Kalendaarset muusikat

detsember 24, 2012

Panen väheke kalendrikohast muusikat neile, kellel juba pidevast “aisakellast” kopp ees.

Monteverdi “Vespro della beata Vergine” nimelisest oopusest antifoon “Hodie beata Barbara” ja pool “Magnificati; ja
“Magnificati” teine pool. Capella Reial de Catalunya esitus (seepärast ka kahes jaos, nende esituses ma ühest tükis versiooni ei leidnud), ajast, mil Montserrat Figueras oli veel elus.

Hoiatus: nõuab aeglust, ei sobi rabelemisega.

Kui hästi läheb, tuleb homme lisa ka. Kalendaarselt, ilma aisakellata.

JÄRG:

kõigepealt samuti aeglust nõudev teos, ikkagi väiksemat sorti suurvorm:

Bartomeu Cárcerese “La Trulla” nimeline jõulu-ensalada (tähendab, sisaldab mitmesuguseid asju nagu salat ikka, nii et alguse suht keerulisest renessansspolüfooniast ei maksa end heidutada lasta, seal on lihtsamaid asju ka sees – tantsulugudeni välja). Wikisource pakub lugeda kogu teksti, äkki silmaga nähes on kergem kaasa laulda – või hispaania või muu iberoladina murde mõistjal vast natuke kergem aru saada, mis jutt on. Bänd: ikka Capella Reial.

Seda otsides avastasin, et see tore inimene, kes “La Trulla” üles pani, on nende kunagist Cárcerese-kontserti jupphaaval üles riputanud. Nt neile, kes tervet suurvormi korraga käsile võtta pelgavad, sellesama “La Trulla” üks lugu laivis: “Tau garçó, la durundena”, sealt saab näha, kui kiiresti neil selle sundimatu ludistamise jaoks sõrmed käima peavad. Aga tegelikult võtke ikka terve suurvorm, seal on hiigla ilusaid asju sees, mu isilik lemmik veidi pärast 24. minutit.

No ja kui juba rahvapäraste laulude juures olla, siis järgmine umbes sada aastat hilisemast ajast -oot-oot, ma pean endale midagi joodavat varuma: jõululaul kolmest joodiknaisest, kes ärkavad hirmsa pohmelliga ja lähevad kõige oma pohmelliga Jeesuslast tervitama. Refrään kordab: “joodiknaine tuleb, joodiknaine läheb, joodiknaine laulab, joodiknaine on”; ja “pea on kole haige”. Vastab minu ettekujutusele pühadusest nagu rusikas silmaauku, selle vahega, et rusikas silmaaugus pole minu arust suurem asi. Siin on üks hispaaniakeelne artikkel tervest negrilla-žanrist, kus selle kõrval on veel kaks sama toredat laulu, aga eriti kasulik on, et seal on selle laulu tõlge tavalisse hispaania keelde.

Vahele: ikka barokselt, aga seekord baroki sünge, mitte rahvapärase poole pealt. Kõige süngem jõululaul, mida ma tean, kannatusajaviidetega, Ramloff kindlasti hindab. Jääb kummitama ja painama. Esitaja: vahelduse mõttes L’Arpeggiata (häid esitusi on toru peal muidu mitu).

Ja et ikkagi õnnelikuma tooni ja latiinorütmide peal lõpetada: jälle Hespèrionilt guaracha “Ay que me abraso”; leidsin muuhulgas ka selle laiviversiooni, aga kahjuks kipub see kinni kiiluma, nii et panen parem samalt kontserdilt “Chacona dela vida bona”, mitte et ma seda lugu siin juba varem linkinud ei oleks, aga see on tantsuga. Pluss naljaviluks Boston Camerata guaracha-versiooni: neil on seal nimelt ehtsad gospelilauljad kambas, kes teevad bel-canto-kalduvustega koorilauljatele pika puuga ära.

PS:

nüüd ei saa enam pidama: leidsin veel jõulu-cachua, esitab Capella des Indias, kellest ma polnud midagi kuulnudki.

Ja ühe jácaras pluss el pajarillo, millel ei ole enam kalendriga miskit pistmist.

Ja (kalendri juurde naastes) lõpetuseks midagi rahulikumat.

Advertisements

2 kommentaari to “Kalendaarset muusikat”

  1. […] mullu muusikavaliku eest kiita ja vihje, et võiksin teinekordki midagi sellist kokku panna. Teie […]

  2. […] vanad jõulupopurriid on siin: 2012. a, 2013. a jõuludest; 2014 näikse olevat vahele jäänud, aga 2015. aasta oma õiendasin tänavu […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: