Kombed ja tavad

jaanuar 8, 2013

Meeles mõlgub mitu pikemat teoreetilist postitust, aga vahepeal viskan siia lihtsalt memuaare: pikad suured targad mõtted ei lähe naljalt meelest, neid mõtlen ma nagunii kogu aeg, ongi parem, kui seedivad ja settivad; aga pisikesed episoodid kaovad ära ja natuke kahju oleks pärast.

Üks episood: kohtasin kord ühel peol tuttavat, kes on (isegi) minust seltskondlikes situatsioonides palju-palju abitum. Mina pean ennast small-talki jaoks pingutama, tema jaoks on see üldse hoomamatu nähtus, mis tähendab, et seltskondlikul üritusel on ta enamasti omaette nurgas või isegi omaette keset tuba, liikumata, rääkimata. Kuigi tahaks suhelda.

Mul oli tema käest esialgu lihtsalt uudiseid küsida ja uudised on juba piisavalt info, et ta neist rääkida suudaks, aga seejärel lipsas jutt muudele huvitavatele asjadele: matemaatika; etnomatemaatika; positsioonilised arvusüsteemid; keeled. Ja ma panin tähele, et mul on inimesega, kes pmst seltskondlikku suhtlemisstiili ei valda, isegi seltskonnas oluliselt parem, kergem ja huvitavam suhelda. Et mul on kõige lihtsam suhelda inimesega, kes käibetähenduses suhelda ei oska.

Sest kuigi ma saan small-talkiga hakkama, pean ma ennast selle jaoks pingutama. Positsioonilistest arvusüsteemidest rääkimiseks ei pea.

Mis pani mind natuke imestama, et mille alusel siis õieti sorteeritakse, kes oskab suhelda ja kes mitte. Noh, et minul on ju temaga kergem suhelda, mis mõttes siis loetakse tema suhtlusoskust kehvemaks (ta ise loeb ka kehvemaks)? Kus on see komisjon, kes määrab, milline suhtlemine on see õige, mille eest saab “suhtlemise” õppeaines hea hinde?

***

Kusjuures ma ei taha sellega small-talki kohta midagi halba öelda, isegi kui see nõuab mult pingutust. Õigemini, see pingutus näitabki, et pole ta mingi lihtne ninnu-nännu käkitegu midagi: see on oskus, mis nõuab andeid ja õppimist ja eriti kõrgel tasemel ei tohi enam nähagi olla, et sa pingutad või õppinud oled, see peab välja paistma loomulik nagu hingamine.

See on teist tüüpi suhtlus kui see, mida meie kahe veidrikuna harrastasime: ei vahetata mitte semantilist infot, võib-olla ei vahetata üldse mingit infot, vaid täidetakse rituaali.

Ja ma kaugeltki ei alahinda rituaale ja rituaali läbitegemise oskusi.

Võib-olla mina õieti mõistangi rituaale hinnata, sest mul ei tule see suhtlusrežiim kergelt. Võib-olla see, kellel rituaalid käivad loomulikult nagu hingamine, ei saa nende tähtsusest kunagi õiget aimu, sest tema jaoks on see kõigest taustsüsteem.

***

Õigupoolest kummaline, et kellelgi midagi nii rasket nii kergesti välja tuleb. Või noh, ega ma ei tea, ma usun seda, mis paistab ja mida räägitakse; selle järgi tundub, et enamikul oleks raske just matemaatikast rääkida, mitte small-talki pidada.

***

Tuttav laps läks mu juurest peolt nii pool tunnikest varem koju kui tema ema. Ema oli vast kümme minutit tagasi läinud, kui laps helistab mulle, et oma ema kätte saada.

Ma küsin enesestmõistetavalt “Kas sa unustasid midagi maha? Ta läks siit juba ära, nüüd ei saa temaga enam saata.”

Tema vastu: “Ei, ma mõtlesin, et kui ta on veel seal, et siis ma tahtsin talle öelda, et kas ta ikka mäletab, et tal on homme tööpäev.”

Stiilne, kui lapsed oma vanemaid ikka kasvatavad.

———————————————————————————————————————————–
PS: kui juba kombestikust rääkida, siis kolmekuningapäeva ennustus lubas mulle head ahju; et armastus tooks õnne; ja üldse [tuleb miski] nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma.

Ennustuskollektiivil tulla tervikuna ka luks värk.

Advertisements

4 kommentaari to “Kombed ja tavad”

  1. AbFab said

    Kas sa nüüd reaalselt üllatusid sellest, et sul on omasuguse inimesega kergem suhelda?

  2. notsu said

    no ega me nii sarnased tglt ei ole.

    Ma olen oluliselt adapteerunum. Aga vahel on nii mõnus, kui ei pea selle adaptatsiooniga väga pingutama.

  3. Morgie said

    Suuline infovahetus on igal juhul rituaalne – sama info saaksite ju mõlemad ka raamatust kätte.

  4. notsu said

    ei saa, kui ma ei tea, et sellise teemaga raamat on üldse olemas.

    ja konkreetses kohas ja konkreetsel ajal samuti ei saa. ma olen seal peol, eks ole, ja mul ei ole raamatuid käepärast, aga näe, seal on inimene, kes räägib sama informatiivset juttu.

    isiklikud vaatenurgad ja sünteesid võivad olla samuti selline info, mida raamatus ei ole. on väga huvitavate mõttekäikudega inimesi, kes ei viitsi neid kirja panna. ja ise kõigi järelduste peale ju ei tule.

    *

    Vastuseks AbFabile: üks põhjus, miks asi mind hämmastas, oli see, et tavaliselt mul ongi just heade suhtlejatega kerge suhelda. sest nad valdavad seda kunsti nii hästi, et lüngad minu oskustes ei loe.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: