Veel üks tundeline teekond, selline lüheldane

veebruar 12, 2013

Nüüd see siis juhtus – mitu korda olin ette kujutanud, mitu korda ennast õigel hetkel pidurdanud (peamiselt “freskodega”), aga lõpuks tuli ikka ära: ütlesin inimeste seltskonnas, keda ma vaevu tunnen: “Teisest küljest tuleb edevus ja osavus sardiini all hoida”.

Mitu järgmist lauset võitlesin väljatikkuvate naerupurtsatustega.

*

Tagasisõidubussis oli vanasti alatasa üks hirmus tore bussijuht, kes tundus nautivat inimestele vastutulekut ja selle juurde sarmlemist.

Praegune oli üks huvitav bussijuhi- või üldse teenindajatüüp, võib-olla eht-eestipärane: inimene, kes on lahke, aga püüab seda kõigest väest varjata. Pidas bussi kinni, kui ühed hilinejad iks teenurga peal vehkisid, ütles nende vabandusele “Ei jõudnud õigeks ajaks, libe oli,” vastuseks: “See on teie mure,” ja lasi nad loomulikult sisse.

Paar korda on bussijuht – ma ei tea, kas päris sama mees, aga igatahes sama liini peal – pikalt ja vihaselt keeldunud mind kodu lähedal peatuses välja laskmast ja seejärel midagi ütlemata ikkagi lasknud. Kui see juhtus esimest korda, panin ma selle “kassitaktika” arvele (see on tehnika, mida mu kass vahel harrastab, kui ta süüa tahab: selle asemel, et kräunuda, istub ta mind nähes tühja kausi kõrvale ja hakkab optimistlikult nurruma, no ja kuidas sa ikka teise lootusi petad, kui ta sind nende täitumise eest juba ette premeerib) – seisin õnneliku näoga ukse kõrval ja nööpisin mantlit kinni, kuni uks tõepoolest avanes. Aga järgmine kord tundus, et tegemist on hoopis bussijuhi enda mängureeglitega.

Ja seekord ei saanud ma uuesti katsetada, sest kogu vahekäigu ummistas üks onu, kes ei üritanudki nii vara ja nii vales kohas maha minna.

*

Vähemalt oli sõit ise kannatusteta, ma usun, et mind aitasid kaks platseebot või mine tea, äkki mõjutasid nad asjaolusid ka füüsilisemalt: üks, ma hoidsin mütsi peas ja mütsinokk varjas vaatevälja kõige vilkuvama ja virvendavama osa ära; kaks, ma lugesin oma Fred Vargast ja lappasin kõrvale oma vana niru sõnaraamatut (oh, veidi nagu häbiasi sellise pisikese sõnaraamatuga asjatada, endal matsakas Oxford-Hachette riiulis, aga väiksusel on reisu peal omad eelised ja mu sõnavara ei ole veel nii suur, et väikesest sõnastikust üldse tolku ei oleks), mis, nagu lõhnatus hotellitoas selgus, lehkas nagu vana ja võidunud raamat ikka.

Oijah, millalgi, kui ma märkasin, kuidas isegi selle kaaned märku annavad, kui palju neid näperdatud on, hakkas lausa piinlik ja tundus, et teiste nähes peab teda kusagil hõlma all lehitsema. Mis meenutab seda Raudami juttu – oli see ikka Raudam? – kus ta loeb rongis ilusat vana raamatut ja järsku on raamatu vahel surnud kärbes. Ning vastasistuja ees tekkinud piinlikkuses – näe, ei mõista raamatuid hoida, nagu tomatipleki oleks raamatu peale lödistanud – lükkab ta kärbse kähku küünega minema ning avastab siis, et kärbse all trükimusta ei ole, see oli üheksateistkümnenda sajandi trükikojakärbes, mispeale teda vastasistuja arvamus enam ei huvita, ta tahaks ajaloolise kärbse uuesti üles leida, aga mis läinud, see läinud.

Nüüd bussis, kus nagunii igaüks isemoodi lehkab ja buss neist kõigist üle ja kõige hirmsamini, aitas vana sõnaraamat hoida tuttavlikku atmosfääri. Iga kord, kui bensiinivingu sahmakas ukse vahelt sisse tuli ja olemine ähvardas hapraks minna, surusin nina sügavamale sõnade vahele ja olin kaitstud.

Ja nii, silmaklapid peas ja gaasimask nina ees, saingi tervelt koju.

*

Vargasel on seal raamatus üks vana merekaru, kes tahaks kangesti ühe raamatukoi käest tuba üürida, aga on ette kindel, et see põlgab tema kui tahumatu mühaka ära, ja krutib ennast kujuteldava keeldumise peale üles, isegi siis, kui raamatukoi on talle korra juba lubanud, et “tuba on sinu” – mis siis, kindlasti mõtleb ümber, igavene salakaval viisakas libedik!

Mul läks selle peale mõte uitama, mõtlesin, et sellise kurja eelhäälestuse peale olekski õiglane käitumine ära öelda – ja et oh, küll maailm oleks kole koht, kui kõik sedaviisi õiglaselt käituks, õnneks on mõni küllalt hea, et isegi uriseja vastu lahke olla.

Raamatus ei tulnud selline headus tegelikult asjaks (vähemalt veel mitte), raamatus päästis olukorra teadmatus, sest raamatukoil ei olnud meremehe turris mõtetest kuigi palju aimu. Aga päris elus on küll õnnistus, et ei anta alati nii vähe ja nii halba, kui ise ootaks.

Keegi kirjutas veel midagi selle kohta, et maailm, olgu, mis ta on, oleks veel mitu korda hullem koht, kui kõigile mõõdetaks alati õiglaselt, aga on mul siis meeles, kes. Või veel.

Advertisements

9 kommentaari to “Veel üks tundeline teekond, selline lüheldane”

  1. Taliesin said

    Täna ütlesin mitmele inimesele, et käisin ornitoloogi juures nägemist kontrollimas.

  2. nodsu said

    Milline fresko. Kas see tekitas furgooni?

    A kui nad olid tuttavad, siis muidugi mitte kumbagi. Mul ongi sellised harjumused tuttavate ringis tekkinud, sest need ju kõik teavad, et ma tean küll. Ja siis ununeb võõraste või poolvõõraste ringis ära, et äkki kõik selle peale ikkagi ei tule.

  3. lendav said

    Mis teha, kui pole antud teemas kopenhaagen…

  4. Morgie said

    Ma ei saa aru nüüd, kas need on türgivead või retsipooked.

  5. Teresa said

    Mulle tulevad põhimõtteliselt kurjad eesti vanamehed meelde. Jalutasin koeraga ja korjasin parajasti ühe maja ees koera hunnikut üles, kui mööda kõndis seal majas elav papi, kes tahtis minuga koerakaka pärast riielda. Ta ei saanud aga ütelda, et ma jätan koera järelt koristamata, siis ütles ta, et teie pärast tulevad teised koerad siia mustust tegema.

  6. nodsu said

    Nirti blogis kunagi – siis, kui ta koerapidaja oli – kuidas inimestel on vaja õiendada, kui ta koer kükitab ja ta ei lähegi midagi üles korjama, sest ei ole midagi korjata – emane koer teadupärast pissib kükitades.

    Aga bussijuhi keiss on vastuolulisem. Umbes nagu ta häbeneks, et ta kellegi vastu lahke on.

  7. nodsu said

    Koertest ja koerapidajatest veel – tuttavad koerapidajad räägivad, kuidas koera võttes tekkis neil kalduvus igasugune rämps maast üles korjata, et koer seda sööma ei hakkaks. Käivad ringi nagu isehakanud heakorrabrigaad.

  8. Teresa said

    Koerad, vähemalt meie oma, kipuvad sööma inimese s…. Kodutud peavad ju ka kuskil oma asja ajama, aga koerale on see kui haisujuustulett.

  9. nodsu said

    Jah, selle üle kaebavad koeraomanikud ka blogosfääris. Ohkavad veel, et oleks vähemalt hobusesõnnik…

    Mis meenutab, et seal vanatori hobuste aretamise talus käis üks koer väga ettevaatlikult, aga väga sihikindlalt hobusekopli servast suurt hobusenonni näppamas. Plaan oli tal algusest peale kindel, aga sama kindel oli see, et ega hobused ei taha iga looma oma territoorumile.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: