Veel enam – mittemõistmine (vestlus keeltes, mis pole päriselt identsed) on sama väärtuslik tähendusmehhanism kui mõistmine. (J. Lotman, “Kultuur ja plahvatus”)

Hiljutine trükivigade jutt tuletas meelde lugemisvead.

Kunagi ammu, kui ma olin kole noor, lugesin ma ahnelt “Sõrmuste isanda” hardalt hoitud ja haruldast raamatukogueksemplari: tõlgitud seda siis muidugi ei olnud, ka ingliskeelseid oli Eesti peal käputäis, Rahvusraamatukogus oli ainult üks eksemplar. Selle käigus sain kuidagi märkamatult inglise keele… “suhu” oleks vist liialdus öelda, ütleme üht rahvapärast mängu* tsiteerides “pähe”, sest ma ei osanud pooli sõnu, millest ma aru sain, hääldada. Rääkimine tuli paar aastat hiljem, aga selliseid sõnu on mul siiamaani. Õigekirjavõistlused paneksin pika puuga ära.

Aga päris alguses oli hulk sõnu mulle ka lugeda võõras, kuigi mitte nii suur hulk, et igas lauses mitu korda sõnaraamatusse oleks pidanud vaatama. Muist päris võõraidki mõistatasin konteksti põhjal ära, muist tulid kontekstis uduselt tuttavad ette: “ma olen teid vist kusagil näinud.”

Ja nii ma siis lugesin: “Three rings for the eleven kings under the sky,” ja rõõmustasin:

ah, milline habras matemaatiline poeetika!

———————————————–

* Rahvapärane mäng nimega “suhu, pähe, püksi”. Üheksakümnendatest, mis on ka loogiline, sest ei usu, et televiisor oleks Eestis ei varem ega hiljem nii palju inimeste aega täitnud. Jätan nüüd natukeseks mõistatada, milles mäng seisnes; ja kellest ma tean, et te teate, sest me oleme seda koos mänginud, püsige selle koha pealt kuss.

Advertisements

Ma olen teoreetiliselt ammu teadnud, et aju neelab kuni neljandiku kogu mu sissesöödud energiast, aga miskipärast oli ikka tunne, et kui ma olen liiga haige, et trenni teha või ringi kõndida, siis vaimset tööd jaksan ikka teha, sest see nõuab ju ainult sõrmekestega klaviatuuril klõbistamist, eks ole.

Haa. Leidsin end pärast pooletunnist tööd pika lause eest, mille sisust ma sain aru; millest ma nägin ära, et selleks, et ta eesti keeles tööle hakkaks, tuleb vähemalt kahe osalause asukoht ära vahetada; teadsin isegi seda, mis osalause kuhu peaks minema; aga selleks, et see liigutus ära teha, ei jätkunud lühimälu – niipea, kui püüdsin, hakkasid silmad kinni vajuma ja süda läks suurest pingutusest pahaks.

Tegelikult isegi hästi; pool tundi vedasin ikkagi välja, sest lühemate lausetega, tuleb välja, saab automaatpiloodil hakkama. Nagu ka vähekese netis lällamisega, kuigi selle tagajärjed panid pärast juukseid kitkuma. Haigena ringikommenteerimine pole parem kui purjus peaga (või narkoosisega – ei, haigena on hullemgi, narkoosisega on vähemalt naljakas).

Täna on aju pärast kaht suuremalt jaolt mahamagatud päeva jälle kuidagi erilised elevusetuurid peale kerinud, süntaktilised ja terminoloogilised probleemid lahenevad naks ja naks. Ainult pea kipub sinna juurde ringi käima ja keha tahab ümber kukkuda, aga no ei raatsi ju, nii tore on, kui mõistus jälle töötab.

Ja märkan sama asja, mis varemgi: minus on vist jurist kaotsi läinud. Tabasin ennast mõnuvärinates, kui mul tuli süüvida sellesse, mis vahe on Austria autoriõiguses sellistel mõistetel nagu “eigenen Gebrauch” ja “privaten Gebrauch” (ainult ärge veel lõplikku ja ammendavat vastust oodake, ma veel töötan selle kallal). Inimesena, kes oskab saksa keelt ainult hädapärast, eks ole.

Pagan… nii tuleks oma uuesti ülikooli mineku isu viimati veel juurasse kanaliseerida, mitte matemaatikasse või semiootikasse või muusse, mis esmapilgul paistaks nagu ägedam. Sest vähe neist toredaist termineist, ausalt öeldes tundub mulle juuras ka muid nauditavaid aspekte olevat peale terminites nuuskimise.

Pluss: nii saaks minust poolkogemata jurist-lingvist, kellest paistab tööturul hirmus puudus olevat. Eriti suur pluss: ma saaks edaspidi kõigil sellistel juristidel, kes tulevad mulle rääkima, et “õiguskeeles võib kõiki tavalisi keelereegleid rikkuda, sest see on ÕIGUSKEEL, sa ei saa sellest aru, sa oled kõigest keeleinimene,” vaiba alt tõmmata ja hüüda: “Haa! Ma ei olegi ainult lingvist, ma olen ka ise jurist ja ütlen, et see jutt on JAMA!” (ja siis ma haaraks lipu, tormaks barrikaadidele, särk õlalt maha vajumas nagu mullu ja muistegi, ja teeks eesti õiguskeelest midagi sama ilusat ja selget nagu prantsuse õiguskeel).

Miinus: nii saaks minust poolkogemata jurist-lingvist, kellest paistab tööturul hirmus puudus olevat. See tähendab ju karjäärieriala, kuhu ma küll silmad häbi pärast paneks. Ah seda perekondlikku tausta küll, kus on olnud enesestmõistetav, et asju õpitakse lõbu pärast ja töö kujuneb sellest kogemata (kusjuures kujunebki), ah neid maailmapilti kujundanud raamatuid – “Kolme musketäri” peal üles kasvanud lapsena ei saa ma siiamaani tagasiantud raha üle lugeda, sest Athos kunagi ei lugenud, no ja karjäärieriala läheks umbes samasse auku nagu raha ülelugemine.

Aga kui ma õpiks lõbu pärast, siis oleks ju natuke vähem karjääriala? Mitte karjääri, vaid barrikaadile, lipp peos ja särk õlalt alla vajumas? Või salaagendina kantseliitikute hulka, et nende nurjatuid plaane õõnestada – saan küll Raudristi, aga naeran pihku ja sõja kaotavad nemad?

Teisest küljest tuleks mul arvatavasti koos õppida suurema hulga inimestega, kes ON seda õppima läinud just karjääri pärast. Teismelistest karjeristidest hullemat seltskonda on raske ette kujutada. Aga millal salaagentidel enne kerge ja seltskondlikult mõnus on olnud.

*

Hmm. Nüüd vaatasin, mis postituses ma õigusterminites urgitsemisest õieti kirjutasingi ja märkasin, et juriidiline joovastus paistab mul peal käivat koos viirushaigustega. Huvitav.

Jooge oma suu enne kenasti tühjaks.

Tekkis selline tore lause, nagu “Kui see on tehtud, saadab F… ise I… nimel komplekteeritud laiba lõppkliendile”.

Arvake ära, mis sihitis pidi seal tegelikult olema? Vihje: QWERTY; vasak käsi oli õiges kohas.

Nüüd see siis juhtus – mitu korda olin ette kujutanud, mitu korda ennast õigel hetkel pidurdanud (peamiselt “freskodega”), aga lõpuks tuli ikka ära: ütlesin inimeste seltskonnas, keda ma vaevu tunnen: “Teisest küljest tuleb edevus ja osavus sardiini all hoida”.

Mitu järgmist lauset võitlesin väljatikkuvate naerupurtsatustega.

*

Tagasisõidubussis oli vanasti alatasa üks hirmus tore bussijuht, kes tundus nautivat inimestele vastutulekut ja selle juurde sarmlemist.

Praegune oli üks huvitav bussijuhi- või üldse teenindajatüüp, võib-olla eht-eestipärane: inimene, kes on lahke, aga püüab seda kõigest väest varjata. Pidas bussi kinni, kui ühed hilinejad iks teenurga peal vehkisid, ütles nende vabandusele “Ei jõudnud õigeks ajaks, libe oli,” vastuseks: “See on teie mure,” ja lasi nad loomulikult sisse.

Paar korda on bussijuht – ma ei tea, kas päris sama mees, aga igatahes sama liini peal – pikalt ja vihaselt keeldunud mind kodu lähedal peatuses välja laskmast ja seejärel midagi ütlemata ikkagi lasknud. Kui see juhtus esimest korda, panin ma selle “kassitaktika” arvele (see on tehnika, mida mu kass vahel harrastab, kui ta süüa tahab: selle asemel, et kräunuda, istub ta mind nähes tühja kausi kõrvale ja hakkab optimistlikult nurruma, no ja kuidas sa ikka teise lootusi petad, kui ta sind nende täitumise eest juba ette premeerib) – seisin õnneliku näoga ukse kõrval ja nööpisin mantlit kinni, kuni uks tõepoolest avanes. Aga järgmine kord tundus, et tegemist on hoopis bussijuhi enda mängureeglitega.

Ja seekord ei saanud ma uuesti katsetada, sest kogu vahekäigu ummistas üks onu, kes ei üritanudki nii vara ja nii vales kohas maha minna.

*

Vähemalt oli sõit ise kannatusteta, ma usun, et mind aitasid kaks platseebot või mine tea, äkki mõjutasid nad asjaolusid ka füüsilisemalt: üks, ma hoidsin mütsi peas ja mütsinokk varjas vaatevälja kõige vilkuvama ja virvendavama osa ära; kaks, ma lugesin oma Fred Vargast ja lappasin kõrvale oma vana niru sõnaraamatut (oh, veidi nagu häbiasi sellise pisikese sõnaraamatuga asjatada, endal matsakas Oxford-Hachette riiulis, aga väiksusel on reisu peal omad eelised ja mu sõnavara ei ole veel nii suur, et väikesest sõnastikust üldse tolku ei oleks), mis, nagu lõhnatus hotellitoas selgus, lehkas nagu vana ja võidunud raamat ikka.

Oijah, millalgi, kui ma märkasin, kuidas isegi selle kaaned märku annavad, kui palju neid näperdatud on, hakkas lausa piinlik ja tundus, et teiste nähes peab teda kusagil hõlma all lehitsema. Mis meenutab seda Raudami juttu – oli see ikka Raudam? – kus ta loeb rongis ilusat vana raamatut ja järsku on raamatu vahel surnud kärbes. Ning vastasistuja ees tekkinud piinlikkuses – näe, ei mõista raamatuid hoida, nagu tomatipleki oleks raamatu peale lödistanud – lükkab ta kärbse kähku küünega minema ning avastab siis, et kärbse all trükimusta ei ole, see oli üheksateistkümnenda sajandi trükikojakärbes, mispeale teda vastasistuja arvamus enam ei huvita, ta tahaks ajaloolise kärbse uuesti üles leida, aga mis läinud, see läinud.

Nüüd bussis, kus nagunii igaüks isemoodi lehkab ja buss neist kõigist üle ja kõige hirmsamini, aitas vana sõnaraamat hoida tuttavlikku atmosfääri. Iga kord, kui bensiinivingu sahmakas ukse vahelt sisse tuli ja olemine ähvardas hapraks minna, surusin nina sügavamale sõnade vahele ja olin kaitstud.

Ja nii, silmaklapid peas ja gaasimask nina ees, saingi tervelt koju.

*

Vargasel on seal raamatus üks vana merekaru, kes tahaks kangesti ühe raamatukoi käest tuba üürida, aga on ette kindel, et see põlgab tema kui tahumatu mühaka ära, ja krutib ennast kujuteldava keeldumise peale üles, isegi siis, kui raamatukoi on talle korra juba lubanud, et “tuba on sinu” – mis siis, kindlasti mõtleb ümber, igavene salakaval viisakas libedik!

Mul läks selle peale mõte uitama, mõtlesin, et sellise kurja eelhäälestuse peale olekski õiglane käitumine ära öelda – ja et oh, küll maailm oleks kole koht, kui kõik sedaviisi õiglaselt käituks, õnneks on mõni küllalt hea, et isegi uriseja vastu lahke olla.

Raamatus ei tulnud selline headus tegelikult asjaks (vähemalt veel mitte), raamatus päästis olukorra teadmatus, sest raamatukoil ei olnud meremehe turris mõtetest kuigi palju aimu. Aga päris elus on küll õnnistus, et ei anta alati nii vähe ja nii halba, kui ise ootaks.

Keegi kirjutas veel midagi selle kohta, et maailm, olgu, mis ta on, oleks veel mitu korda hullem koht, kui kõigile mõõdetaks alati õiglaselt, aga on mul siis meeles, kes. Või veel.

Head asjad tuleb ju üles märkida, eks? Tänulikkuseharjutusena näiteks. Eriti kui on muidu habras olemine. Loetelu alga.

1) Ma unustasin kolmapäeval xkcd-d lugeda, tähendab, mul oli kaks päeva järjest, eile ja täna värske xkcd lugeda.

2) Ei pannud peaaegu tähelegi, kui kõverdasin põlve – ja ei juhtunudki midagi hirmsat! Põlv käib kõverasse! Varsti saan juba rististes istuda, kui nii edasi läheb!

3) Võtsin ennast peavalust ja nutukurgust hoolimata kokku ja tegin maitsva söögi, millest tundub, et jätkub homsekski.

4) Tegin üle tüki aja tööd.

5) Pmst tohin ma nüüd jälle õlut juua, sest olen Hirmus Kangete Valuvaigistite pealt maas.

6) Mul on vahepeal kriminulli-kõrvale-klaasikese harjumus ära kadunud, mis esiteks on üks rutiinne harjumus vähem, teiseks ka odavam. Kuigi alkovaba õlu maksab sama palju kui alkoholiga, mis on arusaamatu – kas alkoaktsiis ei moodustagi vägijookide hinnast teab mis suurt osa? Alkovaba vein on isegi kallim kui keskmine tavaline odav vein.

Oot, nüüd läks jälle virisemiseks kätte. Peab midagi optimistlikumat välja nuputama.

7) Viisin kolm plaati raamatukokku ära, üks süümekas vähem.

8) Girl Genius ununes samuti lugemata!

9) Fred Vargas inspireerib mind prantsuse keeles lugema. Brillat-Savarin ka.

10) Küll suur monitor ja normaalne klaviatuur on pärast pisikese läpakaga diivanil vedelemist mõnus.

11) A. on valmis mind alati lohutama ja kallistama, ükskõik kui sageli. Ta on minu parim õigetpidi-treener (kas ma peaks ütlema psühhotreener või kõlab see kuidagi hullumeelselt või hoopis nagu “Selgeltnägijate tuleproov”, millest kumbagi ma ei mõtle?).

12) Üle tüki aja anti ungari keelt tõlkida. Luksus, eks? Nagu eksklusiivne hobi, mille eest makstakse veel pealegi.

Jeerum, see on ikka hea süsteem: kui ma alustasin, ei tulnud mul peale xkcd midagi meelde.

Tegin esimese trenni – ei, sõbrad-sugulased, kes te nüüd kõik ärevile satute ja hüüate: “Ole mõistlik!”, ei ole põhjust hüüda midagi – ma olin väga mõistlik, tegin korralikult kaasa ainult kaela- ja õla- ja kereharjutusi ja õige tasa jalaharjutusi, ainult kahemillimeetriseid kükke ja ei mingeid hüppeid!

Aga püha taevas, kuidas juba paar õlaringi võhmale võtsid. Ja jalaliigutusi tehes oli arusaamatu distantseeritud tunne: ma ei saa oma jalgadega ühendust. Ma ei leia oma keha üles. Need on kellegi võõrad liikmed.

Aegapidi tuli natuke elu sisse tagasi, ma hakkasin saavutama koordinatsiooni ja suutsin isegi mõne pöörde välja võtta (see oli muide kõige raskem: teha kiire tihe ring kolme sammuga – eks katsu nii väheste sammudega pöörata, kui põlve ei tohi väänata). Aga see nõudis keskendumist! Täit keskendumist, et jõuda õige arvu sammudega õigesse kohta ja ühtlasi hoida oma kere kuidagi mõistlikult vaagna kohal püsti.

Püha, püha püss. Kas inimesed, kes oma jala peal eriti ringi ei liigu ja ka trenni ei tee, tunnevad end KOGU AEG niimoodi? Et korraga samme teha ja keret korralikult rühtis hoida jaksab ainult nii, et vahepeal läheb meelest hingata? Hea veel, et keeleots suust väljas ei olnud, seda ma suutsin jälgida.

Ja ma olin veel oma lamavavõitu tubasel režiimil ikkagi iga päev harjutusi teinud.

***

Ja nüüd vähem isiklikult: jäi mulle jälle ette üks õõvastav artikkel allpool vööd ilukirurgiast – kus naised tahavad saada barbieliku hargivahe -, seepeale meenus kunagine Rentsi postitus, kus ta osundas artiklit, mis võrdleb labioplastiat ja naiste ümberlõikamist. Ja meenus ka see, et tollal ma guugeldasin sel teemal natuke ringi ja leidsin hulgem ilukirurgiareklaame, mille sisu oli peaasjalikult see, et “mõtle, sa oled ju nii tore inimene, sa oled väärt [paremaid rindu/paremat vagiinat/paremat nina]. Su rinnad/vagiina/nina ei vääri sind. Ma ei räägi siin meditsiiniliste näidustustega operatsioonidest, kui naine peaks olema näiteks sünnitusel hullusti katki läinud; või sellest, kui on mingi kole õnnetus juhtunud või kellelgi mõni hirmus haigus ja vahvad Igorid tohtrid ruttavad appi ja üritavad päästa, mis päästa annab. Ma räägin sellest ideest, et nähtavasti on isegi täiesti tervel ja toimivate kehaosadega naisel (ja mõnel mehel ka, muidu ei leiaks ma oma spämmikaustast peenisepikenduste promo) teatud kehaosad vääritumad kui ta ise. Mis siis, et terved ja funktsioneerivad ja üldjoontes samasugused nagu suuremal osal teistelgi.

Ma olin unine ka ja fantaseerisin edasi: kas mängu võivad tulla suvalised kehaosad või kõik ikkagi ei kuulu asendamisele? Kas me peame piirduma näo, rindade, reieluude, labajalgade ja suguosadega? Äkki on kõik inimese – vähemalt mõne heriti herilise inimese – kehaosad kuidagi vääritud ja ta oleks väärt paremaid? Kas saaks välja lasta reklaami “sa oled väärt paremaid ajusid”?

Ja nii sõitsin ma muidugi nätsti probleemi otsa: kus asub sellisel juhul see ise, kes paremaid kehaosasid väärib?

Või on siin jälle tegemist ideaalse kehatu inimesega?

*

Kui juba jutud allapoole vööd on läinud, siis… teate Roald Dahli novellide tüüpsüžeed, kus keegi haub kurja plaani või on üleüldiselt mölakas – kuni kuri plaan või üleüldine mölaklus osutub kahe teraga mõõgaks? Nonii, vahel teeb elu Roald Dahli. “Kes teisel auku kaevab, see ise sisse langeb” kõlab siin vist juba väga odava sõnamänguna.