Nõder ihu ja piinlikud kalduvused

veebruar 24, 2013

Ma olen teoreetiliselt ammu teadnud, et aju neelab kuni neljandiku kogu mu sissesöödud energiast, aga miskipärast oli ikka tunne, et kui ma olen liiga haige, et trenni teha või ringi kõndida, siis vaimset tööd jaksan ikka teha, sest see nõuab ju ainult sõrmekestega klaviatuuril klõbistamist, eks ole.

Haa. Leidsin end pärast pooletunnist tööd pika lause eest, mille sisust ma sain aru; millest ma nägin ära, et selleks, et ta eesti keeles tööle hakkaks, tuleb vähemalt kahe osalause asukoht ära vahetada; teadsin isegi seda, mis osalause kuhu peaks minema; aga selleks, et see liigutus ära teha, ei jätkunud lühimälu – niipea, kui püüdsin, hakkasid silmad kinni vajuma ja süda läks suurest pingutusest pahaks.

Tegelikult isegi hästi; pool tundi vedasin ikkagi välja, sest lühemate lausetega, tuleb välja, saab automaatpiloodil hakkama. Nagu ka vähekese netis lällamisega, kuigi selle tagajärjed panid pärast juukseid kitkuma. Haigena ringikommenteerimine pole parem kui purjus peaga (või narkoosisega – ei, haigena on hullemgi, narkoosisega on vähemalt naljakas).

Täna on aju pärast kaht suuremalt jaolt mahamagatud päeva jälle kuidagi erilised elevusetuurid peale kerinud, süntaktilised ja terminoloogilised probleemid lahenevad naks ja naks. Ainult pea kipub sinna juurde ringi käima ja keha tahab ümber kukkuda, aga no ei raatsi ju, nii tore on, kui mõistus jälle töötab.

Ja märkan sama asja, mis varemgi: minus on vist jurist kaotsi läinud. Tabasin ennast mõnuvärinates, kui mul tuli süüvida sellesse, mis vahe on Austria autoriõiguses sellistel mõistetel nagu “eigenen Gebrauch” ja “privaten Gebrauch” (ainult ärge veel lõplikku ja ammendavat vastust oodake, ma veel töötan selle kallal). Inimesena, kes oskab saksa keelt ainult hädapärast, eks ole.

Pagan… nii tuleks oma uuesti ülikooli mineku isu viimati veel juurasse kanaliseerida, mitte matemaatikasse või semiootikasse või muusse, mis esmapilgul paistaks nagu ägedam. Sest vähe neist toredaist termineist, ausalt öeldes tundub mulle juuras ka muid nauditavaid aspekte olevat peale terminites nuuskimise.

Pluss: nii saaks minust poolkogemata jurist-lingvist, kellest paistab tööturul hirmus puudus olevat. Eriti suur pluss: ma saaks edaspidi kõigil sellistel juristidel, kes tulevad mulle rääkima, et “õiguskeeles võib kõiki tavalisi keelereegleid rikkuda, sest see on ÕIGUSKEEL, sa ei saa sellest aru, sa oled kõigest keeleinimene,” vaiba alt tõmmata ja hüüda: “Haa! Ma ei olegi ainult lingvist, ma olen ka ise jurist ja ütlen, et see jutt on JAMA!” (ja siis ma haaraks lipu, tormaks barrikaadidele, särk õlalt maha vajumas nagu mullu ja muistegi, ja teeks eesti õiguskeelest midagi sama ilusat ja selget nagu prantsuse õiguskeel).

Miinus: nii saaks minust poolkogemata jurist-lingvist, kellest paistab tööturul hirmus puudus olevat. See tähendab ju karjäärieriala, kuhu ma küll silmad häbi pärast paneks. Ah seda perekondlikku tausta küll, kus on olnud enesestmõistetav, et asju õpitakse lõbu pärast ja töö kujuneb sellest kogemata (kusjuures kujunebki), ah neid maailmapilti kujundanud raamatuid – “Kolme musketäri” peal üles kasvanud lapsena ei saa ma siiamaani tagasiantud raha üle lugeda, sest Athos kunagi ei lugenud, no ja karjäärieriala läheks umbes samasse auku nagu raha ülelugemine.

Aga kui ma õpiks lõbu pärast, siis oleks ju natuke vähem karjääriala? Mitte karjääri, vaid barrikaadile, lipp peos ja särk õlalt alla vajumas? Või salaagendina kantseliitikute hulka, et nende nurjatuid plaane õõnestada – saan küll Raudristi, aga naeran pihku ja sõja kaotavad nemad?

Teisest küljest tuleks mul arvatavasti koos õppida suurema hulga inimestega, kes ON seda õppima läinud just karjääri pärast. Teismelistest karjeristidest hullemat seltskonda on raske ette kujutada. Aga millal salaagentidel enne kerge ja seltskondlikult mõnus on olnud.

*

Hmm. Nüüd vaatasin, mis postituses ma õigusterminites urgitsemisest õieti kirjutasingi ja märkasin, et juriidiline joovastus paistab mul peal käivat koos viirushaigustega. Huvitav.

15 kommentaari to “Nõder ihu ja piinlikud kalduvused”

  1. Rents said

    Sa oled nii naljakas. 😀

  2. nodsu said

    Tohoh. Praegu olin ma omast arust juba adekvaatne.

  3. Teresa said

    Kunagi nõukogude ajal (ma ei taha öelda ‘nõukaajal’ – see on liiga nunnu) oli vaidlus terminite ‘eraomand’ ja ’isiklik omand’ kasutamise üle. Juristid (vist) jõudsid järeldusele, et sotsialistlikus riigis ei ole eraomandit, seega ei ole olemas eraautot, vaid isiklik auto (kui on).

