Praktilised teemad

jaanuar 26, 2013

Ma olen korra juba väljas käinud ja varsti julgen ehk kaugemalegi kui mõnisada meetrit; nagu hästi teada, on pärast pikka kodusolemist välja kõhe minna ja tuleb ennast turvistada. Niisiis on päevakorda kerkinud selline huvitav ja oluline küsimus: mis riided kõige paremini lonkamisega sobivad (ma suurem osa ajast küll ei lonka, aga pikema distantsi peal võib ettevaatlikkusest juhtuda)?

Ma tean, et mu lugejate hulgas on üks, kes oskaks oma kogemusest öelda “vaata mind”, aga ta on minust kardinaalselt erineva kehaehitusega, nii et üksteise riideid me kanda küll ei saaks. Mu praegune parim eeskujupakkumine on Vestmanni Laura, tähendab, kodukootud aguli-belle-époque – mitte niivõrd Sarah Bernhardt ega isegi suvaline Gibson Girl, vaid pigem noor Under.

Veel praktilisema külje pealt võin lisada, et hea füüsiline vorm on isegi pooleldi voodirežiimil paranevale patsiendile abiks. Praegu, kus ma osa lihaseid ei tohi ajutiselt väga jõuliselt kasutada, olen hiigla tänulik teistele lihastele seal kuskil kõrval, mille abiga saab suurema osa liigutusi ikkagi tehtud – ja kui mitte päris neid liigutusi, siis midagi sinnakanti ikka.

Nii et unustage ära kõik see, et trenn teeb saledaks, või muu moevärk. Nagu ma kunagi juba kirjutasin, on treneeritult elu lihtsalt kergem. Füüsiliselt.

————————————————-
Apropoo, kui praegu on ajakirjanduses regulaarselt juttu vaestest humanitaaridest, kes tööd ei leia, on “Pisuhännale”, kus ülivõimekas ja kaval humanitaar jobust inseneril naha üle kõrvade tõmbab, huvitav mõelda. Kas “Pisuhänd” oli Vilde, va humanitaari kujuteldav kättemaks ülbetele inseneridele? Vist siiski mitte, Vilde oli oma kirjanikutöö peal ju maru edukas ja kibestumiseks polnud põhjust.

Advertisements

Eufooria

jaanuar 22, 2013

Armsakesed, keda mu käe- või jalakäik huvitab: ma kõnnin! Juba! Ise!

Ja väga väga väga mõnus on hetkel olla, kuigi ototot see toksimine võtab veidi juba pea ringi käima.

Mulle ikka istub üldnarkoos, mitte kunagi pole mingit pohmakat olnud, aga joove on see-eest ilus ja pikk. kas baarikappi ei saa seda soetada kuidagi?

Aga ma peaks veel horisontaalis olema ja väidetavalt vajan 24 tunnist järelevalvet. eitea miks, ma olen sajaga normaalne praegu ju. ja, rõhutagem, suudan ise kõndida!

Lõbustan end arsti antud paberi lugemise ja mõistatamisega: mis asi küll mida tähendab? Kui mingi mu jupp on intacta, siis see on hea asi, eks ole? mitte et ma arstide keelest aru saaks, aga niisama ladina loogika järgi oleks nagu küll.

A. on minu vastu telepaatiline: ta ilmus haiglakoridori TÄPSELT sel hetkel, kui ma olin erariided selga pannud ja mõtlesin järgmiseks talle helistama hakata. Milline ajastus, ma ütlen, milline ajastus.

Huvitav, kas ma pääsesin rutem sööma ja kõndima kui muidu, sest meditsiiniline personal tüdines sellest, et ma nendega lobiseda tahtsin ja kui ei saanud, siis laulsin omaette hapnikumaski sisse “Messia” Halleluuja tenoripartiid ja kui see läbi sai, võtsin käsile Riveri ümisemise? või lihtsalt käibki nii?

Koherentsemat juttu täna ei saab, eip. Kompositsiooni ka mitte. ja kus, ma küsin, kus on intriig, paatos ja metafüüsiline vihje? ei, seda ka ei saa.

Musi-musi, kalli-kalli, tšau-tšau.

—————————————————————
PS: mul olla Hoffa keha suurenenud. See lahendab ühe ajaloolise mõistatuse, mida Bud Grace on kõvasti lüpsnud, eks ole?

Mõnikord on hea…

jaanuar 19, 2013

… olla kole.

Hüva, kunagi vanasti arvasin ma, et sellest hullemat asja ei ole olemas ja kui ma koledusest nagunii ei pääse, siis tuleb seda hoolega varjata. Näiteks mitte kellelegi öelda, sest peale vaadates ei saa inimesed nagunii millestki aru. Vaatasin ennast peeglist, mõtlesin, et inimestel läheb süda pahaks, kui nad mind näevad, võtsin julguse kokku ja läksin ikkagi õue. Keegi kividega loopima ei hakanud: ahaa, inimesed ei saa ikka tõesti millestki aru.

Siis hakkas mulle tunduma, et pääsen küll või äkki juba olengi lausa pääsenud, sest isegi kui ma räägin, mõtlevad nad, et ma teen nalja või norin komplimente. Hingasin kergendatult.

Millalgi hiljem vaatasin tagasi sellele õnnetule minale, kes kuskil minevikus endiselt kole oli, ja läksin trotsi täis. Ta on ju jumala lahe! Ta on palju ägedam kui mingid nõmedad ilusad! Ja kui see või teine mulle rääkis, kui kena ma välja näen, tundsin tahtmist karjuda ikkagi: “Ma olen kole!” – mitte enam objektiivse teadusliku fakti, mitte isegi minapildi kajastuse, vaid parteilise kuuluvuse mõttes.

Aga ma ei pidanud praegu seda silmas. Ja siit hakkab nüüd päris postitus, mida ma kirjutada tahtsin:

Soomusrüü ja kamuflaaž (ja ainult vahel harva trikoo sukkpükste peal või nahast bikiinid)

Hiljuti blogimaailmas vohanud vaidlused signaalide andmise ja tõlgendamise – ja valede signaalide andmise – ja valetõlgenduste üle tõid meelde ühe A. gestaldis kuuldud jutu ühest naisest, kes ei saanud kuidagi kaalus alla võetud. Käis hoolega kaalujälgijates, ajas end normaalkaalu, sõi kohe paksuks tagasi.

Kuni ta avastas, et tal on standardsemas figuuris ebamugav olla, sest mehed vaatavad ja hüüavad järele. Paksuna oli turvalisem ja niiviisi peidus püsida oli palju olulisem kui hea välja näha või isegi oma liigeste eest hoolitseda.

Ja see tõi omakorda meelde selle, mis minuga kuukene tagasi juhtus.

Vahepala superkangelastest, mis ilu-koledusse otseselt ei puutu, mida on aga taustaks hädasti tarvis

Kes siin pikemat aega on lugenud, teab mu superkangelase-püüdluste huumorit – vt ka siit – ja kunagi e. pool tuli sellest superkangelase asjast mahukas offtopic-vaidlus, mille ma kleepisin praegu siiasamasse.

See superkangelase otsing ei tähendanud alati isegi täiuslikult terve hingeelu ja “see, kes ollakse” olemise tagaajamist. Vahel tähendas see hoopis unistust, et ma leiaks enda seest kellegi, kes läheks mõnele mu hädisemale aspektile appi, kui abi vaja. Enamasti jälle mingile minevikuminale.

Veel vahelisem vahepala minevikuminadest, mis naaseb aga kangelaste juurde

Nende minevikuminadega oli omaette sott, nad olid “minust endast” kuidagi väga eraldi. Targalt ja psühholoogiliselt võiks ehk öelda, et ma olin paar portsu ebameeldivaid mälestusi endast niimoodi ära isoleerinud, et nad olid justkui kellegi teise mälestused, mitte minu, mkmm, tänan, ei. Minevikuinfo oli olemas, aga meenutades nägin situatsioone kolmandas isikus, justkui ma näeks seda inimest, kes ma siis olin, kõrvalt. Ja see kolmas isik käis mulle kohutavalt närvidele ja kõige parema meelega ei oleks ma tahtnud temaga üldse mingit tegemist teha ega tuttav olla. Ainult et ega ta kuhugi ära ka ei kadunud. Nagu piinlik sugulane või tuttav – oleks nagu oma, natuke nagu hooliks ka, aga peaasi, et keegi teada ei saa, ja oleks, et keegi mind temaga ei näeks. Miskipärast ei kaotanud seda piinlikkust kuhugi kõik need inimesed, kes mind päriselt neil aegadel tundsid ja tahavad sellest hoolimata edasi tunda.

Igatahes, kuna ma andsin endale aru, et omaenda minevikuversioone ma maha kustutada ei saa, siis oli selge, et tuleb nendega kuidagi leppida. Ja kui ma sellisena, nagu ma praegu olen, leppimisega hakkama ei saa, tuleks senikauaks kas või mingi kujuteldav kangelane välja mõelda, kes saaks. Selline salakaval konstruktiivne enesepettus, sest on ju selge, et ma ei suuda välja mõelda ühtegi mängutegelast, keda ma ka ise uskuma jääks, kui temas mind ennast üldse ei oleks.

Ja siis tuli vahepeal surnud seis. Üritasin küll, lootsin popkultuuri kui meie kollektiivse alateadvuse väljenduse peale ja otsisin prototüüpe, aga “Sõjaprintsess Xena” või “Charlie inglite” või isegi vanade “Avengersi” osade vahtimisest polnud suuremat kasu, sest minu sees lihtsalt ei ole sõjaprintsess Xenat. Tea, kas üldse kelleski on, eks ta näeb rohkem välja nagu meesvaataja märg unenägu kui päris naisterahvas. Ja “Avengersi” Emma Peel, kuigi väga vaimustav (nii seksikas! nii daamilik! nii külmavereline! valdab nii täiuslikult BBC-fu võitluskunsti!), oli algusest peale meestele ilastamiseks mõeldud, M-appeal, eks ole. Ka vähem-meheliku pintsliga maalitud raamatutegelastest polnud eriti rohkem asja. Ma ei ole ühestki otsast Muumimamma ega ka Mary Poppins ega tema Kettamaailma teisik Susan (väga väga naisel, kes sama prototüübipuuduse üle kurtis*, on vähemalt see eelis, et Mary Poppins sobib) ega üldse mingi osav lastega asjataja, nii et mul tuli sügava kahetsusega isegi Nanny Oggist loobuda. Tundsin ka, kuidas mul puudub vanaema Weatherwaxi enesestmõistetav ülbus (ma olen eluaeg pigem Magrat olnud) ja väikese My rõõmus tigedus. Shakespeare’i Rosalindid, Portiad ja Violad on igati elusad ja toredad, sealjuures naiselikud ja päästavad lõpuks olukorra, aga tundusid kuidagi kättesaamatult terved. Mul oli vaja endasugust kangelannat, ainult, ee, sellist, kes hakkama saab.

Uskudes jätkuvalt mingi kehaosaga, et päriselus suudan ma kõike, eks ole, ainult seda omaenda mineviku minategelast armastada mitte. Mullu kevadeks kees see puder ühe juhusliku sündmuse ajel päris põhja.

Aga sestsaadik hakkas jää ka liikuma. Otsast ja ääri-veeri proovisin ühele ja teisele oma piinlikest minevikuminadest rääkida ja minu suureks üllatuseks olid reaktsioonid positiivsed. Noh, et nagu täitsa armsad tegelased oleks seal minevikus. Põrnitsesin neid ise umbuslikult uuesti ja ei saanud ikka hästi aru, mis neis armsat on, kui nad on vastikud. Aga vähemalt ma piilusin neid sagedamini ja hakkasin tasapisi ära harjuma.

Siis juhtus ühe meilivaidluse käigus selline lugu, et ma olin parajasti norimise tujus ja ütlesin norimise pehmendamiseks iseenda kohta “kuri krunni ja prillidega tädi”.

Vahepala lõpp: ilmuvad uuesti kangelased ja koleduseteema

Paar tundi hiljem tuli see kuri tädi mulle meelde. Ütlesin enda kohta mitu korda: “Kuri krunniga tädi. Kuri krunniga tädi.” Ja iga korraga hakkas üha parem tunne.

Tõepoolest, taipasin ma. Ma olen oma kangelasi valest kohast otsinud. Üks väheseid täiesti realistlikke, ühtlasi hirmuäratavaid, ühtlasi vaieldamatult naissoost tegelasi ongi ju selline kuri tädi. Kui ma tahan endale usutavat rolli, millega ma oleks küllalt julge, et kasvõi iseendale appi minna, siis tuleb ilusad tibid ja daamid kõrvale jätta. Tibid on objektid, mitte subjektid, daamid on õrnad ja kah kuidagi objektivõitu, aga tädid teavad alati, mis nad tahavad, and take no bullshit.

Ja ma proovisin kujutada ette, kuidas ta mu kõige hädisemale minevikuversioonile appi läheks ja esimest korda elus see appisaatmine ka õnnestus. Siiamaani olin ma proovinud end kujutleda kartmatuks, aga hellasüdameliseks kangelaseks, kes isegi kedagi nii vastikut armastaks. Ühesõnaga, nii hellasüdameliseks, et ma ei jäänud ka ise kunagi uskuma. Kurja krunniga tädina polnud mul vaja hellasüdameline olla: oleks ma sellise tädina päriselt minevikku läinud, oleks ma seda õnnetut minevikumina aidanud puhtalt sellesama no-bullshit-hoiakuga. “Kui mina olen siin, ei tehta kellelegi liiga, sest mina sellist jama juba ei salli”. Mitte stiilis “ossavaesekene, tule, ma lohutan sind.” Ja kui hästi järele mõelda, siis olnuks no-bullshit ka minevikumina jaoks igati väärikam. Kellele ikka meeldiks, kui teda mingi ninnu-nännu kaitsmisega teistest esile tõstetakse.

(Kui veel paremini järele mõelda, siis meenus mulle isegi üks prototüüp: mu oma prantsuse keele õpetaja, kuigi ta ei olnud ei krunni ega prillidega, aga see-eest hästi kuri. Mälestustest ujus välja üks tore episood, kus ta kaitses mind noriva klassivenna eest: mitte põhimõttel, et “ei tohi liiga teha, ta on ju nõrgem”, vaid “minu klassis ei nõmetseta!”, vahet pole, kes nõmetseb ja kellega. Ei mingit alandavat ohvrirolli.)

Ma elasin selle kurja krunniga tädina hea mitu päeva, kuigi natuke ikka vaatasin ka, et ma teda pideva pruukimisega liiga ära ei kulutaks. Iga kord, kui kuhugi oli kõhe minna, mõtlesin: “Kas siis üks kuri krunniga tädi sellist asja kardab? Ei, kurja krunniga tädi kardetakse ennast!” ja läksin julgelt välja. Enne viskasin pilgu peeglisse: krunn – olemas, prillid (head paksud!) – olemas. Kui juhtumisi sai selga üsna vormitu outfit, vaatasin rõõmuga: nii halvastiistuv! nii vapustavalt tädilik! nii vaimustavalt kole!

See mäng vajus varsti siiski ära, aga nende paari päevaga oli märkamatult juhtunud, et minevik oli läinud kolmandast isikust esimesse (mis tõi küll kaasa enam-vähem november otsa resigneerunud viginat ning nuttu ja hala, sest ega see, et ma ühe oma eemaletõukava versiooni jälle omaks võtsin, ei tähendanud, et ta oleks mulle veel meeldinud, ja nüüd oli see eemaletõukavus MINU OMA, mis oli alguses veel õudsem), mis pikemas perspektiivis on kindlasti hea. Taastus tahtmine vahel hea välja näha ja ma hakkkasin jälle rõõmustama pigem selle üle, kui ma peeglist ilus paistsin.

No ja nüüd, kõige selle signaalivaidlusega, tundus jälle kuidagi ihaldusväärne, kui saaks olla… kas nüüd isegi otseselt kole, aga ebasire ja ebatütarlapselik kindlasti. Kuri krunniga tädi tundus jälle täitsa asjaks minapilt. Ei sellelt julge keegi mingeid valesid signaale lugeda. Või vat ajan endale selga liiga suured riided, tanksaapad, ajan käed tasku ja keegi ei pane tähelegi, et ma naisterahvas olen.

Justkui ma julgeks ilus olla ainult siis, kui on nii hea ja turvaline olla, et ei pea ennast maskeerima, olgu siis kangelaseks või üldse nähtamatuks.

Aga see ei ole päris nii lihtne, ma ei saa praegu veel ikkagi aru, kuidas see õieti käib. Sest vormitu-nähtamatu olla võib mõnus olla ka siis, kui enesetunne on rahulik. Lihtsalt on vahel hea, kui saab üldse ära unustada, et mul keha on – et mul üldse mingi välimus on, omandada silmad, selle asemel, et olla nähtaval. Pealegi, nagu Rents paraku meenutas, ei ole ka koleolemine mujal kui minu peas nii turvaline midagi – meenub kohe, et need korrad, kui mulle Eestis on midagi avalikus kohas järele karjutud, on ütlemised olnud pigem sinna auku, et “imelik oled!”, mitte “õu tibi, hea raam sul” (või mis need seksuaalsemat vurhvi järelekarjumised ongi?). Ja vahel on isegi minu sees kõhedusetunne just “kui ma liiga koledana välja lähen, saan lõuksi,” ja siis tuleb ennast hoopis ilusaks maskeerida.

Riided on ikka peaegu alati kostüüm, tuleb välja. Või soomusrüü. Küsimus ainult selles, mis lohe eest end parajasti on vaja kaitsta.

————————————————————————————————————————————–
* Ma ei saa ikka märkimata jätta, et ta seal prototüübipostituses “Tom Jonesile” mõnevõrra ülekohut tegi: isegi kui Sophia kõrvaltegelasena ehk erilist rollimudelit ei paku, siis mingi alistuv hädapätakas ta nüüd ka ei ole, tegi ikka täitsa enesestmõistetavalt oma elu kohta otsuseid, sellest hoolimata, et ta võimalused ei olnud selleks kõige paremad.

Stirlitz

jaanuar 18, 2013

Mul oli juba mitmes kord seal tööl käia (jah, see on üks neist ägedatest töödest ja teist ägedat tööd kannan ma seal jälle õhtu sisustamiseks kaasas). Inimesi nagu tunneks. Oskaks nagu rääkida.

Küsivad mu käest nõu, mis nimi festivalile panna. “Kas keskaja päev?” Laidan maha. Ega ma mingi turundaja ei ole, et keskaeg siin ja keskaeg seal, olgu tegemist mis sajandiga tahes. “Pigem juba renessanss.”

Arutavad jupp aega edasi.

“Paneme siis Raikküla renessanss*!” “Jah, see on hea nimi!”

Mõtlen, et sulanduks vestlusse. “Jah, see allitereerub ka kenasti.”

Pikk ja piinlik paus.

Ma ei õpigi vist inimestega rääkimist kunagi ära.
—————————————————————————————————————————————————–
*nimi muudetud

Raamatukogud

jaanuar 15, 2013

Paar ööd tagasi sai Lucieni raamatukogu minu käest veidi täiendust.

Esiteks oli ilmunud raamat, mille alguses oli korteriplaan, mis oli ühtaegu raamatu enda plaan. Korter oli ringikujulise põhiplaaniga, selline, kus toast tuppa edasi minnes jõuad lõpuks sinna tagasi, kust alustasid, ja kus lapsed armastavad ringiratast joosta.

Peatükid läksid tubade kaupa, iga peatükk oli ise toas. Sellel ringikujulisel plaanil päripäeva järjekorras.

Aga lisaks neile kahele uksele, millest igas toas mööda ringikujulist plaani edasi või tagasi sai, olid muist tubade vahel veel otseteed, vaheuksed.

Kui üks tuba oli teisega ühendatud, võis vastava peatüki tegelasi leiduda ka selle toaga ühendatud toa peatükis.

Teiseks oli Jan Kausil ilmunud luulekogu, mis oli vormistatud piltpostkaartide tagakülgedele. Piltpostkaardid olid selleks puhuks ekstra maalitud, vesivärvidega.

Kolmandaks oli välja lastud üks kah igavesti värviline raamat, mis üritas imiteerida 15. sajandi illumineeritud manuskripte, aga mulle ta suuremat ei meeldinud, sest kogu raamat kisendas “püüan välja näha nagu keskaja raamat”, väga oskamatult kusjuures.

Aga samas unes vedeles Rahvusraamatukogu aknal metallist kaelaehe, millele keegi tähelepanu ei pööranud. Kuni keegi ükskord uurima hakkas ja selgus, et see on Süüria muinasehe. Kingiti Süüria riigile.

Süüria valitsus oli väga tänulik: nende jaoks oli tegemist hindamatu muinasesemega, mida nad hardalt muuseumi kogusid.

Eesmärgid

jaanuar 11, 2013

– Ma mõtlen… kui Eesti riigi mõte on see, et Eesti kultuuri saaks teha ja eesti keelt arendada jne, siis peaks ju haridus ja kultuur olema rahajagamisel absoluutne prioriteet. Teised valdkonnad on küll olulised, aga põhiseaduse järgi võttes ikkagi selle esimese asja teenistuses. Neil on mõte ainult siis, kui esimest eesmärki täidetakse. Muude asjade jaoks ei ole rahvusriiki vaja. Muid asju oleks suurema riigi koosseisus oluliselt odavam ajada, nii et nende seisukohalt on Eesti riik mõttetus.

– Sa pead [C.R.] Jakobsoni lugema. Tema järgi oli rahvusliku liikumise mõte see, et põllumehed saaksid rikkaks.

– Aa. Nagu see, et paljude inimeste arust oli Nõukogude Liidust vaja peamiselt selleks välja saada, et banaani ja sukkpükse osta.

– Nõukogude Liidust iseseisvumise mõte oligi see, et saaks banaani ja sukkpükse.

– Põhiseadus räägib midagi muud.

– Ma arvan, et see tuleks põhiseadusesse ka kirjutada.

– “Eesti Vabariigi eesmärk on tagada igale kodanikule banaan”.

– Võtame ikka üldisemalt. “Eesti Vabariigi eesmärk on tagada võimalikult suur SKP”.

Kui seal marginaalse iluküsimuse foorumis tuli üles jutt, et ega keegi ei tahagi, et naised peaks end kogu aeg värvima, õigemini profimeiki teha laskma, et küsimus on selles, et kui inimesed tahavad endast ilupilti saada, siis on kasulik profimeikija juures käia, et ilusa pildi saaks – siis jäin ma mõtlema, et minu jaoks tähendab ilupilt midagi hoopis muud ja üritasin üht ka linkida – ebaõnnestunult. Mõte oli selles, et ma tahaks ilupildi puhul peaasjalikult, et pilt oleks ilus; ja et ma usun, et ilusa pildi saamiseks ei pea modell lilles olema ega üldse ka ise tingimata ilus.

Nüüd tuli avalikku veebiruumi üks Ruudu Ulase tehtud pilt üles, mis vastab spetsifikatsioonile (ei, ei ole mina seal peal, ma ei tea, kes see on). Tähendab, modell tundub ilus küll, ma ei vaidle, aga ma usun, et tglt ei olene pildi ilu modelli väljanägemisest.

Kombed ja tavad

jaanuar 8, 2013

Meeles mõlgub mitu pikemat teoreetilist postitust, aga vahepeal viskan siia lihtsalt memuaare: pikad suured targad mõtted ei lähe naljalt meelest, neid mõtlen ma nagunii kogu aeg, ongi parem, kui seedivad ja settivad; aga pisikesed episoodid kaovad ära ja natuke kahju oleks pärast.

Üks episood: kohtasin kord ühel peol tuttavat, kes on (isegi) minust seltskondlikes situatsioonides palju-palju abitum. Mina pean ennast small-talki jaoks pingutama, tema jaoks on see üldse hoomamatu nähtus, mis tähendab, et seltskondlikul üritusel on ta enamasti omaette nurgas või isegi omaette keset tuba, liikumata, rääkimata. Kuigi tahaks suhelda.

Mul oli tema käest esialgu lihtsalt uudiseid küsida ja uudised on juba piisavalt info, et ta neist rääkida suudaks, aga seejärel lipsas jutt muudele huvitavatele asjadele: matemaatika; etnomatemaatika; positsioonilised arvusüsteemid; keeled. Ja ma panin tähele, et mul on inimesega, kes pmst seltskondlikku suhtlemisstiili ei valda, isegi seltskonnas oluliselt parem, kergem ja huvitavam suhelda. Et mul on kõige lihtsam suhelda inimesega, kes käibetähenduses suhelda ei oska.

Sest kuigi ma saan small-talkiga hakkama, pean ma ennast selle jaoks pingutama. Positsioonilistest arvusüsteemidest rääkimiseks ei pea.

Mis pani mind natuke imestama, et mille alusel siis õieti sorteeritakse, kes oskab suhelda ja kes mitte. Noh, et minul on ju temaga kergem suhelda, mis mõttes siis loetakse tema suhtlusoskust kehvemaks (ta ise loeb ka kehvemaks)? Kus on see komisjon, kes määrab, milline suhtlemine on see õige, mille eest saab “suhtlemise” õppeaines hea hinde?

***

Kusjuures ma ei taha sellega small-talki kohta midagi halba öelda, isegi kui see nõuab mult pingutust. Õigemini, see pingutus näitabki, et pole ta mingi lihtne ninnu-nännu käkitegu midagi: see on oskus, mis nõuab andeid ja õppimist ja eriti kõrgel tasemel ei tohi enam nähagi olla, et sa pingutad või õppinud oled, see peab välja paistma loomulik nagu hingamine.

See on teist tüüpi suhtlus kui see, mida meie kahe veidrikuna harrastasime: ei vahetata mitte semantilist infot, võib-olla ei vahetata üldse mingit infot, vaid täidetakse rituaali.

Ja ma kaugeltki ei alahinda rituaale ja rituaali läbitegemise oskusi.

Võib-olla mina õieti mõistangi rituaale hinnata, sest mul ei tule see suhtlusrežiim kergelt. Võib-olla see, kellel rituaalid käivad loomulikult nagu hingamine, ei saa nende tähtsusest kunagi õiget aimu, sest tema jaoks on see kõigest taustsüsteem.

***

Õigupoolest kummaline, et kellelgi midagi nii rasket nii kergesti välja tuleb. Või noh, ega ma ei tea, ma usun seda, mis paistab ja mida räägitakse; selle järgi tundub, et enamikul oleks raske just matemaatikast rääkida, mitte small-talki pidada.

***

Tuttav laps läks mu juurest peolt nii pool tunnikest varem koju kui tema ema. Ema oli vast kümme minutit tagasi läinud, kui laps helistab mulle, et oma ema kätte saada.

Ma küsin enesestmõistetavalt “Kas sa unustasid midagi maha? Ta läks siit juba ära, nüüd ei saa temaga enam saata.”

Tema vastu: “Ei, ma mõtlesin, et kui ta on veel seal, et siis ma tahtsin talle öelda, et kas ta ikka mäletab, et tal on homme tööpäev.”

Stiilne, kui lapsed oma vanemaid ikka kasvatavad.

———————————————————————————————————————————–
PS: kui juba kombestikust rääkida, siis kolmekuningapäeva ennustus lubas mulle head ahju; et armastus tooks õnne; ja üldse [tuleb miski] nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma.

Ennustuskollektiivil tulla tervikuna ka luks värk.