Nõder ihu ja piinlikud kalduvused

Ma olen teoreetiliselt ammu teadnud, et aju neelab kuni neljandiku kogu mu sissesöödud energiast, aga miskipärast oli ikka tunne, et kui ma olen liiga haige, et trenni teha või ringi kõndida, siis vaimset tööd jaksan ikka teha, sest see nõuab ju ainult sõrmekestega klaviatuuril klõbistamist, eks ole.

Haa. Leidsin end pärast pooletunnist tööd pika lause eest, mille sisust ma sain aru; millest ma nägin ära, et selleks, et ta eesti keeles tööle hakkaks, tuleb vähemalt kahe osalause asukoht ära vahetada; teadsin isegi seda, mis osalause kuhu peaks minema; aga selleks, et see liigutus ära teha, ei jätkunud lühimälu – niipea, kui püüdsin, hakkasid silmad kinni vajuma ja süda läks suurest pingutusest pahaks.

Tegelikult isegi hästi; pool tundi vedasin ikkagi välja, sest lühemate lausetega, tuleb välja, saab automaatpiloodil hakkama. Nagu ka vähekese netis lällamisega, kuigi selle tagajärjed panid pärast juukseid kitkuma. Haigena ringikommenteerimine pole parem kui purjus peaga (või narkoosisega – ei, haigena on hullemgi, narkoosisega on vähemalt naljakas).

Täna on aju pärast kaht suuremalt jaolt mahamagatud päeva jälle kuidagi erilised elevusetuurid peale kerinud, süntaktilised ja terminoloogilised probleemid lahenevad naks ja naks. Ainult pea kipub sinna juurde ringi käima ja keha tahab ümber kukkuda, aga no ei raatsi ju, nii tore on, kui mõistus jälle töötab.

Ja märkan sama asja, mis varemgi: minus on vist jurist kaotsi läinud. Tabasin ennast mõnuvärinates, kui mul tuli süüvida sellesse, mis vahe on Austria autoriõiguses sellistel mõistetel nagu “eigenen Gebrauch” ja “privaten Gebrauch” (ainult ärge veel lõplikku ja ammendavat vastust oodake, ma veel töötan selle kallal). Inimesena, kes oskab saksa keelt ainult hädapärast, eks ole.

Pagan… nii tuleks oma uuesti ülikooli mineku isu viimati veel juurasse kanaliseerida, mitte matemaatikasse või semiootikasse või muusse, mis esmapilgul paistaks nagu ägedam. Sest vähe neist toredaist termineist, ausalt öeldes tundub mulle juuras ka muid nauditavaid aspekte olevat peale terminites nuuskimise.

Pluss: nii saaks minust poolkogemata jurist-lingvist, kellest paistab tööturul hirmus puudus olevat. Eriti suur pluss: ma saaks edaspidi kõigil sellistel juristidel, kes tulevad mulle rääkima, et “õiguskeeles võib kõiki tavalisi keelereegleid rikkuda, sest see on ÕIGUSKEEL, sa ei saa sellest aru, sa oled kõigest keeleinimene,” vaiba alt tõmmata ja hüüda: “Haa! Ma ei olegi ainult lingvist, ma olen ka ise jurist ja ütlen, et see jutt on JAMA!” (ja siis ma haaraks lipu, tormaks barrikaadidele, särk õlalt maha vajumas nagu mullu ja muistegi, ja teeks eesti õiguskeelest midagi sama ilusat ja selget nagu prantsuse õiguskeel).

Miinus: nii saaks minust poolkogemata jurist-lingvist, kellest paistab tööturul hirmus puudus olevat. See tähendab ju karjäärieriala, kuhu ma küll silmad häbi pärast paneks. Ah seda perekondlikku tausta küll, kus on olnud enesestmõistetav, et asju õpitakse lõbu pärast ja töö kujuneb sellest kogemata (kusjuures kujunebki), ah neid maailmapilti kujundanud raamatuid – “Kolme musketäri” peal üles kasvanud lapsena ei saa ma siiamaani tagasiantud raha üle lugeda, sest Athos kunagi ei lugenud, no ja karjäärieriala läheks umbes samasse auku nagu raha ülelugemine.

Aga kui ma õpiks lõbu pärast, siis oleks ju natuke vähem karjääriala? Mitte karjääri, vaid barrikaadile, lipp peos ja särk õlalt alla vajumas? Või salaagendina kantseliitikute hulka, et nende nurjatuid plaane õõnestada – saan küll Raudristi, aga naeran pihku ja sõja kaotavad nemad?

Teisest küljest tuleks mul arvatavasti koos õppida suurema hulga inimestega, kes ON seda õppima läinud just karjääri pärast. Teismelistest karjeristidest hullemat seltskonda on raske ette kujutada. Aga millal salaagentidel enne kerge ja seltskondlikult mõnus on olnud.

*

Hmm. Nüüd vaatasin, mis postituses ma õigusterminites urgitsemisest õieti kirjutasingi ja märkasin, et juriidiline joovastus paistab mul peal käivat koos viirushaigustega. Huvitav.