Osalusvaatlused: soolisus

detsember 29, 2012

Käisin külalisesinemas (jajah, esinesin naisena) ühe feminiinse tantsutrupi jõulupeol, kus pidulised (mitte mingid meelelahutajad, nagu ma ise olin) olid otsustanud, et tulevad meheriietes.

Oioi, kui mehed päriselt muudkui ringi käiksid nagu nood meesteks riietunud naised (enamjaolt), siis oleks elu nagu glämmrokk või barokk! Mis ei pruugiks iseenesest paha olla.

Mitte et päris usutavaid mehemoodi kostüüme ei oleks olnud. Üks paremaid oli korvpallivorm: see on nii lotendav, et ole seal sees, mis kujuga sa oled, ikka näeb ühtmoodi välja, keegi ei saa aru, kus su jalad algavad või lõppevad ja mitu kumerust kus täpselt on. Kostüümi sees oli huvitaval kombel just üks trupi esitantsijaid – tantsib tõesti väga-väga hästi – ja nagu piisavalt heade oskuste ja võimetega inimesed ikka, ei võtnud ta ennast ja oma tantsimist enam kohustusliku surmtõsidusega. Tähendab – tantsunumber oli mõeldudki naljaks: mismoodi näeb välja lehvikutega naistetants, kui seda tantsida mehemundris, hahaa, soorollide miksimine, klassikalised koomikavõtted. Aga tema oli seal üks väheseid, kes oma korvpalliülikonnaga suht-koht mehe moodi välja nägi ja võib-olla mitte ainult tänu lotendavusele, mulle tundus, et veel olulisem oli see, et ta ei tegelenud püüdlikult ilusolemisega.

Ja ühtlasi tantsis erakordselt täpselt ja hästi, mis kokkuvõttes tähendab, et ta oli kõigist naljategijatest kõige naljakam. Eks ilusolemisega saavad paljud hakkama, aga heaks klounaadiks on vaja juba tõeliselt kõrget taset.

Muidu torkas silma, et flamenco ei ole tegelikult väga sooline tants. Okei, koomikat sai meheriietega välja võluda, sest lehvikud käivad naistetantsude juurde ja lisaks olid seal mõned spetsiifilised seelikuliigutused, mis andsid pükstega hea totaka efekti, aga kui need paar asja kõrvale jätta, oli kõik küllalt isane niikuinii (nii et tüdrukutelgi pole vajagi oma mehelikku külge üle mängida).

Teine asi, mis silma jäi, oli see, kuidas laias laastus tantsivad ümarad naisterahvad paremini kui kõhnad – kuigi on erandeid, nagu juba kiidetud korvpallurimundris neiu, kes oli kõhn. Eriti trupijuht ise, kes on selline tore keskeas toekas daam, liigub vajaduse korral kõige plastilisemalt, teeb kõige täpsemad pöörded ja fraseerib briljantselt: näiteks suudab plastilisuse õigel hetkel teravuseks lülitada. Tema oli muide samuti üks neid, kes meheülikonna sundimatult välja kandis: jällegi, kuna ta on nii hea tantsija ja sellisena enesekindel, ei ole tal enam pea kohal näha murelikku mõttemulli “kas ma paistan ikka ilus?”, ta ei tunne vajadust teha püüdlikult “naiselikke” liigutusi (mis tähendab muidugi, et kuna see segaja on maas, saab ta oma liigutuse lihvimisel keskenduda fraseerimisele ja täpsusele), nii et kui teda vaatad, näed eelkõige muljetavaldavat tantsijat ja enesekindlat alfast karjajuhti; see, kas mees või naine, jääb juba kõrvaliseks. Ma oleks muidu mõelnud, või noh, sageli mõtlengi, et sellised murelikud mõttemullid ja püüdliku soolisuse aitab välja lülitada ka keskikka jõudmine või vähemalt ülearu noorest east väljajõudmine (vt selle vana postituse lõpusotsast – hah, märkasin nüüd, et sealgi oli juttu tüsedate inimeste erilisest graatsiast), aga suht noor “korvpallistaar” viitab sellele, et piisab ka võimekusest.

Muide, see, et piisavalt vana või piisavalt võimekas inimene suudab fookust soolisusest mööda suunata, ei tähenda veel sootust. Ma pean silmas, et ega selle grupi “parimad mehed” oma rolli sellepärast välja ei kandnud, et nad oleks ebanaiselikud, vastupidi, tundub, et neil on enda sees küllalt igasuguseid omadusi, et vajadusel sobiv komplekt täie võimsusega tööle panna, sealhulgas ka korralik komplekt naiselikkust. Ja kuna naiselikkusekomplekt on olemas ja kõva kvaliteediga, ei ole vaja ennast ülipüüdlikult naiselikuks ponnistada.

————————————————————————————————————————————–

PS: need kaks ei olnud päris ainsad, kes võiks ka praeguses tänava- või meediapildis meessoolisena läbi minna. Meenub üks vana paks rokipeer, paar asjalikku merekaru (Tartu kontekstis sobiks oma imago poolest lodjaperre) ja üks pesueht Justin Bieber, võta või jäta.

PPS: vaatasin oma statistikat ja keegi kaval lugeja on leidnud üles paar vana postitust, millest üks jauras samuti soorollidest ja teisel tuli see teema üles kommentaarides, lingin siis ka ise viisakalt ära.

Advertisements

Tunnetan oma keha – halvasti

detsember 27, 2012

Kui ma loen “Euroopa Kohtusse” asemel “Euroopa Kohvikusse”, siis see tähendab, et mul on kõht tühi, eks? Eks?

On mul veel mõni hea parameeter selle teadasaamiseks?

Ohtlik, kui kehasiseseid kogemusi nii vähe on, ma ütlen. Ja mida neis va kehavälistes kogemustes nii erilist on ja miks neid nii tahetakse?

Kalendaarset muusikat

detsember 24, 2012

Panen väheke kalendrikohast muusikat neile, kellel juba pidevast “aisakellast” kopp ees.

Monteverdi “Vespro della beata Vergine” nimelisest oopusest antifoon “Hodie beata Barbara” ja pool “Magnificati; ja
“Magnificati” teine pool. Capella Reial de Catalunya esitus (seepärast ka kahes jaos, nende esituses ma ühest tükis versiooni ei leidnud), ajast, mil Montserrat Figueras oli veel elus.

Hoiatus: nõuab aeglust, ei sobi rabelemisega.

Kui hästi läheb, tuleb homme lisa ka. Kalendaarselt, ilma aisakellata.

JÄRG:

kõigepealt samuti aeglust nõudev teos, ikkagi väiksemat sorti suurvorm:

Bartomeu Cárcerese “La Trulla” nimeline jõulu-ensalada (tähendab, sisaldab mitmesuguseid asju nagu salat ikka, nii et alguse suht keerulisest renessansspolüfooniast ei maksa end heidutada lasta, seal on lihtsamaid asju ka sees – tantsulugudeni välja). Wikisource pakub lugeda kogu teksti, äkki silmaga nähes on kergem kaasa laulda – või hispaania või muu iberoladina murde mõistjal vast natuke kergem aru saada, mis jutt on. Bänd: ikka Capella Reial.

Seda otsides avastasin, et see tore inimene, kes “La Trulla” üles pani, on nende kunagist Cárcerese-kontserti jupphaaval üles riputanud. Nt neile, kes tervet suurvormi korraga käsile võtta pelgavad, sellesama “La Trulla” üks lugu laivis: “Tau garçó, la durundena”, sealt saab näha, kui kiiresti neil selle sundimatu ludistamise jaoks sõrmed käima peavad. Aga tegelikult võtke ikka terve suurvorm, seal on hiigla ilusaid asju sees, mu isilik lemmik veidi pärast 24. minutit.

No ja kui juba rahvapäraste laulude juures olla, siis järgmine umbes sada aastat hilisemast ajast -oot-oot, ma pean endale midagi joodavat varuma: jõululaul kolmest joodiknaisest, kes ärkavad hirmsa pohmelliga ja lähevad kõige oma pohmelliga Jeesuslast tervitama. Refrään kordab: “joodiknaine tuleb, joodiknaine läheb, joodiknaine laulab, joodiknaine on”; ja “pea on kole haige”. Vastab minu ettekujutusele pühadusest nagu rusikas silmaauku, selle vahega, et rusikas silmaaugus pole minu arust suurem asi. Siin on üks hispaaniakeelne artikkel tervest negrilla-žanrist, kus selle kõrval on veel kaks sama toredat laulu, aga eriti kasulik on, et seal on selle laulu tõlge tavalisse hispaania keelde.

Vahele: ikka barokselt, aga seekord baroki sünge, mitte rahvapärase poole pealt. Kõige süngem jõululaul, mida ma tean, kannatusajaviidetega, Ramloff kindlasti hindab. Jääb kummitama ja painama. Esitaja: vahelduse mõttes L’Arpeggiata (häid esitusi on toru peal muidu mitu).

Ja et ikkagi õnnelikuma tooni ja latiinorütmide peal lõpetada: jälle Hespèrionilt guaracha “Ay que me abraso”; leidsin muuhulgas ka selle laiviversiooni, aga kahjuks kipub see kinni kiiluma, nii et panen parem samalt kontserdilt “Chacona dela vida bona”, mitte et ma seda lugu siin juba varem linkinud ei oleks, aga see on tantsuga. Pluss naljaviluks Boston Camerata guaracha-versiooni: neil on seal nimelt ehtsad gospelilauljad kambas, kes teevad bel-canto-kalduvustega koorilauljatele pika puuga ära.

PS:

nüüd ei saa enam pidama: leidsin veel jõulu-cachua, esitab Capella des Indias, kellest ma polnud midagi kuulnudki.

Ja ühe jácaras pluss el pajarillo, millel ei ole enam kalendriga miskit pistmist.

Ja (kalendri juurde naastes) lõpetuseks midagi rahulikumat.

Valdkonnavaheline

detsember 15, 2012

Tervitustega Rentsile

– Mul ei tule selle Leedu päritolu semiootiku nimi meelde. Ainult see, et Leedu päritolu oli. No sama kuulus kui Lotman. Mul kummitab Leonidas Donskis, aga ta ei ole see, keda ma mõtlen, ta ei ole vist isegi semiootik. Ja Levinas, kellest ma isegi ei tea, kas ta on leedukas, ega kõik, kelle nimed “as”-iga lõpevad, ei ole leedukad.

– Aga mõtle, vähemalt sa tead seda Donskist, keda sa ütlesid.

– Ainult sellepärast, et ma täna raamatupoes nägin tema raamatut.

(mõttepaus, keerutan peas tähestikku, ei aita.)

No selline grand old man, nagu need teised… Lotman, Eco… Lotman, Eco…

– Donald Part.

– Donald Part?

– Donald Part.

– Miks?

– Ronald Part.

– Aa, Roland Part. (siplev vaimustusehoog)

(Leedulane ei tulnudki ise meelde, guugeldama pidi.)

Tsiviliseerumisprotsessi alga

detsember 5, 2012

“Hmh.

Ma kuulen su sõrmede lutsimist.”

(pedagoogilisel toonil, aeglaselt ja sõnu korralikult välja hääldades)

“Sõrmi ei lutsita. Need pühitakse pükste sisse puhtaks.”