Praktilised teemad

jaanuar 26, 2013

Ma olen korra juba väljas käinud ja varsti julgen ehk kaugemalegi kui mõnisada meetrit; nagu hästi teada, on pärast pikka kodusolemist välja kõhe minna ja tuleb ennast turvistada. Niisiis on päevakorda kerkinud selline huvitav ja oluline küsimus: mis riided kõige paremini lonkamisega sobivad (ma suurem osa ajast küll ei lonka, aga pikema distantsi peal võib ettevaatlikkusest juhtuda)?

Ma tean, et mu lugejate hulgas on üks, kes oskaks oma kogemusest öelda “vaata mind”, aga ta on minust kardinaalselt erineva kehaehitusega, nii et üksteise riideid me kanda küll ei saaks. Mu praegune parim eeskujupakkumine on Vestmanni Laura, tähendab, kodukootud aguli-belle-époque – mitte niivõrd Sarah Bernhardt ega isegi suvaline Gibson Girl, vaid pigem noor Under.

Veel praktilisema külje pealt võin lisada, et hea füüsiline vorm on isegi pooleldi voodirežiimil paranevale patsiendile abiks. Praegu, kus ma osa lihaseid ei tohi ajutiselt väga jõuliselt kasutada, olen hiigla tänulik teistele lihastele seal kuskil kõrval, mille abiga saab suurema osa liigutusi ikkagi tehtud – ja kui mitte päris neid liigutusi, siis midagi sinnakanti ikka.

Nii et unustage ära kõik see, et trenn teeb saledaks, või muu moevärk. Nagu ma kunagi juba kirjutasin, on treneeritult elu lihtsalt kergem. Füüsiliselt.

————————————————-
Apropoo, kui praegu on ajakirjanduses regulaarselt juttu vaestest humanitaaridest, kes tööd ei leia, on “Pisuhännale”, kus ülivõimekas ja kaval humanitaar jobust inseneril naha üle kõrvade tõmbab, huvitav mõelda. Kas “Pisuhänd” oli Vilde, va humanitaari kujuteldav kättemaks ülbetele inseneridele? Vist siiski mitte, Vilde oli oma kirjanikutöö peal ju maru edukas ja kibestumiseks polnud põhjust.

Advertisements

20 kommentaari to “Praktilised teemad”

  1. AbFab said

    MisMÕTTES mis riided kõige paremini lonkamisega sobivad? Doktor Hausi riided otse loomulikult!

    P.S On juhtunud, et vahel, kui ma täiesti rahulikult tööl ringi kõnnin, küsitakse osavõtlikult: “Miks sa lonkad?” – kusjuures oma arust ma ei lonka sugugi. Ja doktor Hausi riideid mul ka pole.

  2. nodsu said

    Ka doktor Hausi kehaehitus on minu omale lausa vastandlik. 😦

    Ma jõudsin vahepeal mõelda nõiarollile, aga iial ei või teada, tuleb veel mõni vastu ja paneb põlema. Sellist mundrit saab kanda ainult siis, kui ma päriselt nõiduda oskan, katsugu siis põlema panna, kui ma nad konnaks muudan.

  3. Teresa said

    Kui sa kavatsed jäädavalt lonkama jääda, siis pane end riidesse nagu tahad, kui väheseks ajaks, siis oleneb sellest, kas sa tahad sellega eputada või seda varjata. Ma ei ole riideid kuidagi sobitanud lonkamisega, ainult jalatseid, mis ei tohi libiseda. Ja see pole nali. Ja purju ei tohi juua. Pole midagi jubedamat kui joobnud lombakas.

  4. nodsu said

    Jalatsid on mul huvitaval kombel täiesti juhuslikult sattunud sellised, mis ei libise.

    Lonkama jääda plaanis ei ole, see on praegu lihtsalt asi, mis vahel juhtub, kui ma oma aeglast tempot ei salli. Piisava aeglusega õnnestuks tasaselt ja lonkamata kulgeda, aga ma olen selleks mõnikord liiga kärsitu.

    Pealegi teeb nii aeglane tempo olemise samuti kõhedaks. Selle ma juba avastasin, et märksa soojemalt tuleb riide panna kui muidu.

  5. nodsu said

    no ja isegi sel ajal, kui ma lonkan, ei ole plaanis ei eputada ega varjata, lihtsalt tahaks selle juures võimalikult hea välja näha, sest harjumatus olekus on niigi ebakindlus kerge tulema.

  6. Ma nüüd tunnen huvi, et kas lonkamisega peavad kindlasti mingid kindlad riided kokku minema ? Puhtalt, omaks tarbeks küsin…

  7. nodsu said

    ma räägin siin endast, eks ole, ja sellest, et vahel on turvist vaja. ilgelt neurootiline, aga ega ma seda kinni mätsides ära ei kaota. esialgu on lihtsam ennast mingite riietega turvistada, et ma saaks endale peeglist otsa vaadata ja mõelda, et nonii, nüüd on ohutu välja minna.

    mul on seda turvist vaja vahel niikuinii. ka siis kui ma saan kiiresti käia, aga olen liiga kaua ainult kodus veetnud ja väljaminek on juba võõras ja kõhedusttekitav asi. Lonkamine on ise harjumatu, aeglus ja valu teevad olemise veel imelikumaks kui muidu, nii et tglt toovad need lihtsalt põdemise rohkem esile, mitte ei ole midagi totaalselt uut.

    võta seda teatud foobiana, mille vastu ma leiutan toimetulekumehhanisme. kellel sellist foobiat ei ole, ei ole ka mehhanisme vaja.

  8. nodsu said

    põhinõks, et igasuguste asjadega on kergem hakkama saada, kui teha neist endale mäng.

  9. nodsu said

    AGA see, et 1) jalanõud ei libiseks ja 2) tuleb soojemalt riide panna kui jooksuvõimelisena ringi kapates, on täiesti praktiline ja ei puutu minu neurootilisse emondusse.

    Lisan veel selle, et mugavate ja ebamugavate riiete vaheline piir jookseb hoopis teise koha pealt. nt ma enne arvasin, et maailmas on ka mõned mugavad püksid olemas, aga võta näpust.

  10. mina kannaks ilusaid asju =)
    silmahakkavaid, eriti naiselikke, sukkpükse ja lühemapoolseid seelikuid nt, vbla sääristega, et mitte ära külmata seejuures. Oleks kübar, kannaks kübarat ka.
    Sest nagunii paelub lonkamine tähelepanu, olgu see siis vähemalt “täitsa lõpp, kui kummaline kontrast lonkamise ja daamiriiete vahel”, mitte “oh see vaene vanainimene”.

  11. nodsu said

    No ma ütlevad, et Vestmanni Laura. apropoo, ma arvan, et iseenesest ei pea lonkamise ja daamiriiete vahel isegi kontrast tekkima. Sellesama Laurakese näitel. Lonkamise ja ööklubitibiriiete vahel küll, aga daamilikkus on litsakusest alati vähem kehaline olnud.

    Täpselt nagu daamilikkus kannab ka vananemise välja, aga tibilikkus eriti mitte.

    Ilus spatsiirstokk oleks veel lahe aksessuaar, aga mu iseloomus on aksessuaarid ära kaotada.

  12. nodsu said

    damsel in distress oleks vist põhimõtteliselt kah variant, ainult et ma ei suudaks ennast selles rollis kunagi tõsiselt võtta, isegi kui ma olekski nii in distress, et vähe pole.

  13. Kui sa ei suuda seda rolli tõsiselt võtta, siis äkki väike keel-põses pastišš ? Dekonstrueerid Vestmanni Laura pilbasteks ja siis…

  14. nodsu said

    Vestmanni Laura ei ole nii lootusetult damsel in distress, sellega isegi ei tunne nii suurt dekonstruimisvajadust. aga vat tõupuhas damsel in distress, kes komistaks oma nõrgukese jalaga ja õhkaks suurte hirvesilmakestega “kes mind küll kaitseks?”… seda ilma itsitamata välja kanda käiks küll üle jõu.

  15. Morgie said

    Jalatsid ilma kontsata ja libisemiskindlad – ja mitte seelik-kleit vaid püksid.
    Pluss paks müts.
    Noh, kukkumise puhuks.

    Nägin kord trollis taati, kes muidu ontliku ülikonna alla oli endale New Balance tossud jalga ajanud. Teda liikumas nähes sain teha ainult ühe järelduse – jalga toetavad ja haakuvad jalatsid olid talle hädavajalikud, tühja sest glämuurist.

  16. Morgie said

    Hm, maskeraad. VÄGA suur ja iseäralik müts pluss karvased käpikud? Paksud säärised on ka abiks. Pikk sall ja hiiglaslikud päikeseprillid.

  17. nodsu said

    Püksid ei lähe mitte. Minu kehakujuga inimesel on niigi raske leida pükse, mis mõnusalt istuksid – emba-kumba, nad kas kisuvad või vajuvad alla, ja see on veel hästi, kui ainult emba-kumba, mitte mõlemat korraga. Mul mõned mööndustega mugavad on, aga haige jalaga on vaja päris mugavat, mitte mööndustega: haige põlve puhul teeb kiskuv püks haiget ja allavajuv on ohtlik, kui sääreots peaks talla alla jääma.

    Ja kui põlve ei saa – ega tohi – veel päris korralikult kõverdada, on neid ka keeruline valutult jalga saada. Sukakatega on muidugi samuti natuke jamamist, aga sukakatest ei pääse talvel niikuinii. Mkmm, kleit või seelik on igati mugavam.

    Okei, need türgi naistepüksid, mida kaltsukates saada on, on tõesti mugavad, aga praeguse kliima jaoks õhukesevõitu. Nii et põhitegijad on mul praegu kas põlvini või poolde säärde seelikud-kleidid, olenevalt sellest, mis kraadid õues on. Sellise pikkusega pole ka muret, et jalgu jääks või alt lägaseks saaks.

    Saabastega on mul küll arusaamatult vedanud. Vanasti selgus külma tulles alati, et ükskõik kui suur roomik neil all on, jää peal on nad ikka uisud. Aga praegu on ühed vähelibisevad lameda tallaga ja ühed eriti hästi pidavad madala kontsaga. Kui on libe ilm, siis on pidavus olulisem kui madalus, nii et konts on kah okei.

  18. nodsu said

    a pikk sall on muidugi hea tähelepanupüüdja. Eriti, kui ta on kirju. Siis hakkab jälle tööle see mehhanism, et kui ma märkan, et keegi vahib, siis ma juba tean, et minu salli. Nähtamatukstegevad riided.

  19. Morgie said

    Häda nende pükstega. Mu elu parimad püksid on teismelise poisi käest pätsatud laia säärega getoteksad. Istuvad seal, kus vaja, pihaosa on kõrge, talje paras, ehkki ma muidugi ei kanna neid rebadel, nagu ette nähtud, vaid oluliselt kõrgemal.
    Muide, kas paksud retuusid ei oleks sukapükste asemel paremad jalga ajada? Retuusid-sokid? Väga VÄRVILISED villased sokid ja suur-paks müts lisaks sallile? Noh, et vahitaks mütsi, mitte sind. Midagi siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.409535705791843.99556.396682880410459&type=1

  20. nodsu said

    Mul on väga head paksud ja soojad sukakad ja värvilised ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: