohta, kuhu ma juhtumisi kuulun. ja siis on ebamugav olla. isegi siis, kui ma mõtlen, et see on tema probleem. lihtsalt ma pean pealt vaatama, kuidas inimene ütleb minu kohta halvasti, ilma et ta ise teakski.
ja kuna see ütleja mulle üldiselt meeldib ja ma ei taha teda seega kohe selle ühe repliigi pärast maha kanda – aga teisest küljest ei taha, et võiks uuesti tekkida selline piinlik olukord, kus ta suure suuga minu gruppi halvustab, ise teadmata, et halvustab ühtlasi ka mind – siis on tarvis aeg-ajalt oma grupikuuluvust väljendada. või väljendada seda, et mul on omadus x, nii et kui keegi minust lugu peab, siis äkki ta mõtleb kaks korda, enne kui kõiki x omadusega inimesi vastikuks nimetab.
eriti hea, kui õnnestub grupikuuluvus või x omadus juba nii varakult ära väljendada, et juba seda esimestki piinlikku olukorda ei tekigi.
MeeldibMeeldib
Jah, notsu, minuga on just samamoodi =) S.t on ikka vaja öelda, et seda põlastatud asja mina nt teen pidevalt.
Et selle mittegemine ei ole iseenesestmõistetav. Noh, et näed, mind? Ma teen nii. Nüüd mõtle ise, kas see tähendab, et sa ei taha mid enam tunda – või et SEE siiski on suhteliselt normaalne nähtus siiski ja võib siuksi inimesi ka sallida.
See viimane jääb tema otsustada, aga ta ei saakski vbla mõelda midagi muud, tal ei tuleks pähegi mõelda midagi muud, kui ma ei informeeriks.
Meigi osas ei ole mina jälle kunagi tundnud end ahistatuna mittemeikijatest ja sellest, et “loomulik on ilus”.
Tõesti, ei kunagi.
Muidugi, ma pole ka igapäevane meikija. Äärmisel juhul ülepäevane, pigem midagi 2 korda nädalas meikija taolist. (oleneb, nädalast.) Ja ma eeldan, et kui öeldakse midagi meikijate kohta pahasti, siis mõeldakse mitte mind vaid inimest, kes tõesti ei ole võimeline nurga peale poodi ka lippama ega hommikul padja najal mehele vastu naeratama, kui enne pole kogu kammajaad (kahte eri tooni jumestuskreem, puuder, kulmud, silmad, ripsmed, huuled, viimased 2 vbla ka mitme vahendiga) peale kantud.
***
Muidu – täh ka, ma armastan reklaami.
MeeldibMeeldib
no ilmselt mul läheb tööle sama teema, mis teil: “näete, ma ju meigin põmst igapäevaselt (mis siis, et vähe), tulete ütlema, et ma olen seepärast mõttetu ajudeta beib, jah?” 🙂
MeeldibMeeldib
kuigi siin võib taga olla sama teema, mis notsul: mind ei kõiguta, kui mind inetuks peetakse (kuna ma isegi end atraktiivseks ei pea), aga kõigutab küll, kui lolliks peetakse.
eriti veel mõistusesse mitte puutuva faktori järgi.
MeeldibMeeldib
kes tõesti ei ole võimeline nurga peale poodi ka lippama ega hommikul padja najal mehele vastu naeratama, kui enne pole kogu kammajaad (kahte eri tooni jumestuskreem, puuder, kulmud, silmad, ripsmed, huuled, viimased 2 vbla ka mitme vahendiga) peale kantud.
Rents kirjutas oma ühest välismaa toanaabrist midagi sarnast. et too ärkas selleks kaks tundi varem üles.
a ma ei mõtle ausalt öeldes ka sellest päris halvasti. tekib küll väike kahtlus, et kas ta siis muidu peab ennast koledaks või, aga leidub ka alternatiivne seletus:
nimelt et ta ongi tsiviliseeritum. sest jah, ma usun, et põhjalikum kehamuutmine on tsiviliseeritusega seotud (vt mis ma kunagi juba kirjutasin – et kui keha on muudetud mittekehaks, siis võib sellega kas või paljalt ringi käia). üks tsiviliseerituse aspekte. Ma ise olen selle valdkonna endal lihtsalt suht-koht ebatsiviliseerituks jätnud, et mul jätkuks mõnes teises valdkonnas rohkem jaksu tsivilisatsioonilippu kõrgel hoida. sest kõike ei jaksa, noh. ventiili on vaja ja ma olen ventiili asukohaks valinud selle.
ah. keha ärakaotamisest (mis kindlasti on tsiviliseeritum kui keha omamine) kirjutasin kunagi hiljem ka.
MeeldibMeeldib
muide. nohiku- ja tibikategooriast rääkides:
vaatasin, et see postitus lööb praegu mu statistikat üles – natuke loeb ka see, et ma olen viimati järjest mitu asja avaldanud, aga kõige loetum on ikkagi see siin.
mainisin A.-le, et näedsa, kirjutan tibipostituse ja kus alles loetavus kasvab.
A. ütles, et ahah, kõige suuremad lugejad on tibid.
mina ütlesin, et äkki hoopis see pakub huvi ka nohikute seesmisele tibile.
ja siis tuli mõte, et asi on küllap selles, et paljudel nohikutel on seesmine tibi, aga kaugeltki nii paljudel tibidel ei ole seesmist nohikut. sest nohikud on juba selline marginaalne grupp.
nii et tibipostitust loevad ka nohikud, aga nohikupostitust tibid ei loe.
ja kui nohikud juba on marginaalne grupp, siis seletaks see ka seda, miks just nemad end survestatuna tunnevad.
ja kui nohikul on ühtlasi ka seesmine tibi, siis on veel lõhestatud hing ja kõik selle hädad, nii et survet on tunda mõlemalt poolt.
vt või mind.
MeeldibMeeldib
njah.
siis kui ma ennast kosmeetikapuudulikuna ahistatuna tunnen, siis ei ole mul parajasti seda tunnet, et lolliks peetakse. a see tunne, et kasimatuks ja vastuvõetamatuks ja ebanormaalseks, küll.
MeeldibMeeldib
a konkreetselt värvimise koha pealt ei tunne ma arvestatavat survet tegelikult mitte kummaltki poolt. ükskõik, kas ma parajasti ise olen värvitud või värvimata.
lõhestatud hing vaevab ikka kitkumise koha peal.
MeeldibMeeldib
vaatasin veel neid fotosid – kõige ägedamad tundusid need kaks pilti Liisist, millest esimesel on ta meikimata ja teisel teda just värvitakse.
Ja siis sain aru, et neil piltidel on lahe valgus.
nii et minu jaoks teeb pildist ilusa pildi eelkõige valgus, tuleb välja. Ma olen valgusepede.
Mõtlesin ka selle välja, et kui ma ise tahaks endast ilupilte, siis see ilu, mis ma sealt piltidest tahaks, olekski eelkõige pildiilu. Siuke kunstfoto ilu. Kõike muud, kui kaanestaarifoto.
sügisel tegi Janno Loide minust pildi, millega ma hirmus rahul olen – eelkõige sellepärast, et ma vaatan, et oh kui ilus pilt, oh kui mina see olen – ja täiesti kõrvaliseks jääb mõtlemine, kas mina ka seal ilus olen. väga hea tunne on.
proovin linkida, ei tea, kas õnnestub, feispuki värk, ei pruugi toimida:
pilt. ei õnnestunud, peab midagi muud välja mõtlema.MeeldibMeeldib
No kuule, e., kust sa selliseid karme kritiseerijaid leiad? Isegi mina, kes ma kõigi meelest vihane kolefeminist olen, suhtun eelkõige “kuidas nad küll viitsivad”, st enamasti hämmeldusega, vahel harva ka kadedusega (kui selle viitsimise tulemus erakordselt ilus on).
Eelarvamused on alles sellistel puhkudel: http://journalstone.com/wp-content/uploads/2010/09/Chloe.jpg
Ahjaa, neid, kes end pidevalt meigivad, hakataksegi sellisteks pidama ja neil on pidev surve meikida. Üks mu sõbranna tuli põhikooli lõpus vahelduseks ilma meigita kooli ja klassijuhataja saatis ta vastuväiteid kuulamata (no vaevalt, et neid liigselt oligi) koju, sest ta “nägevat haige välja”. Ehk siis pideva meigitud/pruun/kontorikostüümiga olemise puhul tekivad inimestele sinu suhtes teatud ootused ja nad suhtuvad sinu normaalolekusse/heledasse nahka/nahktagisse tunduvalt teravamalt ja suurema ehmatusega, kui inimese puhul, kellega nad alles tutvuvad ja kes neile täiesti normaalne tundub (sest teda nad on alati sellisena näinud). Inimese muutumine ajab teised segadusse, me eelistaksime seda, et nad oleksid alati ühesugused, et me saaksime end tarkadena tunda.
MeeldibMeeldib
jah, mul oli üks kogemus kunagi 17-aastaselt, kui ma olin kuskil laagris ja tahtsin ühele kutile meeldida ja värvisin iga päev silmi. ja siis üks hommik vaatasin peeglist, et aolen täna nii kuramuse kaunis, et seda ei hakka küll mingi silmavärviga rikkuma.
Pärast tuli 4 eri inimest ja ütles, et oi, mul oli vist väga raske öö, ma olen näost nii ära =P
Aga see ei jätnud mulle hingehaava isegi sellises õrnas eas.
notsu, ma näen su pilti ainult siis, kui ma hakkan su sõbraks ilmselt. aga ma ei tea su nime =P
MeeldibMeeldib
ai pagan. häda selles, et ma käisin ise seda pilti vaatamas tglt A. konto pealt, sest mul endal ei ole. ja asub ta üleüldse hoopis kolmanda inimese ürituse leheküljel. ja kuna ma facebooki toimimisest suurt midagi ei tea, siis arvasin midagi sellist naiivset, et sinna pääseb ligi igaüks, kes parajasti sisse on logitud.
a võta näpust.
äkki pean siis kuidagi siia kleepima, kui fotokrahv lubab.
MeeldibMeeldib
=)
MeeldibMeeldib
Novat, Rents, on ette jäänud 🙂
Ma räägin, et ma elan teises ühiskonnas.
Kusjuures, selles võib täitsa tõetera olla, kui arvestada, et ma suhtlesin varem palju ka igast vaimlejatega. Ja nendega tekib teemasse veel lisamõõde, nimelt vaimne areng… Ärme parem sellesse lasku.
MeeldibMeeldib
Ma ei ole kunagi kvalifitseerinud meigiarmastajaid mõttetuteks beibedeks, paluks mind selle panniga mitte rünnata. Vastupidi, vahel on täitsa lahe uurida, mida keegi oma näoga teha on osanud.
Küll aga olen päriselt ka kohanud tänitamist teemadel, et “naine, hoolitse enda eest!” kusjuures see hoolitsemine võrdub mitte hügieeni ja trenniga vaid justnimelt meikimissurvega. Seda räägivad teatavas kurikuulsas foorumis päris kirjaoskajadki inimesed päris tõsimeeli.
Mis mõttes enese eest hoolitsemine peaks võrduma enese võõpamisega? Ja kui ma ütlen, et jebedijee, ma ei viitsi, siis hakatakse tänitama: “usun ma jee, et sul on loomulikul viisil ilus näonahk ja tumedad ripsmed!” Türbel küll, ma pole kuskil öelnud, et mul on midagi sellist. Kas ilus näonahk ja loomulikult tumedad ripsmed on AINUS argument mis LUBAB meikimata jätta? Dafuk? Mind lihtsalt ei koti! Ma ei alahinda meigi mõju, mind lihtsalt absoluutselt ei koti, kas mu pakend vastab pesumasinareklaami või koguni autoreklaami normidele või mitte!Ja kui ma ka selle välja ütlesin, otsustati, et mul on a.rämedad kompleksid ja b. ma valetan, kui ütlen, et mind ei huvita meigi abil enda nähtavamaks tegemine.
Niiet mis… Kui üldise pandavuse kriteeriumeid lihtsalt eirav naine tituleeritakse kompleksides valetajaks, siis on õige aeg küsida küll, et miks selline asi peab olema kohustuslik?
MeeldibMeeldib
Karvutuse teema on ses mõttes huvitav, et kuigi mu enesetunne tõstab alati ägedat protesti millegi endale LISAMISE (meik, kunstripsmed, silikoonkehaosad ja geelküüned on kehavõõrad asjad) vastu, ei ole mul sama probleemi millegi ülearuse äravõtmise osas. Iseasi, et ma jälle samamoodi eriti ei viitsi ja viitsimiseks peab mingi väline motivaator olema. Nt suvi. Aga – statistiliselt ja eeldatavasti on naised keskeltläbi karvutumad kui mehed ja seega on vähene karvakasv igal pool peale skalbi üks naiselikkuse loomulikumaid atribuute. Meeste puhul jälle tundub just karvane rind kuidagi soo-omane olevat, olen kuulnud ka rinnakarvaparukatest.
Ajalooliselt oletatakse, et kui ürghõimu naised olid koos laste ja vanadega suhteliselt paiksed ning mehed rändasid jahti pidades ringi, siis hõimu asupaika tagasi jõudnud mehed eelistasid sigitamistööks karvutumaid naisi seetõttu, et neil oli vähem satikaid. Meestel endal ei olevat samu satikaid karvadest hoolimata olnud, oletatavasti, kuna nemad magasid jahi ajal igal ööl ise kohas, mis justkui peaks raskendama satikate saamist.
Parasiitidega annab nii mõndagi selgitada.
MeeldibMeeldib
Aa. Ma siis ei ole survet tajunud seetõttu, et külastan perekooli ja muid sarnaseid kanaleid keskmiselt kord aastas? Ning arvestades, et ma ilmselt just vaimlejate ebaproportsiaalselt suure esindatuse tõttu olen tajunud vastupidist survet, siis äkki siis ongi emma-kumma survest vabanemise vahendiks lihtsalt seltskonna ja infokanalite teadlikum valimine?
Sest et, tõsiselt ka, noh.
Kuidas mõjutab su elu reaalselt see, et sind on mingid anonüümsed perekooli käod tituleerinud kompleksides valetajaks? Reaalselt? Reaalses, mitte virtuaalses reaalsuses? Miks sul on vaja neile tõestada, et sa ei ole kaamel? Nad ei saa sinust aru, sest neil on teised veendumused ja taust ning samal põhjusel ei jää nad ka sinuga nõusse? Sina ise ju tead, et sa pole kaamel ja et sa ei valeta, kui ütled, et sul on suht suva?
Perekool ei ole päris elu. Vaata linna peal ja näiteks ujulas ringi – reaalselt on ju igasuguseid naisi liikvel. Meigitud ja meikimata. Igasugustel positsioonidel. Ja kõigil on sõpru, kui nad just muidu jobud pole. Perekool ei esinda perekool ühiskonda. Ei esinda ka naisteajakirjad.
MeeldibMeeldib
… vaimlejate ebaproportsiaalselt suure esindatuse tõttu oma tutvusringkonnas…
MeeldibMeeldib
Vaata, virtuaalselt esitatud arvamus ei ole vähem reaalne, kui näost näkku esitatud arvamus, sest arvamus on arvamus, ükspuha mis meediumis. Ses mõttes ei saa öelda, et perekool ei ole päris elu, mulle ikka pigem tundub, et need inimesed ARVAVADki päris elus ka nii, lihtsalt ei ütle välja. No feikida võib andmeid – pikkust-laiust-sügavust ja palganumbrit, aga omaenda ARVAMUST võltsida on ikkagi väga keeruline.
Loomulikult loevad lähedaste inimeste arvamused rohkem. No mulle on paari inimese poolt ka lihalikul kujul öeldud, et kle, meigi ennast, ilusam on ju. Selline asi on nüüd natuke hullem, jah.
Aga kui reaalis kulub sellisel puhul peamine aur hoopis selle peale, et selgeks teha: minu molu, ise tean mis teen, jutul lõpp; siis siinsamas, täpselt sama virtuaalses ruumis, kui perekool, ongi hea ohutu küsida: Milleks peab? Miks ometi? Miks on pandav väljanägemine saanud naistele kuidagi kohustuslikuks ja miks enamus argumente mis meikimise vastu esitatakse on pigem vallast “ma näen muidu ka hea välja”, mitte sellest teisest ooperist? Saad aru, mul pole meikimise vastu mitte midagi. Ma küsingi hoopis, miks on hea väljanägemine, õigemini teatud normidele vastav hea väljanägemine kohustuslik?
MeeldibMeeldib
Ja minu ELU ei mõjuta väga paljud väga füüsilised asjad tegelikult kuigi palju, nt lumetuisk ei mõjuta meid enamasti rohkem, kui me ARVAME, juhul kui kasutada riskivaba ilmast sõltumatut logistikat ja õiget riietust, aga inimese enesetunnet mõjutavad teiste inimeste arvamused küll. No reaalselt – autojuhid on praeguse ilmaga hädas, eksole. Kui ma jalakäijana näen tee ääres hädas olevat autojuhti, siis on mul valikud: minna edasi, minna appi, või tänitada: käi jala, nagu mina! Valik nr 1 ei tee autojuhi enesetunnet halvemaks, valik nr 3 aga teeks ilmselt oluliselt, kuigi füüsilise sekkumise osas jääb panus samaks.
MeeldibMeeldib
Igaühel omad kiiksud ja kompleksid. Kellel on ja kelle pole. Olgugi et ma tunne ennast puudutatuna mõnigikord, kui meikimise- ja raseerimise teemadel kakeldakse, ei ole see alati nii. Olen olnud tundengitele joonistusmodelliks, mõnda aega ka koos strippar Marcoga. Marco on teadagi täiesti karvutu ja teab kosmeetikast ja kortsukreemidest jne tuhat korda rohkem kui mina. Ja ometi ei tundnud ma end tema kõrval seistes kordagi väärituna. Hoolimata kõigist oma kiiksudest on ta ometi väga tolerantne inimene.
Igaüks tehku endaga, mis tahab. Ainult mind jätku rahule ja lasku ka mul olla selline, nagu ma tahan.
15 aastat tagasi ma ei oleks unes ka selle peale tulnud, et mu kulmud võibolla “ei vasta standardile”. Nüüd on mitu kena naist mulle kaastundega otsa vaadanud ja ohanud: “küll sul on nende kulmudega vaeva…” Ei tea miks küll? Vahel, jah, kisun mõne karva kulmukaare alt, joone puhtamaks, aga rohkem ei näe mõtet ja ei taha ka.
Morgie parasiidi-teooria on vahva, sellist polnudki veel kuulnud. Mina olen kohanud pigem karvade ja elujõu seose teooriaid. Et kui on ikka karvane inimene (soost olenemata) siis on tugev elujõud, niru karvkattega (kulmudeta) inimesed on aga ses mõttes nõrgemad. Näiteks kroonilised blondeerijad, kes ennast regulaarselt kemikaalidega mürgitavad, jäävad vähehaaval kulmuvabaks ja peavad kulmud pähe joonistama… Tean mõnda sellist.
MeeldibMeeldib
Einoh, parasiiditeooriaga seletatakse seda, miks naised on statistiliselt (individuaalsed erinevused on muidugi suured) ikka juba kaua inimkonna ajaloo jooksul olnud vähem karvased, kui mehed. Ja tegelikult on meie lapsed eriti vähe karvased, mis klapib parasiiditeooriaga veel paremini. Ükski muu teooria ei klapi nii hästi kõikide asjaoludega.
Parasiiditeooriaga selgitatakse ka seda, miks omal ajal üleüldse kahesoolisus tekkis.
Kusjuures praegu peaks sinu kulmud just moesolevale ilustandartile vägagi vastama – mõnedki naised, kel endal laiu tumedaid kulme pole, aga kes tahavad välja näha standartile vastavad, võõpavad viimases meeleheites endale Angry Birdsi kulmud otse näonahale… Sellised, mille kõrval sinu omad paistavad, vabandage, õhkõrnad 😀
Näide: http://web.stagram.com/p/332184087175955078_20822623
MeeldibMeeldib
Algselt kõne all olnud piltide osas olen mina puupea ja esimese raksuga leidsin, et mhmh, muidugi on meigiga parem, millest me üldse räägime.
Ja hiljem, paljude vastuste järel, hakkasin vaatama, et vbla ka mitte nii väga, tegelikult. Nt Leena puhul on ta juba ette disaininud enda niimoodi, et ilma meigita ongi paha – nii peenikesed kulmud võtavad näolt jõu maha ju! Meigiga saab seda jälle tagasi anda.
Ja Liis on tõesti huvitavama välimusega ilma meigita, hiljem, kõige soenguga, tekib tunne, et tegu on selle lauljatariga, Tanja midagi, kes Kabarees mängib. Või vähemalt tema teisikuga. Ja kes meist tahaks olla kellegi koopia :(? Aga ilma meigita tal nägu väga läikis ja siis ma esmalt mõtsin, et mäh.
MeeldibMeeldib
väljend “angry birdsi kulmud” saab minult igatahes kümme tugrikut! 😀
MeeldibMeeldib
Aga, Morgie, ei ole ju kohustuslik, seda ma üritangi öelda?
Teiseks – perekooli kägude arvamus on muidugi reaalsete inimeste reaalne arvamus, lihtsalt et seal ei käi koos kõik inimesed, vaid ainult mingi grupp. Sa ei saa “kogu ühiskonna” või ka “suurema osa naiste” arvamusest selle põhjal pilti. Selles mõttes pole perekool päris.
Ja mis puudutab enesetunnet, siis terve psüühikaga autojuht tunneks kindlasti rõõmu variandist 1 (ikka kena, kui inimesed aitavad), aga variandi 3 puhul ilmselt kehitaks õlgu. Või nojah… kui oleks natuke õel inimene, siis ilmselt tunneks ka rõõmu (ikka kena näha, kui keegi end oma kiiksudega ise ja vabatahtlikult lolliks teeb). Las ta siis tänitab. Kuni ta mu auto lumest välja rookimist päris segama ei tule või elu kallale kipu, ei näe ma küll põhjust tühisest kärbsest end segada lasta…
Ehk siis – enese enesetunde kõigutada laskmine teise inimese käitumisest või arvamusest on väga suures osas siiski isiklik valik.
Aga samas eks olegi ju ilmas igav elada, kui probleeme pole.
MeeldibMeeldib
No kui terved me ikka oleme?
S.t. ütleme, 2/3 ajast olen ma terve, aga ülejäänud aeg on see, kus ma võin tükkideks pudeneda kõige rumalamtel põhjustel, mis üldse olemas on, sest mul on PMS või keegi ütles mu jutu kohta sitasti või on mul peavalu või pole ihaldatud vastassooline neli päeva märku andnud, et mäletab, et maolen olemas vms.
ja kui juba kusagil on rebend, võib ka tühine asi seda kuristikusügavuseks haavaks kiskuda.
ja see ei tähenda, et ma oleks lõpp haige ja katkine inimene. See ajutine haprus on loomulik, see ongi elamine =)
MeeldibMeeldib
aga soov vältida seltskonnas (nt blogituttavate hulgas) piinlikke olukordi, mis võivad tulla ainult sellest, et mõnda tunnust või tunnuse puudumist peetakse selles seltskonnas liiga enesestmõistetavaks võiks ju ka terve enesehinnangu puhul arusaadav olla. Kellele seda vaja on, et halvastiütleja, kes iseenesest ei ole ebameeldiv inimene, saaks vbla alles pärast kuskilt nurga tagant teada, et niisama reipalt lahmides äigas ta ka tuttavale, kellele ta tglt üldse halba ei tahtnud. Parem hoida selline asi juba ette ära. või pidurdada siis, kui väga hullusti ei ole veel äiatud.
enesetunde ja arvamusega… sellega on ka muidugi nii, et kas ikka saab inimeselt loota täielikku ükskõiksust selle vastu, kas teda peetakse ühiskonnakõlvulikuks.
ühiskonnas, kus enesedisainimise nõuded ongi hästi rangelt paigas, tglt probleemi ei ole – kõigile kasvatatakse titest peale need reeglid nii enesestmõistetavalt sisse, et kellelgi ei ole sise- ega väliskonflikti. Tüdrukud ajavad omale võrusid kaela, kuni kael venib pikaks. Poisid punuvad endale ihu peale nahkehistöö ja ajavad puupulgad kaunistuseks vahele. jne.
aga ühiskonnas nagu meil, kus need asjad on ujuvamad – mitte ainult ei muutu suht lühikese aja jooksul, nagu mul on juhust olnud elu jooksul tunnistada, vaid korraga võib käibel olla mitu eri nõuetesüsteemi, on paratamatu, et need tulevad jutuks. eri süsteemid konkureerivad ja neis olevad inimesed tõstavad oma süsteemi toetuseks häält. eriti lõbusaks teeb asja see, et suur osa inimesi liikleb mitmes süsteemis korraga ja eri nõuete konflikt käib nende enda sees. mis seda enam tähendab, et see konflikt vajab sõnastamist.
MeeldibMeeldib
selle kohta, et kui terved me oleme – lisaks sellele variandile, et 2/3 ajast terve ja vahepeal võib iga asi jalad alt võtta, on ka see variant, et olen alles poolel teel tugeva tervise juurde ja tee peal saadud vigastused pikendavad seda teed.
pealegi, üks tugeva vaimse tervise arendamise point on ka see, et aktsepteerida enda juures seda, kui täiesti haavamatu supermän ei õnnestu olla.
nii et haiget saades hääle tegemine ei tööta vaimsele tervisele vastu. eriti kontekstis, kus mulle vbla ei tehtakski haiget, kui teataks, et miski konkreetne asi mulle haiget teeb.
MeeldibMeeldib
muide, parasiiditeooriat ei olnud ma kuulnud, seda küll, et karvakasv on üldiselt seotud testosterooniga (kuigi regionaalsed erinevused võivad olla suured olenemata testosterooni hulgast).
see seletab ühest küljest seda, miks väiksem karvakasv võib olla sugutunnuseks, mida rõhutada – just nagu silmade värvimise eesmärk on silmi optiliselt suurendada ja kulmude kitkumise eesmärk silma ja kulmu distantsi suurendada – mõlemad on sekundaarsed sugutunnused.
a teisest küljest ka seda, miks on naiste karvakasvul sageli fetišistaatus: ka naiste sugutung sõltub testosteroonist, nii et kui väike karvasus on märk suuremast emasusest, siis suurem karvasus on jälle märk suuremast kiimalisusest. seega siis samasugune märk nagu punased huuled ja laienenud pupillid.
Häbemekarvadel pidi olema jälle immunoloogiline väärtus – hoiavad mikrofloorat, kaitsevad vigastuste ja haudumise eest, ühesõnaga, teatav nakkuskaitse, mis on naiste puhul eriti oluline, sest anatoomilistel põhjustel on emasisendid kuse- ja suguteede nakkuste ees haavatavamad. Mis on arvatavasti põhjus, miks just selles piirkonnas on karvkate nii hästi säilinud.
siit tuleb nüüd muidugi ka teema, et selle piirkonna karvaeemaldus on erti just naistel igavesti risky business. väikesed haavakesed on igal pool nakkusohtlikud, aga selles kohas on ka nahk õrnem. ja asukoha tõttu võib väike põletik ohtlikumatesse kohtadesse levida. vt kasvõi seda uudisnupukest. või seda.
eks eri inimeste immuunsüsteem ise ole muidugi eri tasemel, nii et paljudel erilisi jamasid ei kaasne. no ja vahel võib olla eluliselt olulisem kultuurinormidele vastata kui nakkusohtu vältida.
hmm, hakkasin nüüd isegi mõtlema, et ega tegemist ei ole handicap-tunnusega – noh, et kui isend näitab, et on teinud midagi, mis immuunsüsteemi koormab, aga on ikka hea tervise juures, siis ta demonstreeribki sellega oma head immuunsüsteemi.
MeeldibMeeldib
eks tätokad ja ihu peale tehtud nahapunutised demonstreerivad muu hulgas ju sedasama: head immuunsüsteemi.
MeeldibMeeldib
Morgie, sellest “karvase rinnaga mees on eriti mehine” teooriast – kui me seda usume, siis peame paratamatult tõdema (ja seda kinnitavad ka mitmed katsed), et tänapäeva mehed ei ole mitte viisakamateks õpetatud ja paremini kasvatatud, vaid ongi tõesti “vähem mehed”, sest kui suvel rannas ringi vaadata, torkab üsna teravalt silma, et 25aastastel meestel on rind täiesti sile, samas kui 45aastastel on karvane. Ehk siis 20 aastat on täiesti puhta töö teinud, sest vähemalt minu tutvusringkonna mehed oma rinda ei vahata.
MeeldibMeeldib
… või siis on toimunud kõva võõramaa geenide sissevool, sest muidu on europiidid, eriti põhjaeurooplased ühed karvasemad inimesed maailmas.
Aasiastume? tore, kui sellega käiks nende kõrge IQ kah komplektis kaasas.
MeeldibMeeldib
Täpsustan siis, et kui ütlesin “vähem mehed”, mõtlesin seda, et väidetavalt meeste testosteroonitase langeb.
MeeldibMeeldib
Ma sain juba ennegi aru. ja see on muidugi võimalik seletus.
Ma niisama mängu ilu pärast tõin geneetilise diversiteedi sisse, sest kuigi karvakasv näitab testosteroonitaset, teeb ta seda siiski ainult sarnast päritolu inimeste puhul. Oma rahva hulgas vähekarvane ja järelikult tõenäoliselt madalama testosteroonitasemega ainu võib ikkagi olla karvasem, kui oma rahva hulgas erakordselt karvane (ja järelikult tõenäoliselt kõrgema testosteroonitasemega) jaapanlane.
MeeldibMeeldib
Ohjummel, meeste testosteroonitaseme üleüldine langus põlvkondade lõikes on jälle MINU lemmikdeemon ja…see pidi olema Eestisse suht hiljuti jõudnud, mujal maailmas heaoluühiskonnas ammu levinud. Tahate vandenõuteooriaid? Palun väga. Paljud mugavustootet sisaldavad keemiat, mille eesmärgiks on seda mugavustoodet veel mugavamaks, st plastsemaks, pehmemaks, vastupidavamaks muuta ja üpris suur osa sellest lisandkeemiast, mis plasti pehmendab, toimib inimese organismis kui tehislik naissuguhormoon. Ehk teisisõnu oleme me nüüd juba terve põlvkonna viljakaks saamise aja vältel olnud sünteetilise femiilsuse mõju all. Mis mõju sel on konkreetselt naistele, ei tea, kuigi mind hämmastab tõdemus, et mida noorem naine, seda suhteliselt suurem jalanumber, nii üldiselt. Mõju meestele pidi avalduma mõnes piinlikus detailis: statistiliselt väiksemad munandid kui vanemal põlvkonnal, väiksem peenis ja ka napim karvakasv.
Lugemist sel teemal:
http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-1963/Ohtlikud-ained-tarbijatoodetes
Click to access viewer
Ja kuna töösturid probleemi ei näe – sest nende ainete mõju on kumulatiivne ega pruugi olla laboratoorsete katsetega kiiresti ja efektiivselt tõestatav – siis ei saa me selle vastu ka midagi ette võtta.
Et siis… maailma, inimkonna kuritahtliku naisestamise vandenõuteoorial on tõepõhi all, aga seda ei vii läbi mitte vastikud feministid omaenda ideoloogia või võimujanu huvides vaid kõigest töösturid (kellest enamus tõenäoliselt siiski mehed) süütust ja mõistetavast kasumijanust.
MeeldibMeeldib
Suurem jalanumber on noortel meestel ka, ma arvan, et selle võiks küll puhtalt akstseleratsiooni arvele panna. parem toitumus noores eas, suurem kasv igas suunas.
MeeldibMeeldib
Kusjuures ma olen vaadanud, et suurem jalanumber on just naistel, kelle üldpikkus ja ka kehakaal ei ole üldse nn varasema põlvkonna keskmisest suuremad.
On muuseas kaunikesti totter, et mingit (antud juhul marginaalset ilu-)küsimust arutades leidub alati hulk inimesi, kes võtavad enda iluvalikutest erineva seisukoha võttu isikliku solvanguna. Nt kui mina leian, et kulmude ja ripsmete värvimine pole vajalik, pidades silmas, et mina ei pea seda enda isiku puhul vajalikuks, leidub alati mõni hüsteerik, kes arvab, et minu märkus oli sihitud just nimelt tema pihta ja ma tahan sellega kuidagi mõista anda, et ta pole vaimne või on tühine või midagi. Ja kui ma siis üritan selgitada, et ei ma ei kvalifitseeri ega ole kunagi kvalifitseerinud meigiarmastajaid mõttetuteks beibedeks, vaid ma lihtsalt tunnen ennast häirituna survest olla ise samasugune ja toon näite mõnest suvalisest ettejuhtunud kohast, inkrimineerib see inimene mulle kiiresti ja sujuvalt mingi järgmise patu. Kas ühtegi asja enam lihtsalt teoreetiliselt arutada ei saa, ilma isiklike solvanguteta?
MeeldibMeeldib
Tagantjärgi, kui keegi peaks seda lõime veel lugema:
vaatan, et keegi on Captain Awkwardile samal teemal lugejakirja saatnud: et kas see, kui tuttavad-sugulased ajavad talle tüütuseni peale, et tehku ennast ometi ilusaks, on piisav põhjus nendega mitte suhelda; ja kas nende jaoks, kellega tal tuleb tahes-tahtmata edasi suhelda, on mingi hea argument, mis selle tüütamise lõpetaks.
MeeldibMeeldib
… ja sealt leidsin lingi artiklile, kus kleidiblogi pidaja meenutas ilusatest kleitidest blogimise vahele, et ilusolu ei ole kohustus; lisades klausli, et ei ole ka vastupidi. et naisterahvas ei võlgne (oma mehele/peikale/üldsusele) ilusolemist, a samamoodi ei võlgne ta nt feminismile mitteilus olemist.
MeeldibMeeldib
…mille alt ma sain omakorda lingi modernse karvaajamise lühiülevaatele. Või vähemalt selle ülevaatele, kuidas see Ameerikas alguse sai, oletan, et Euroopas lõi see läbi mõnevõrra, aga mitte väga palju hiljem.
MeeldibMeeldib
notsu ja väga väga naine ei tea üksteise nimesid? see on veidi irooniline, arvestades, et te olete kooliõed, ülikooliõed, sarnaste erialade ja huvidega, enamasti elanud samas linnas, pikalt isegi samal tänaval. lahe, et ma tean siukest triviat, tekib kõivõimas tunne, nagu kirjutaks seriaali
MeeldibMeeldib
Mina tean tema nime küll, see on ju suht-koht avalik info. tglt peaks siit blogist ka minu oma päris hästi leitav olema, Ambrosius näiteks leidis nime ja fotod ühekorraga, aga jah, siit blogist selliste asjade leidmiseks peab rohkem pingutama kui väga väga naise blogist.
a ma tegin talle asjad kunagi ka kergemaks, mainides, et minu väike vend ja tema väike vend olid Nõmmel sõbrad.
MeeldibMeeldib
siis tegi veel Lauri (kah koolivend) vahepeal meile mõlemale vihjeid, rääkides, et ta on meid mingil peol isegi tutvustanud.
MeeldibMeeldib
st otseselt siit blogist mu nime kätte ei saa, aga siit saadud info järgi guugeldades küll.
MeeldibMeeldib
No nüüd ma tean 100% kindlalt ju =)
MeeldibMeeldib
Aa, ja selgituseks, miks ma enne ei teadnud – mul oli kogu aeg kahtlus, et see on SEE inimene. Aga kunagi oli mingi pilt kuskil üleval, mis no ABSOLUUTSELT ei sarananud mu mälestusega, ja siis ma järeldasin, et on olemas _veel_ üks inimene, kel on ilgelt palju sarnaseid tunnuseid, aga kes on keegi teine.
Ja kuna siis jubedalt tekitas piinlikkust, et kuidas ma teda ei mäleta, eriti kui Lauri meid veel tutvustas ka, siis jäi nagu täpsemalt uurimata, et kes ikkagi ja mis nimi ikkagi.
Aga sama tänav koos väikeste vendade duoga ei jäta nagu palju kahtluseruumi.
Nimetet notsu väikese vennaga me oleme kooliajal koos kirjutanud isegi =) Mul on siiamaani mõned eredamad pärlid sellest loost meeles:
“Xzyz rabas kohe altarikatte endale kleidiriideks. “Ma pole kunagi varem sellist sidet kohanud,” seletas ta särades.”
MeeldibMeeldib
ja teema jaoks jätan ühe lingi ka = http://onyellowpaper.tumblr.com/post/37720038781/what-molly-did-next
MeeldibMeeldib
huvitav, mis pilt see küll oli… siin olen ma linkinud ainult grupipilte, jälle umbes sama loogikaga nagu nimegagi: et need, kes suudavad mitme grupipildi peale mu päris näo välja ajada, on selle ka ära teeninud, aga niisama kandiku peal ma ei paku.
MeeldibMeeldib
a su lingitud artiklis käis see koht: The thing is, women feel like we have a choice about shaving, but we don’t. Not really. It’s not any sort of real choice. It’s a choice between looking normal and making most potential lovers gag. minu kogemustele vastu. tähendab, ma olen tajunud seda, et raseeritus on minu elu jooksul üha enam ja enam muutunud selleks, mis on “normaalne”. Aga see on nii ühiskondlik normaalsus, et kuulub ainult avalike kohtade juurde, veekeskuste, ühissaunade ja randade ja tänavate juurde.
Ma ei tea isiklikult ühtegi meest, kes selle peale, kui Molly Hooperi sõnu kasutada, “öökima” või isegi nägusid tegema hakkaks. Isegi kui ma olen otse küsinud, on nad sellele reageerinud kui tavalisele tüütule küsimusele stiilis “kuidas see kleit mulle sobib”, mis neid tegelikult ei huvita ja millele nad tähelepanu pöörata ei viitsi.
Võimalik muidugi, et mehetüüp, kes selle peale tõmblema hakkaks, tunneb minu suhtes juba täies rõivis vastumeelsust (meeste silmis, keda sellised asjad huvitavad, on mul kindlasti must miljon “vale” omadust) ja hoiab kaugele eemale. Kõigil kergem.
MeeldibMeeldib
Ma kujutan ette, et karvasus hakkaks meestele vastu mingites väga ebakonventsionaalsetes olukordades – no näiteks bikiinides naine, kellel kaenla alt ja püksikute vahelt puhmas välja pressib. Kui see sama naine täiesti alasti võtta, ei lähe see enam “reeglitega” vastuollu ja enam ei häiri sel viisil.
MeeldibMeeldib
No see tibu on kuskilt maeerikast, kus peaks surve olla karvutu olema vanem ja tugevam
MeeldibMeeldib
Njah, paarkümmend aastat kauem kestnud surve kui Euroopas.
Väga väga naise (juba lingitud postituse) kommentaariumis jutustas Tindarien mehest, kes päriselt vingus naise karvkatte üle – ainult et kuna ta vingus paarinädalase vahega nii selle olemasolu kui ka selle puudumise üle, siis tundus, et ta on lihtsalt vingats, vahet pole, milline naine välja näeb.
ep pakkus pärast veel ühe seletuse: mõni mees on nii konventsionaalne, et olenemata sellest, mis teda isiklikult ja animaalselt erutab, teab ta kuskilt ajakirjadest ja mujalt, milline naine peab välja nägema, ja see “peab” on määrav, teisiti ei tohi. Kui teda juhtumisi erutab karvadega, aga “peab” on parajasti kiilas, siis on ta väljapääsmatus olukorras: karvane ei tohi talle meeldida, aga kiilas lihtsalt ei meeldi.
MeeldibMeeldib
a seda, et päris palja keha küljes paistavad karvad palju enesestmõistetavamad, olen ma ka ise märganud. Mis viitab sellele, et raseerimisel ja riietumisel (kui tegemist ei ole just külma eest kaitsmisega, mis bikiinide puhul kindlasti mängus ei ole) ei ole kultuurilises mõttes suurt vahet: kui oma kehaga avalikku kohta minna, tuleb ta enne mingil moel ära kultiveerida. Mõnes ühiskonnas täidavad seda rolli ka tätoveeringud. Euroopas on meikimine samuti selles rollis olnud.
MeeldibMeeldib
(oleks pidanud kõik krüptilised vihjed – amuletikütist haldja doriese namedropping kasvõi, otse operatiivmälust – ikka korraga ära kasutama, kui oleks teand, et neid rohkem vaja ei lähe, mida ma teen nendega nüüd)
MeeldibMeeldib
/ah, k., ja ma ütsin sulle ükskord tänaval tere – võis olla nt ACTA meeleavaldus, aga vbla ei olnud ka) ja sa üldsegi ei vastanud!!!
Murdis mul 1/26 südant phmt.
MeeldibMeeldib
terest alati ei piisa, vahel peab haarduma
MeeldibMeeldib
[…] seal marginaalse iluküsimuse foorumis tuli üles jutt, et ega keegi ei tahagi, et naised peaks end kogu aeg värvima, õigemini […]
MeeldibMeeldib
[…] palun väga, kui ma kirjutan mingist spämmist, näiteks testitegemisest või mis ma meikimisest arvan, tuleb lugejaid ja kommentaare ridamisi; aga kirjutan mina põhjaliku postituse päriselt […]
MeeldibMeeldib