  4. Teresa said

    Kui sa tahad barrikaadidele tormata, särk õlalt maha vajumas, siis sobiks sinna palja tissi otsa üks titt. See täidaks ka liigse vaba aja piisavalt, nii et poleks vaja koos karjeristidest pubekatega juurat õppima minna

  5. nodsu said

    Titte oleks väheke jõhker barrikaadidele võtta, kui just Goya pilte ei taha. 😛

    Kusjuures vaba aega nagu polegi ülearu. Lisaks oma juuravaimustushoogudele panevad ülikooli juurastuudiumile mõtlema pigem juura täiendkoolitused, mida vahel mulle reklaamitakse – ilgelt kalli raha eest mingid kiirkursused, no ja siis tunduks nagu loogiline võtta põhjalikumalt ja tasuta. Titt oleks muidugi salakaval variant stuudium, mis muidu oleks tänapäeva kiirustamisele tüüpiliselt näruselt lühike, rohkemate aastate peale venitada, a tite enda suhtes nagu ebaaus, umbes nagu emapalga pärast lapsi saada.

  6. nodsu said

    aa, ja midagi juurde peaks õppima igal juhul, ükskõik mis vormis/astmes ja ükskõik, kas aega on, muidu lähevad ajud laisaks kätte ära.

  7. nodsu said

    aga tänavu ei kavatse ma küll kuhugi sisse astuda, esiteks on vist riigieksamite valimise tähtaeg nagunii möödas ja sellesse, kuidas ennast doktorantuuri sebida, pole samuti süvenenud; pealegi illustreerib seesama postitus mu praegust ajakava, et haiguspäevi ei saa hästi võtta, kui tahta tähtajaks lubatud asjad valmis teha. Ainult et vahel võtavad haiguspäevad ennast ise, nagu sellelt illustratsioonilt samuti näha.

    Apropoo, hoiatan ette, et märtsis-aprillis olen minimaalselt seltskondlik, sest lisaks tavalistele lühikestele tähtaegadele peaks ka üks suurem töö, üks neist, millega ma kunagi hooplesin, valmis saama.

    (“Seltskondlik”, panite tähele, ma kasutasin sõna “seltskondlik”, mitte “sotsiaalne”, mis tähendab üht teist asja. Vaene “seltskondlik” on viimasel ajal kahetsusväärselt unarusse jäänud sõna ja “sotsiaalne” üritab ennast tema territooriumile nügida.)

  8. nodsu said

    ja kui ma juba sõnade kallal urgitsen, siis “era-” ja “isiklik” tähendavad enamasti eri asju küll. Laias laastus nii, et üks vastandub “avalikule”, teine “ühisele”.

    Autoriõiguse kontekstis on sellega üldse omaette kamm, eriti kui vahel inglise, vahel muudest keeltest tõlgitud olulised eurodokumendid mängu tulevad.

  9. Teresa said

    Nõukogude ajal oli küsimus rohkem ideoloogias kui terminoloogias. Inimesed elasid individuaalelamus, mitte eramajas, sest nõukogude inimesel eraomandit ei olnud.

  10. ep said

    ma tuletaks meelde, et ülikoolis on võimalik õppida korraga kahte eriala, nimelt on olemas sellised asjad nagu peaeriala ja kõrvaleriala. peaeriala vali selle järgi, mille alusmoodulid (need igasuguseid sissejuhatusi erialasse) huvitavamad tunduvad, sest kõrvaleriala alusmooduleid võtma ei pea. seega on täiesti võimalik astuda sisse näiteks matemaatikasse ja võtta kõrvalerialaks filosoofia või semiootika. või juura. või hoopis astuda sisse juurasse ja teha kõrvalerialana matemaatikat või filosoofiat.

  11. nodsu said

    Filosoofiateaduskonna piires oleks mul tglt mõttekas minna endale kõige huvipakkuvamal alal doktoriõppesse ja kuulata muid põnevaid asju niisama juurde.

  12. nodsu said

    st mõelda välja, mis alal ma tahaks väitekirja teha – või mõelda välja teema ja hakata uurima, mis osakonna alla seda oleks kõige parem toppida – ja selle kõrvalt õppida kõike, mis isu äratab.

  13. ep said

    filosoofiateaduskonda ei tasu sul muidugi bakast minna, seal oleks sul ilmselt talumatult igav. bakasse oleks mõtet minna mõnele täiesti uuele alale (matemaatika, juura, bioloogia vms). lihtsalt sellele tahtsin tähelepanu juhtida, et valik ei pea siis olema matemaatika või juura, vabalt võib ka mõlemat korraga võtta.

  14. tafkav said

    Ma olen jurist (vana baka), tõlkija (MA) ja pea-aegu majandaja (magistritöö kirjutamata). Ja kardetavasti lähen ma järgmisena õppima kokandust, laevaehitust või midagi muud kutseõppeasutuses pakutavat (ahjaa, sügisel tahan minna sellele 160-tunnisele õpetajakoolitusele, mis annaks mulle õiguse laste kallale minna).

    Ja hoolimata kogu sellest kört-pärtli särgist töötan reaalselt hoopis arendusteemadega. 🙂 Ehk siis – ei haridus matsi riku ja kui miski huvitab, ega sellepärast pea veel selles valdkonnas reaalselt töötama. Uudishimu on niisama ka tore asi. 🙂

  15. […] nii individualistlik, kui suhtlemine veel üldse saab olla. (Eriti sümptomaatiline oli see, kui mu kommentaarile, kus ma kaebasin otsesõnu, et mul pole aega seltskondlik olla, reageeriti paar päeva hiljem: “Ah see ongi see asi, […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: