Pind

november 27, 2012

Mõni aasta tagasi arutasin ühe auväärse mehega, kui palju tuleb igal grupi liikmel anda, et üks kindel rahasumma kokku saada. Selle arvutamiseks hakkas ta summat grupi liikmete arvuga korrutama.

Mul kadus pind jalge alt, süda tõusis kurku, tundsin põskedel jahedat õhuvoogu. Seejärel mäletan ebamääraselt metsikut sumamist ja ühel hetkel, ei tea, kuidas, olin suutnud teda siiski veenda, et äkki ei juhtu midagi halba ka siis, kui see summa hoopis liikmete arvuga jagada. Olin kõigest hoolimata tema juurde välja sumanud.

Ma ei mäleta seda protsessi, umbes nagu jõkkekukkunu ujub kuidagi kaldale ja alles siis hakkab imestama, et ujumistunnis ma küll nii pikka maad ei jaksanud.

Sinnamaani olin arvanud, et matemaatika, vähemalt algklasside tasemel matemaatika, on kõigile mõistetav, küll ühekülgne, aga see-eest (või just tänu sellele) ühemõtteline keel, kus arusaamatusi ei teki (võib tekkida vigu, aga siis tuleb lihtsalt sõbralikult välja selgitada, kus aps juhtus). Ühine pind, millel ei saa ajada küll palju asju, aga see-eest on päralejõudmine kindel.

Hiljem märkasin mitu korda, kuidas mu jutt ei jõua kellenigi, sest ootamatult on mõni sõna, mis minu jaoks on asjalik ja lihtne, tema jaoks hoopis lüliti, mis paneb tööle enesekaitsereaktsiooni – olgu siis isiklike seoste tõttu või lihtsalt seepärast, et sõna on võõras, järelikult kujutab endast ohtu – või uinutab ta magama. Langluuk kukkus jalgade all lahti. Ma usun, et seda juhtus varemgi, lapsest peast pudenesin küllap pidevalt läbi nende luukide, aga siis ei osanud ma seda veel tähele panna ega taibanudki sumada.

Mõnda aega tagasi oli mul võimalus pealt vaadata, kuidas sama sidehäire tekkis mitteverbaalselt, žestide ja rituaalide pinnal.

Sageli olen märganud, et sellise lülitina toimib apelleerimine ratsionaalsusele või püüd suhelda ratsionaalses võtmes. Mulle on hakanud tunduma, et kui Mihkel Kunnus jättis ratsionaalsusele kõigest universaalse metakeele rolli (heites kõrvale selle reguleeriva pretensiooni – vt siit 2. punkti lõpust), oli seegi liialdus. Ratsionaalsus sobib metakeeleks kõigest hõimule, kes on ratsionaalsuse katususundina omaks võtnud; ja see on kõigest üks hõim või hea küll, hõimuliit teiste hulgas. Kahel müütilises või ideoloogilises keeles suhtleval hõimul võib emma-kumma müüdikeeles – või isegi mõlemas korraga – suhtlemine lihtsamgi olla.

Rääkimata sellest, et asi, mida kõneleja näeb ratsionaalsusena, on haruharva tema enda ideoloogiast ja tunnetest saastamata. Tal on seal pimetähn, ta ei saa neid saasteaineid ise näha.

Me usaldame sõnu ja žeste – ja mina miskipärast vahel ikka veel ratsionaalsust – lootes, et tegemist on põrandaga, mida mööda saab teise inimeseni jõuda. Ainult et vahel juhtub, et see, mis nägi välja nagu kindel põrand, on hoopis langluuk, ja siis sõltub kõik sellest, kas oskame sumada. Kui viitsime.

Advertisements

16 kommentaari to “Pind”

  1. tavainimene said

    Ühes vanas ja üldiselt jaburas ulmejutus jõudis peategelane pärast katset vaenulike tulnukatega telepaatiliselt suhelda järeldusele, et “ainult hirm ja kurbus on kogu universumis kõikjal samad, aga kaks pluss kaks ei ole kaugeltki mitte igal pool neli”.

  2. AbFab said

    Kui mina inimlikule (oma arust) lollusele alati nii drastiliselt reageeriks, ma oleks surnud juba.

  3. notsu said

    Ega ma meelega.

    Pealegi, tookord matemaatikaehmatusega oli asi osalt ka selles, et see inimene oli justkui “üks meie hulgast”. Tähendab, eeldasin, et hariduse ja baasteadmiste poolest minuga igati võrdne.

  4. Lendav said

    Kui 1/4 on veerand, siis 1/3 on kolmveerand. Ütles täiskasvanud ja vähemalt keskharidusega mees. Vaene naine, kellega ta juba 17 aastat abielus on olnud, oli ikka väga jahmunud, lausa tummaks oli võtnud. Rääkis töökaaslane eile.

  5. Väike, aga määrav täpsustus: mitte universaalne, vaid universaalseim.
    “Ratsionaalsus ei osale kuigivõrd inimese käitumise reguleerimisel, küll aga on see ülioluline kohtumispunkt kommunikatsioonis, universaalseim metakeel, seega on nähtuste tõlkimine ratsionaalsusesse tõhusaim viis maksimeerida kommunikatiivsust”.
    Loomulikult on see metakeeleks “kõigest ühele hõimule”, aga siin küsiks, et milline keel, milline kommunikatsiooniviis pole? Hõimlusele pole ju alternatiivi (kõik on ju nõndaviisi hõimud, kutuuridest liigini).

  6. Teresa said

    Pangas töötavat Eestis kõige targemad inimesed. Sain päranduseks 17/100 mingist summast. Panga osakonnajuhataja jagas summa 17-ga. Ma ütkesin alandlikult, et kas ei peaks korrutama 0,17-ga. Ta oli sellise tehte juba teinud teise pärijaga. Too õnnetuke, pidi osa enda omast mulle tagasi andma.

  7. notsu said

    MK, tänud täpsustuse eest.

    Ei, hõimlusele vaevalt et alternatiive on. Iseasi, et kas ratsionaalsus on isegi universaalseim.

    Miskipärast meenus kuskilt loetud jutt, et seda, et moslemipagulased integreeruvad USAs paremini kui Euroopas, ei seleta mitte USA osavam integreerimispoliitika, vaid see, et nad asuvad suuremalt jaolt elama piiblivööndisse, kus nad hoolimata teisest religioonist saavad laias laastus aru, mis alustel elu käib.

    tõsi, sel juhul on asi võib-olla selles, et nad on sealsete ameeriklastega nagunii rohkem “üks hõim”, kui geograafilise kauguse põhjal arvata võiks, ja see siiski ei illustreeri seda, kuidas eri hõimud oma juttu ratsionaalsusse tõlkimata suheldud saavad.

  8. Morgie said

    Lendav, sinu näide võib olla lihtsalt väike arvuline düsleksiahoog,
    17 aastat abielus olnud inimeste puhul ei saa välistada ka kõrgemapoolset vanust ja sellesse sobivaid mikroinsulte. Mul on endalgi juhtunud sellist veidrat asja, et ajan klaviatuuril segamini tähed T ja D või K ja G, kuigi need ei asu üldse kõrvuti. Hiljem üle lugedes alles näen, et kuramus, miks ma nii kirjutasin.
    Matemaatika on keel. Kui seda keelt harva kasutada, siis ootamatult ilmneva vajaduse korral võivad vabalt minna “senad sõgamini”.

  9. Morgie said

    Kusjuures ma olen veel märganud – ka enda juures paraku – et kui rääkimist, lugemist (ka kirjatähtede ja märkide süsteem on omaette keel) õpetatakse lapsele kui emakeelt, siis matemaatikat õpetatakse enamasti algusest peale nagu võõrkeelt. St suurem osa auru läheb vile peale.

  10. Morgie said

    Kui inimene mõnes endale võõras keeles sõnad segamini ajab, kas see on piisav põhjus teda lolliks pidada?

  11. lendav said

    Vaatasin oma lapse matemaatiakülesannet (7. klass). Täielik võõrkeel. Mingil salapärasel põhjusel on täiesti arusaadav ristkorrutis (protsendiarvutuses) asendatud 4 erineva valemiga. Millal millist valemit kasutada, ole hiromant ja mõtle välja! Ristkorrutist kasutada ei tohi, see ei ole korrektne! Lausa nutt tuleb peale.

    Aga hulkasid – ka mõisteid pool, veerand ja kolmandik õpetatakse ju juba lasteaias! See peaks olema fundamentaalne oskus! Mis ei takista näiteks mitut Võrumaa päritolu inimest kellaaja kokkuleppimisel iga kord küsimast, kas kolmveerand 5 on ikka 4.45? See üllatab mind iga kord uuesti, ikka ja jälle. See on ju nii elementaarne nagu 2+2=4! Või ei ole?

  12. notsu said

    Lendav, “kolmveerand viiega” on see häda, et see ei ole enam puhtalt matemaatiline konstruktsioon, vaid kultuuriline kokkulepe, et “kolmveerand viis” tähendab “neli pluss kolmveerand tundi”, mitte näiteks “viis pluss kolmveerand”.

    tähendab, ma suudan endale lõdvalt ära kontseptualiseerida, et loogiline ju, et kolmveerand viis on natuke vähem kui täisviis, aga mingi teise loogikaga on võimalik kontseptualiseerida täpselt vastupidine.

    mingites inglise murretes või lihtsalt kõnekeeles tähendab half six poolt seitset näiteks. lihtsalt lühem versioon half past sixist.

    Matemaatiliselt võttes oleks pool kuus enivei kolm, mitte viis pluss pool.

  13. lendav said

    Mida vanemaks ma saan, seda segasemaks maailm muutub. Oli aeg, kui ma ei kahelnud üheski kokku-lahku kirjutamises ega komakohas. Nüüd ei või enam kolmveerand viieski kindel olla… Küllap ei ole kaugel aeg, kui õigekiri ja aritmeetika minu pisikeses peas kohad vahetavad… Ärge siis imestage. 100-aastane, nagu ma olen.

  14. AbFab said

    Kolmveerand viis on kolm veerandit viiest. See ei ole täisviis. Ei ole täistund. On vähem. Veerandi võrra vähem. Mulle õpetati seda lasteaias ja mina sain sellest siis ka aru. Selle saab suurepäraselt selgeks osutitega kellal, mis on ju nagu sektordiagramm, osutid jagavad täisringi või siis täistunni osadeks.

    Siit küsimus: miks inimesed, kellele seda lasteaias miskipärast ei õpetatud, ei saa täiskasvanuna sellest ka korduval seletamisel aru? See, kas “half six” on pool enne või pärast kuut, on jah kokkuleppe küsimus, aga kui kord on see kokkulepe sõlmitud, kuidas täiemõistuslik inimene need asjad siis segamini ajab?

    Üks kolleeg ütles: “Veerandi eest kuus”. Teine seal kõrval imestas: kuidas ma aru sain, et see oli “kolmveerand kuus”? Ma ütlesin, et noh, soome keeles on vartti vaille, tundus samalaadne olema. Kui mina sellest aru saan, siis miks nemad… jne.

    See on üks neist asjadest,millest mina LIHTSALT ei saa aru ja ei hakka saama ka.

  15. notsu said

    Ma ei ole seda kindlasti lasteaias õppinud, seal käisin ma õige vähe, aga meelespidamisega probleemi ei ole. Vbla asi selles, et mulle olid lapsena kättesaadavad peagu ainult osutitega kellad ja see loogika on visuaalselt kuidagi lihtsam. Tükk aega oli ainus numbritablooga kell, mida ma nägin, Balti jaama oma.

    Aga nt A. kasvas üles elektronkella peal ja pole elu jooksul osutitega kelladega eriti kokku puutunudki. Ta peab iga kord põhjalikult mõtlema, kumb on kuuele lähemal, veerand või kolmveerand kuus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: